Duell

Eile peale tööd hostelisse jõudes valutas sul selg. See oli esimest korda viimase pooleteise nädala jooksul, mis sa tomateid korjasid, kui selg ka veel õhtul valutas. Kõik oli alguse saanud hommikul, kui ülemus tuli su tiimi juurde ja ütles, et tal on vaja kahte inimest, kes lähevad inglaste tiimi. Sa olid tiimivahetust juba ligi nädal soovinud, sest oma tiimikaaslastest olid sa peajagu üle. Sinu grupi juht oli ülemusele ka rääkinud paar korda, et sind tuleks kuhugi paremasse tiimi panna. Ja nüüd siis oligi võimalus tiimi vahetada. Aga sa ei astunud ette ülemuse kutset kuuldes, vastupidi, sa keerasid külje ülemuse poole ja üritasid võimalikult ükskõikne välja näha. Inglaste tiim ei olnud hea, võibolla oli see isegi natuke aeglasem sinu tiimist. Kuna keegi ülemuse jutu peale ei reageerinud, siis valis ülemus ise kiiresti kaks inimest välja ja saatis need inglaste juurde. Ja siis tuli ülemus tagasi ja ütles, et tal on veel ühte kiiret korjajat vaja ühte teise tiimi. „Sina,“ näitas ta näpuga sinu suunas, „sina tuled minuga kaasa“. Ja nii sa korealaste tiimi sattusidki. Üheks päevaks, nagu ülemus ütles, sest nende tiimist oli sel päeval üks inimene puudu. Tiimid koosnesid alati kolmeteistkümnest inimesest, seitse ühel, kuus teisel pool autot. Igaühel oma rida, oma ämber. Kui ämber sai täis, karjusid sa BUCKET! ja inimesed võtsid kõik kõrvuti ritta, mis moodustas keti, millega siis kõik oma ämbrid auto juurde saatsid, kus need treileri peal olevatesse kastidesse tühjendati.

Sa olid kogu aeg mõelnud, et tahaks paremasse tiimi, aga korealaste tiimi minemisest sa otseselt ei olnudki mõelnud. Sest korealaste kohta käisid igasugused jutud, mis natuke hirmutasid. Ühtegi inimlikku omadust neile ei omistatud, ühed kutsusid neid robotiteks, teised masinateks, räägiti ka, et need tegelased ei väsi üldse ja panevad ühesuguse hullu tempoga 10.5h jutti. Sa ei uskunud, et sa suudaks nendega sammu pidada ja sellepärast sa ei olnudki soovinud sinna minna. Sest korealaste tiimi peeti unistuste tiimiks, kui nemad tegid päevas 34 kasti, siis paremuselt teine tiim tegi tavaliselt kümme kasti vähem. Natuke ebalevalt, aga olles kindel, et see päev tuleb üks raskemaid, mis sul olnud on, liitusid sa nendega. Ja sa ei eksinud. Jutud korealaste kohta olid peaaegu kõik õiged, nad tegidki hullumeelset tempot, aga õhtuks nad siiski väsisid. Natuke ulmelisena tundus pealelõunane aeg, kus tunni ajaga tegid sa korealastega seitse kasti. Teistel tiimidel kulus umbes 3 tundi, et viis kasti teha.

Tõsi, sa ei jäänud neist maha ja kui karjuti BUCKET, siis oli sul ämber peaaegu alati täis või vähemalt kolmveerand. Nii et keegi ei saanud öelda, et sa lased korealaste turjal liugu ja teenid selle pealt, et nemad kõvasti rügavad. Sest palka said kõik tiimiliikmed võrdselt, hoolimata sellest, kes oli kiirem ja kes aeglasem. Hommikul tuli ülemus veel korea tiimi juhile ütlema, et kui sa liiga aeglane oled, siis saatku nad sind minema. Päeva jooksul käis ta korduvalt vaatamas, et kas sa jääd palju teistest maha. Aga sa ei jäänud üldse, uhkelt rahmeldasid korealaste keskel.

Su enda rahulolule õhtul andis põhjust ka see, et sa ise suutsid kahel korral kõige kiirem olla ja BUCKET hüüda. Päeva lõpuks oli koos 33 kasti, mis oli 12 kasti parem, kui su varasem parim päev.

Täna hommikul ärgates oli selg ikka valus. Sa keerasid ühe valuvaigisti hinge alla ja läksid tööle väga väsinuna. Kogu eilne päev oli su tühjaks tõmmanud. Lohutust pakkus teadmine, et oled tagasi oma vana tiimi juures, kus pead vaid poolenisti pingutama, et olla teistega samas tempos. Vaevalt olid sa enda koti treileri peale visanud ja seadsid end juba oma reale korjama, kui tuli ülemus ja ütles, et kuule sina, sa lähed tagasi korealaste juurde, nad tahavad sind tagasi. Sa ei uskunud enda kõrvu. Ennegi oli nende tiimis mõnda puuduolevat liiget asendamas käidud, aga mitte kunagi poldud kedagi tagasi kutsutud. Minu vanasse tiimi tuli korealaste pundist üks tüdruk, kelle tutvustuseks ülemus ütles, et ta on väga hea korjaja, aga mitte piisavalt hea, et korealaste tiimis olla.

Sa teadsid, et tänane päev saab sul veel raskem olema, sest jõuvarud olid eilsega kõik otsa saanud ja lühikese ööga polnud suurt miski taastunud. Aga midagi polnud teha, tuli minna. Lõppude lõpuks ei olnud ju otseselt häda midagi, oli jälle kindel, et tuleb korralik päevateenistus. Ainuke häda oli selles, et sa olid liiga uhke, et lasta teistel enda palk välja teenida. See tähendas seda, et ka täna ei saanud sa neist maha jääda. Kuni lõunani tegid sa kõike ainult tahtejõu varal, sest see oli ainuke jõud, mis sul veel alles oli. Hammastega üritasid sa kõrval rea peal töötava tüübiga sammu pidada ja su tunnustuseks peab ütlema, et sammu sa pidasid. Samuti olid su ämbrid kõik enam-vähem täis, kui keegi BUCKET!!! karjus. Lõuna ajal keerasid sa endale sisse ühe energiajoogi ja veel kaks ibuprofeni. Aga mis neist valuvaigistitest kasu oli, kui sa seljale puhkust anda ei saanud. Sama seis, kui võtad peavalu vastu rohtu, aga ise peksad enda pead vastu seina, oodates, millal peavalu ükskord üle läheb.

Peale lõunat läks aga põrgu lahti. Alguses ei saanud sa aru, mis toimub, sest sul oli ämbris vaevalt veerand, kui juba karjuti BUCKET!!!. Kui sama olukord kohe uuesti kordus ja veel uuesti, siis hakkasid sa vaatama, et kes see hull on, kes enda ämbreid ulmelise tempoga täidab. Selgus, et selleks oli sinust kaks rida eemal olev korealane, kes eile puudu oli olnud. Selge oli see, et nii see ei saanud see jätkuda. Sa lisasid tempot ja järgmise ämbri jõudsid poolenisti täita, kui hullul korealasel jälle ämber täis oli. Hetkeks sa juba mõtlesid, et las hull möllab ja sa ei hakka temaga võistlema, sest see on võimatu niikuinii. Aga siis tulid su silme ette Erkki Nool ja Kristiina Šmigun ja sulle meenus, mida nemad allaandmisest on rääkinud. „Kasvõi veri välja, aga paned ikka edasi!“. Selline tunne oli küll, et kui nüüd suurest pingutusest pisarad silma tulevad, siis on need verepisarad, sest pulss oli juba väga üles selle metsiku rabelemisega aetud. Aga sellest rabelemisest ei piisanud, sa olid suutnud teha vaid pool ämbrit, kui teisel mehel oli ämber täis. Olematutest jõuvarudest tuli lisa ammutada. See tundus sulle võimatu, aga ikkagi hakkasid sa veelgi metsikumalt rahmima. Mingil hetkel sa avastasid, et sul on ees klaasistunud pilk, silmades metsiku hullu ilme. Sa teadsid, et kui sa praegu ennast peeglist näeksid, siis sa hirmutaksid endal pasa lahti. Ja kui jälle kostus kahe rea kauguselt BUCKET!!!, siis oli sul ämber peaaegu täis. Peaaegu – kui julmana see tundus. Sa ei suutnud mõista, kuidas see paksude prillidega korealane nii kiire on, mida tal on, mida sul ei ole. Miks sa ei suuda tast kiirem olla, kuigi sa annad endast juba 170%? See, et tema oli seda tööd teinud juba kuu aega ja sina vähem kui kaks nädalat, ei olnud su jaoks argument. Mida enam sa nendele asjadele mõtlesid, seda suuremaks kasvas raev su sees. Sa ei korjanud enam tomateid, sa rebisid neid raevukalt nagu näljane hunt rebib lihatükke külmunud kitse korjuse küljest. Sa teadsid, et sul on valus, väga valus, nii valus, nagu sul elus varem võibolla vaid paaril korral on olnud. Aga see valu oli vaid teadmine, sa ei tundnud valu, sest raev oli kõik muu su sees lämmatanud. Valu ootas häbelikult tagatoas nina nokkides, et millal raev vaibub ja tema raevu asemel võimust saab võtta. Aina rohkem hakkasid sa komistama, sest jalad ei jaksanud sind enam edasi viia. Sekundi murdosaks toetusid sa ühe käega ämbri peale, et mitte kokku kukkuda, teine käsi endiselt tomateid rebides, aga siis lükkasid sa end kohe uuesti püsti. Sekundil oli kulla hind, võidu hind. Jõu puudumine ei olnud vabandus, siin oli midagi enamat kaalul kui elu.

Järsku avastasid sa, et sul on ämber praktiliselt täis, aga korealane pole veel endast märku andnud. Sa mõtlesid juba hüüda, kui vaatasid, et tegelikult peaks veel 5-6 tomatit juurde panema. Aga selle ajaga võib kuradi korealane juba ise hüüda. Palavikuliselt üritasid sa veel rebida tomateid lisaks, sest sa jäid endale kindlaks, kui võita, siis võita puhtalt, et pärast ei oleks midagi kaheldavat. Aga sa teadsid, et iga sekund nüüd võib korealane ise hüüda ja su sanss on läinud. Kiirelt loopisid sa veel tomateid ämbrisse, nii et ämber oli triiki täis ja paar tomatit oli isegi üle serva. Sa avasid juba suu, kui kostuski BUKCKETTTT!!!!!!! Hämmeldunult vaatasid sa ringi, suutmata aru saada, mis just juhtus. Aga siis jõudis sinuni teadmine, et see olid ikkagi sina, kes hüüdis. Sa olid sellele korea hullule ära teinud!! Võidukalt tõstsid sa ämbri üles ja ulatasid kõrval real olevale tüübile, kes selle auto poole edasi ulatas. Hull korealane tõusis oma rea vahelt püsti. Vaatasid talle võidukalt otsa, aga naeratus kustus su suul, kui ta oma ämbri üles tõstis ja sa nägid, et sellel oli juba paras kuhi peal. Sa olid sel hetkel väga lähedal, et masendusest minestada. Ikkagi oli ta sust kiirem olnud. Sa kummardusid uuesti rea vahele ja hakkasid raevukalt tomateid rebides oma ämbrit täitma, et uuesti proovida, aga ikka ja jälle jõudis ta sel päeval sust ette. Ja nii kuni lõpuni välja. Päeva lõpus teadsid sa, et järgmisest päevast oled sa oma vanas tiimis tagasi, sest sinna korea tiimi oli naasmas veel üks korealane, kes enne sind seal oli töötanud. Sa teadsid, et selle hullu käest sa revanši ei saa. Aga kummalisel põhjusel see ei morjendanud sind, sest kusagil sügaval sisimas tundsid, et mõni takistus jääbki ületamata, proovi nii palju kui tahes.

Õhtuks olid sa koos tiimiga korjanud 40 kasti tomateid, 20 tonni. Enne kojusõitu küsisid sa ühelt oma tiimi korealaselt, et mis nende tiimi rekord on, mis on olnud maksimum, mis nad selle kuu jooksul on suutnud ühel päeval korjata. Korealane mõtles hetke ja ütles siis, et enne tänast oli 38 kasti.

Sinu ja hullu korealase vaikne duell oli kaasa aidanud selle tiimi uue rekordi sünnile. Sellest oli su lohutuseks enam kui küll.

Jutustus põhineb tõestisündinud lool.

Korilase kroonika 1. Saabumine ja kamba lagunemine

Kuna ma olin eeskujulikult deklareerinud oma malelaua, jooksutossud ja kaelas rippuva hai hamba, siis sain tollis kiita ja mu kotti lahti ei kistudki. Esimese asjana üritasin lennujaamas hankida endale uue sim-kaardi. Viimases kirjas oli Roos (kellega kokku saama ma suundusingi) kirjutanud, et neil on töö juures mingid muutused toimunud ja hea oleks, kui ma saaksin netti, et asju läbi rääkida. Seda kirja lugesin ma vahetult enne UM-lt lahkumist, nii et mingit võimalust skaipida enam polnud.

Sim-kaardi ostmine käis libedalt, aga siis selgus, et ma pean ennast veel registreerima. Ja number, kus seda teha sai oli loomulikult tehniliste tööde tõttu rivist väljas ja soovitati netis ennast registreerida. Läksin netti, kõik läheb ladusalt, panen oma nime ja valeaadressi sisse, aga siis selgub, et mind polegi Telstra andmebaasis. No ime küll, ma just üritan ennast ju registreerida! Täielik jaburus. Otsustasin, et üritan kliendiabi kätte saada. Peale number 5, siis 4, siis 8 ja siis veel paari numbri vajutamist olingi lõpuks kena india neiu valduses. Ja vist ei läinudki 25 minutit, kui ma sain oma sim-kaarti kasutada. Ma ei kujuta ette, milline bürokraatia sind veel siis ees ootab, kui sa tahad lepinguliseks kliendiks saada. Hullumaja puhvet. Telefoniteel sai Roosiga kokkulepitud, et annan endast uuesti märku, kui Maryborough’s olen ja et nad võiks mulle vastu tulla.

Netist olin vaadanud, et Roosile kõige lähemal asuva linnakesse väljub buss lennujaamast kell 10.40. Et minu lend oli jõudnud Brisbane’i natuke enne kaheksat ja erilisi sekeldusi polnud tollis olnud, siis oli veel piisavalt aega, et sirge seljaga kõndida lauakese juurde, kuhu oli kirjutatud Bus&Train. Ja loomulikult kui ma palusin piletit Maryborough’sse, siis öeldi mulle, et nemad ei tea sellest bussist midagi ja kui ma tahan saada bussi, mis sõidaks linnapiirist kaugemale, siis pean rongiga kesklinna sõitma ja seal bussiterminalis endale pileti ostma. Korraga nagu enam ei tundunudki, et aega ülemäära palju oli, sest rongisõit kestis 25 minutit. Lõpuks olin siiski sekeldusteta bussiterminalis ja 10 minutit enne bussi väljumist ka kenasti bussi peal.

Maryborough’ piirkond on väga huvitav, suured istutatud männimetsad võtavad enda alla laiu alasid. Üheaegselt valdas kaks tunnet, esiteks kodune tunne, sest eks neid männikuid ole Eestiski hulgi, teisalt aga kummaliselt arusaamatu tunne, sest need männimetsad ei sobitu kuidagi Austraalia idee sisse. Koaalad ja krokodillid ja kõrvetav päike ning siis järsku männimets?! Tunduvad kuidagi sama kokkusobimatud nagu raseda söömisharjumused.

Kaardi pealt olin vaadanud, et ega see Gayndah’ Maryborough’st väga kaugel polegi. Ega ta olegi, kui vaadata maailmakaarti, aga kui nüüd võtta arvesse veel selline vahel üsna oluline tegur nagu mõõtkava, siis selgus, et nende kahe linnakese vahel on 130km. Jõudsin natuke enne pimedat Mary’sse ja üritasin ikka edasi hääletada, sest nii kaugele inimeste vastu kutsumine tundus mulle natuke ära kasutamisena, eriti kui arvestada, et tegelased lõpetasid alles kell viis õhtul töö.

Üsna varsti saingi auto peale, mis lubas mind umbes 35-40km edasi viia. Headeks inimesteks olid ema koos umbes minuvanuse pojaga, kes ägedalt omavahel vaidlesid. Hingetõmbe hetkedel küsisid paar küsimust minu kohta ja siis sõitlesid endise hooga edasi. Helistasin Kristiinale, kes koos Maarjaga olid Roosi reisikompanjonjannad, et saan umbes poole maa peale Biggendenist, mis oli ainuke asula Mary’ ja Gayndah vahel, aga kuhu täpselt, seda ei tea, eks näis.

Koht, kus mind maha pandi koosnes tänavavalgustist, bussipeatusest ja kolmest majast. Mitte just ülemäära suur asula. Üritasin helistada, aga olin unustanud, et olin jõudnud Austraaliasse, kus mobiililevi on tihti suurem defitsiit kui sind tappa üritavad ämblikmaod. Pealegi oli akut järgi ainult üks tugrik, seega lülitasin mobiili välja, et ta levi otsimisega end täitsa pimedaks ei tõmbaks.

Kristiina oli mulle veerand kuus öelnud, et nad hakkavad varsti sõitma. Seisin laterna all nagu poola lits, vabandust, nagu prostitutsiooniga tegelev ida-saksa naisterahvas, ja üritasin olla võimalikult nähtav. Liiklust oli sel teel umbes auto poole tunni kohta. Kuigi oli suht suur väsimus ei tahtnud siiski magama minna, sest kartsin, et Roos ja co põrutavad must muidu mööda. Kell 9 otsustasin, et kui neil on nii kaua aega võtnud, et minuni jõuda, siis nii aeglasesse autosse ma üleüldse istuda ei soovi ja keerasin ennast bussipeatuse pingi peale mõnusasti põõnama. Kuigi Austraalia tundus soojem kui UM, oli õhtul ikka väga külmaks läinud ja ma tänasin oma kunagist ostuhullust ning hanesulgedest magamiskotti. Mõtlesin veel, et huvitav, kas sel mingi tähendus ka eesoleva reisi jaoks on, et esimesel ööl magan kohe kuskil tähtede all nagu vaba mees kunagi. Et mida üldse oodata, kui algus on juba suhteliselt kaootiline. Kuna eelnev öö oli magamata, siis magasin sügavalt kella viieni hommikul välja.

Nii kui hahetama hakkas kobisin magamiskotist välja, lükkasin hambad läikima ja läksin tagasi oma tuttava laternaposti alla. Üsna pea õnnestus saada kohaliku elaniku peale, kelle aiavärav oligi suht samas kohas, kus mina seisin, nii et põmst võeti mind värava vahel peale. Mees läks metsa tegema 4km kaugusele ja pani mind teeristil maha. Ütles veel, et kui mind poole tunni jooksul peale ei võeta, siis võin paar kilomeetrit edasi kõndida teise teeristi, kust ta metsast välja sõidab ja ta võib mind siis veel 30km edasi viia. Õnneks kõndima ma siiski ei pidanud, sest varsti võttis mind peale väike rekka, kes tegi hommikust kaubaringi poodidesse. Ja selle rekkaga sain alguses levisse ning siis ka Gayndah’sse.

Jõudsin natuke enne seda kohale kui Tarmo, Kristiina ja Maarja tööle pidid minema. Nendega rääkides selgus ka põhjus, miks me juba eelmisel õhtul ei kohtunud. Nimelt oli Kristiina aru saanud, et ma jõuan Biggendeni välja. Nad olid jupp aega Biggendenis ringi tiirutanud ja lõpuks siis, mind leidmata, koju tagasi pöördunud.

Et mul midagi targemat teha polnud, siis läksin nendega hommikul tööle kaasa, lootuses kohe tööd saada. Eks olekski saanud, kui ma taskusse oleksin käte asemel pannud oma viisa ja passikoopia. Kuna mind ametlikult tööle vormistada ei saadud, siis saadeti koju tagasi. Ilm oli ilus ja 15km koduteest kõndisin vist 10, kui mind lõpuks korealased peale võtsid.

Üks suur erinevus minu eelmise Austraalias viibimise ja praeguse korra vahel tuli ruttu välja. Kui me Lauri ja Katiga vahel eestlaseid trehvasime, siis oli see selline tore kaasmaalase kohtumine kaugel maal. Aga kuna Ossimaa on viimastel aastatel eeslaste hulgas ülipopulaarseks saanud, siis on eestlaseid siin nii palju, et üksteisest enam välja ei tehtagi. Selles karavan pargis, kus see kuldne kolmik elas, oli veel 5 eestlast. Ma arvan, et kui võtta protsentuaalselt rahvaarvuga, siis on selle töö-ja puhkusviisat omavatest riikidest kõige rohkem Aussis eestlaseid. Täielik uputus.

Ütlesin küll kuldne kolmik, aga tegelikult oli see seltskond, kellega ma liitusin neljaliikmeline. Nimelt oli Tarmo ostnud endale kalli raha eest kutsikakärsa. Mini foxterjer, kes küll näeb välja nagu mini Jack Russell. Nimeks oli elukale pandud Artemon, aga ma hakkasin teda suupärasemalt Artjomiks kutsuma. Väike Arti on täielik tähelepanufriik ja kui tast välja ei tee, siis tuleb sellist kaeblikku hala nagu oleks kogu maailma valu ja viletsus väikse koerakese nõrkadele õlgadele asetatud.

Kuna Maarja ja Kristiina pidid esmaspäeval Brisbane’is olema, et sealt siis edasi Melbourne’i ja Indiasse põrutada, siis tekkis generalplan trippida nädal aega. Ihan mukavasti selguski neil esmaspäeval, et nüüd on töö juures väike paus ja uuesti oodatakse meid tööle järgmisel nädalal. Superluks. Et asjade pakkimine võttis aega, siis saime karavan pargist alles teisipäeval minema. Põrutasime Gayndah’st loode suunas ühe järvekese äärde, kus me „No Camping“ sildi alla oma telgid püsti panime ja öö mõnusasti mööda saatsime. Õhtul sai pakiveini kõrvale arutatud facebooki mõttekust ja muu hulgas selgus, et Maarja oli noorena metallist olnud. Selgusetuks jäi, kas ta pidas silmas materjali või muusikasuunda. Hommikul tuli üks inimene meile ütlema, et tegelikult siin ei tohi kämpida. Me vabandasime ette-taha ja ütlesime, et me ei märganud keelusilti. Tegelikult oli neid küll tervelt kolm selle väikse ala peal, kus me kaks telki olid. Probleeme ei tehtud, kuna väike Arti suudab kõigi südamed sulatada.

Järgmisel päeval turnisime ühe vaateplatvormi peale. Vedasime ennast Maarjaga vaevaliselt sealt üles, kui järsku keegi meist mööda tuhises ja ülespoole jooksis. Tegime mõned eht eestlaslikud sarkastilised, ent mitte pahatahtlikud märkused. Hiljem tuli see tegelane koos ühe teise mehega meile vastu ja ma märkisin veel, et näe, alla enam ei jaksagi joosta. Veider tunne oli siis, kui need kaks inimest meieni jõudes selge „Tere!“ kuuldavale lasid. Kuramuse eestlased, igale poole nad ka jõuavad.

Plaan oli õhtuks jõuda Paradiisi nimelise järvekeseni. Navigaator Sursu valis mitte just kõige tihedama liiklusega tee sinna jõudmiseks. Etteruttavalt võin öelda, et sinna järvekeseni me tol päeval, ega ka järgneval viiel päeval ei jõudnudki. Et autosõit igavaks ei muutuks, siis mängisime kohtade vahetust autos. Ainuke, kes oma kohale jäi oli juht, teised vahetasid üheaegselt autos kohti. Kuna meil oli kogu elamine kaasas, siis ega ülemäära palju ruumi seal autos polnudki, seega oli see üsna hea mäng. Aga nagu ikka, iga mäng ammendab end ajapikku ja seega tuleb välja mõelda midagi uut. Ja siis toimuski kohtade vahetus niimoodi, et mina istusin tagaistmel paremale poole. Ainult väikse nüansiga, nimelt ronisin ma sinna üle sõitva auto katuse. Kuna kiirus väga suur polnud, siis oli kõik ülimalt turvaline, aga siiski põnev.

Ühel hetkel möödusime puhkeala meenutavast paigast. Kuna senini olid päeva suurimad vaatamisväärsused olnud tee peal jalutavad lehmad ja tee sees paigal seisvad augud, siis otsustasime seda kohta lähemalt uurida. Selgus, et tegu oli omamoodi jaanipäeva platsiga. Lõkkease, väike korvpalliväljak, valgustatud ja katusega kaetud tantsulka plats pluss veel korralikud veega tualetid. Misa hing veel muud ihaldada oskad. Süüa meil oli natuke, veini oli ka natuke ning kiiret mitte kuhugi. Otsustasime sinna selleks õhtuks paigale jääda. Kuna Roosil oli ehedat eesti jaanipäeva muusikat alustates Meie Mehe ja lõpetades Marju Länikuga, siis sai ka vastav meeleolu kiiresti loodud. Tegime autouksed lahti ja lasime muusikal mürtsuda. Ainuke asi, mis jäi vajaka võrreldes korraliku eesti jaaniõhtuga oli pudel Laua viina, mida autokatusele panna. Tegime lõkke üles ja ühe õhku täis puhutud veinipakiga mängisime korv- ja võrkpalli. Tuli välja küll. Iga õige jaanipäev, isegi kui seda pidada juuli kuus nõuab teatavasti kaklust. Kuna meie seltskonnas löömamehi ja –naisi polnud, siis pidime piirduma vaidlusega. Nimelt läksime Roosiga vaidlema, et kes on A-Rühma laulu „Palmisaar“ originaalesitaja. Mina olin surmkindel, et tegemist on Anne Veskiga, Roos raius, et kindlalt on selleks inimeseks Marju Kuut. Ega muidu rahu ei saanud, kui vedasime kihla. Kaotaja pidi 5 lusikatäit koeratoitu sööma. Juhul, kui mõlemad eksivad, pidid mõlemad 2 lusikatäit koeratoitu sööma.

Kuna ma olin tsentelmännina oma sooja magamiskoti Maarjale andnud, siis magasin ise oma suvises magamiskotis. Öösel tahtsid hambad suust lõdisemise pärast välja hüpata ja kell kaks ronisingi telgist välja ning tegin kustunud lõkke uuesti üles. Jube külm oli, aga samas ka väga huvitav. Austraalia linnud suudavad ikka igasuguseid häälitsusi teha, alates ahvide omast kuni haige labradori omani välja. Lisaks lisasid loodussümfooniasse oma panuse veel põõsastes ragistavad kängurud. Ja sina istud väike lõkke kõrval ja ümberringi valitseb pilkane pimedus. Võib isegi natuke kõhe olla nende loodusehäälte keskel, kui ei teaks, et tegelikult on kõik väga ohutu. Korra oli endalgi natuke imelik, kui taskulambiga oksaraage lõkke jaoks otsides sattusin puu alla, mille otsast tõusis üks lind lendu. Lindu ennast ei näinud, aga selle ragina järgi, mis ta tegi võis arvata, et ta lendab koos puuladvaga minema ja ta ise on umbes keskmise mustavalge lehma suurune. Lendavatesse lehmadesse ma siiski uskuda ei suutnud, seega kükitasin rahulikult lõkke juures edasi. Kuskil kella viieks olin rampväsinud, ajasin enda hüvastinoorused jalga, sinna otsa torkasin veel villased sokid ja keerasin uuesti magama. 

Hommikul avastas Roos, et meil oli parempoolne tagumine kumm täitsa toss. Ja siis selgus, et tagavararatas on veel kasutuskõlbmatum, kuna sellel olid juba traadid väljas. Tujul me muidugi langeda ei lasknud, kuna selle tee peal, mille kõrval me olime, liiklust praktiliselt ei olnud ja seega olid loodud suurepärased eeldused seikluse alguseks. Panime muusika uuesti mürtsuma ja tšillisime rahus edasi. Üsna pea jäi aga muusika vakka. Mõtlesime, et playlist oli läbi saanud. Tegelikult oli läbi saanud auto aku jaks. Seega olime nüüd igatpidi suutnud auto sõidukõlbmatuks muuta. Tegime HELP sildi, aga kohe seda tee äärde ei viinud, sest liiga ruttu me abi saada ka ei tahtnud. Lõppude lõpuks oli ilm imeline ja tuju ülev. Avastasime hommikul, et kuhugi oli kadunud kõik me toit. Eks ta kadus meie endi kõhtu eelmisel õdakul, aga tol hetkel me kuidagi ei adunud, et meil rohkem süüa polegi. Kuna juba ürgsetest aegadest peale on meeste õlul laskunud kohustus hõimu söögiga varustamine, siis tegime Roosiga kiire analüüsi võimalikest toiduvariantidest. Kuna känguru kättesaamiseks puudus meil vajaminev kiirus ja oskus, siis otsustasime kinni püüda ühe varese. Mingi 4-5 varest vahtisid niiehknaa kogu aeg meie juures, nii et ligi polnud vaja neid meelitada, lihtsalt oli vaja kätte saada. Varese püüdmiseks kasutasime ühte vana külmkappi, mis seal laagriplatsil vedeles. Keerasime selle külili ja panime ust lahti hoidma ühe puupulga, mille küljes oli nöör. Plaan oli vares külmikusse meelitada ja siis kiiresti pulk ukse vahelt ära tõmmata. Söödaks kasutasime koeratoitu, saiatükikesi ja söetükke (Sic!). Söetükke sellepärast, et nägime enne, kuidas varesed lõkkest söetükke välja tirisid. Maitse üle ei vaielda ja me ei tahtnud midagi juhuse hooleks jätta. Enne kui lõksu üles seadsime leppisime ka kokku, et loomapiinamisega me ei tegele. Kui vares saab kinni püütud, siis tuleb tal ka nokk kukla taha käänata ja vares ära süüa. Kõik olime sellega nõus, kuigi tüdrukud nõustusid tõenäoliselt sellepärast, et nad tahtsid näha kuidas mehed varest sööma hakkavad.

Seadsime lõksu üles, viisime lõpuks teeserva selle abi paluva sildi ning pidasime rõõmsalt neljapäevakut edasi. Paari tunni jooksul sõitis meist paar autot mööda, aga meie sildi peale nad ei reageerinud. Lõpuks siiski üks auto peatus. Selgus, et autojuhil olid olemas nii krokodillid kui ka pump. Aku ja kumm said kenasti täis lastud. Nüüd leidsime üles ka kurja juure, kummis oli väike auk, kust õhk tasahilju välja puges. Et me kohe liikuma ei hakanud, siis oli tunni aja pärast kumm uuesti toss.

Kuna me veini kõrvale varest polnud suutnud veel püüda ja hommikust polnud söönud, siis oli tuju endiselt ülev, hoolimata sellest, et otseselt millegi üle nagu rõõmustada polnudki. Aga eks õnn peitubki inimese sees ja rahul saab olla ka siis, kui välised tegurid seda rahulolu otseselt ei toeta. Aga positiivsus levib kaugele ja meelitab ligi teisi positiivseid inimesi. Nagu näiteks Sean ja tema naise õepoeg Tyrone. Neil polnud küll pumpa meie aitamiseks, aga Sean pakkus välja, et me võiksime talle külla minna, sest ta pidavat suht lähedal mäeotsas elama, kus lisaks kõigele muule on ka kõvasti soojem öösel magada. Ja järgmisel päeval lubas ta naabri juurde minna ja seal kummi täis pumbata. Pikalt mõtlemata võtsime pakkumise vastu ja tatsasime künka peale. Seal kohtusime ka Merlega, kes on Seani naine ja väga pull tegelane. Õhtu otsa sai palju nalja ja kodutehtud viskit. Lisaks sain esimest korda elus lõkkes küpsetatud kõrvitsat. Väga hea kraam, polegi kunagi ise selle peale tulnud, et peale tuhlide võib ju ka muid asju lõkkes küpsetada.

Öö oli tõepoolest palju soojem seal künka otsas, nii et uni oli magus ja ühtlane. Järgmisel päeval käisime Seaniga ta naabri juures, seal kumm õhku täis ja siis kiiresti tagasi. Jätsime Seani ja Merlega südamlikult hüvasti ja panime ajama. Me ei jõudnud küll eriti kaugele, sest puhkealalt tee peale jõudes selgus, et kumm oli uuesti jõudnud tühjaks minna. Järgmine asula, Mt. Perry asus 40km kaugusel ja arvestasime, et kuskil kahe pumpamisega peaks kohale jõudma. Õnneks peatus varsti üks härrasmees, kes väikse pumbakesega me rehvi jälle punni lasi. Kiiruga tänades ja hüvasti jättes kargasime autosse ja panime ajama. Jõudsimegi kuskil poole maa peale Mt. Perryst kui kumm enam edasi sõita ei lubanud. Liiklus oli veel hõredamaks jäänud, kuigi see tundus suhteliselt võimatuna kuna juba enne oli liiklus ülihõre olnud. Pidasime piknikku ja nautisime kruusateed. Paar autot möödusid meist, aga neil polnud autos pumpa. Lõpuks peatus üks auto, kus sees kaks väga eriskummalist uusmeremaalast, kes kohe esimese asjana hakkasid meile seletama kuhu nad lähevad ja miks nad just sinna lähevad. Nimelt saavat seal kohas, kuhu nad teel olid, dušši võtta. Hea teada. Neil oli väike pumbake olemas, aga enne kui see meie kummi täis jõudis puhuda hakkas ta koledamal kombel kärsahaisu eritama. Tahtmata heade inimeste pumpa päris läbi kärsatada leppisime kergelt pehme kummiga ja panime jälle kiiruga ajama.

Mt. Perrys leidsime kohaliku mehhaaniku, kes 27.50 AUD eest meil rehvi ära parandas. Hind oli muidugi väga kummaline. Ei kujutanud ette, et selle töö tasu sendi täpsusega paika on pandud.

Mt. Perrys saime internetti ja lõpuks selgus ka kihlveo võitja ja see, kes siis ikkagi oli „Palmisaare“ originaalesitaja. Ei olnud see ei Veski ega Kuut, hoopis Kõlar, seega saime ametliku loa maiustada koeratoiduga. Peab ütlema, et ega see esimene kahvlitäis just ülemäära kergelt alla ei läinud, raske on mõelda muule kui sellele, et üritad kurgust koeratoitu alla saada. Maitse iseenesest midagi nii hullu polegi, üsna tugev maksamaitse käis üle. Teiseks kahvlitäieks olin enda mõted suutnud siiski muudele asjadele viia ja see läks juba libedamalt. Roosil oli vastupidi, esimene suutäis läks libedalt, aga teisega nägi kurja vaeva. Tükk aega ikka kõõksus, enne kui toidu alla sai. Pärast proovisime koeraküpsiseid, no need on ju suisa maitsvad kõrreldes konserviga.

Algne plaan oli küll edasi sõita, aga ma märkasin ühte kuulutust, mis teavitas järgneval päeval toimuvast rodeost. Kuna keegi meist polnud varem rodeol käinud ega seda näinud, siis otsustasime Perrys öö ka veeta. Ööd olid endiselt külmad ja mustad, seega passisime tükk aega autos enne kui magama läksime. Et aeg lõbusamalt mööduks mängisime tuhandet. Aga katsu sa pimedas kaarte mängida. Riputasime lakke kilekoti, kus sees olid 2 taskulampidega mobiili, lisaks oli igal mängijal välgumihkel. Lahe oli vaadata, kuidas erinevates auto nurkades kordamööda välgumihklid korraks välkusid siis, kui oli selle inimese kord oma kaarte vaadata ja käia. Teised ronisid lõpuks telkidesse, aga ma jäingi autosse. Seal oli ikka hea, kui liiga külm hakkas, sai mootori käima panna.

Rodeo oli vinge, üks asi oli muidugi see, kuidas need mehed (ja lapsed- noorim pullitaltsutaja oli 6 aastane) seal pullide seljast maha lendasid, aga sama huvitav oli ka kogu see üldine atmosfäär. Kantri  muusika kõlarites üürgamas, mehed teksade ja ruuduliste särkide ja kauboikaabudega, naised... nojahh naised olid samamoodi riides. Kogu seda melu oli väga põnev kõrvalt vaadata, samas ise ikkagi kogu selle osaline olles. Sellise subkultuuriga Eestis ikka kokku ei puutu. Lisaks toimus seal Miss Rodeo valimine. Ma ootasin põnevusega, kuidas poolpaljad cowgirlid seal üksteise võidu line-tantsu keerutama hakkavad ja räägivad sellest, kuidas nad maailma paremaks tahavad muuta, aga selle asemel tulid areenile hoopis lapsed hobustega. Kuna mõni laps oli siiski ka juba suurem, siis jäigi lõplikult selgusetuks, et kas valiti siis parim ja ilusaim hobune või käis ratsutajate vahel ka mingi rebimine.

Õhtuks jõudsime Gin Gini nimelisse linnakesse ja seal oli ka meie ainus hotellis ööbimine selle retke vältel. Gin Ginis võtsime õhtul natuke viski viskit ja nautisime üle hulga aja jälle voodis magamist.

Järgmisel päeval, ehk pühapäeval sõitsime Gympie’sse, kus meie tore seltskond ka laiali lagunes. Tüdrukud tõstsime autost välja teeserva ja sealt edasi panid nad Brisbane’i poole ajama juba ühe teise autoga, mille peale saamine võttis 4 minutit aega. Keerasime otsa ringi ja uhasime Gayndah’ poole tagasi.

Gayndah’s saime kohe esmaspäeval sidruneid korjama minna, aga kuna kutsika tõttu meid karavan parki elama ei lastud, siis tuli esimesed neli ööd autos magada. Neljapäeval nägin poes korterikuulutust ja õhtuks olime uhked kahe magamistoaga korteri rentnikud. Üür praktiliselt sama suur kui karavan pargis, aga ikka täiesti omaette olemine, millele veel boonuseks väga laiad voodid.

ilma naljata. ausalt (UM 5)

Kuna pügamishooaeg (mitte lammaste vaid viinapuude) võttis suured tuurid peale, siis sai hostel kenasti rahvast pungile. Need ajad, kui ma üksi kuueses toas laiutasin oli kauge minevik. Paraku jäi minevikku ka arusaam, et igaüks peseb enda nõud peale söömist. Igal hommikul vaatas kraanikausist vastu hunnik õnnetuid tasse ja taldrikuid.
Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen juba nii vana või selles, et ma olin viimased 8 kuud hostelites elanud (va. 6 nädalat Alexandras), aga mul sai siiber. Kohe tõsiselt siiber sellest kommuuni elust. Uue kodu leidmine polnud raske, kohalikes supermarketites on stendid, kus kogu aeg pakutakse ulualust. Kolisingi ühe naisterahva juurde, kes elab oma majas üksi. Lisaks privaatsusele sain nüüd ka tasuta interneti ja ruumi laiata, sest suurem osa ajast oli maja tühi kuna naine töötas 5 päeva nädalas kella poole üheteistkümneni õhtul. Loomulikult pole head halvata, pesemata nõudest ma ikkagi ei pääsenud, sest see naine just eriti tihti kraani lahti ei keeranud. Alguses pesin tema nõud ka ära lootuses, et ta saab vihjest aru, aga mingit tulemust see ei andnud. Ja erinevalt mõnest teisest inimesest pole nõudepesemine teab mis suur lemmiktegevus mul. Teiseks miinuseks oli toa temperatuur. UM talv on võrreldes Eesti talvega muidugi laste laulupidu, aga kui sa oled ikka küttekehata toas, majas, kus puudub soojustus ja on ühekordsed aknad, ning väljas on -3 tselsiust aknaraame kraapimas, siis on sul hommikul ärgates ikka hambad härmas. Õnneks õnnestus mul välja kaubelda oma tuppa soojapuhur, mis rahuldas mu tagasihoidlikud vajadused.
Viimasel õhtul hostelis küpsetas üks saksa neiu mulle koogi ja tüdruk Tšiilist pakkus ennast appi kotte uude kodusse tassima. Oleks ma teadnud, et nii populaarne olen, kes teab, võibolla oleks oodanud selle lahkumisega... Tšiili tüdruk oli üldse vahva, ühel õhtul otsustasime eestlasega teha väikse liitrise džinni suure toonikuga. Limpsasin seda ja samal ajal lobisesin selle neiuga. Ise aga väitsin talle, et see on mineraalidega vesi. Kuna ma olin hostelis ainuke, kes ei suitsetanud, siis arvaski ta, et ma olen tervisehull ja tarbin ainult tervislikke tooteid. Andsin talle maitsta ka, ta krimpsutras nina, ütles, et sel veel on imelik maitse. Ma kiitsin takka, et muidugi on imelik maitse, mineraalid on ju sees, need teevadki maitse imelikuks, aga see-eest on see jube kasulik. Mina ei tea, kuidas ta aru ei saanud, et ma talle pada ajan, sest pool liitrit džinni mõjub musugusele väikesele inimesele ikka korralikult. Kuna ta mind nii siiralt uskus, siis ma üritasin talle selgeks teha ka seda, et Nascau platoo joonised ja Galapagose saared on ka Tšiilis. Kusjuures, tol hetkel olin ma veendunud, et need ongi Tšiili osad. Peaaegu oleksin ta uskuma saanud. See on muidugi sama hea, kui keegi tuleb Hiinast ja üritab sulle selgeks teha, et Lapimaa asub Eestis.
Vahepeal oli ka väike romaan ühe neiuga Taiwanist. No tegelikult oli see nii väike, et pigem oli tegu novelli kui romaaniga. Väike oli üldse väga iseloomulik sõna, sest neiu oli 147 cm lühike. Linnas koos jalutades oli mul alati tunne, et ma viin väikest last lasteaeda. Väga veider. Aga õnneks sai ta töö 500km Blenheimist lõunas, nii et lahkusime sõpradena.
Ühel järjekordsel kolmapäeval kui oli palgapäev sai lõplikult selgeks, et ega mina ikka selle pügamisega suurt raha kokku ei aja. Annad endast oma arust parima ja selle tulemuseks on miinimumpalk. Kuna oli kuulda, et tööandja oli ilma jäänud ka ühest viinamäest, kus eelnevatel aastatel kõik head raha olid kokku ajanud, siis kadus igasugune lootus raha säästa puhkuse tarvis. Mõtlesin välja plaani, et kolin Austraaliasse ümber. Working Holiday Visa oli mul märtsis igaks juhuks valmis tehtud enne kui 31 sain. Et töötan veel nädalakese ja siis lendan ära. Mõtlesin, et olen hea inimene ja annan ülemusele varakult teada, et lahkun, siis tal aega kedagi asemele otsida. Neljaba hommikul ütlesingi talle, et järgmisel nädalal plaanin lahkuda. Minu heatahtlikkus sai tasutud kohese vallandamisega ja pool üheksa hommikul olin juba kodus tagasi. Kuna enam polnud mingit põhjust UM-le passima jääda, ostsin lennupileti juba pühapäevaks.
Õhtul läksin hostelisse väiksele ärasaatmispeole. Olin seal ju 3 kuud olnud. Vihje lastele- kui olete konsumeerinud pool liitrit brändit, siis ei ole hea mõte sinna otsa pool liitrit veini juua. Reede õpetas.
Viimased kaks päeva UM-l veetsin Christchurchis. See linn näeb ikka väga õnnetu välja nende maavärinate tõttu. Kogu kesklinn on suletud, liikuda saad vaid ümber kesklinna. Väga palju oli ka majade ees tänavatel näha välipeldikuid, ju siis olid majade kanalisatsioonisüsteemid omadega äravärisenud. Kahju kohe sellest linnast.
Mai oskagi öelda, kas oli ka kahju UM-lt lahkuda. Alguses meeldis mulle seal ikka väga ja eks loodus ongi seal suurepärane. Aga pidevad tööandjatepoolsed petmised hakkasid kõigutama mu usku kiivide heatahtlikkusse. See ei ole normaalne olukord, kus iga kord enne palgapäeva mõtled, et huvitav, kas seekord on õigesti makstud. Ja üldine suhtumine backpackeritesse jättis mu meelest ka soovida. Kiivid tundusid olevat inimesed, kes naeratavad ja on pealtnäha väga tšillid, aga tegelikult ei näita nad kunagi oma tõelist olemust. Liiga palju võltslikkust.
Pühapäeva hommikul kell 8 olin pärast 4 eemaloldud aastat tagasi Ossimaal, kus tollis taheti teada, miks ma olen riiki sisenemise deklaratsioonile märkinud, et mul on kaasas loomaosi, puitu ja mulda.

Harjutamine teeb sandiks ehk Blenheim Bitches (UM 4)

Jätkus UM vaenulikkus minu hääletamise suhtes, ehk siis kui ma hommikul hääletama hakkasin, sadas  jälle vihma. Gordon oli piisavalt lahke, et mind autoga tee äärde viia, ei oleks tahtnud hommikut alustada küll 5km matkaga maantee äärde. Hääletamine ise läks jälle probleemideta, sain ühe kandalannaga otse Queenstowni. Ja Queenstowni läksin ma loomulikult ainult ühel põhjusel, teha ära üks kahest asjast, mis mu UM must-do listis olid. Benjihüpe. Võrreldes Sambiaga oli see hüppeplatvorm 23m kõrgemal ehk 134m kõrgusel. Nii et plaan oli teha uus isiklik rekord.

Need kaks päeva, mis ma Queenstownis olin, sadas seal vahetpidamata vihma. Aga kuna mul oli plaanis seal vaid kaks päeva veeta, siis ei saanud vihmal ennast morjendada lasta ja ilmaoludest hoolimata sisustasin oma aja linnaga tutvumisega. Queenstownis on 850m kõrgusel mäe otsas vaateplatvorm ja väike restoran, kust avaneb hea vaade kogu linnale. Üldiselt sõidavad inimesed sinna üles köisraudteega, aga vapramad võivad ka mööda mäenõlva siksakitades üles turnida. Ma loomulikult eelistasin tasuta varianti, ehk siis kondimootorit. Suht alguses möödusin ma neljast inglannast, kes olid ka otsustanud oma võimed proovile panna. Umbes kolmveerand tunniga oli ennast üles vedanud. Kuna vihma sadas ja ilm oli sombune, siis erilist vaadet paraku linnale ei avanenud. Puhkasin natuke ja hakkasin siis alla ronima. Selle ajaga olid inglannad ka juba peaaegu üles jõudnud. Kõigil keeled rindade peal ja nii näost ära nagu oleks vanakuradit ennast näinud. Nad kuulsid kergendusega mu käest, et tipp on juba väga lähedal. Pealtnäha olid nad kõik tavalise kehaehitusega ja idee järgi ei oleks see turnimine nii raske tohtinud olla, aga need vaesed tüdrukud oli ikka väga lõpnud olemisega. Nad küsisid mu käest, et kas ma ronin iga päev sellest mäest üles, et ma nii kiire olen. Fakt oli see, et tegelikult oli mul äärmiselt sitt olemine ja mitmendat päeva järjest vaevasid mind kõhukrambid. Olnuks mul plaanis Queenstownis kauem viibida, siis poleks ma sellise sita tervisega ronima üldse hakanudki, aga kuna aeg seadis piirid, siis ei olnud miskit teha.

Kui mind hüppele registreerimisel kaaluti, siis selgus, et olin UM oldud aja jooksul üle 4 kilo kuhugi kaotanud. Sellest oli muidugi kahju, sest ega mul neid kilosid nii palju nüüd polegi, et neid vabalt kaotada igale poole.

Hüppeplatvormi juurde oli umbes tunnike bussisõitu, bussijuht oli muhe mees, viskas nalja ja üritas inimestele hirmu nahka ajada. Hirmu nahka ajamine tal minu puhul loomulikult ei õnnestunud, sest ma olin enesekindlus ise. Seda enesekindlust jagus täpselt tunniks ajaks, sest kui ma lõpuks kuristiku kohal trosside küljes rippuvale platvormile jõudsin, olid püksid jäneseid täis. Aga nagu ma endale sisendasin -  parem jänes püksis, kui härra Pruun tagauksele koputamas.

Kui Sambias olid käsipuud, kust said enne hüppamist kinni hoida, siis sel korral polnud kuskilt kinni hoida. See väike plate, millel sa seisid enne hüpet, meenutas mulle stseeni piraadifilmidest, kus keegi õnnetu seisab lauatüki peal, mis on üle laevaparda pandud ja seljataga on sul 30 ühesilmset piraati ja papagoid, kes kõik hoiavad käes sinu poole suunatud mõõka. Olukord oli väga sarnane, sest ega taganemisteed polnud ka sealt plate pealt, nii nagu ma sinna tibusammul koperdasin, hakati selja taga lugema 5..4..3..2..1.. ja pajeehali! Tükk tühja kukkumist ja siis viskas kumminöör su vastu taevast tagasi.

Kuigi see hüpe oli kõrgem, pakkus suurema elamuse ikkagi Sambia hüpe. Eks esimesele hüppele ongi raske vastu saada. Kindlasti aga ei kahetse, sest sellist adrenaliinilaksu ikka väga kergelt mujalt ei saa. Tegin ka natuke uurimustööd tulevasi hüppeid silmas pidades. Selgus, et Euroopas on kaks kohta, mis on maailma viie kõrgeima benjika sees. Austrias on üks silla pealt hüppamine 198m kõrguselt ja Šveitsis saab 220m tammi pealt kukkuda. Ei kujuta väga ette 220m... umbes 90 meetrit veelgi hirmutavam kui UM hüpe. Aga noh, kuidagi peab inimene ennast ju hirmutama. Mis see elu muidu ikka väärt on. Ja mu lootus kõrgusekartusest benjihüpetega üle saada pole siiani õigustust leidnud. Hirm on endiselt hingemattev. Kui keegi käsiks hüpata, siis vist ei hüppaks, aga kõrgusekartusest ülesaamise nimel olen nõus ennast jätkuvalt piinama. Eks natuke on ikka tore ka...

Hostelis sõbrunesin ühe sakslannaga, kes plaanis Queenstownist lahkuda minuga samal hommikul. Ta rääkis ühe sakslase ära, kes oli nõus meid autoga teeserva viima. Sai järjekordselt säästetud oma 5 km kõndimist. Üllataval kombel ei sadanudki vihma. Kuna ma polnud suutnud otsustada, kas minna üles Wellingtoni poole mööda läänerannikut või mööda idarannikut, siis jätsin selle otsustamise saatuse hooleks. Otsustasin, et lähen sinna, kuhu auto viib. Läänerannikut polnud ma küll näinud, aga selge oli see, et ega kuiva ilma seal ei saaks. Pealegi oli soov ära näha tudengilinn Dunedin idarannikul. Samas on läänerannik jällegi väga maaliline ja idarannikut pidi olin ma juba alla tulnud. Ühesõnaga, plusse ja miinuseid oli mõlemal variandil. Paar minutit oodatud, sain auto peale, mis põrutas otse Dunedinisse. Kuna sai ühe autoga korraga 300 km punktist A võimalikku punkti B, siis oli asi otsustatud.

Dunedinis trehvasin paar tudengineiut, kelle jaoks olin, üllatus-üllatus, jälle esimene eestlane kohata ja seetõttu täielik eksootika.

Üritasin Dunedini ja Tartu vahel paralleele tõmmata. Mõlemad on tudengilinnad ja suht sama suure elanike arvuga. Kuna ilm oli nigel, siis olin seal vaid ühe päeva, ning seetõttu oli raske ka rohkem paralleele tõmmata. Üritasin küll leida mõnda alternatiivsemat klubi või kõrtsi (et leida midagi Zavoodi või Gen Klubi sarnast), aga erilise eduta. Kehva ilma tõttu jäi teostamata ka plaan pingviine ja albatrosse vaatama minna. Pingviinide ja albatrosside arvukuse poolest erineb Dunedin Tartust küll tublisti.

Järgmisel päeval kogesin esimest korda ka teatavat ebaõnne hääletamisel. Kui senini polnud ma kordagi teeservas üle 15 minuti oodanud, siis nüüd tuli vihma käes vettida 45 minutit. Ebameeldiv, aga talutav. Kõigepealt sain väikse kökatsi peale, kus oli kaks surfarit. Pressisin ennast ka autosse, aga nendega sain edasi vaid paarkümmend kilomeetrit. Õnneks võttis uues hääletamiskohas peale juba teine mööduv auto, mis suundus ligi 350 km üles Christchurchi. Võib öelda, et ikkagi suhteliselt hea hääletamine hoolimata aeglasest stardist.

Olime kuskil paari tunni kaugusel Chch-st, kui autojuht sai smsi, et Chch-s oli maavärin. Tol hetkel polnud meil veel aimugi, mis ulatuses seekordne värin oli. Viskasime veel nalja, et näe, kuradi kahju, et me nii kaugel oleme, oleks ikka ka natuke väristamist tunda tahtnud. Aga mida sõit edasi, seda rohkem saabus tüübile smse ja üsna varsti rääkisid ka kõik raadiojaamad sellest värinast. Selgus, et asi oli naljast kaugel, linn täiesti rusudes ja elektrita, sajad inimesed kadunud ja kohe tulid ka teated hukkunutest. Üsna pea sai selgeks ka see, et minul pole sinna linna asja, sest ööbida poleks seal kuskil olnud. Autojuht ütles, et ta võiks mind enda poole öömajale võtta, aga ta majapidamine oli vee ja elektrita. Otsustasin jääda Christchurchist 80km lõunas asuvasse Asburtonisse. Terve õhtu oli Ashburtonis ka järeltõukeid tunda. Mul ikka joppab nende maavärinatega. Eelmisel aastal olin jõulude ajal Chch-s, kui seal oli tugevaim järeltõuge peale septembri maavärinat ja nüüd jälle suht lähedal. Väga kahju polnudki, et ma linnas sel ajal ei viibinud, sest pildid, mida ma sellest linnast nägin olid ikka üsna hirmutavad.

Kui ma järgmisel päeval Chch-i lähistele olin ennast hääletanud, siis jäi mulje, nagu põgeneks terve linn minema. Ühtlane autodevoog liikus üles põhja poole. Enne kui mind üks sümpaatne neiu auto peale võttis, kohtasin õõvastava pilguga Issanda karjast, kes kuulutas mulle maailmalõpust ja ütles, et Chch on üks patune pesa nagu Soodom ja Gomorragi olid. Ning sarnaselt nendele linnadele karistas Jumal nüüd ka Chch-i. Aamen sellega.

Sümpaatne autojuht rääkis, et tavaliselt ta hääletajaid peale ei võta, aga raadiost oli öeldud, et praegusel raskel ajal tuleb abistada neid, kes on hädas. Aamen sellegagi.

Kõik bensiinijaamad, mis jäid Christchurchist põhja poole olid paksult autosid täis, mõnel pool kohati poolekilomeetrised järjekorrad. Mõned bensiinijaamad olid juba ka kuivaks tõmmatud. Ainuke vastutulev liiklus olid kas sõjaväe või päästeameti masinad.

Praamisadamasse jõudes selgus, et loomulikult vabu kohti praami peal pole ja ainuke variant põhjasaarele saada on oodata järgmist päeva. Mul polnud mingit isu oodata ja otsustasin õnne proovida vähempopulaarse praamifirma juures. Nende sadamasse jõudes selgus, et neil mitte ainult on vabu kohti vaid, et neil on just alanud ka sooduskampaania, mis on nii värske, et seda pole veel reklaamitudki ning piletid on poole odavamad. Ja mis eriti lill- selle firma sadam Wellingtonis asus kohe kesklinna lähedal, mitte paari kilomeetri kaugusel nagu kõige tuntuma firma oma. Nagu kohalikud ütlevad- sweet as. Praamil taanikeelseid kirju nähes tuli peale kodune tunne. Hetkeks suutsin ennast uskuma panna, et ma ei olegi teisel pool muna vaid hoopis Hiiumaa praami peal.

Kuu aega Wellingtonis jagasin hosteli tuba koos kolme iirlase ja ühe hispaanlasega. Otsustasin kohe alguses, et nende tempoga ma kaasa ei lähe, sest teadagi, mida tähendab olla ühes toas koos iirlastega. Elu nagu valsisamm- õlu, õlu, viski; viski, viski, õlu jne jne. Kogu selle kuu jooksul, mis ma Wellis olin, käisin ainult kaks korda väljas pidutsemas. Ja mõlemal korral täiesti juhuslikult hispaanlastega. Esimest korda kahe hispaanlannaga, kes olid sarnaselt minuga filmifestivalil vabatahtlikud ja kellest üks osutus vast kõige huvitavamaks inimeseks, keda ma UM oldud aja jooksul üldse kohanud olen. On uskumatult kosutav kohata vahel inimesi, kes pole rumalad, ja kelle mõte suudab minna kaugemale järgmisest õlleklaasist.

Teine kord pralletasin selle hispaania paarikesega, kellega ma Alexandras ühes majas elasin. Nad olid teel Aucklandi, et sealt Taisse lennata. Kadedaks tegid raiped mind. Tahaks ka puhata ja mängida.

DocumentaryEdge filmifestival ise oli tore. Selgus, et kuna vabatahtlikke on küll ja rohkem, siis eriti midagi teha polegi, tegevusi oleks jagunud vast paariks päevaks 3 nädala jooksul. Ma andsin kohe aegsasti teada, et olen valmis igal pool abistama ja kaasa lööma. See tasus ennast ka ära, sest kui teised vabatahtlikud said 2-3 vabapääset filmidele, siis ma olin ainuke, kes sai festivalipassi. Ja ega ma passi raisku ei lasknud minna, alla kahe filmi ei vaadanud ühelgi päeval, tihti oli menüüs 4 filmi. Lisaks nendele vaatasin veel hostelis igal õhtul vähemalt ühe filmi oma läpakast. Nii et 5 filmi päeva jooksul ära vaadata polnud midagi ebatavalist.

Kuna filmid linastusid lisaks kinole ka linnagaleriis, siis mu ülesanded olidki peamiselt linnagaleriis dvd-de kontrollimine, pildi seadistamine ja filmide näitamine. Suht kerge, mingeid erilisi jamasid ette ei tulnudki. Vist ühel korral tuli back-up dvd-d kasutada.

Korra olin ka moderaator ühel õhtul, kus filmi peategelane oli ise kohale tulnud, et vaatajatega kohtuda. Väga veider mees, seksuaalravitseja. Mulle jättis pigem mulje küll tegelasest, kes on leidnud hea viisi, kuidas lugematul arvul naistega skoorida. Kui pakub huvi, siis film on „Sex Magic, Manifesting Maya“

Minu 3 cheersi olid festivalil „Into Eternity“, „David Wants to Fly“ ja „Enemies of the People“. Ning loomulikult DocPointilgi linastunud „Miesten Vuoro“. Omaette elamus oli kindlasti ka „Matchete Maidens Unleashed“, väga mõnus film 70ndate exploitation-movie’de tegemisest Filipiinidel, mis tekitas mul endalgi suure isu trash-horrori järele. See on ikka täiesti ebareaalne, kuidas neid filme seal treiti.

Kuu aega oli tilulilutatud, seega oli aeg hakata jälle rügama. Nii väga kui mulle see mõte ka ei meeldinud, tundus, et kõige parem variant on ikkagi Blenheimi tagasi viinamarju korjama ja hiljem viinapuid pügama minna. Läksin tagasi samasse hostelisse, ainuke vahe oli eelmise aastaga see, et kolisin teise tuppa. Väidetavalt oli üks armukade argentiinlane mõni aasta tagasi samas voodis, kus ma magan, oma tüdruksõpra pussitanud. Mõnikord on tunne, et alati ei tahagi kõike teada.

Et Blenheim just eriline metropol pole ja igal õhtul õlut tinistada pole isu, siis võivad õhtud olla üsna igavad. Uurisin välja, et iga neljapäev mängitakse kohalikus võimlas võrkpalli, väike kohalik liiga. Vedasin ennast ka ühel neljapäeval kohale lootuses, et äkki mõnel võistkonnal on lisaliiget vaja. Ja mida imet, õnnestuski juba samal õhtul liituda võistkonnaga Westmeat. Nõrk nimi mu meelest, võistkonnanimi peab ikka vastasele hirmu naha vahele ajama. Ma ise oleks eelistanud midagi Blenheim Bitches või Blenheim Bulldozersi sarnast.

Võistkond oli entusiastlik, aga mitte eriti kokkumängiv. Aga kui arvestada, et enne minu liitumist oli võistkonna noorim liiga 62 aastane, siis pole ka midagi väga imestada. Nii vanad inimesed lihtsalt unustavad vahel ära, et võistkonnas on teisi liikmeid ka. Võita meil eriti ei õnnestunud, aga natuke sai rahmeldatud, nii et igal juhul väga tore. Paraku lõppes võistluskalender mai alguses ära ja ma otsustasin hakata käima jooskmas ja jõusaalis. Jaa, mina ja jooksmine, see on midagi uut. Kui on olemas üldse mõni inimene, kes on põhimõtteline jooksmisvastane, siis olen see olnud siiani mina. Aga kuramuse Merill oma jutuga, et nii mõnus tunne on alati jooksmas käies, rääkis mu ära. Ja seda 17 000 km kauguselt.

Põhjus, miks mul üldse kargas pähe mõte oma lihasgruppide arendamisest või kohati ka nende loomisest, peitus viinapuude pügamises. Nimelt peetakse seda väga raskeks, aga tulusaks tööks. Tulus on ta muidugi nende jaoks, kes jaksavad tööd teha. Ja mina oma suures rahaahnuses otsustasin ennast enne töö algust vormi viia.

Otsustasin alustada pooletunnise jooksuga, et siis vaadata, kuhu sealt edasi annab areneda. Esimese jooksu viimaseks kümneks minutiks sain endale ka jooksupartneri. Nimelt lonkis irvitav Surm mu kõrval terav vikat õlal päiksekiirtega mängides. Aga ega ma siis mõni selline pole, kes esimese korra järel alla annab. Kaks päeva hiljem läksin uuesti jooksma. Ja jooks tunduski juba palju kergemini minevat. Lõpus hakkas küll vasaku jala hüppeliigese juurest valutama, aga tegijal juhtub.

Järgmisel päeval oli valu umbes kolmekordistunud, aga töö vajas tegemist ja liibates vedasin ennast tööle. Õhtuks oli jalg suht-koht punnis ja paistes. Lükkasin kõvasti jääd peale ja lootsin parimat. Parim ei saabunud ja olin sunnitud vaba päeva võtma, sest jalale enam üldse toetada ei saanud. Lisaks sellele hakkas parema jala põlv põrgulikku valu tegema, sest kogu keharaskus oli parema jala peale toetatud. Ülejärgmisel päeval läksin uuesti tööle ja õhtuks oli jalg taas kenasti ümmargune. Võtsin veel ühe vaba päeva. Kuna vabu päevi hakkas ilmselgelt liiga palju tulema, siis otsustasin edaspidi paistetusest mitte välja teha ja kasvõi ühe jala peal karates tööl käia. Ajapikku paistetust enam ei tulnud ja vasaku jala peale sai juba nii palju toetatud, et peaaegu enam ei longanudki. Kuu aega hiljem, mai lõpus, kui valu polnud ikka veel kadunud otsustasin lõpuks arsti juurde minna. Arst saatis mind röntgenisse ja ultrahelisse. Hea oli kogu loo juures see, et kuna tegemist oli õnnetusega, siis oli arsti visiiditasu poole väiksem, ainult 29 dollarit.

Röntgen ei näinud midagi, aga ultrahelis öeldi, et mul on olnud väike mõra luu sees, kohe hüppeliigese kohal. Kummaline oli see, et röntgen midagi ei näidanud. Arst saatis mind uuesti röntgenisse, kokku tehti seal vist 10 pilti. Lõpuks selgus, et kui teada, mida röntgenipildi pealt otsida, siis võis seal näha, et midagi justkui on olnud, aga see on paranenud. Valu jalas küll midagi paranemise kohta ei öelnud, arsti sõnul peaks juuni lõpuks jalg täielikult paranenud olema. Mai saa aru, tilluke mõra ja selline valu. Positiivne oli veel see, et oleks ma kohe arsti juurde läinud, oleks jalg 4-5 nädalaks kipsi löödud, aga nüüd sai kipsita hakkama. Kips oleks tähendanud mitte töötamist ja see omakorda oleks tähendanud auku rahakotis. Tark ei torma J

Viimane nädal siin Blenheimis on olnud suhteliselt huvitav. Mul õnnestus kohata Eva nimelist slovakitari, kelle silmarõõm elab minuga samas hostelis. Umbes paar minutit peale tutvust lubas Eva nimeline slovakitar mind kinni siduda ja minuga igasuguseid halbu asju teha, aga - ja see on nüüd oluline osa - mulle pidavat see ikkagi meeldima. Läks veel mõni minut mööda, kui Eva nimeline slovakitar mulle avalalt teatas: „I have a nice pussy.“ Mul ei ole midagi aususe vastu ja mulle ei meeldi ennast korrata, aga mõnikord on tunne, et alati ei tahagi kõike teada. Kuhu on jäänud riivatud pilgud ja pikad flirtimised? Kohe seksi-teema valjult üles võtta -  no mai tea, kuidagi igav, puudub pinge.

Paar päeva hiljem kuulsin, kuidas Eva nimeline slovakitar üritas oma silmarõõmu ära rääkida, et teha „sandwich’i“ koos minuga. Naiivitarid muidugi võivad arvata, et jutt käis hommikusöögist. Ma polegi varem sellist inimest kohanud, kes nii kihku täis on ja seda enda teada ei hoia.

Eva nimelisel slovakitaril on Martina nimeline tšehhitarist sõbranna, kes elab siin hostelis ja kes kaks päeva tagasi seletas mulle, et tšehhi kombe kohaselt tuleb klaase kokku lüües ka üksteisele musi anda. No traditsioonid on traditsioonid, mis mul nende vastu saab olla, pealegi olen alati olnud tolerantne teiste kultuuride suhtes. Ma suunasin oma suu ta põse poole, aga enne kui ma arugi sain, olid ta huuled järsku iminappadena mu suu küljes. Pisut üllatav, aga mitte ülemäära ebameeldiv. Kas pole mitte veider, et kokku oli meid seal 10 inimese ringis, kes napsutasid, aga millegipärast käis see iidne tšehhi kokkujoomiskomme ainult minu kohta. Teistega piirdus ta klaaside kokkulöömisega.

Viimase aja sündmused panevad mind arvama, et on aeg vist habet ajada, kaks kuud pole lõua kallal käinud ja tundub, et naistele lähevad metsistunud mehed peale. Tüütu.