Reede, 14. jaanuar 2011

Tere ja jadaega kollane kass (UM 2)

Võimalust hääletada mulle ei antud. Nii kui olin linnast välja kõndinud ja hakanud kotte seljast maha viskama, peatus mu kõrval auto. Täiesti ebaõiglane. Selgus, et tüüp sõidab Christchurchi, eks siis täpselt sinna, kuhu mul vaja. Sõidame ja ma mõtlen, et mis häda mul sinna Chch nii kiire minna on, võtan vabamalt. Otsustasin jõululaupäeva veeta hoopiski poolel teel olevas Kaikouras, kus teatavasti saab vahtida vaalu ja hülgeid. Ookean pidi sealkandis väga järsult sügavaks minema, sellepärast tulevadki vaalad nii lähedale. Selgus, et "nii lähedale" on siiski umbes 5 km rannast ja et vaalu näha, tuleb võtta paat või helikopter, mis loomulikult pole odavad. Otsustasin selle teiseks korraks jätta. Aga ilma vaaladetagi oli seal ilus, Kaikoura kant on üks maalilisemaid autosõidu paiku tervel Kiivimaal. Tee lookleb mööda ookeaniäärt, samas, kui teisel pool on kohe kõrged mäed. Või noh, eestlase jaoks kõrged mäed, kohalike jaoks pigem harjumuspärased künkad.
Kaikouras otsustasin testida ka oma vastselt soetatud telki. Peatusin ühes holiday parkis, ja tänu telgile säästsin 5 dollarit. Telk osutus heaks investeeringuks, öösel oli küll natuke jahe, aga see oli mu suvise magamiskoti süü. Külmast sai üle vastselt soetatud sooja pesu selga pannes. Ja kuna vastselt oli soetatud ka üliväike taskulamp, siis ei pidanud riideid selga panema kottpimedas telgis. Paraku ei õnnestunud veel proovida vastselt soetatud gaasipõletit kuna polnud gaasiballooni. Samal põhjusel jäi kasutamata ka vastseselt soetatud matkapottide komplekt. Õhtul sai siiski kasutada vastselt soetatud reisihambaharja.

Kuna ma jõudsin Kaikourasse juba lõunaks, siis otsustasin võtta oma minimaalsest eelarvest maksimumi. Telk kenasti üles pandud, ajasin endale oma vastselt soetatud väikese seljakoti selga ja tatsasin kesklinna. Minnes avastasin, et olin unustanud oma mütsi autosse. Nojahh, kaotus polnud siiski suuremat mainimist väärt.

Linnas selgus, et eelarve lubab mul teha üks 14 km jalgsimatk ümber poolsaare. See nimelt oli täitsa tasuta. Kuna lubati, et selle matka jooksul on sanss hülgeid lähedalt näha, siis ma eriti ei kaalunudki teisi võimalikke meelelahutusi. Esimeses kohas, kus kaardi järgi pidi hülgeid trehvama, olid igal pool sildid hoiatamaks, et inimesed peavad hoiduma vähemalt 10 m kaugusele hüljestest, sest kuigi hülged pole teab mis teada-tuntud inimesesööjad, võivad nad siiski inimest rünnata, kui nad tunnevad end ohustatuna. Hoiatusest oli lihtne kinni pidada, sest lähema 500m raadiuses polnud näha ühtegi hüljest, kes end ohustatuna oleks võinud tunda.
Kergelt pettununa jätkasin siiski oma matka mööda mereranda. Üsna pea selgus, et hoolimata sissekäidud rajast on seal rannaääres tohutult palju kajakapesasid. Mind on linnud paaril korral rünnanud, sest olen kogemata nende pesadele liiga lähedale läinud, seetõttu olin ekstra ettevaatlik. Kajakas pole teab mis väike lehelind ja kui selline sind ikka ründab, siis on pask majas. Õnnestuski neist kenasti hoiduda, kui äkitselt avastasin, et mõlemal pool mind on kajakapesa. Ja kajakad avastasid järsku, et üks hoopiski pikem kahejalgne on nende pesadele kohe peale astumas, mune lömastamas ja üleüldse hirmsat mõrtsuktööd alustamas. Loomulikult läks kohe hirmsaks kisaks lahti, kajakad vahtisid mind hämmeldunult, aga hakkasid vastu kisama ja mu pihta ennast lennutama. Selg ees, silmad taevapoole suunatud ja käed misiganes otstarbeks valmis, tõttasin kiiresti pesadest eemale. Kuni... Järsku kostis mu selja tagant heli nagu üritaks köhiv tuubamängija keset talve veoautot käivitada. Jäin seisma ja keerasin end välgukiirusel ringi. Seismajäämine oli tark otsus, sest ma olin kohe peale astumas ühele 200kilose väljanägemisega hülgemölakale. Põrkasin mitte ülemäära seltskondliku olemisega vigrist eemale. Palju oleks olnud nüüd soovida, et olukord sellega lahenes, sest kajakate eest põgenedes olin ma märkamatult sattunud hülgekoloonia keskele ja ma leidsin end ümbritsetuna viiest soliidse kehakaaluga hülgest. 10 meetrist oli asi kaugel, vahemaad võis põmst lugeda juba sentimeetrites. Manasin hästi süütu näo ette, tegin "kussssshhhhhh, hülgepoisid, kusshhhhh, kushhhh" ja liikusin väga väga ettevaatlikult kikivarvul nende vahelt välja. Õnneks polnud vigrid väga halvas meeleolus ja mul lasti rahus jalga lasta.
Üks väiksemat sorti vigri
Üsna matka lõpus nägin enda ees teist matkajat ja kuna tegemist näis olevat sümpaatse neiuga, siis vähendasin kiiresti vahemaad. Selgus, et tegemist oli slovakitariga. See oli küll paras ime, et UM-l kohtuvad kaks mittekohalikku, kellest kumbki pole sakslane. Kuna jutt klappis, siis panin ette teha koos mõned õlled ja matkatolm kõrist alla loputada. Tuli välja, et neiu on viimased 7 aastat Londonis töötanud ja UM-l pani turisti 3 nädalat, et siis tagasi udusesse Londonisse tööle minna. Jõime õlut ning rääkisime maast ja ilmast. Õhtu oli meeleolukas.

Järgmisel hommikul avastasin peegli ees, et müts pole niisama väljamõeldis. Olin matkates täielikult oma näo ära põletanud, isegi silmavalged olid punased. Tore jõululaupäev küll.

Hääletamine Christchurchi läks jällegi liiga lihtsalt. Pole vist maailmas parema nimega kohta, kus jõule veeta kui Chch. No kes tuleb üldse sellise asja peale, et linna Kristusekirikuks ristida?? Mul oli vist juba Wellingtonist saadud üks flaier, mis lubas odavat majutust Chchs. Igaks juhuks helistasin ette, et kas neil vabu kohti on, sest kes seda jõulu teab, aga teiseltpoolt toru öeldi, et tule aga, voodeid jagub. Kui ma nii möödaminnes küsisin flaieril oleva info kohta, mis lubas tasuta transporti kesklinnast hostelisse, siis öeldi, et loomulikult, aga see on kell 4. Aga ma olin linnas juba kell 1. Seega tuli oma kodinatega ikka ise kohale kõndida. Õnneks ei olnud liiga pikk maa, nii 1km või peale. Tegemist oli hosteliga, mille personal on kõik jaapanlased, omanik on jaapanlane ja suurem osa hostelis viibijaid on jaapanlased. Mulle sobis hästi. Ka ülbelt ringi patseeriv paks kass oli sobilikult kollast värvi. Mingi imelik värk nende kassidega siin Kiivimaal, pea igal pool, kus ma ööbinud olen, on kassid. Koeri on suht vähe liikvel näha.
Kassiraisk
Kohe kui ma olin check in-i ära teinud küsis administraator mu käest, et kas ma jõulupeole omaniku majja ei taha minna, suurem osa rahvast niiehknaa seal. Kuna targemat polnud teha, siis olin loomulikult nõus. Kohale jõudes avastasin, et ma olin ainuke mitte-jaapanlane seal. Eriti ennast sellest segada ei lasknud. Neil oli seal käimas pinksiturniir, kuhu mind ka kohe kaasati. Küsiti, et kas ma mängida oskan, ütlesin, et mitte eriti, mis on ka tõsi, aga selle peale öeldi, et väga hea, keegi ei oska siin eriti. Teades asiaatide tugevust lauatennises ma erilisi lootuseid siiski esimesest ringist edasipääsemisele ei pannud. Eriti kui arvestada, et pole pinksi korralikult juba kaua aega mänginud. Juhtus aga kuidagi nii, et sain neljast japsist jagu ja läksin finaalis vastamisi tüdrukute tabelipoole parimaga. Tsentelmenn minus ei saanud muidugi lasta mul võita. Tegin siiski põneva mängu, alguses lasin ta 19:6 ette, siis viigistasin seisu 19:19 ja kui juba kõik arvasid, et ma võidangi, siis lasin viimased kaks punkti siiski nääpsukesel nipponineiul võtta. Tema auks tuleb tunnistada, et kõik punktid teenis ta auga välja, ma mängisin küll vasaku käega, aga ta ikka pingutas ka.

Peale mängu tuli mu juurde üks vaese habemega jaapani vanaisake, kes nägi välja nagu teaks ta kõiki maailma saladusi peale inglise keele, ja patsutas mind tunnustavalt õlale. Olin korraga teeninud jaapanlaste heakskiidu ja poolehoiu ning millegipärast hakati mind championiks kutsuma. See nimi levis kulutulena ja kui ma hostelisse jõudsin, siis köögis tervitasid mind juba hoopis teised jaapanlased ka hüüdega "Hi, champion". Teisiti mind enam ei kutsutudki kogu selle 8 päeva jooksul, mis ma seal hostelis olin. Eks ta paras egotripp oli, kuigi ma üritasin neile kogu aeg selgitada, et teine koht ei ole tšempionikoht, esimese koha saaja on ikka traditsiooniliselt tšempion. Aga no tee sa neile selgeks.

Teatavasti oli 4. septembril Chch-s 7.1 palline maavärin olnud. Osa varemeid oli tänavatel endiselt koristamata ja paljud poed olid kleepinud kena paberi akna peale, mis ihaldet klienti poe uuest asukohast teavitas. Muidugi oli see minu jaoks kõik väga põnev, sest kus see vaene Eesti poiss ikka maavärinaga kokku puutub. Eestis on looduskatastroof juba see, kui tuul puhub, igasugustest vulkaanidest ja maavärinatest võime ainult und näha. No ja ärkasingi kuskil kella 2 paiku esimesel öösel Chch-s üles, sest nägin und maavärinast. Ja see tundus nii ehtne, et ajas lausa üles. Pilgutasin natuke unesegaseid silmi ja andsin endale aru, et ma olen juba lapsest saati väga emotsionaalne ja elava fantaasiaga olnud ja kogu see maavärina uni on ainult sellest, et ma olin just Chch-i saabunud ja näinud jälgi septembri maavärinast. Panin silmad uuesti kinni, aga samal hetkel tuli maavärina uni tagasi. Ja seekord juba nii ehedalt, et tahtis voodist välja väristada. Unenägusid, mis sind sõna otseses mõttes voodist välja viskavad, ma ei usalda ja seetõttu andsin teed kainele mõistusele, mis ütles, et just praegu oli üks hiiglane haaranud hosteli katuseservadest ja raputas seda kõigest väest. Sest just selline oli esimene emotsioon. Teine emotsioon oli hirm, sest hiiglased on natuke ettearvamatud, ja pealegi tuleb karta kainet mõistust, mis räägib sulle majaraputavatest hiiglastest. Kohe peale raputust kostsid õuest sireenid. Tundus, et ka päästeameti meeste ja politseinike und oli häiritud. Teisele raputusele järgnes kolmas ja ma mõistsin, et kuna minust ei sõltu mitte kui sittagi ( no seda viimast vist ikkagi sõltuks ja eriti suure hirmu puhul), siis pole ka mõtet üleval passida. Seega lasin ennast maavärinatel uuesti unne suigutada. Täpselt nagu lapsena hällis, täpselt.

Hommikul küsis mu hispaanlasest toanaaber, et kas ma ka tundsin, kuidas öösel 7 maavärinat oli? Koguni seitse? Ma olin isegi natuke üllatunud sellest, kui valutult ma oma maavärina süütusest ilmajäämist võtsin. Aga nagu ma ütlesin, kuna olin öösel aru saanud, et mu kartmisest ei ole tolku, siis lihtsalt loobusin kartmast. Hiljem Cantebury muuseumis sain teada, et selle öise kõige tugevama järeltõuke tugevuseks oli 4.4 palli. Ja see oli üle hulga aja üks tugevamaid järeltõukeid. Neid tõukeid, suuremaid ja väiksemaid, kokku aga oli 28ndaks detsembriks kogunenud üle 4000. Eks siis vähem kui nelja kuuga 4000 värinat. Polegi nii vähe.

26. detsember on siin maailmas Boxing Day. Huvitav, ma olen oma arust natuke teoloogiat studeerinud, aga Kristuse poksijakarjääri kohta meile küll miskit ülikoolis ei räägitud. Igatahes. BD on tavaliselt üks suurimate allahindlustega päevi aastas ja just sellepärast olin ma ennast ka natuke suuremasse linna sättinud, et kaeda, ehk saab odavalt rüperaali endale soetada. Minu ostmisrõõmu rikkus muidugi müüja ära, teatades mulle, et oleks ma kohe hommikul vara tulnud, oleksin selle läpaka 200 taala veel odavamalt saanud. Eino minu lugupidamine võidurõõmu rikkumise eest. Selle asemel, et tunda, et ma sain raali 200 taala tavahinnast odavamalt tundsin ma nüüd, et maksin 200 taala sellele peale. Suure nördimuse peletamiseks kulutasin veel 400 taala asjade peale, mis pani mind õhtul mõtlema, et miks ma ikkagi ei raatsinud hommikul natuke kallimat toshiba raali osta, mis mulle tunduvalt rohkem meeldis.

Aasta viimane päev algas meeletu söögiorgiaga. Selgus, et vana aasta ära saatmine on jaapanlaste jaoks väga suur asi ja siis süüakse end ogaraks. Või surnuks, nagu uudistest lugeda oli. Postimees kirjutas kuidas 2010-2011 aastavahetusel suri 7 jaapanlast riisikoogi lämbumise kätte. Pean tunnistama, et see on üks äärmiselt kleepuv ollus küll ja selle kõrist allasaamiseks on vaja lisaks isule ka väga suurt viisakust koogi valmistaja suhtes. Igatahes, kui ma kell 10 ennast hosteli kööki vedasin oli köök paksult täis väikeseid vanu jaapanlannasid, kes kõik vaaritasid. (See jaapanlaste väiksus on ikka nii armas, hostelis olid dušid ka õlakõrgusel.) Mulle pisteti ka kohe kausike kanakondi ja pruunide nuudlitega ette. Ma ei ole guuglist järele vaadanud õigekirja, aga nad kutsusid seda sobaks. Sobale järgnes sushi ja sushile juba mainitud kurikuulsad riisikoogid. Kella 12ks lõunal oli nii tihkelt toitu täis nagu oleks just tulnud eestipäraselt jõuluõhtusöögilt. Ega ma ei kurda, kuigi kui järjekordne jaapanlanna tuli jutuga (ja kausitäie toiduga) „ooo, champion, eat japanese food“, siis tuli viisaka naeratuse asemel näole pigem ebamäärane grimass.
Kurikuulsad riisikoogid
Päeval tshillisin kahe eestlasega Chch-i botaanikaias. Kerge õlu, kerge vein. Õhtul läksid nad Salmonella Dubi kontserdile. Mina polnud seda bändi varem kuulnud, aga eesti tüdruk rääkis, et jube head mussi pidavat nad tegema. Saatsin nad klubi ukseni kuna mul enam raha polnud peale seda kui ma olin jõululolliks läinud. Tüdruk käis peale, et ma ikka ka nendega kaasa läheks ja oli nõus isegi pool piletiraha kinni maksma. Lasingi end nõusse rääkida, aga kuna mul polnud sulli, siis pidin ikkagi minema seda välja võtma. Pangaautomaadist raha välja võttes sain aru, et mul ikka tõepooolest pole enam raha, et klubbi minna ja seetõttu taarusingi klubi asemel hosteli poole.

Tee peal sain korraga väga vanaks. Kõiges selles oli süüdi üks keskealine blond naisterahvas, kes istus ühe baari väliterrassil oma sõbrannaga ja hüüdis mulle „hey gorgeous, where are you going“. Sellel hetkel sain aru, et ma pole enam lapseohtu, sest kui juba keskealised naised sulle tänaval järele hõikavad, siis on lood kehvad. Tundsin ennast korraga nii vana ja täiskasvanuna. See oli väga ebameeldiv tunne ja kuna ma sellest lahti kuidagi enam ei saanud, siis otsustasin magama minna. Voodisse pugesin kell 0:03. Head uut aastat härra Sursu sullegi.