Teisipäev, 28. detsember 2010

UM 1

Austraalia toll võttis mind rõõmuga vastu ja pakkis kõik mu asjad ilusti lahti. Ma seletasin neile küll, et see on nendest väga kena, aga pole vaja vaeva näha ja tegelikult plaanisin ma lahti pakkida alles hostelis, ent nad ei pannud mu juttu mikskiks. Ja seda kõike sellepärast, et ma mainisin, et mul on kotis küpsised. Parem ikkagi mainida, kui loota, et äkki ei otsita su asju läbi. Kuulsin hiljuti, kuidas üks jänki maksis 800 taala trahvi, sest ta kotist leiti 3 apelsini, mida ta polnud deklareerinud.

Lõpuks leidis härra tolliametnik ka midagi põnevat. Olin Indiast paar pakki kohalikke plärusid ostnud ja täiesti ära unustanud, et need mu dušikotis on. Kuna tegemist oli lehtede sisse keeratud plärudega, siis kujutasid need eriti suurt ohtu Austraalia floorale.Tolliametnik päästis Austraalia ning võttis mult plärud ära. Rohkem mingeid probleeme ei tekkinud ja mind lasti lennujaamast välja.

Never say never, ma poleks kunagi osanud arvata, et ma veel oma pehme jalakese ossimaa pinnale toetan, aga siin ma nüüd olin. Leidsin ühe hosteli 10min tee kaugusel lennujaamast. Hostelis kohtasin meeldivaid sakslastest kaksikuid, kes erinevalt ülejäänud sakslaste massist polnud just keskkoolipingist tulnud. Õhtu oli meeleolukas.

Järgmisel hommikul panin Uus-Meremaa poole lendama. Jetstari teenindajad oli familiaarsed, lohakad ja vastumeelsed. Ei midagi AirAsia stuujardesside taolist. Aucklandis maandumine oli päris huvitav, sest tundus, et lennuk maandub vette. Viimasel hetkel jõudis maandumisrada siiski lennuki alla hüpata ja maandusime kindlal pinnal. Hiljem vaatasin, et maandumisrada on veest vähem kui 100 m kaugusel. Kiivid oskavad elu ikka huvitavaks teha.

Auckland hakkas mulle kohe meeldima. Multikultuurne, palju asiaate, arvestades hiinlaste kontsentratsiooni, siis võib Aucklandi väikeseks Šanghaiks pidada. Kuigi oli kevad, oli mul hoopiski sügise tunne. Eks seda saab seletada sellega, et ma olin just Eesti suvest ja Aasia suvepikendustripilt tulnud ja organism ootas nüüd sügist. Ma ei ole enda meelest just väga külmakartlik, aga kohalike moodi riietudes oleks ma küll kopsupõletikku jäänud. Nende jaoks olid kevade ilmingud kauaoodatud märgid talve lõppemisest. Kohe saabumise järel hakkas tervis jukerdama, nina sisse tulid mingid furunkelid ja lümfid lõid rõõmsalt õitsele. Nina ise nägi välja nagu punane hiina latern. Otsisin odavat arsti, sest kindlustus oli mul Malaisias ära lõppenud. Esimese leitud arsti visiiditasu oli 120 nzd. Ilmselgelt pidasin ma seda liiga kalliks ja otsisin edasi. Edasi läksid hinnad veel hullemaks. Lõpuks tulin heale mõttele- mis ma neist erapraksistest uudistan, lähen parem haiglasse, see on ju palju odavam. Või siis mitte... EMOs öeldi, et nad heameelega vaatavad mu üle, aga see maksab 300 nzd. Ehk siis umbes 2500 eeku teenuse eest, mis Eestis maksab 50 eeku. Lõpuks õnnestus leida üks hiina arst, kes kirjutas mulle antibiootikumid 60 taala eest. Jälle antibiotsid, need hakkasid mul juba põhitoiduseks sel reisil muutuma.

Aucklandis kohtasin ka ühte Eesti tüdrukut, kes oli ennast ühele kiivile naiseks sebinud ja viimase aasta Aucklandis elanud. See on kummaline, et teises keskkonnas suudad olla koos inimestega, kellega Eestis vist 5 minutitki vastu ei peaks. Käisime paar korda õlutit joomas ja korra kutsuti mind neile ka külla. Täitsa asjalik mees tundus see kiivi olevat.

Töö otsimine väga ladusalt ei edenenud, leidsin ühe tööhõivebüroo, aga nendega oli asi suht ebakindel. Igal hommikul pidi ennast kella 7ks kontorisse kohale vedama ja siis selgus, kas sul on selleks päevaks tööd vai mitte. Vahel ootasin 4h ja siis öeldi, et täna vist ikka midagi ei ole. Kahe nädala jooksul õnnestuski lõpuks vaid mõned päevad töötada. Tööd olid ka seinast seina, ilutulestiku laadimisest kalalaeval töötamiseni välja.
Selge oli see, et selle tööga ära ei ela. UM-le jõudes oli mul arvel 1000 eeku, millest ei jäänud juba esimesel päeval midagi järgi, sest ainuüksi nädala üür hostelis sõi selle raha ära. Pealegi veel arsti kulud ja süüa oli ka ikka tahtmist. Söögiga olid küll lihtsad lood. 4 esimest nädalat olin nuudlidieedil. Poes oli lihtne käia, enamus riiulitest sai uljalt mööda kõnnitud, sest ei piima- ega lihatoodete peale mu nüri rahakott ei hakanud. Juurikatest rääkimata, kõik oli ikka hirmkallis, kilo tomateid 60 eeku näituseks. Vahel küll priiskasin ja ostsin hapukoort ja kurki. Need oli ilusad päevad. Õnneks oli hosteli manager inimene ja tegi mulle eridiili, nii vähe kui mina, ei maksnud küll vist keegi teine seal hostelis.

Ühel järjekordsel töövaba päeval nägin, et Greenpeace otsib fundraisijaid. Fundraising pole just mu lemmiktöö, aga vähemalt sain ma lauale käia töökogemuse kaardi. Läbisin ilusti kõik kandideerimisevoorud ja olingi uue leivaandja palgal. Töö tundus jõukohane. Iga nädal tuli saada 11 uut püsitoetajat. Ehk siis põmst 2 inimest päevas. Käisime erinevates Aucklandi eeslinnades ustele koputamas. Diil oli selline, et kui kahe nädala jooksul eesmärki ei täida, siis antakse kinga.

Selgus, et 11 uut toetajat saada pole siiski laste laulupidu ja mis veel ajajooksul selgus - minu jaoks oli see täiesti ülejõukäiv ülesanne. Nagu ka suurema osa teiste jaoks meie grupis. Tööjõu voolavus on Greenpeace'is tohutu. Mingil kummalisel põhjusel hoiti mind siiski 3 nädalat palgal. Mu sarm on ikka hunnitu.

Kuigi ma just edukusega ei hiilanud, oli töö siiski lahe ja sai igatsorti erinevaid tegelasi kohatud. Kinnitust leidis ka levinud arusaam, et mida rikkam inime, seda vähem raha tal on. Rikaste linnaosades olid majad nii suured, et tõenäoliselt liigeldi nende sees autodega ja ma ei imestaks, kui näiteks ristuvatel koridoridel oleks ka valgusfoorid. Mind kutsuti ühte häärberisse sisse. Pererahvas oli ääretult lahke, aga paraku ei leidunud neil piisavalt raha, et 10 dollarit igakuiselt Greenpeace'ile anda. Aga seda täiesti arusaadavatel põhjustel - vaesekesed olid just kruiisireisilt Euroopast tulnud (mulle näidati ka Tallinna vanalinnas tehtud pilte). Arusaadav, et siis pole sellist suurt raha ära anda, hoolimata tõsiasjast, et üks päev kruiisilaevas maksab rohkem kui aasta otsa Greenpeace'i toetada.

Ühe ukse peal võttis mind vastu umbes kolmekümnendates aastates näisterahvas, kes oli hommikumantlis ja naeratas sellist ääretult õõvastavat väikese tüdruku naeratust. Mul jäi ehmatusest jutt kurku kinni. Aga ega mul pikalt rääkida poleks lastudki, sest kohe oli kohal ka veel õõvastavam karmipilguga isa, kes tal õrnalt õlgadest kinni võttis ja eemale suunas. Kogu see olukord oli üsna kriipi ja .pani mind tundma nagu oleksin sattunud mingisse õudusfilmi.

Kohtasin ka tegelasi, kellest oli hiljemgi kasu. Näiteks üks poola naine, kes maksis mulle hiljem paar sotti, et ma ta firma klientidele spämmiks uudiskirja. Ta firma pakkus teraapilist massaaži. Kohtasin ka ühte massööri. Üliabivalmis rumeenlanna, kes oli valmis naha oma seljast andma, oleks ma seda ainult palunud. Uskumatu. Ja siis kohtasin ühte tüüpi, kes töötab dokfilmifestivalil vabatahtlikuna. Temalt sain kontakte ja hiljem kohtusin festivali peakorraldajaga, kes oli must loomulikult vaimustuses ja ütles, et kui ma tahan, siis saan ma ka vabatahtlikuna sel festivalil osaleda. Festival ise algab veebruari keskel.

Nagu ma eelpool mainisin, siis sain ma GP-st peale 3 nädalat kinga. Aeg oli otsida uus töö. Kindel soov oli Aucklandist jalga lasta. Siin ei olnud küll igav ja vahel juhtus nii mõndagi kummalist nagu vaatepilt, kus kesklinn on kinni pandud, keset tühja tänavat kõnnib torupillimees ja tema järel kummaline inimeste ja loomade killavoor, kes nagu selgus olid teel kirikusse, kus sel päeval pühitseti lemmikloomi. Aga see oli siiski vaid üks suur linn ja mitte ilus UM, mille järele ma siia olin tulnud. Tööpakkumisi vaadates tundus, et ainuke kindel variant on minna lõunasaarele Blenheimi linnakesse viinamarjaistandusse tööle. Egas midagi, ostsin bussipileti Wellingtoni ja praamipileti Pictonisse. Sõit Wellingtoni hakkas mulle vaikselt mõista andma, miks UM-d ilusaks nimetatakse. Ühest bussiaknast vaatad välja näed lumiseid mäetippe. Vaatad teisest aknast näed mäenõlvasid, mis on nii võimatult rohelised, et vägisi kipud arvama, et mäenõlvad on rohelise aerosoolvärviga üle lastud. Ja kui paned need mäenõlvad sinise taeva ja valgete pilvede taustale ja lisad rohelistele nõlvadele veel väiksed valged villased lambid, siis on selline Navitrolla, et vähe pole. Lambisid on siin palju, ligi 10x rohkem kui inimesi. Poolel teel helistasin Blenheimi kah. Loogiline oleks arvata, et helistad ikka enne teele asumist, et küsida vabade töökohtade kohta, aga ega ma pole mingi loogiline loom nagu põhjapõder. Selgus, et vabu töökohti ikkagi on.

Wellingtoni jõudsin õhtul pool 10. Mul oli mingi hosteli voucher, mis andis 20% soodustust. Selgus, et tegemist on üüratu suure hosteliga ja seal toas, kus ma ööbisin oli 20 voodikohta. Kuna ma olin päev otsa UM loodusvaadetest energiat kogunud, siis polnud üldse sellist tunnet, et tahaks magama minna. Hakkasin juttu rääkima ühe Austriast pärit tüdrukuga. Ta reisis ühe saksa tüübiga ja neil oli plaanis õhtul linna peale minna ning nad kutsusid mind kaasa. Või noh, tüdruk kutsus, see tüüp ei rääkind suurt miskit. Linnas oli suht vaikne ja otsutasime, et teeme ühed veinid sadamas. Mingi hetk läks sakslane hostelisse tagasi, ju tal oli igav, sest me tüdrukuga vatrasime, ta ainult kuulas ja naeratas. Jättis tugevalt kohtlase mulje. Sadamas oli tiba külm, vägisi pidi üksteise vastu liibuma, et sooja saada. Tegime pudelitele põhjad peale ja läksime klubisid kammima. Austerlanna oli aga tiba palju svipsis ja meid ei lastud kuhugi sisse. Natuke aega jaurasime linnas, aga kuna asi tundus lootusetu, siis hakkasime hosteli poole tagasi kõikuma. Ühel hetkel lahvatas aga näitsik nutma ja vajus tänavale. Istub tänaval ja ulub nagu külmund sabaga hunt. Aitasin ta uuesti püsti, ta vajus mulle otsa ja hakkas halama, et ma olen tema jaoks liiga hea. See oli üsna ootamatu teemaarendus ja ma ei osand miskit vastata. Aitasin ta tuppa, panin ilusti teki alla magama ja rohkem ma teda ei näinud, sest hommikul enne seitset läksin juba praami peale.

Enne UM-le tulekut oli mul 2 plaani. Olla Aucklandis maksimaalselt 4 päeva ja minna lõunasaarele jaanuaris-veebruaris. Nii palju siis sellest, peale kuut nädalat Aucklandis sõitsin otse lõunasaarele. Otsustasin edaspidi plaanide tegemisest hoiduda.

Hostel, kus ma Blenheimis kokkuvõttes 5 nädalat viibisin koosnes kahest eraldiseisvast majast. Täitsa mõnus koht, kui ainult sakslaseid nii palju poleks olnud. Raiped on räpased nagu seakari, enda järel nõusid ei pese, kõik, mis maha kukub, see sinna ka jääb. Korra ähvardas hosteli omanik meie majast voolu ära võtta, kui maja ära ei koristata. Hosteli omanik oli muidu väga normaalne tegelane. Kui ma hostelisse jõudsin, siis ta ütles, et ma olen esimene eestlane selles hostelis. Kaua ei saanud ma priviligeeritud seisust nautida, sest 2 päeva hiljem saabus hostelisse veel üks eestlane, Martin.

Viinamarjaistandustes sai päris palju erinevaid töid tehtud, aga tundus, et mida raskem töö, seda paremini see mulle istub. Kõige hullemaks tööks üldse istandustes peetakse pungade maha hõõrumist. Igal puul on allosas selline pöördekoht, kus tahavad uued võrsed tulla, aga see pole hea ja sellepärast tulebki sealt pungad maha hõõruda. Põmst kujutab töö seda, et päev läbi lased pihuga mööda puid üles - alla. Ideaalne treening nendele, kes näevad enda tulevikku professionaalsete pihkupeksjatena. Kui see töö lõpuks läbi sai, siis ilmus kohalikus lehes ka pikem artikkel sellest, et selleks hooajaks on see töö jälle läbi. Artikkel ütles ka, et päevas 3-4 tuhat taime teha pole igaühele jõukohane. Me Martiniga olime kordamööda päeva parimad ja alla 4000 taime me üldse ei tunnistanud. Tegelikult olid lood nii, et kuna me ühel päeval tegime 4000 taime juba lõunaks valmis, siis järgmisel päeval lasti palka alla. Me pidavat liiga kiired olema, algselt saime 3.5 senti taime pealt, lõpuks langetati see 2.5 peale.

Kuna polnud ammu end füüsiliselt proovile pannud, siis andis keha ka kohe ennast tunda. Teisel päeval olid kondid kanged ja raske oli tööd teha. Üks kohalik ütles, et see pole midagi, oota päeva lõpuni, kolmas päev on kõige raskem. Kurat, tark mees oli. Teise päeva õhtuks olid jalad ja selg nii läbi nagu ei kunagi varem elus. Duši all olles läks rohkem kui 10 sekundit, et põrandalt šampoonipudelit kätte saada. Üleüldse, kui midagi oli vaja põrandalt üles võtta, siis ainuke võimalus selleni küündida oli enda põrandale kukutamine. Sirutasin käed ette ja lihtsalt kukutasin end käte peale. Kükitamine ei tulnud kõne allagi. Toolilt tõusmine oli ka paras nali. Üritasin suurema osa ajast seista. Ostsin mingit salvi kah, aga see tegi valutava koha ainult alguses kuumaks ja siis külmaks, valu ei võtnud ta grammigi vähemaks. Ajapikku ja päevade möödudes sain ennast siiski uuesti liikuma.

Peale pungade hõõrumise on veel palju erinevaid asju, mida võib istanduses teha: duublite eemaldamine, kroonide tegemine, traatide tõstmine (seda tehes tegin elurekordi-ma polnud veel kunagi varem elus 5.5h järjest sörkinud, kusjuures, seekord tegin lisaks sörgile ka tööd), üleliigsete lehtede eemaldamine jne jne. Enne siin töötamist mõtlesin, et ainuke asi, mida viinamarjaistanduses teha saab, on vinkude korjamine. Vat kui rumal võib üks inime olla.

Aga jälle sai kinnitust see, mis juba Austraalias tundus paika pidavat - eestlased on ühed parimad töötajad. Pungade hõõrumises polnud meile Martiniga vastast. Ühel päeval kui tegime midagi muud, vaatasin, et üks saksaraip ei taha kuidagi maha jääda. Ja mis veel hullem, iga kahe rea peale (umbes 45 minutit) oli tüüp must paar minutit kiirem. Tundus, et lõunapausi pidada ei saa, muidu paneb sakslane eest ajama. Nagu uusi ridu alustasin, nägin, et sakslane ka juba võileib hambus tuleb järele. Lõpuks tegingi tast vaid ühe rea rohkem ja lõunapausi ei pidanudki sel päeval. Peale tööd kirusin meie hosteli sakslastele, et see saksa tegelane oli ikka päris kiire, ei lasknud puhata. Need omakorda vastasid, et see tüüp oli just neile kurtnud, et hull eestlane ei lasknud tal üldse hinge tõmmata, kogu aeg pani puhkamata hullu tempoga...

Iga uue tööga oli see häda, et tahtsin korralikult teha. See omakorda tähendas, et tempo oli aeglane. Kõik see oli ema süü, kes kasvatas mind lausega "kui miskit teed, tee korralikult, või ära tee üldse". Sellise filosoofiaga on mõnus üles kasvada, sest korralikult miskit teha ei osanud kunagi, aga see on täielik nuhtlus, kui sul on vaja kiiresti tööd teha, et raha teenida. Aga kui ma sain aru, et ülemusi ka eriti ei koti see, kui korralikult töötatakse, siis võtsin vabamalt ja töö hakkas ka kohe jälle lendama.

Ma ei saanud sellest aru, kuidas paljud, kes muidu mehed nagu metsapullid, tööd tegema hakates järsku väga hädised on. Minusugune kribu jaksas teha, aga tüübid, kes muidu kõvad mehed, osutusid väga pehmekesteks. Eriti naljakas oli üks juut, kes minu toas elas. Nimeks Yonatan, aga see pole mingi õige inimese nimi, me kutsusime Martiniga teda suupäraselt Jussiks. Tüübil 3 aastat sõjaväge seljataga, oli seal isegi karjääri teinud, aga töötades oli kõige aeglasem. Ja hoolimata tööst, iga uus töö oli tema jaoks kõige hullem. Veider.

Ma suutsin Blenheimis ennast uuesti antibiotside peale saada, furunkelid olid tagasi ja lümfid tahtsid läbi naha välja karata. Vähemalt sai 2 nädalat õlle pealt kokku hoida. Ega ma seda tegelikult eriti ei joonud niikuinii. Aga ravikuuri lõppu otsustasin tähistada Jamesoniga. Selgus teaduslik tõde - 6 õlut ja 0.75l Jamesonit on tugevam kui 0.75 tsentnerit Sursut. Hommikul ärgates tabas mind paras jahmatus - randmele oli tätoveeritud "K" täht. Selle sattumisele mu käele polnud mul ühtki rahuldavat seletust ja ainuke lohutustpakkuv seik kogu selles juhtumis oli mõistmine, et oleks ma reformikas või isamaaliitlane, siis oleks mu šokk kordades suurem. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist polnud siiski tätoveeringu vaid kõigest templiga. Pealtnägijate tunnistusel olla ma koos hosteli rahvaga kohalikku klubbi liikund, aga klubi ees pingile istund ja väitnud, et mul on sealgi väga hea. Sakslased olla mind ikkagi klubi sisse vedanud, aga seal olla ma veetnud kõigest minuti. Ma olen enda üle uhke, et isegi mitte kõige selgemal hetkel saan ma aru, mis on sitt, sest seda see klubi oli.

Kui veel põgusalt kirjeldada hosteli seltskonda, siis väga kirju see polnud, kuna pooled olid sakslased. Ja siis näpuotsaga argentiinlaseid, paar austraallast ja üksikuid teisi rahvuseid. Meie majas oli ka üks murjanist sakslanna, kes just ülemäära sale ei olnud. Millegipärast meeldis talle iga kord kui ma köögis olin ümber minu mingi hirmsat murjanitantsu teha. Talle pakkus lusti, et ma manasin alati hirmunud näo ette. Muidugi olin ma hirmunud, paljas mõte sellest, mis saab must siis, kui kumbki neist hiiglaslikest hüplevatest tissidest karjuvast dekolteest välja hüppab ja vastu mu pead lendab, täitis mind õõvaga. Vähemalt ajupõrutus, võimalik ka, et koljuluumurd.

Blenheimis juhtus ka üks väga kummaline asi. Rääkisin ühel õhtul ühe sakslase ja Martiniga Austraaliast töötamisest. Jutu käigus tuli välja, et superannuationit tuleb eraldi taotleda. Ma olin kogu aeg arvanud, et kui ma taxbacki tegin, siis seal tagastatud maksude seas oli ka superannuation. Selgus, aga et ei olnud. Otsustasin lähiajal sellega tegelema hakata. Aga järgmisel päeval sain sealt firmast, mis mu maksu tagastamisega tegeles, kirja, et kas ma ei kavatsegi oma superannuationit tagasi küsida. Kolm aastat polnud ma neist miskit kuulnud ja nüüd järgmisel päeval peale seda vestlust kirjutavad nad mulle, et halloo superannuation! Ja et asi veel veidram oleks, sain ma meili ühest Austraalia tööhõivefirmast, mis ütles, et Kununurras on vabu töökohti. Väga väga veider.

Kuna saabus jõul ja tööd polnud, siis otsustasin nautida viisa seda poolt, mis ütleb holiday. Worki poolt olin ma juba pikalt vedanud. Otsustasin lõuna poole mööda idarannikut hääletada. Hommikul täpselt kell 10.00 lahkusin üks seljakott seljas ja teine kõhu peal hostelist.

Kolmapäev, 22. september 2010

Incredible india

TEINE POOL

varanasist agrasse rongiga s6ites viskas katil j2lle pildi tasku. arvestades seda, et tal toit enam yldse sees ei pysinud ja et ta ka suure n6rkustunde yle kurtis, otsisin talle 6htul arsti. selgus, et kohe meie hotelli k6rval on haigla. l2ksime katiga sinna, meid juhatati yhte kabinetti arsti ootama. jupp aega ootasime, siis tuli mingi mees ja andis noogutusega m6ista, et me muret kurdaks. r22kisin k6ik 2ra, mees myhatas korra ja k6ndis minema. selgus, et see ikkagi polnud arst. natukese aja p2rast tuli keegi, kes s6na lausumata pistis katile kraadiklaasi suhu. kui ta selle v2lja v6ttis, kysisin, et kas palavikku on. mees noogutas ja ytles "hundred". hetkeks olin suht jahmunud, sest kati n2gi liiga elus v2lja selleks, et sajakraadise palaviku k2es kannatada, siis aga jagasin v2lja, et tegemist on fahrenheitidega. tselsiuseid teeb see vist 37.7.

l6puks saabus ka arst, kes meid 2ra kuulates arvas, et tegemist on mingi nakkusega. kati pandi tilgutite alla ja j2i haiglasse terveks 66ks.

teenindav personal n2gi v2lja nagu oleks kamp suvalisi mehi t2navalt kokku korjatud ja haiglasse valvesse j2etud. k6ik n2isid kannatavat kindla veendumuse all, et kui valge inime juba india haiglasse julgeb minna, ju ta siis ka hindi keelt valdab. k6ige k6vema inglise keele oskusega oli yks ruudulise flanells2rgiga tyyp, kelle relvaks oli lause "what's the problem". kui ta seda esimest korda kasutas, siis ma veel ei aimanud, et sellega ta inglise keele oskus ka piirdub. tykk aega seletasin, l6puks sain aru, et sama m6ttekas on katkise sokiga destileeritud vett viiekorruselise maja katusele viia.

me ei s6andanud lauriga katit yksinda sinna j2tta ja pidasime kordam66da 66sel valvet. 66 m66dus suht rahulikult, kui mitte arvestada ravimis6ltlastest hiiri, kes m66da palati p6randat tableti tykikesi otsisid.

hommikul kui palati ukse lahti tegin vaatasid mulle yllatunult otsa ringi siblivad v66toravad ja kari linde. ahvid k6ndisid samuti ukse eest m66da ja ainuke asi, mis neid takistas palatisse sisenemast oli nende endi huvipuudus patsientide ravilugude suhtes.

hommikune arsti ringk2ik oli ka paras nali. arst ise oli suht asjalik, aga kaks med6de (pigem kyll medvenda), kes teda saatsid, lonkisid ta j2rel nagu pahandust teinud poisid isa sabas.

l6puks j6udsime tagasi delhisse. tagasi linna, kus haisvate kusilate nimeks on "deluxe urinals" ja kus ka k6ige hullemas urkas asuva majutusasutuse nimes seisab uhkelt kas star v6i paradise v6i palace. v6i k6ik need kolm korraga.

parima elamuse delhist saime akshardhami templit kylastades. ahhetamapanev kompleks on seal. ma teeks selle kylastamise kyll kohustuslikuks igale delhi turistile. v2ga v2ga sehvt asi.

kuna india toidust oli suht siiber ja ega k6ht seda enam eriti ei kannatanud kah, siis otsustasime m2kis syya. ma v6tsin chicken maharadja mcburgeri, mis tekitas sellise maharadzha reaktsiooni mu k6hus, et olemine oli sitt. ja vedel. kuna see oli kati viimane 6htu indias ja ta tahtis kangesti delhi suurimat mosheed vaatama minna, siis olin hoolimata kehvast enesetundest n6us temaga kaasa minema. see oli viga, sest tagasi tulles pidin kaks korda p66sas k2ima. teine kord oli veel eriti jabur, istusime rikshas, tundsin, et no nyyd!!! ja hyydsin kohe juhile, et kui ta m6nda deluxe kusilat n2eb, siis andku mulle teada. tyyp ei saanud muidugi aru, nii et l6puks n2itasin talle piltlikult, kuidas ma pykse jalast rebida tahan. j2rgmise valgusfoori taga seistes n2itas tyyp k6rvalasuva pargi poole. sain vihjest aru ja t2nasin p2ikest, mis oli tund aega tagasi loojunud ja t2nu millele mind kaitsev pimeduseloor embas. kati lennujaamasaatjat must enam polnudki, olin sirakil.

huvitav on m2rkida seda, et j2rgmisel p2eval oli selle sama moshee juures tulistamine, kus p2ris paljud vigastada said. napikas.

kuna olemine polnud kiita ja kati juhtum v2rskelt meeles, otsustasin ka arsti juurde minna. arst v6ttis asja naljaga, ytles, et tegemist on k6ige tavalisema turisti haigusjuhtumiga ja kirjutas mulle antibiootikumid v2lja. see pani m6tlema, et mille kuradi p2rast siis kati 66l2bi tilgutite all pidi passima. adusin, kui t2pne on india slogan "!ncredible india", uskumatu india. incredible india indeed.

peab tunnistama, et viimane pilt indiast j2i siiski v2ga positiivne. indira gandhi nimeline rahvusvahelise lennujaama terminal 3 on v2ga ilus ja mugav. ja seal myyakse duty free poes kamasutra patju, mis kirjade j2rgi on "highly erogeneous".

Kolmapäev, 15. september 2010

Sind ja Mind ja India

EELM2NG

66l vastu esmasp2va istusime kolmekesti bussi ja s6itsime Riia poole. Riias lennukile ja Kiievisse.Kiievi v2ikeses ja ylerahvastatud lennujaamas pidime olema 7 tundi. K6ige meeldivam ei olnud, k6ige hullem ka mitte. Mingil hetkel avastasin, et et yhes duty free poes on liitrine nemiroffi viin 4 euri. Kange alkohol kulub alati marjaks 2ra, kui on s6it eksootilisse riiki, seega v6tsime lauriga kumbki pudeli. ja et ootamine ikka libedamalt l2heks ja samas ka, et kontrollida viina kvaliteeti, korkisime yhe lahti ja tasahilju mekkisime. mingit halvakspanu kohalike poolt me ei t2heldanud.

aerosvit tervitas meid kergelt laguneva lennukiga, kus k6ik raadiojaamad olid kas vene v6i ukrainakeelsed, kaasa arvatud ka instrumentaalmuusikajaamad. telekast hakati n2itama mingi narnia filmi, mis oli kenasti venekeelde dubleeritud. ja kui lisada veel teenindus, kus lauri kysis klaasikest veini ja ta lennuki taha otsa kamandati ise seda tooma, siis k6ige meeldivam lend ei olnud. emiratesi vastu ei saa.

ESIMENE POOL
delhisse j6udsime sekeldusteta ja umbes kell 3 66sel olime main bazaari kandval t2naval, mis minu andmetel pidi olema tihkelt t2is odavaid majutusasutusi. t2nav ise n2gi v2lja selline, kus kopli liinidel k6ndimismaksu n6udvad seltsimehed oleks hommikut ootama j22des kuskile nurka varjunud. me muidugi oma naiivsuses ei kartnud midagi ja myttasime l2bi muda edasi. ysna pea liitus meiega h2rra, kelle suurim huvi oli leida meile hea 66maja. p2rast tuliseid hinnavaidluseid j2ime l6puks kolmandasse hotelli pidama. kusjuures, eelmisest hotellist loobusime kuna me ei saanud hinda 700 ruupia pealt 600 peale kaubeldud. 100 ruupiat teeb n2kku 33 ruupiat, mis omakorda kroonides teeb umbes 8 krooni. tagantj2rele m6eldes ikka t2itsa hullud, keset 66d v66ras linnas jonnivad 8 krooni p2rast. aga p6him6te on p6him6te ja me olime hoolsasti indiaks valmistunud.

esimesed emotsioonid olid isegi leebemad kui olin arvanud. tohutu niiskus oli ette teada, aga ebameeldiv sellegipoolest. s66k on odav, aga kui sul on menyys alood ja paneerid, siis v6tab natuke kukalt sygama kyll. teades oma n6rka k6htu, otsustasin esimese eine kasuks indias paljalt nime p2rast. paneer pasanda. minu r66muks nimi ei 6igustanud ennast.

kuna eesm2rk oli natuke ringi kaeda indias ja mitte 2 n2dalat delhis istuda, siis hakkasime kohe otsima soodsaimat rongipiletit varanasisse. paar tundi edasi-tagasi kohalike juhatuse j2rgi piletikassat otsinuna andsime l6puks alla ja otsustasime, et kasutame m6ne agendi abi. ei kulunudki palju aega kui leidsime suhteliselt usaldusv22rse koha. tyyp seletas meile, et paraku ei saa rongipileteid niisama osta, peab v6tma kohe terve paketi koos 66majaga, muidu pannakse sind rongipileti ootelisti ja jumal teab, millal sa rongile saad. 44 000 ruupiat kolme peale ja k6ik olemas. kuna me polnud nii kalli hinnaga arvestanud, siis hakkasime kauplema. iga natukese aja tagant lasigi tyyp hinda natuke madalamale, kusjuures iga uus hind oli "final price". Viimaseks ja l6plikus hinnaks pakkus ta meil 25 000, mis oleks n2kku natuke yle 8000 teinud ja millega me juba peaaegu n6us olime. otsustasime siiski veel yhest kohast hinda kysida, et saaks kasv6i mingi v6rdluse. leidsime yhe teise tyybi, kelle juures selgus, et rongipileteid saab igal juhul niisama ka osta ja lahkusimegi tyybi juures piletitega, mille peale kulutasime n2kku 1100 ruupiat. ja kui arvestada, et hiljem varanasis maksime 66 eest 100 ruupiat n2kku, siis kokkuv6ttes saime reisi alla 2000 ruupia. ehk siis 4x odavamalt kui esimese tyybi parim pakkumine oli olnud.

minul alguses terviseh2dasid polnud, hiljem hakkas tagant vurtsuma peale s66mist. lauri j2tkas oma kuumas kliimas kylmetamise traditsiooni ja magas teki ja kampsuniga samal ajal kui ma magasin vaid alukate v2el ja needki olid jalas ainult sellep2rast, et katile mitte kiusatust tekitada.
kati osutus t6eliseks meelelahutajaks. k6igepealt indiasse j6udes v6ttis ta automaatselt sides6naks "spooky", ilma milleta ei l6ppenud ykski lause. kyll oli t2nav spooky, kyll m6ni india ametnik, kyll takso ja isegi t2naval myydav 6un. kui me delhis otsustasime metrooga natuke s6ita, siis tiriti kati metroo j2rjekorrast eemale. kati oli v2ga ehmund olemisega ja ytles, et tema yksi ei l2he kuhugi. tegelikult k2is endalgi kerge j6nks l2bi, kui tahtsin katile j2rgneda, aga pyssimees mu tee kinni pani. kohe selgus aga ka p6hjus. nimelt peab metroojaama sisenedes l2bima turvav2rava ja lisaks sellele kombitakse sind ka l2bi. aga ega siis yks endast lugupidav madaam lase mehel ennast kompida, selleks oli eraldi v2rav, kus oli eraldi kontrollitar madaamide tarvis.

metrooga linnaservas 2rak2idud, s6itsime kesklinna poole tagasi. j2rsku ytleb kati mulle, et ole hea n2pista mind, mul muutub pilt ees uduseks. pigistasin ta k2tt k2vasti, aga selle asemel, et naiselikult kiljatada, naeratas ta totakalt, ajas silmad pahupidi ja kukkus kokku. 6nneks olime just peatusesse j6udnud, haarasime lauriga ta enda vahele, kohe tuli yks k6rval seisev kohalik ka meile appi ja tassisime kati metroost v2lja. kohe oli kohal ka metroot66taja, kes tegi meile vilega teed l2bi inimsumma ja me viisime kati natuke t2htsama metroojaama tegelase juurde. see omakorda tahtis, et me kati veel kuhugi viiksime, aga ma ytlesin, et paneme kati maha. nii ta siis lebas seal selili, hakkas kergelt toibuma, ma hoidsin ta jalgu yleval, et veri uuesti liikuma hakkaks. kui kati hakkas juba kergelt inimese n2gu ette v6tma, talutasime ta lauriga metroojaama juhtimiskeskusesse, kus olime nii kaua kuni kati j2lle omal jalal meie toega liikuda suutis.

metroojaamad on yldse p6nevad kohad, peale selle, et seal v6ib kohata minestavaid valgeid naisi on seal ka osades nurkades liivakottidest laotud barrikaadid, mille taga seisab s6dur oma automaadiga valmis kohe tuld andma esimese ettejuhtuva p6uepommari pihta.

3 p2ev algas rongis ja l6ppes rongis. kokku kestis rongis6it 17h. muud iseloomustavad tegurid olid: vahemaa 800 km ja maksumus 300 ruupiat, ehk siis alla 90 eegu (kurss on 3.5 ruupiat 1 eegu eest). meie vagun oli nn sleepers class, mis t2hendas seda, et kahe l2bik2idava seina vahel oli 8 voodikohta. ei mingit privaatsust ja ei mingeid arusaamu sellest, et tegelikult on voodinumber 58 minu, mitte mingi 2geda, 3 bolliwoody m2rulit p2evas vaatava kohaliku g2ngsteri oma.

see s6it on suhteliselt kirjeldamatu kogemus ja algajatele reisisellidele ei soovita. mul k2is pidev une ja 2rkveloleku vahel k6ikumine, korralikult magada oli ymberk2iva melu t6ttu v6imatu. kui paaril korral juba 6nnestus korralikult uinuda, siis sikutas varbast kas piletikontrol6r v6i m6ni toiduk2ru mees, kes j2rjekindlalt pakkus "good foodi".

varanasisse j6udes istusime raudteejaama maha valget aega ootama j22des ja ei l2inud 5 minutitki, kui juba tuldi pakkuma hotelli. olime liiga v2sinud, et t6rkuda ja nagu varem mainitud saimegi hotelli 100 ruupia eest n2kku. ei saa kyll 6elda, et see parim diil linnas oleks olnud, sest toas oli kaheinimese voodi, mis oli nii 2ra magatud, et voodi keskel oli kerge vall. magasime voodis p6iki. v6i noh, magamiseks seda vaevalt nimetada sai. j2rgmisel p2eval t6i lauri yhest toast, mis oli ka meie k2sutusse antud, aga mida me moskiitode t6ttu ei kasutanud, madratsi ja pani vallvoodi k6rvale p6randale. nyyd oli vaba pinda toas t2pselt nii palju, et kolm paari jalan6usid mahtusid k6rvuti. laes oli kyll tiivik, aga palju see ikka jaksas tuult teha. konditsioneeriga tuba ei raatsinud v6tta ja selle eest maksime oma higiga.
j2rgmisel 6htul avastasime, et hoolimata sellest, et olime akna katnud tylliga, olid meil ikka toas 6ed moskiitod. uurisime tuba p6hjalikult ja avastasime yleval lae all avause, kust nad sisse said tulla. kuna see oli k6rgel, siis ainuke v6imalus sinna kyyndida oli nii, et mina hoidsin varvastega lauri 6lgadest kinni ja peaga tasakaalu balansseerides paigaldasin tylli ka selle augu ette. p2ris mehine ettev6tmine oli, kuigi nagu hiljem elu n2itas tulid moskiitotarid meie tuppa ka vannitoa kaudu.

varanasi j2ttis v2ga sympaatse mulje. kohe esimsel p2val 6nnestus meil sattuda yhe 6petatud mehe juurde, kes pidas meile ylikooli tasemel loengu shiva kultusest ja varanasi mytoloogilisest ajaloost.

j2rgmisel p2eval gangese 22res tuli yks tyyp mulle habemel6ikust pakkuma, keeldusin viisakalt, ent enne kui ma arugi sain olin sirakil ja see sama vanamees tegi mulle massaazhi. peab tunnistama, et kohalikud on yliosavad oma teenuseid pakkuma. ma ytlesin kohe, et mul pole raha, aga kes see valge mehe lora siis usub. pealegi pole ju raha yldse oluline alguses. l6pus aga selgus, et raha on siiski oluline ja tavaliselt ikka makstakse sellise asja eest 600 ruupiat. mulle oli ta n6us tegema allahindlust ja 360 ruupiaga leppima. l6puks maksin 160.

varanasi on yks pyhamaid linnu indias ja paljud vanad inimesed tulevad siia surema, sest kui sind p6letatakse varanasis, siis on see justkui otsetee paradiisi. mujal surres peab rohkematel ristmikel ootama enne kui paradiisi p22sed. siin on kaks gangese22rset treppi, kus surnuid p6letatakse 24h 66p2vas. see p6letamine on ysna m6jus vaatepilt. ma alguses arvasin, et kui 24h iniml6kked l66mavad, siis on terve linn ka laibahaisu t2is, aga ei miskit. p2rast selgus ka selle p6hjus. nimelt kasutatavat p6letamiseks mingit kindlat puud, mille 6lid neutraliseerivad inimliha leha.

3. p2eval varanasis l6i mul p6hja alt 2ra ja seda siis, kuime olime kesklinnast p2ris kaugele tuterdanud. tahtej6u ja ristisjalgadega suutsin kyll pyksid sinised hoida, aga asi oli naljast tol hetkel ikka juba ysna kaugel :)
tervis k6ikus meil k6igil, lauril vast k6ige v2hem. kati samas k6his paar p2eva ja siis korra k6his nii, et edaspidi ainult piiksus. s6naotseses m6ttes k6his h22le 2ra yhe k6himisega. oli h22l, k6his raginal ja enam h22lt polnud.

kohalik fauna meid s6bralikult vastu ei v6tnud. ahv, kes s6i lillep2rga n2itas mulle hambaid ja tahtis k6rri karata, kui ma olin lolli eurooplase kombel talle liiga l2hedale roninud. siis hakkas vanalinna t2navatel ekseldes yks haukuv koer meid j2litama. mingi hetk olime omadega ummikus ja pidime koera suunas tagasi minema, mida aga lauri keeldus tegemast ja hakkas jaurama marutaudist. olgu neetud krister kivi, "eesti maja" ja lugemisoskus. l6puks siiski hakkasime koera suunas liikuma ja koer pani saba jalge vahel jooksu. ja siis 2rritas kati yhe pulli v2lja, kes talle kaks korda peaga 2sas. k6ik need kolm seika juhtusid yhe p2eva jooksul ja me saime aru, et kuigi inimesed on hirmus tyytud ja ebausaldusv22rsed on nad vahel siiski lohutaval kombel ettearvatavamad.

eelviimasel p2eval k2isin juuksuris. leppisin juuksuriga kokku, et maksan 40 ruupiat. juuksed l6igatud, tahtis tyyp mu habeme kallale minna. ma ei olnud n6us, aga tyyp ikka n2itas, et tsipa-tsipa v6ib ju v6tta. siis hakkas mulle mingit kreemi s6na otseses m6ttes p2he m22rima ja pakkus ka peamassaazhi. nendest asjadest keeldusin juba otsustavalt. kui raha hakkasin maksma, siis selgus, et tsipa-tispa habemel6ikus l2heb mulle veel 40 maksma. tykk aega vaidlesime, l6puks andsin talle 60 ruupiat. tihti polegi asi rahas, ega see 20 lisaruupiat ju ei tapaks mind, aga mulle ei meeldi, et valget yritatakse kogu aeg lypsta. s66gikohtades antakse ka arve ilusti, kus on k6igi tellitud asjade maksumus peal ja siis kogusumma. aga kui sa ise need summad eraldi kokku l66d, saad kogusummaks 30-40 ruupiat v2iksema summa. selline india matemaatika k2is n2rvidele.

eks neid n2rvidele k2ivaid asju leiaks veel, kasv6i liikluse, mille kirjeldamisest ma ema terve sydame nimel loobun, aga samas peab arvestama, et sa oledki oma mugavustsoonist v2ljas ja vahel tuleb lihtsalt k6ike v2ga tshillilt v6tta ja lihtsalt vooluga kaasa liikuda.

Esmaspäev, 12. juuli 2010

poola ja vbla ka kogu euroopa trip, mis oli ikkagi poola tripp.

tahtsin üksi reisile minna. polegi nagu käinud varem, alati on keegi kaasas olnud. seekord olin kindel- lähen üksi! jaanipäev raineri juures ja sealt siis laubal poola poole ajama.
sain kilingi-nõmme teeristi, kus ma kohtasin last. lapsel oli hea meel, sest "ma ei arvanudki, et ma endale nii ruttu reisikaaslase leian". persse raisk. miksma teda kuradile ei saatnud? ei tea. tean küll- ma olen liiga hea inime. nii palju siis üksi reisimisest. laps tahtis minna hispaaniasse, aga arvas, et vahva on ka poolast läbi käia. korduvalt veel küsis, et kasme läheme poolasse ikka läbi minski?!
esimese päeva lõpuks jõudsime kaunasesse. autojuht ei tahtnud kuuldagi midagi sellest, et me magame kuskil pargis. rääkis telefoni teel oma naisega läbi ja viis meid enda poole ööseks. mu lemmikrahvus on endiselt leedu autojuhid.
järgmisel päeval suutsin lapsele selgeks teha, et kahekesi on palju raskem hääletada. seega sain tiba üksinda olla. esimesena võttis mind peale oma mini fiatti umbkeelne poola noorpaar, mees oli mingi 85 aastane, naine vast 120 aastane. ei saa just öelda, et see ülemäära ootuspärane oli, kui automakki surutud kassetist hakkas räppi tulema. ausõna, ma olin üllatunud.
augustowis sain uuesti lapsega kokku. saime mingite toredate noormeeste peale, kes suundusid elki nimelisse linnakesse ganjat kimuma. viisakusest sai kah paar kõhvi tehtud, mitte et see jama mulle kuidagi mõjuks, aga noh, hea soe õhk kopsudesse tõmmata. kogu rituaal viidi läbi paneelmaja koridoris südamearsti kabineti ukse ees. elki suurima vaatamisväärtusena soovitan kauplust "konkurent".
hakkasime uuesti eraldi hääletama, sain suht lihtsalt sopotisse, kus ma olin couchsurfingu kaudu endale ka öömaja leidnud. öösel saabus ka laps, kellest hakkas mu hostil kahju ja laps ööbis koos minuga seal korteris.
gdynias oli kohe-kohe algamas open'er festival, kus astusid üles sellised tegelased nagu tricky, massive attack, pearl jam, fatboy slim, cypress hill ja hunnik teisi häid tegijaid. törts kallis aga tundus see pilet.
teadsin, et laps tahab minna hispaaniasse läbi saksamaa. kuna mu plaanid olid lahtised ja lõuna-euroopa oli endiselt variant, siis rääkisin lapsele, et ma ikka ei taha läbi saksamaa minna (mis oli sulatõsi), vaid läheksin pigem otse alla slovakkia peale ja sealt edasi vast austria, itaalia. laps vaatas natuke kaarti ja ütles, et kuule jah, see on hea mõte, lähme pelaegi sealt kaudu. pekki raisk! ei mingit lootust tast sõbralikult lahti saada. nii ei jäänudki muud üle, otsustasin festivali kasuks, teadsin, et lapsel selle jaoks raha ei jätku.
festivali hommikul kolis mu host korterist välja ja palus mu abi. kui asjad olid kolimisauto peale pandud küsis ta, et kasma ei tahaks aidata tal need asjad gdynias tema ema juures ka maha laadida aidata. polnud põhjust keelduda.
edasi läks kõik libedalt- ta ema kiindus minusse ja ei lasknud mul festivali ajaks lageda taeva alla jääda. kuima veel (teeseldud viisakusest) protesteerisin ja ütlesin, et ma laekun festivalilt igal öösel tõenäoliselt 3-4 paiku ning ei tahaks teda üles ajada, siis ka seda ei võetud argumendina ja öeldi, et see pole mingi probleem.
sain omaette toa, iga päev istusin poola emaga kella neljani õhtul verandal (festivalil tulid esimesed esinejad 5st peale). vahel söödeti mind ogaraks, vahel hävitasime chivas regali. kui veel lisada superilmad, siis oli elu ikka überlill.
festival polnd ka kõige hullem, seda hoolimata faktist, et pool poolat oli seal kohal. aga vbla just sellepärast. sest võib küll öelda, et hoolimata sellest, et nad oma õunu tee ääres kasvatavad, on poolakad ikkagi toredad inimesed.
laupäeval oli see kiirrong, millega ma gdynia kesklinna sõitsin nii puupüsti rahvast täis, et seal tamburis, kuhu ma ennast surusin, läks kinni ainult üks ukse pool. õnneks ma olingi selle kinnise poole vastas. aga mu kõrval olev tüüp hoidis ennast ikka väga tugevasti kinni, et mitte saada väga laialivalguvaks olluseks rööbaste peal. laupäev oligi mu lemmikpäev festivalil- skunk anansie, aga eriti just regina spektor ja veel eriti just matisyahu kontserdid paitasid mu kõrvu nagu tšintšilja kõhualune. imelise lõpu sai muidugi see tore laubane päev (no selleks ajaks oli siiski juba pühaba) 3.40 öösel, kuima olin poola ema oma kõnega üles ajanud, et ta mind majja laseks. esimene asi, mida ta oma unise häälega mult küsis oli "are you hungry?" :)
üks vahemärkus poola kohta- väga paljud tahavad su käest raha. aga nad ei küsi seda leiva või saia või bussipileti või ma-ei tea-mille-jaoks-veel alkaššid eestis raha küsivad. ei, nad küsivad konkreetselt õlle jaoks. ja kui nad aduvad, et su poola keel pole veel apsaluutselt perfektne, siis teevad nad väga ühemõtteliselt nipsu oma kõri pihta. leidsin hea lahenduse, kuidas raha mitte anda, sest seda nad niikuinii ei usu, kuisa väidad endal raha mitte olevat. ma ütlesin, et mul on raha küll, aga paraku maksan ma igal pool kaardiga.
kuna festival sõi väga palju raha, siis pidin loobuma edasistest reisimise plaanidest ja pöördusin tagasiteele.
esmaspäeval istusin gdanskis linnaliini bussi peale, et linnast välja saada. ühes peatuses nägin ootamatult last. ta oleks ka sama bussi peale tulnud, aga kuna selles peatuses tuli ka umbes 3 poola koolijagu lapsi, siis ta lihtsalt ei mahtund. me saatsime paar smsi, aga kokku enam tagasiteel ei trehvanudki. nii palju sain teada, et ta oli saksamaani jõudnud, seal pulma sattunud ja siis hakanud tagasi tulema. buss oli poola laste tõttu täiesti puupüsti täis. kuna oli ka mingi ummik, siis liikus buss teosammul. iga 10m tagant seisis oma 30 sekundit. õnneks peksis päike täiega bussi sisse ja õnneks polnud bussis ka tilkagi hapnikku, muidu oleks ikka veel kitsam olnud. seega higi pritsis igast poorist nagu jaksas. otsustasin bussist lahkuda enne kui mu küüned ära sulavad.
esimene auto, mis peale võttis, tegi umbes 50 km pärast avarii, sõitis eesolevale autole sisse. kiirused olid väiksed, keegi surma ei saanud. aga ma pidin uue auto leidma. otsustasin, et kuna kiiret pole, siis võin vabalt ka varssavi poole minna, et seal rekkatega õnne proovida. lõpuks võttiski peale auto, mis sõitis varssavisse. lasin ennast enne varssavit maha panna, et ida suunas edasi liikuda. poolakate kohta peab mainima, et kui nad just umbkeelsed pole, siis vene keelt ei oska nad ikkagi üldse ja inglise keel kõigub normaalsest oskusest kuni väga "big money, people go, go, go" tasemeni. selliste tüüpide pärast sai kõvasti jalgsi kõnnitud, sest just siis kuima arvasin, et suutsin ennast selgeks teha, et ma mingil juhul ei taha kesklinna minna, pandi mind paaril korral just kesklinnas maha.
viimane autojuht, kes mind esimesel päeval peale võttis oli suht kahtlane tegelane ja kuna kell oli ka juba ühe paiku öösel, otsustasin asja ööks kutsuda ja ühes bensukas oma magamiskoti laiali tõmmata. see oli ka ainuke kord kogu tripi jooksul, kuima tähtede all magasin.
järgmisel päeval sain ühe prantslasest vanamehega kaunasesse. lahe tüüp, ütles, et tal on burgundias villa, kutsus sinna suvitama. väitis, et seal on kõik olemas, bassein, jacuzzi, basseinipeod jne. uuris eesti kohta ka igast asju ja kui jutt eesti naiste kohta läks, siis tuli ka tiba ootamatu küsius- "it's easy to make love in estonia, yes?". loomulikult olin ma sunnitud jaatavalt sellele küsimusele vastama.
päev otsa tuli rämedat padukat. algas poola-leedu piiril, kuima prantslase autos olin. korraks asi vaibus, kui ma kaunases hääletama hakkasin. panin kohe riia sildi püsti ja sain ruttu peale. siis tuli veel rämedam padukas, mis peksis esiklaasile mõlgid sisse. see vihm jälitas meid kogu aeg kuni riia ringini välja. juht ütles mulle, et kuidas sa niimoodi hääletad, saad läbimärjaks ja keegi ei võta sind peale. leidsime hea lahenduse, tüüp sõitis ühe eesti rekka kõrvale ja andis signaali. kui rekkamees minu poole vaatas, näitasin talle eesti silti ja tegin kehakeelega selgeks, et ma tahan oma reisi selles rekkas jätkata. nii juhtuski, et juht sõitis rekkast mööda ja tõmbas teeserva. rekka jäi ka seisma. hüppasin rekkasse ja jätkasin sõitu kodumaa poole.
kuna rekkamehel sai sõiduaeg täis, siis pidi ta iklasse jääma. alles iklas sain oma esimesed paar tilka vihma krae vahele. õnneks võttis kohe esimene minibuss, mis eestisse jõudis, mu peale. ja nende kenade hansapanga tegelastega sain tallinnas koduukseni.