Karavan liigub edasi

Elu on lihtne, inimene otsib alati endale soojemat kohta, kas siis otseses või ülekantud tähenduses. Aga alati otsitakse midagi paremat ja mõnusamat. Selles suhtes oleme kassidega üsna sarnased, leiaks ainult kamina, mille ette ennast kerra tõmmata.

Ilmselgelt läks Inglismaal liiga külmaks. Lisaks oli töö üsna kaootiline, peale selle suutsin ma kahe kuu jooksul kaks korda ennast korralikult ära külmetada.  Märgid olid üsna selged, et on aeg jalga lasta. Aga kuhu siis? Tagasi Eestisse, kus on küll kallid inimesed, aga kus on veel rõvedam ilm kui Inglismaal? Ei, seekord kaalus minu külmapelgus armsate inimeste nägemise üles. Seega siis lõunasse. Et mingi hetk jõuab talv nii Lõuna – Prantsusmaale kui ka Hispaaniasse, jäigi lõpuks sõelale Portugal. Portugali poolt rääkisid mitu argumenti. Esiteks polnud ma seal kunagi käinud, teiseks on seal suht talutavalt soe aastaringselt (eriti lõunaosas), kolmandaks räägivad portugaallased paremini inglise keelt kui näiteks hispaanlased ja neljandaks... Noh ega ma siis kõike ka välja rääkida ei saa.

Martini käest olin kuulnud sellistest netilehtedest nagu helpx ja workaway. Põmst on need vabatahtliku töö otsijatele ja pakkujatele. Üldised piirangud tööpakkujatele on, et vabatahtlik võib töötada 5-6 h päevas ja viis päeva nädalas.  See tundus küll tiba nadi, et töö eest raha ei saa, aga samas oli mul natuke raha kõrvale pandud ja kui elamine ja söömine on tasuta, siis mille peale sa nii väga ikka kulutad. Kuus tundi tööd päevas pole ka just kontimurdev. Seega hakkasin otsima kohta Lõuna – Portugalis. Üks kuulutus hakkas silma: „Looking for people to have fun and laughter.“ No mis sa hing veel ihkad. Soe kliima, soe toit laual, katus peakohal ja on veel lõbus ka. Ja seda kõike täiesti ilma rahata. Ideaalne!

Lahkusin Wisbechist ilma mingigi kurbusenoodita pühapäeva varahommikul. Et lend oli teisipäeva hommikul, siis oli mul kaks päeva, et Londonit avastada. Kaks päeva Londoniga tutvumiseks on muidugi sama piisav üks sarapuupähkel kahesajakilose inimese päevaseks toidunormiks. Aga ma üritasin võtta sellest maksimumi. Praktiliselt terve pühapäeva kulutasin ma Tate’i moodsa kunsti muuseumis.  Osadest moodsa kunsti teostest sain justkui aru, osadest justkui ei saanud aru, ja osade puhul jäi arusaamatuks, kas tegemist ikka on kunstiga.  Aga tundus, et suuremat osa inimesi paelusid just need kaheldava väärtusega teosed. Näiteks oli naisterahvaste hulgas täielik hitt lõuendile kinnitatud peegel. Täiesti tavalisele lõuendile, täiesti tavaline peegel. Jäin seda eemalt mõneks ajaks silmitsema. Mitte ainuski naisterahvas ei möödunud sellest, ilma, et käsi oleks automaatselt korraks juustest läbi käinud, et soengut kohendada. Tekkis küsimus, et kas selle teose puhul pole tegemist mitte tarbekunstiga.  Samas saan ma aru, et sellele teosele võib tugeva kontseptsiooni külge pookida. See, kuidas me kunsti tajume peegeldab seda, kes me oleme. Ja peegel on otsene peegeldus sellest, kes me oleme.  Päris kaval. Ja see, kuidas ma sellest peeglist aru sain peegeldab omakorda seda, kes ma olen. Täiesti usutav, et kunstnik mõtles hoopis midagi muud. Moodsa kunsti muuseumis igav ei hakka.

Adusin pühapäeval, et London on suurem, kui väike baar, kus üks samm vasakule tähendab WC-sse sattumist, samm paremale aga võõra inimese intiimtsooni tungimist. Seega otsustasin esmaspäeval metrooga ringi sõita. Metrood on toredad. Mulle meeldivad. Kogu see protsess, alates väravate läbimisest maapinnal, siis eskalaatori või liftiga alla sõitmine. Seiklemine koridorides, et leida ikka see õige platvorm. Põnev! Lisaks see kiirus, millega nad kihutavad, masside liikumine. Ühesõnaga, nagu tekstist läbi kumab - ma olen metroodest vaimustuses. Üritasin katta nii palju maad kui võimalik, et näha Londoni erinevaid palgeid. Kui istud Citys metroosse ja väljud Camdenis, siis kõige parem sõna selle emotsiooni kirjeldamiseks, mis sind tabab, on tõenäoliselt hämming. Jaapani turistid ja pintsaklipslaste ruttamine on muutunud punkarite lonkimiseks, aasia toidutallideks ning võrksukki  ja põlvini ulatuvaid saapaid (neetide ja platvormiga pole koonerdatud) müüvaid putkadeks. Üleminek on nii kontrastne, et võtad hetke toibumiseks, enne kui suundud seda boheemlust endasse ammutama.

Mõne aja pärast uuesti metroosse istudes ning Kensingtonis väljudes oled keset muuseume ja turiste, kes kulutavad suurema osa oma ajast Londonis ninapidi kaardis, üritades lokaliseerida suuremate vaatamisväärsuste - kuid ennekõike  iseenda – asukohta. London jättiski mulje, kui üks suur tuba, mille igas küljes on uks, kust avaneb täiesti uus ja ootamatu vaatepilt. See teeb metroosõidu eriti nauditavaks, sest sa ei näe ühe linnaosa sujuvat üleminekut teiseks, vaid iga kord metroost  väljudes koged suurt kontrasti võrreldes eelnevaga.

Viimasel õhtul otsustasin veel korra Camdenisse minna, et midagi põske pista. Olin jõudnud vaevalt paar meetrit metroopeatusest edasi astuda, kui tuli vastu üks kahtlase välimusega tegelane ja küsis: „Do you want something?,“  kuna oli üsna kindel, et ta nuudleid ja magushapus kastmes kana hõlma alt välja ei võta, siis olin sunnitud keelduma. Mõni minut hiljem, kui ma oma õhtusööki kanali ääres nautisin, tuli mu juurde teine härrasmees, aga küsimus oli täpselt sama. Otsustasin seekord võimalust kasutada ja uurida Londoni ööelu kohta. Küsisin, et jaa, tegelikult tahaks küll, tahaks teada, et kas sa oskad mõnda mõnusat baari soovitada, kus üks õlu teha. Tegelane vaatas mulle juhmi näoga otsa ja vastas, et kust mina tean, mul on kanepit. Seda teadsin ma niigi, aga mai teadnud, et kanepi omamine tähendab seda, et sa midagi muud enam ei teagi. Aga, see õhtu veenis mind veelgi, et ma näen vist ikka tõsine narkar välja. Vietnamis piisas mul hostelist väljuda, kui kohe kanepit pakuti (minu kanadalasest sõbra suureks üllatuseks, sest ta oli Hanois olnud juba mitu päeva ja talle polnud keegi kordagi seda pakkunud). Wisbechis küsis üks kahtlane tüüp mu käest, ega mul heroiini juhuslikult pole, ja nüüd siis Camdenis mõne minuti jooksul pakuti lausa kaks korda. Peaks vist oma riietuse üle vaatama.

Teisipäeval lahkusin hostelist juba hommikul pool kuus, et õigeks ajaks lennujaama jõuda. Varahommikune London oli natuke erinev päevasest Londonist. Turistide asemel  kohtasin mängivaid rebasepoegi ja kahte ringi luusivat vanemat rebasenässi. Metsikut loodust keset Londonit nii palju kui kulub.

terav taim

Lend Farosse kulges suuremate tõrgeteta. Hommikusöögi puudumine andis küll Lutoni lennujaamas oodates natuke tunda, paraku on lennujaama hinnad alati ülemõistuse kallid ning ainuke isuäratav taim terves lennujaamas oli paraku ära märgistatud kui „terav“ ja paluti viisakalt seda mitte süüa. Kuulasin sõna. 

Portugali lennujaama passikontrollis kogesin esimest korda iseteenindust. Väiksed puldid, kuhu saad skännida oma passi, siis vaatad ühte kaamerasse, mis sust tõenäoliselt pildi teeb ja uksed lähevad lahti - tere tulemast Portugali! Mugav ja kiire, aga mulle ei meeldi, ma tahaks ikka inimlikku kontakti.

Ilm oli saabudes soe, aga muud ma loomulikult ei oodanudki, nii et sellega oli kõik korras.  Faros oli mul aega mõned tunnid ringi tuterdada, enne kui pidin rongi peale minema. Erilist muljet ei jätnud, selline üsna tavaline tundus. Kuigi jah, mulle hullult meeldivad need vahemereäärsetele riikidele omased kitsaste tänavate rägastikud. Äraeksimine on vältimatu, aga nauditav.

Kui ma lõpuks sihtkohta jõudsin oli mu üllatus suur, kui see tädike, kelle juurde ma appi läksin, ei teinud must praktiliselt väljagi. Rääkis mingi tegelasega juttu, ja vist korra vaatas mu poole. See tundus imelik. Karavanist tuli välja usakas Micki, kes oli ka workaway kaudu selle koha leidnud ja oli seal juba nädalakese kohapeal olnud. Micki näitas mulle, kus miski asub. Ühtlasi näitas ka mu eluaset, mis oli kuur. Sõna otses mõttes. Kuur kui kõige tavalisem kuur, milles oli üks voodi, plekkidega vatitekk ja kaks villast tekki. Ei lina, ei tekikotti. Ainsaks valgustiks oli põrandal asuv pardikujuline lamp, mis andis täpselt nii palju valgust, et seda lampi ennast valgustada. Asja tegi eriti huvitavaks see, et sel tädil oli ka nn külalistemaja kahe toa ja kolme voodiga, aga sinna mind magama ei lubatud kuna kohe-kohe, ehk siis detsembris (ma saabusin kuuendal novembril) pidid sinna inimesed ööbima tulema.

Kogu maja ümbrus oli laokil, maja ees oli 6 autot, millest väidetavalt mitte ükski ei sõitnud. Tekkis üsna loogiline küsimus, et milleks neid autosid seal siis hoida. Või miks mitte kuulutada workaway lehel, et otsid mehhaanikut, mitte inimesi, kes tahavad „nalja ja naeru“. Naljast oli asi igatahes väga kaugel. Kui jõudis kätte aeg magama minna, kolisin külaliste elutoast (seal lubati meil olla ja telekat vaadata) oma kuuri ära. Kahtlaste plekkidega teki all ma magada ei söandanud, eelistasin oma magamiskotti. Sel hetkel kui pikali viskasin kuulsin pininat. No selge, sääsed. Ja mitte vähe. Üritasin neid eirata, aga on ikka suht võimatu, kui nad millegipärast just su kõrva äärde lendavad pinisema.  Pool tundi üritasin magama jääda, aga lootusetult. Võtsin oma magamiskoti ja kolisin külalistemaja elutuppa diivani peale. Sääski oli seal paraku sama palju kui mu kuuriski. Vahtisin telekat ja passisin internetis kuni jäin kuskil kella 3 paiku kurnatusest lõpuks magama. 

Järgneval hommikul pidime kell 9 tööga alustama. Vaatasime Mickiga ringi, et huvitav, mida siis peaks ka tegema, otseseid korraldusi meile ei antud. Viis minutit hiljem kui tädi kurjalt välja ja selketas meile, et kui me ei tööta, siis ta ei jaksa meid ka toita. Nagu teeniks ta meie töö pealt lisaraha. Täielik absurdihuumor. Tädil oli kaks poni ja me otsustasime, et võtame siis ponide aedikus natuke võsa vähemaks. Ponidest oli  kahju ka, sest mingit varjualust neile poldud ehitatud, olid vaesekesed kogu aeg ilmataadi meelevallas. Töö oli lihtne, aga tädi ise oli ikka väga vastumeelne. Lisaks oli ta pakutav toit üsna nigel. Kui ma õhtul uuesti küsisin, et kas ma saaks vbla ikka külalistemajja kolida, sest sääskede tõttu on kuuris võimatu magada, sain sama vastuse, mis enne- kohe-kohe detsembris tulevad talle sinna inimesed ööbima. Lisaks pidas ta mu juttu sääskedest väljamõeldiseks, sest väidetavalt polnud tema majas ühtegi sääske. Siiski andis ta mulle selleks ööks ühe teeküünla , mis pidavat sääskede vastu aitama. Ma uskusin küll, et teeküünal aitab sääskede vastu, ainuke nipp on selles, et kuidas sa veenad sääski sinna leegi sisse lendama. Sest mingit muud varianti sääskede tõrjumiseks peale nende põletamise ma teeküünlal ei näinud.

Loomulikult ei tulnud magamisest midagi välja ja mul sai sellest tsirkusest kõrini. Hommikul pakkisin asjad ja panin ajama. Eelnevalt oli mul juba järgmise kohaga kokkulepe olemas, et nad vajavad abikäsi, nii et võisin muretult teele asuda. Micki, kellel polnud sõna otses mõttes mitte sentigi, otsustas muga kaasa tulla, sest ega tema just ka ülemäära suures vaimustuses sellest kohast polnud, aga tal lihtsalt puudus enne variant sealt lahkuda, kuna -  nagu öeldud - ta oli täiesti rahatu.

Sõitsime rongiga (mida me sõidukava puudumise tõttu 2h ootasime) põhja poole suunduva peamaante äärsesse linnakesse ja hakkasime hoolega pöidlaküüditama. Nagu ikka- kaks meest on hääletamiseks halvim variant. Või no okei, vbla mitte halvim, 20 mehega oleks veel natuke raskem hääletada, aga siiski – mitte just parim. Ega see hääletamine just ei edenenud, 5 tunniga suutsime katta alla saja kilomeetri. Parem siiski kui jala liikuda. Minu parimad hääletamisaastad on seljataga ja ma  oleks heameelega esimeses ettejuhtuvas asulas rongi peale istunud, aga mai saanud oma vaest usakat omapäi jätta. On teine ju veel õite noor- alles 23.

Pimeduse saabudes olime ühe väikese külakese ääres ja ostsutasime sinna ööseks jääda. Panime keset kitsekoplit telgi üles, ja suundusime külakesse söögijahile. Terve päeva jooksul olin söönud ainult ühe granaatõuna, mis ma teeäärse puu pealt olin korjanud. Parajalt loll ka, selle asemel, et kott granaadikaid täis toppida, võtsin ainult ühe. No kas on inimesel aruraasu peas. Vist mitte.

micki hääletamas

Igatahes näljastena leidsime kiiresti  toidupoe üles. Ostsime saia, konservpurgis viinereid, mis on siin väga tavaline nähtus ja kaks veini. 76 sendine liitrine pakivein maitses saia kõrvale nagu 76 eurone tolmuses pudelis vein. Lihtsalt uskumatult hea. 

Hommikul asusime julgelt jälle hääletama. Tunnike oodatud, kui meie juures peatus uhke mersu. Noor kutt, kes seda juhtis ütles, et läheb Lissaboni, mis oleks meid kõvasti edasi aidanud. Ainuke häda oli see, et tegelane küsis 20 euri bensuraha. Mickil raha polnud ja ma polnud nõus seda raha maksma, sest tüüp ei näinud just välja nagu keegi, kellel poleks bensuraha. Midagi polnud teha, tüüp andis talda ja me jäime nukralt mersu kaugenevaid tagatulesid vaatama. Läksid mõned minutid mööda, kui meie ees peatus järjekordne mersu. Uskumatu küll, aga tegelasel olid süümekad, et ta meid peale ei võtnud ja ta tuli tagasi. See on vist teist korda mu elus, kui see minuga hääletades on juhtunud, et alguses juht sõidab mööda, aga siis mõtleb ümber ja tuleb tagasi.

Selgus, et tegemist on Lissaboni taksojuhiga, kes enda sõnul viib kaks korda nädalas noori tüdrukuid lõunas asuvale kliendile. Ei julgenud küsima hakatagi, et kui noori siis täpsemalt. Aga äri pidavat hea olema, üks ots 250 euri. 

Juht imestas, et meil raha ei ole, aga abivalmis nagu ta oli, ütles, et võib meid Lissaboni viia ja meile tööd anda. Töö iseloom on lihtne, leida mehi, kes tahavad seksida. Vaatasime Mickiga üksteisele otsa hämmeldunult ja ütlesime juhile, et no NII väga me seda raha ka ei taha, et peaks meestega voodisse ronima. Selgus aga, et tegelikult on töö palju lihtsam, tuleb baaridest leida mehi, kes tahavad seksida, siis helistada sellele tüübile, kes oma taksoga kohale sõidab ja seksimaiad kliendid teadagi kuhu sõidutab. Iga mehe eest, kelle me suudaks ära rääkida oli ta nõus maksma 15 euri. Nii ahvatlev, kui esimest korda elus pimpimist proovida ka ei tundunud, loobusime siiski heast pakkumisest. Pealegi ei olnud ta nõus maksma avanssi, ega muretsema tööriietust, milleks on loomulikult briljantidega kaetud jalutuskepp, valge karusnahast kraega mantel, kaabu ja paari kilo jagu läikivat blingi, mida kaela riputada ja sõrmede otsa toppida. Kahju, et asjast asja ei saanud, aga ma juba olen kord selline põhimõttekindel mees, kelle jaoks iga tööga käib kaasas ka vastav univorm. Sa ei saa ju maratoni joosta frakis või tuld tõrjuda lillelistes ujukates, plätude väel.

coimbra

Läks vaja veel ühte mersut ja väikest mazdat, mille juht muide andis meile pudeli portveini, enne kui jõudsime Coimbrasse. Coimbras istusime bussi peale ja sõitsime oma uude koju.

Kuidas ma Inglismaale vene keelt harjutama läksin.

Võibolla olen ma imelik, aga mulle tundub veider, kui inimene, kellega sa oled 5 minutit tagasi tutvunud, küsib su käest, kuidas on eesti keeles peer. Võttis minu igatahes üsna sõnatuks, kui turske bulgaarlasest korterikaaslane seda mu käest ühel pühaba õdakul küsis. Täiesti lambist, täiesti kontekstivabalt. Või noh, kontekstivabalt minu jaoks. Ja see pole ju esimene kord, Uus-Meremaal ütles tšehhitar Eva kohe pärast seda, kui meid oli omavahel tutvustatud, et tal on kena vitt. Jällegi üsna huvitav tükk informatsiooni, millega kohe kuidagi midagi peale ei oska hakata. Paar päeva hiljem võttis bulgaarlane köögis minu ja oma pruudi nähes söögilaua ääres riista välja. Mida ta sellega tegi ja miks, ma ausõna teada ei taha. Must be a cultural thing.

Esimestel nädalatel jagasin kodu 3 läti venelasega ja bulgaaria paarikesega. Inglise keelt mõikas nendest vaid üks venelane, kes minuga tuba jagas. No tõesti, milleks osata muud keelt peale vene keele, kui sa lähed Inglismaale tööd tegema. Peab tunnistama, et mu vene keel sai kohe kõva testi, sest mingil kummalisel põhjusel tahtsid kõik minuga kogu aeg suhelda, nagu ma oleks mingi kuradi sõber neile. Eriti näisin ma turskele bulgaarlasele meeldivat, kes järjepanu oma toitu mulle kinkis. Keeldumine oli loomulikult välistatud. Ma küll hoidsin nii palju eemale kui sain, sest ma ei ole mingi sotsialiseerumisfanatt, aga kuhu sa ühes korteris ikka põgened. Viimati keskkoolis harjutatud vene keel sai tõsised tuleristsed. Veider olukord, tunned, et kõik õiged sõnad on kuskil pea sees olemas, aga need on segamini nagu keerutavalt karusellilt lendava okse sees olevad vorsti- ja porganditükikesed, ja kui on vaja rääkima hakata, siis ei tule üldse õiged sõnad suust välja. Vähemalt arusaamisega olid lihtsamad lood.

Ega mu korterikaaslased pole mingi erand, terve Wysbechi linnake on täis inimesi, kes räägivad kõikvõimalikke slaavi keeli. Paraku ei kuulu inglise keel slaavi keelte hulka ja seega umbes pool linnakest seda ka ei mõika. Pole halba heata, linnas on terve posu poekesi, mis müütavad poola vorstikesi, leedu musta leida ja riia sprotte. Rääkimata kõikidest muudest maarahva toidulaual leiduvatest produktidest. Isegi eestikeelsete siltidega maitse- ja kuivaineid on saada. Millegapärast maksab aga eestikeelne tatar kaks korda rohkem kui näiteks leedukeelne tatar, hoolimata sellest, et tatar ise näib pakis olevat suht rahvusneutraalne ja äravahetamiseni sarnane.

Kohalikke (inglise keelt rääkivaid) näib suur võõrvägede arv linnas üsnagi häirivat, mis on ka täiesti arusaadav. Mingit integratsiooni ei toimu, on pubid, kus käivad pärismaalased ja on teistsugused pubid. Eestlased üldiselt eelistavad neid pärismaalaste pubisid, aga ega meid seal eriti lahke pilguga ei vaadata. Sest pärismaalaste jaoks oleme kõik ühesugused ida-euroopa pätid. Ma ei süüdista neid. Ühel õhtul oli mul juhus vestelda kahe inglise neiuga, kes olid otse öeldes silmini täis. Saades aru, et ma pole kohalik, päriti kohe, kust ma pärit siis olen. Estonia on muidugi selline müstiline oaas teisel pool vikerkaart, millest mitte keegi midagi kuulnud pole. Aga see ei mänginudki rolli, palju olulisem oli see, et ma polnud pärit Poolast. See, mida nad poolakatest arvasid jätan ma enda teada. Kui te arvate, et ma kasutan siin vahel vängeid väljendeid, siis nende arvamuse kirja panemine lööks mu kuvarile tõenäoliselt mõrad sisse. See oli ikka puhas ja siiras vaen. Ja väga-väga ropp.

Eestlastest rääkides... Siin on mõned üksikud, kes on siin linnakeses juba aastaid elanud ja siis ülejäänud kari, kes on tulnud nö „kalkuneid kitkuma“. Ühes majas elab neid tervenisti 10 tükki, mina nende hulgas. Peale paari nädalat helistas meie agentuuri vahendaja Stan mulle, et hull Merike eestlaste majast läheb poole tunni pärast ära ja kui ma tahan, võin tema asemel sinna kolida. Kuna mul oli saanud villand vene keele praktiseerimisest ja konstantselt purjus venelastest, siis olin avaneva juhuse üle väga rõõmus. Pakkisin kiirelt oma kodinad kokku ja kolisin teiste eestlaste juurde. Suur oli minu imestus, kui hull Merike õhtul kell kümme toauksest sisse astus ja mulle suurte ja üllatunud silmadega otsa vaatas. Minu silmad olid sama suured ja sama üllatunud, selle vahega, et väljavaade tuba jagada hullu Merikesega lisas mu üllatunud silmadele ka paanilise hirmu läike. Lõppkokkuvõttes tuli meil tuba jagada 3 päeva, siis ostis Stan hullule Merikesele lennupileti tagasi Eestisse ja ma sain lõpuks toa endale. Kusjuures, mul on enda päralt maja suurim tuba. Muude luksuste kõrval (ainsa luksusena) on mul kasutada tekk. Ülejäänud inimesed peavad oma magamiskotis magama, ja paar õnnetut, kes ei märganud magamiskotti kaasa võtta, mässivad ennast ööseks lina sisse.

Paar sõna siis kaasmaalsestest. Hullust Merikesest oli juba juttu, tegemist oli keskealise naisterahvaga, kellel oli paras tegemine, et reaalsuse kitsal nööril balanseerides mitte kukkuda. Tihtilugu turtsatas ta täiesti olematu koha pealt laginal naerma. Miks selline inimene üldse töökõlblikuks arvati ja Inglismaale saadeti on suur küsimärk. Õnneks ei olnud ta vägivaldne. Pealegi oli minul temaga, nagu varem mainitud, üsna põgus kokkupuude, teistel tuli temaga hakkama saada mitu nädalat. Eks see oli teistele omamoodi huvitav kogemus sellise inimesega koos elada. Kuidas teisiti seda ikka kirjeldada kui huvitav aeg, kui sind järsku kellegi võõra naise pojaks kuulutatakse. Just nii juhtus Martiniga, keda Merike oma pojaks hakkas pidama.

Martiniga seoses tuleb rääkida väiksest munast. Ei mitte vuti omast, ega ka Martini oma(de)st (mille suurusest pole mul ausõna tegelikult mingitki aimu, ja loodetavasti ei saa ka kunagi olema), vaid sellest armsast väikesest maamunast, mille peal me ukerdame. Inimesed räägivad väikesest maailmast, kui kohtavad kuskil pärapõrgus kaasmaalast. No siinne juhtum on palju kurioossem. Martinit trehvasin ma esimest korda Uus-Meremaal, kus me ühes hostelis elasime ja teiste tööliste palka viinamarja istandustes oma kiire töötamisega alla tõmbasime. Viimati nägin ma seda tegelast 2011. aasta juunis, kui ma liikusin Austraalia poole. Vahepeal polnud me omavahel sõnagi vahetanud ja mul polnud õrna aimugi, kus maailma otsas see inimene asub. Ausalt öeldes olin ma ta olemasolu suht-koht unustanud. Aga kui Stan mind esimest korda eestlaste majja kaasmaalastega tutvuma viis, siis tagahoovis vaatas järsku mulle tuttav nägu otsa. Esimene reaktsioon oli mõlemal, et mida kuradit sina siin teed?! Räägi veel väikesest maailmast, kui kohtad inimest Uus-Meremaal ja siis 14 kuud hiljem suvalises Inglismaa linnakeses. Väga veider kokkusattumus.

Lisaks on siin mees, kelle kõik jutud oma seiklustest algavad lausega „Ükskord, kui mul oli hommikul jube pohmell...“. Veel üks mees, kes suudab, hoolimata teemast, vestlustesse vürtsi lisada lausega „Siis kui ma Keenias olin, oli ka niimoodi, et...“. , Eks see ole arusaadav, inimene käis välisreisil, mis teda väga mõjutas, aga päevast päeva kuulda seda... Natuke paljuks läheb. Meenutab seda vene multikat, kus konn kõigile kogu aeg rääkis, kuidas ta kurgedega lendamas käis. „See oli justkui eile, ma lendasin ja lendasin...“

Selge see, et kui on koos suurem punt inimesi, siis seal on ka palju veidrikke. Tõenäoliselt olen mina teiste jaoks samasugune veidrik. Aga mu veidrus on teistsugune, mitte näiteks selline, et räägin ainult allahindlustest ja sellest, kuidas ma jälle poest saia 1 penni eest sain nagu üks mees siin. Säästmine on tore asi ja ma olen kahe käega selle poolt, aga kinnisideeks see ka muutuda ei tohiks, vahel tuleb end ikka lõdvaks lasta ja osta sai 70 penni või viin 12 naela eest J.

Ja eestlased on ikka jubedad virisejad ja vingujad. Ära tüütab, kogu aeg on mingi häda, aga et võtaks ette ja parandaks olukorda, seda ei ole. Alati oodatakse kedagi Suurt Venda, kes justkui peaks kõik probleemid lahendama alates sellest, et hambahari on ära kulunud ja lõpetades sellega, et raske on teenida nii palju raha nagu lubati. Inimesed on siin juba 6 nädalat elanud, aga kõik söövad ikka plastmassnõudest ja joovad teed plastmasstopsidest, nagu oleks üks pikemat sorti matk käsil. Minul on ainsana keraamilised nõud, veel paaril inimesel on kruusid, aga jah, ülejäänud kamp on plastmassiusku. Ma leian, et toidu maitse kaalub üles selle kahenaelase väljamineku, mis ma kausi ja taldriku eest tegin. Sellised väikseid asju on siin palju, mis mulle arusaamatuks jäävad, aga teisi ei paista häirivat.

Raha korraks mainisin. Suurimad palgad siin eestlaste kambast oleme teeninud mina ja Martin. Martin küll igal nädalal tiba rohkem. Aga arvestades, et pärast viit kuud Eestis passimist polnud mul haisugi mingist füüsilisest vormist, on küll arusaamatu, miks teised minust rohkem ei teeni. Alles viimasel paaril nädalal on tunda, et vormikõver on ülespoole liikumas ja vaikselt hakkab tekkima tunne, et ma suudan ikka tööd ka teha. Kuigi tuleb tunnistada, et ega sellist tampi enam vastu ei peaks, nagu veel aasta tagasi sai tehtud. Midagi pole parata, vanadus tuleb peale ja parimad aastad on seljataha jäänud. Nüüd tuleb hakata mõtlema rohkem tervise peale ja sellele, et endale tööga ikka liiga ei teeks. Õudne mõelda. Eelmisel reedel algatasin tööl streigi. Kõik algas sellest, et öösel oli palju sadanud ja puud olid läbimärjad nagu nuustikud. Hommikul kell 7 poolpimedas enne päiksetõusu tööle asudes olime automaatselt läbimärjad. Et ilm ka just ülemäära soe ei olnud, siis lõdisesime peale paari tundi päris tugevasti. Selgus, et kolm inglast, kes meiega sama tööd tegid, polnud hommikul üldse tööle tulnud ja saabusid alles üheksaks, kui ilm oli juba parasjagu soojenenud. Meie omad virisesid küll, et külm ja märg on, aga midagi enamat ette võtta ei julgenud. Mina hakkasin siis rääkima, et läheme koju ära, mis mõtet on ennast haigeks väriseda, kui töötegemine niiehknaa märja ja külma tõttu ei edene (olime umbes kolmandiku võrra aeglasemad kui muidu). Lõpuks inimesed utsitasid, et räägi traktoristile, et me tahame koju minna. No ma siis rääkisin. Traktorist helistas ülemusele, kes ei tahtnud midagi teada sellest, et tema ida-euroopa loomakari ei saa nüüd külmas ja märjas töötatud. Kuna me aga enam ei taganenud oma kojumineku soovist, siis võttis ülemus ühendust Staniga. Stan helistas kohe oma vennapojale, kes töötas meiega koos. Natuke seletasid midagi bulgaaria keeles ja siis ulatas bulks telefoni meie suunas. Kõik tõmbusid telefonist nagu värskelt kalaraipe sees püherdanud karvasest koerast eemale. Korraga oli kõigil suu munni täis ja kuraas koju minna kuhugi märja kummiku põhjuka alla kadunud. Ei jäänud muud üle, võtsin telefoni. Stan hakkas kohe mulle seletama, milline reeturite kari me oleme ja kuidas meiega üldse rahul ei olda ja üleüldse, kui meil mingigi aru raas peas on, siis töötame kohe edasi ja lõpetame oma lolli jutu päeva pooleli jätmisest. Lisaks veel lapsik jutt sellest, et meil polnud õiged riided kaasas. Tõepoolest - kalüpso oli koju ununenud. Selline jutt ajas minu muidugi väga kurjaks. Lõpuks, kui ta mind juba maruvihaseks oli ajanud, ütlesin Stanile, et väga hea, kui sa tahad, et me edasi töötaks, siis ma ei tea, mida teised teevad, aga ma kõnnin kasvõi jala kohe koju tagasi (õunaistandus on kuskil 19km meie kodulinnast), pakin asjad ja homseks olen läinud. Millestki enamast meil rääkida pole, sest ma ei lase ennast kohelda nagu paska. Siis vist jõudis lõpuks Stanile kohale, et me ei virise niisama ja meil on tegelikult ka väga külm ja märg olla. Igatahes lubati peale seda telefonikõnet meil koju minna. Tagasiteel kõik naersid, et mul tuleb kindlasti pikk jutuajamine nüüd Staniga, aga õhtul Stani nähes oli tegelane suht rahuliku olemisega, ja oli nõus isegi osa süüd enda kanda võtma, et me pidime nii sita ilmaga nii vara alustama. Ja kui ma veel laupäeval ta käest küsisin, et kas me mitte ei võikski päevi alustada seitsme asemel kell kaheksa, oli ta kohe nõus. Edukas streik ühesõnaga.

Vormsi

Et Kati viimasest Vormsi väisamisest oli möödas täpselt 26 aastat ja veel mõned kuud ja nädalad ja päevad peale, siis oli viimane aega tal seda saart külastada. Ja mina kui härrasmees ei saanud oma sõbral loomulikult üksinda lasta minna kadakate ja rästikutega madistama.

Seiklusrikas retk algas reede hommikul, kui ma olin suutnud ennast uskuma panna, et rong läheb Riisiperre mitte kell 12:40 vaid hoopis 13:00. Aga nähes Lenne juures, et kell on 12:32, taastus äkki mu mälu ja enam ei olnudki nagu ülemäära palju aega. Õnneks oli see kell 10 minutit ees. Tormasin väravast välja, kargasin ratta selga ja hakkasin väntama. Kohe aga sain aru, et miski pole nagu päris nii nagu peaks. Põhjus väga proosaline- tagakumm täiesti toss. Egas midagi, kargasin maha ja jooksin nii nagu jalad võtsid Baltijaama poole. Lõõtsutades ma ikkagi rongile jõudsin. Kuna ma olin neljapäeval endale rattapumba ostnud, siis sain rongis kohe testida, kui katki see tagakumm ikka on. Pumpasin kummi täis ja meie kergenduseks ei vajunud ta kohe sealsamas lössi tagasi. Etteruttavalt võib öelda, et nii 3-4 pumpamisega päevas sai terve tripp ikka ära tehtud.

Rongi peal kohtasime kolme keskealist meest, korraliku rattavarustusega. Meie kogenud silmad ütlesid kohe ära, et tegemist on tüüpiliste pühapäevaratturitega, kes on endale fäänsi varustuse ostnud, aga ise sõita ei jaksa.

Riisiperes kargasime kohe velode selga ja hakkasime mööda terviserada Haapsalu poole uhama. Raja alguses küsis üks pühapäevaratturitest hapu näoga, et kas kogu tee ongi selline kruusakas ja asfalti üldse pole ja üleüldse, kus Riisiperes pood on, et saaks midagi süüa osta. Muigasime isekeskis.

Kui välja arvata üks vihmalitter, mis meile kaela sadas, siis erilisi juhtumisi tee peal ette ei tulnudki. 10km enne Haapsalut tegime pausi, et tiba võikusid nosida ja sel ajal kui me neid võikusid rahulikult mugisime, põrutasid need "pühapäevaratturid" meist ilge vingaaliga mööda. Nii palju siis meie üleolevast suhtumisest.

Hea tahtmise korral oleks muidugi jõudnud ka päeva viimase Vormsi praami peale, aga et meil kiiret ei olnud, otsustasime Haapsalus tiba tsillida, riläxida ja hängida. Ja loomulikult jällegi süüa.

Et Kati esitles end kui Haapsalu spetsialisti, siis jätsin söögikoha valimise tema hoolde. Maabusime piiskopilinnuse ees asuva kohviku õuel. Kõigepealt tuli neiu ja asetas vaikides menüüd lauale. Meie ühendkoori "tere"-le ta siiski reageeris omapoolse tervitusega. Läks natuke aega, kui saabus teine neiu. Ka teine neiu soovis vaikides meie tellimusi vastu võtta, aga kuidagi läbi häda ja viletsuse suutis ta allaheitliku tasase häälega meie küsimustele vastata. tellimused edukalt edastatud suundus Kati külastama loodusmaja. Selgus, et selline asutus olla neil küll kunagi olemas olnud, aga hetkel avarii tõttu täiesti kättesaamatu. Soovitati külastada ületee pitsakohta. Samal ajal kui Kati läks uurima teise kohviku loodusmaja avariilisust, tuli teine neiu teatama, et paraku on neil Kati tellitud Campari hoopistükkis otsa saanud. Ikka juhtub, küsimusele, kas neil tavalist longero gini on, tuli vastuseks entusiastlik jah. ja tõepoolest, üsna kohe saabusidki me pooleliitrine õlu ja longero. Jajahh, lugesid õigesti- pooleliitrine longero, ettekandja pidas loomulikuks, et õige longero tuleb ikka vaadist ja ikka suurde klaasi! Lõpuks saabusid ka tellitud road. Kati (purgisupi)seljanka ja minu "Mexico wrap", mis kujutas endast rasvast hakkliha, mis oli mässitud vana wrapi sisse ja uunis soojaks lastud. Mehhikopärasuse rõhutamiseks oli sisse poetatud ka kaks õnnetut mahedamaitselist jalapeńot.

Meeldejäävast einestamiskogemusest tiivustatuna põrutasime ratastega Rohukülla. Sadama kadakate vahel leidsime vaikse kohakese, kus telkisime ja maitsva portveini kõrvale lõkkekohal leivakesi ja vorstikesi soojendasime.

Hommik tervitas mind pasanteeriaga. Ehk siis kardetud taevast allatuleva vihma asemel tuli mul vihma kuskilt mujalt. Rõõmu jätkus pea terveks päevaks. Siit ka avalik pöördumine-
"Kallis Kersleti bussipeatuse vastas asuva kahe puuriida omanik. Väga vabandan, kui sa nende kahe riida tagant salvrätiku jäänuseid leiad. Mul ei olnud valikut. Loodetavasti aga kaotas pühapäevane paduvihm suurema osa mu tegevuse jälgedest. Kui järgmine kord on vaja puid riita laduda, siis tulen heameelega appi. Siiralt Teie, Sursu."

Vormsi jättis väga sümpaatse mulje. Toredad rootsi punased majad, tore loodus, toredad vaatamisväärsused, millest ühtesid on võimatu leida ja teisi saad ainult kilomeetri kauguselt piielda.

Lõunapausi tegime Vormsi pealinnas Hullos. Kuna taevas oli kurjakuulutav, siis otsustasime pealinna suurimast toidupoest ostetud proviandiga pealinna bussijaama kolida, et seal selle kallal hävitustööd teha. Bussijaamas kohtasime kohalikke sõbralikke Bocki-poisse, kellega sai põgusalt ka vesteldud. Et aga Vormsi hirmsastiu avastamise järele janunes ruttasime vastu uutele seiklustele. Kaugele polnud vaja minna, 10 meetrit peale bussijaama tundsin, kuidas väntamine on kohe eriti kergeks läinud. Eks ta on ikka kerge, kui pedaale sõtkud, aga kett sõtkumisele ei reageeri. Nagu trenažööri peal, jalad siblivad küll all hullupööra ringi, aga maastik on kuidagi muutumatu. Selgus, et pedaal oli otsustanud hammasrattast lahku lüüa. Et tegemist suuremat sorti veaga, siis lammutasin ratta kohe laiali lootes tabada mõnda meest keevitusaparaadiga. Nagu ütleb Vormsi rahvatarkus- kus häda kõige suurem, seal puuriit kõige lähem- meist möödusid Bocki-poisid, kelle poole ma oma hädaga koheselt ka pöördusin. Üks telefonikõne ja keevitajaga oli asi kokkulepitud. Et keevitaja oli hõivatet ja lubas aidata alles nelja tunni pärast, saatsin Kati üksinda Vormsit avastama. Nagu hiljem selgus ei avastanud ta suurt midagi peale mudamülgaste. Kuigi alguses öeldi, et läheb ikke tunde, enne kui abistada saadakse, ei läinud poolt tundigi, kui mul juba ratas koos ja jälle liikvel olin. Pealinna suurima poe esine lihtsalt on suure külgetõmbejõuga ja kohalike meestega seal nalja visates sain lõpuks keevitajamehe nii kaugele, et ta muud tegemised hetkeks pooleli jättis ja koju mu rattajuppe kokku keevitama sõitis.

Mõni aeg hiljem kadus ära mul ka üks kruvi, mis hoiab porilauda kinni, aga kuna see keevitamist ei vajanud, siis parandasin vea vana hea universaalse kõrriga.

Õhtul einestasime Vormsi pealinna kuulsaimas kõrtsis Krog No.14. Oli meeleolukas õhtu, kus kohtusime Krogi kuulsate kokkadega ja kohal oli isegi üks, tõsi küll juba natuke kaugemasse aega jääva tähesäraga, tõsieluseriaalistaar.

Öösel hakkas sadama padukat, mis ei katkenud hetkekski enne kella 11 hommikul. Kärmelt pakkisime oma kodinad kokku ja suundusime Krog No.14sse hommikueinestama. Vihm tuli tagasi ja lõppkokkuvõttes rikkus ka meie plaani külastada imekaunist Rumpo poolsaart. Põmst passisime nii kaua kõrtsus kuni oli aeg vändata 5km kaugusel asuvasse sadamasse kella kolmese praami peale. Kui me olime umbes 5km rahuliklt tiksunud taipas Kati, et see nüüd küll see 5km tee pole. Ja ega olnudki. Oli hoopis üks teine tee, millel pikkust 15km. Ossa püss, kus siis läks paugutamiseks. Panime nii nagu torust tuli. Kerge vastutuul ja paduvihm ei olnud enam absoluutselt mingid tegurid. Kui aga sadamat ikka veel ei paistnud ja jäänud oli 3 minutit praami väljumiseni andsime alla. Rahulikult loksusime sadamasse ja lehvitasime lahkuvale praamile järele. 2h hiljem olime siiski praami peal ja pärast kiiret rattasõitu marsruudil Rohuküla-Haapsalu, viskasime rattad bussi peale ja loksusime vihma eest kaitstuna Tallinasse.

Andres Sursu läheb Tartusse

Kuna mind kutsuti eelmisel neljapäeval korraga kahele sünnipäevale, siis olin ma loomulikult kimbatuses. Mida jätta, mida võtta. Kuna ühtegi mõistlikku lahendust mulle pähe ei tulnud, siis otsustasin ennast võluda lasta mittemõistlikutel lahendustel. Ja nii sündiski minu peas kolmapäeva öösel mõte sõita jalgrattaga Tartusse. Kust see mõte tuli- ausõna ei tea, aga ükshetk istus ta mu peas nagu savisaar ja ei enam teda sealt välja saanud. Andsin siiski võimaluse veel kainele mõistusele ka ning jätsin viimase otsuse tegemise neljapäeva hommikuks. Hommik ei olnud õhtust targem ja nii ma siis Tartu poole liikuma suundusingi. Algus oli entusiastlik ja PALJULUBAV.
Peale 20km sain aru, et ega tark ei torma, eriti kui sul läheb linnast väljasaamiseks enam kui tund aega. Ent optimism polnud kuhugi KADUNUD.
Lõuna hakkas kätte jõudma ja nähes silti, mis väitis, et Jäneda on 35km kaugusel, otsustasin nüüd tempot tõsta ja 35 km täie pasaga läbi uhada. See polnud just kõige mõistlikum idee, mis mul tol päeval pähe kargas. Nii et Jänedale jõudes olin ikka juba pigem VÄSINUD. Ent nagu juba vanad roomlased teadsid - otium reficit vires - ehk maakeeli, kui ei ole surmatõbi, siis saab seapraest ikka ABI. Sõit läks üsna ladusalt, natuke ekslesin Aravete kandis, sest sealne teesildi majandus on ikka väga vildakas, aga  suuremate kadudeta jõudsin sealtki edasi. Kuna Aravete on teatavasti Järva-Jaani eeslinn ja Lauri on omakorda Järva-Jaani kunn, siis otsustasin teha JJ-s väikse peatuse, et Lauriga tiba vestelda. Laurit oodates tegin kohalikus Grossi poes juttu ka Lauri endise klassiõega, kes oli ilmselgelt meelitatud, kui ma ütlesin talle, et Lauri on teda maininud. Sümpaatne neiu. Kuna aeg surus takka nii mind kui ka Laurit, siis väga pikalt lobisema ei jäänud. Sees oli uus hoog, sest sõidetud oli juba paar kilomeetrit rohkem kui pool maad. Surusin pedaale nagu ei oleks olemas homset. Ent ma ei olnud arvestanud ühe asjaga, ma olin lahkumas tasaselt PÕHJA - EESTILT.
Selle asemel, et neidudega poes kõkutada, oleksin pidanud hoopis juua ostma. Joogipuudus päädis sellega, et edasi vändata enam jaksu polnud ja tegin planeerimatu pika peatuse enne Jõgevat. Olin omadega täitsa toss ja Jõgevani vedasin ennast ikka väga vaevaliselt. Õnneks sai Jõgeval jälle end dopingut paksult täis toppida ja märksa rõõmsamana edasi LIIKUDA, nii et lõputu õudus hakkas siiski juba paistma pikem õudse LÕPUNA.
Vahepeal aga juhtus igasuguseid vahvaid VIPERUSI ja väikseid märke sellest, et ratas hakkab tiba KUSTUMA ja seda natuke liiga vara enne TARTUT. Ent see, mis tulema pidi, see tuli. Ja nii nagu iga ojakene jõuab vulisedes ja Jaan Tätte musitustel jõkke, nii jõuab ka iga Sursu ükskord KOHALE. Rahulolu oli muidugi suur, ent selle väljanäitamiseks polnud enam ülemäära palju VÄRSKUST.
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et mina olin ise küll natuke tubli, et ma selle asja ikka lõpuni välja vedasin, aga keegi oli minust veel TUBLIM.
Ja kellele siinsest tekstist väheseks jäi, see võib vaadata ka järgmisel hommikul antud PRESSIKONVERENTSI.

Elu on seiklus ehk kuidas radiaatorisse auk keeta

Hommikul Laose kirde provintsi pealinna Sam Neua bussijaamas oli meil Lauriga valida kahe bussi vahel, millega Laose kesk-osas asuvasse Luang Prabangi sõita. Suur buss, mis sõitis läbi Luang Prabangi pealinna Vientianesse ja väiksem 25-kohaline buss, mille lõpp-peatus oligi Luang Prabang. Loomulikult ei lasknud seiklustejumalanna meil valida igavamat varianti ja suunas meid väiksema bussi suunas, mis kohe algusest peale tundus palju mugavam ja kiirem. Aga kõiges järgnevas, peale selle valiku, ei saa küll kuidagi meid süüdistada. Või mis siin süüdistada - ei saa meile ka aupaistet jagada, sest me piirdusime pelgalt statisti rolliga.

Sõidu algus oli mõnus ja huvitav, sest ülikitsas, üles-alla ümber mägede keerduv tee lihtsalt ei võimalda igavusel löögile pääseda. Lisaks veel maaliline loodus ja sõit läbi rahvuspargi, kus pea iga kümne kilomeetri tagant on üles pandud suur tiigripildiga silt - We are proud to have tigers (Me oleme uhked enda tiigrite üle). Olime juba hulga tunde sõitnud, kui vaikselt hakkas bussisalongis asuva mootorikatte alt väljuma auru. Vaikne auru väljumine muutus minutitega tõsiseks kartulikeetmise auruks ja paar minutit hiljem olid kõik bussiaknad nii udused, et välja ei näinud midagi. Nagu selgus, oli radiaator ametlikult keema läinud. Buss jäi seisma, aga imelikul kombel ei suretanud juht mootorit välja. Me pole Lauriga kumbki eriti kõva mehhaanik, aga seda, et radikas jahtuks rutem, kui bussi mootor ei töötaks, julgesime siiski oletada. Pool tunnikest hiljem arvas bussijuht, et on ohutu edasi sõita. Vesi radika sees hakkas muidugi kohe uuesti keema, aga aknad tehti valla ja uhke maanteeaurikuna me oma teed jätkasime, kuni vesi radika sees oli viimse tilgani otsa saanud. Buss jäi poolristi kallaku peale, juht istus roolis ja surus jalga piduri peale, sest käsipidur ilmselgelt ei töötanud. Selgus ka põhjus, miks me just kallaku peale seisma jäime ja miks eelnevas peatuses mootorit välja ei suretatud, nimelt ei läinud buss starterist käima ja kuna me poleks suutnud bussi käima lükata, siis oligi ainuke variant mootori väljasuremise korral bussi käivitada veeremise ajal. Väljas oli juba täiesti kottpimedaks läinud. Natuke olime seal oodanud, kui rolleritega sõitsid mööda kohalikud hõimlased, kes olid kõik varustatud kolmeotsaliste odadega. Tõenäoliselt läksid nad öist kalapüüki tegema, aga mina hakkasin mõtlema hoopis Lauri jutule, et Kirde - Laos on poliitiliselt kõige ebastabiilsem piirkond ja paljud hõimud on mässumeelsed ning korraldavad vahel ka valitsuse vastaseid rünnakuid. Ja kuidas veel valitsust kiusata, kui mitte paar turisti kolmeotsaliste odadega läbi torkida. Aitäh, lapsepõlve suur lugemishuvi, eriti seiklusjuttude vastu, ja elava fantaasia välja kujundamine! Tundsin end tiba ebamugavalt, kui tegelased meie bussi juurde peatuma jäid kellegagi rääkimata, justkui mingit käsklust oodates. Lõpuks õnnestus bussijuhil üks neist ära rääkida, et see oma külast meile vett tooks, et me saaks edasi sõita. Seekord pääsesime terve nahaga. Sõna otseses mõttes. Saime sinna külani, kust oli meile vett toodud ja siis koguti kokku kõik tühjad pudelid, mis inimestel anda oli ning need täideti veega. Nagu selgus polnud bussis kanistrit, õnneks kogunes pudeleid päris palju. Me toetasime bussisõitu tühja Viru Valge pudeliga. Kui ei ole surmatõbi, siis saab tühjast viinapudelist ikka abi... Kui me järgmises asulas tanklasse jõudsime hakkasin ma uurima, et miks mu parema jala plätu imelikult kleepub alates sellest ajast, kui me seal külakeses vett võtsime. Läksin valguse kätte ja selgus, et varbad on kõik ühtlase verekihiga kaetud. Nii et päris terve nahaga siiski ei pääsenud. Kuidas ma ennast veristanud olin jäigi selgusetuks.

Tanklas ei hakanud juht vett kaasa võtma ega ka radikat täitma, sest ta tahtis seda teha järgmises külakeses. Me ei olnud Lauriga ainsad, kellele selline teguviis kummaline tundus, aga juht jäi endale kindlaks. Lõppude lõpuks - elu on seiklus! Järgmisesse külla me loomulikult välja ei vedanud, sest 20km peale tanklat olime jälle aja maha võtnud. Selgus, et vähe sellest, et radika sees oli kõik vesi ära keenud, oli sinna tekkinud ka auk. Bussijuht võttis pudeli kaasa ja kadus pimedusse vett otsima. Osad reisijad hakkasid teeservadest otsima midagi bussirataste alla, et buss ei veereks. Kuna midagi targemat niikuinii teha polnud, otsustasin ka appi rutata. Otsisin taskulambi valgel puutokke ja suuremat sorti kive, endal peas vasardamas üks lause – „Oleme uhked enda tiigrite üle“. Vaistlikult viskasin iga 10 sekundi tagant pilgu üle õla veendumaks, et neid tiigreid, kelle üle nad uhked on, just liiga palju poleks. Õnneks oli tiigritel muud asjatoimetused käsil ja meie vastu nad huvi ei tundud. Mõne aja möödudes naases bussijuht pudelitäie veega ja saime teekonda jätakata. Et radiaatori sees oli auk, siis istus edaspidi üks reisija mootori kohal ja valas pidevalt vett radikasse. Kõik need pudelid vedasid meid edasi 15km, siis tuli uued varud leida, käiku läks ka kraavivesi, sest kust sa seda puhast vett ikka kogu aeg leiad. Bussimootor oli muidugi kõigest sellest täiesti ära kurnatud ja nõrk nagu märg salvrätik ning buss roomas vaevu vaevu igast tõusust üles. Aga inimesed on ometi vaja kohale toimetada ja nii tegigi bussijuht tõusudel kaotatud aja tagasi langustel sellise kiirusega, mis oleks Ott Tänaku nutma tihkuma pannud. Ja loomulikud kurvid, mis olid 90 kraadist 160 kraadini, lõigati nii sirgeks, kui üldse saab. Lisaks kõigele oli tegemist loomulikult kruusateega, kus ei puudunud ka augud, nii et päris suure osa ajast oli tagumik õhus ja pea bussilaes. Tekkis kange tahtmine bussijuhi käest küsida, et ega ta juhuslikult ei unustanud enne sõitma hakkamist kiivreid välja jagada, sest sellisel teel ja sellistel kiirustel peaks küll kiiver bussi standardvarustusse kuuluma.

Mida aeg edasi, sest vaevalisemalt suutis buss end tõusudest üles vedada, tekitades tunde, et järgmine tõus jääb küll viimaseks. See tunne valdas vist ka bussijuhti, kes kruttis seepeale midagi mootori juures. Buss sai kohe uue hingamise. Uus hingamine oli küll tõusude võtmisel abiks, aga samas oli see ka üsna vali. Umbes nii vali nagu reaktiivmootor, mille sees on tolmuimeja, mille sees omakorda on kolm tuletõrjesireeni. Lärm võttis kuulmise kohe ja ähvardas ka silmanägemist ära võtta. Aga tühja sest, hoog oli hea ja tol hetkel muu enam ei lugenud. Lootus kunagi Luang Prabangi ka kohale jõuda hakkas tagasi tulema. Ja mitte asjatult. 480km ja 19 tundi hiljem olime elus ja kurtidena Luang Prabangi bussijaamas. Bussijuht tuli bussist välja ja tõmbas käeseljaga üle otsaesise.

„Good trip,“ ütlesin ma bussijuhile kätt andes, ilma igasuguse sarkasmita. Bussijuhi suu tõmbus muigele, ta vaatas korraks hindavalt oma bussi ja vastas pead raputades „No...no no no...“.

katel

esimene peatus