Pühapäev, 25. detsember 2011

Õnnelikkuse õppetunnid

 Ma arvan, et ma ei eksi, kuima ütlen, et inimesed on Laoses õnnelikud. Eks reisides näed ikka, et mida vaesem maa, seda õnnelikumad on sealsed inimesed. Aga Laos tundus selles suhtes siiski natuke erinev. Tundus, et inimesed oskasid elada õnnelikult, mitte ei olnud resigneerunult õnnelikud, sest kui ümberringi on häda ja viletsus, siis üldiselt sul midagi muud peale õnnelikkuse ei olegi. Erinevalt näiteks Indias või Sambias nähtust, ei elanud inimesed oma sita sees õnnelikuna, laolased leiavad pigem oma õnne selles, et nad suudavad enda ümber muutusi luua, enda elukeskkonda parandada. See kõlab küll hirmus imalalt, aga näis, nagu nad uskunuks sellesse, et nad saavad ise midagi konkreetselt parema tuleviku nimel ära teha. Ja viimase 10 aasta jooksul toimunud muutused suurema avatuse suunal on inimestele näidanud, et elu saab tõepoolest paremaks minna. Isegi siinsed hulkuvad koerad tundusid olema õnnelikumad kui mujal arengumaades. (Tegelikult ongi mul raske Laost arengumaaks nimetada, arengumaa on ta vaid tinglikult ja ma olen nõus Laost arengumaaks nimetama vaid sel juhul, kui nõustutaks sellega, et ka Eesti on arengumaa.) Need Laose koerad on muidugi ikka hirmus kõhnad, aga nad ei olnud ei agressiivsed, ega ka pidevas hirmus, et kust järgmine jalahoop läheneb. Pigem olid nad endasse absorbeerinud taoistlikku rahu ja võtsid kõike teekonnana, mitte kannatusterajana. Ja selles suhtes on nad vaat et isegi targemad inimestest.
 Enne Laossesse minekut kohtasin ühte inglise paarikest, kes oli veetnud Laoses nädal aega. Nad väitsid, et 3 nädalat pole Laoses küll midagi teha. Arvasin kohe, et nad ajavad pada ja nagu selgus, siis ega meil aega üle küll ei jäänud, pigem oleks võtnud ikka veel nädalakese, et kõik huvitavad kohad ära näha. Aga eks inimeste reisimised on erinevad, mõni istub nädal aega riigi kõige turistlikumas kohas ja väidab, et sellel riigil pole midagi pakkuda. Teine müttab 3 nädalat ringi ja ikka arvab, et kurat, aeg kipub vägisi otsa saama.

Rongiga Laosesse

 Lend KL-i läks viperusteta, ehk igavalt. Hoolimata sellest, et ega Austraalia idakallas oktoobri lõpus ka kõige külmem kant siin muna peal pole, lõi kuumus mind ikkagi pahviks. Või siis pigem see niiskus. Sellega ei harju ma vist kunagi. Mis aga Kuala Lumpuris kohe teistmoodi tundus oli see puhtus. Täpsemalt, selle puudumine. Mäletan seda tohutut kergendust ja rahulolu, kui olin Indiast Kuala Lumpurisse pääsenud. Kõik tundus nii puhas ja euroopalik. Nüüd, tulles Austraaliast tundus kõik suht räpane. Vaat siis kui erinevalt võib ühte kohta kogeda, kõik, nagu alati, sõltub sellest, millega midagi võrrelda. Ja nagu selgus, tabas Laurit täpselt samasugune üllatus.
 Enne kui kell jõudis lüüa uut päeva, ilmus siis see eelpool nimetet isiksus ka isiklikult mu silme ette. No kurat, oli hea näha küll üle aasta ühte vana head tuttavat nägu. Veider on see, et viimasena nendest vanadest headest nägudest, keda mul mõned ikka on, oli see just see nägu, kellega ma viimati eelmise aasta septembris nägemiseni jätsin. Ja samas kohas- Kuala Lumpuris.
Et Koaala pealinn meil juba nähtud varasemast aastast, siis palju aega me seal ei raisanud. Järgmisel päeval hüppasime juba rongi peale. Või noh, peaaegu. Passisime ikka mitmed setmed tunnid raudteejaamas, enne kui rongi väljumisaeg kätte jõudis. Mis oli paberite järgi kell 11 õhtul. Rongijuhil olid kas teised paberid või jäi ta tukkuma, igatahes enne kella kahte öösel me liikuma ei hakanud.
Vahepeatus enne Bangkoki oli meil Butterworthi nimelises linnakeses Malaisia põhjaosas. Kõht oli tühi ja juuksed olid pikad, nii et otsustasime enne järgmise rongi peale istumist linna peal tiba ringi vaadata. Suutsime leida ühe hiinakate söögikoha, kus ajasime endal kõhud supist kummi. Rahulolevate punnis kõhtudega budadena jalutasime raudteejaama poole tagasi kui jäi silma kohalik juuksurisalong. Nagu ma juba mainisin olid meil mõlemal juuksed kahetsusväärselt pikaks kasvanud ja otsustasime end usaldada malaisia juuksevõluri kätesse. Ootasime pisikeses korteris, vabandust- salongis, kuni india poisid enda juukseid lasid värvida ja saime ka siis lõpuks löögile. Soovitud soengut ei tahtnud proua juuksur mulle lõigata kuna väidetavalt ei olevat see sobilik mu vanusele. Alistusin kergesti, sest ma kuidagi ei suuda kohe juuksuritele vastu hakata. Mul on mingi teema juuksuritega, olen seda juba varem ka tähele pannud. Asi on vist selles, et kunagi lapsena nägin telekast strippivat juuksurit ja peale seda olengi ma olnud võimetu enda soove juuksuritele peale suruma. Aga ma ei kurda, soeng tuli aus ja pidin selle eest välja käima 5 ringgitit, mis euroopa rahas teeb kokku täpselt ühe euro.
Piiriületuse Taisse tegi meeleolukaks lustlik piirivalvur, kes küll sõnagi inglise keelt ei osanud, küll aga suutis ta žestide ja miimikaga oma ülemuse aadressil meid naerma ajada.
Juba enne Austraaliast lahkumist olin ma uudistest näinud, et keegi oli Bangkokis kraani lahti unustanud ja nüüd olid kõik kohad vett täis. Tekkis isegi väike hirm, kuidas me sealt rongiga edasi saame, kui kõik vee all on. Rongid pole teatavasti just ülemäära kuulsad veepeal püsimise poolest. Aga nagu selgus on nad see-eest kuulsad oma põhimõttekindluse poolest ja tugeva solina saatel me läbi vee Bangkoki raudteejaama jõudsimegi. Kui B. äärelinnad olid täiesti vee all, nii et inimesed ületasid tänavaid sõna otseses mõttes ujudes, siis kesklinn oli suudetud kuiv hoida. Nagu juba selle reisile omaseks oli saanud, oli meil aega mõned tunnid ringi vaadata enne järgmise rongi väljumist. Nii suure linnaga tutvumiseks on mõned tunnid muidugi naeruväärselt vähe ja nii me ei hakanudki ennast ülemäära palju vataamisväärsuste külastamisega piinama. Istusime hoopis maha sööma. Mina muidugi nõudsin mereande või äärmisel juhul liha, aga Lauri piirdus talle omaselt riisi ja mõne juurikaga. Aga tuli välja, et Lauri oli oma einevalikuga tabanud kärbest naelapea pihta, vähemalt ühe kohaliku mööda kõndiva vanamemme arvates küll, kes tuli ja uuris Lauri toitu lähedalt ning tõstis siis pöidla üles näitamaks oma heakskiitu.

„Hello“ ja „No“

Olime enda Laose tripi nii planeerinud, et alustame alt lõunast ja liigume siis suure hurraaga üles põhjapoole, mis meile mõlemale varemloetu põhjal sümpaatsem tundus. Nii saigi me piiriületuseks Pakse nimeline linnake. Viisa eest tuli küll enda teadmatuse (rumaluse) tõttu 12 USD rohkem maksta. Lihtsalt ei kujutanud ette, et kui viisa maksab 30USD, siis Tai bahtides on see ümberarvestatuna 42 dollarit, ja just bahtides saigi makstud. Eks järgmine kord oleme siis targemad.
Pakse ei ole just linn, mis millegi erilisega silma paistaks ja üle ühe öö me seal ei veetnud. Ainsaks elamuseks oli seal kohaliku turu külastamine, kus saad osta kõike konnadest kilkide ja kaladeni. Kõik loomulikult täiesti elus ja hea tervise juures.
Järgmisel päeval sõitsime veelgi enam lõunapoole Champasaki külakesse, mis on kuulus seal asuva Wat Phou poolest. Wat Phou on suurim väljaspool Kambodžat asuv Khmeri templikompleksi varemed. Kes Khmeride kohta rohkem teada tahab loeb loomulikult ise raamatutest või netist juurde, ega ma mingi Hillar Palamets ole. Rentisime oma külalistemajast jalgrattad ja väntasime kultuuri nautima. Wat Phou jättis üsna võimsa mulje küll, kuigi oli ka segadust tekitav. Hinduistlikud ja budistlikud sümbolid omavahel segamini ja läbipõimunud, ole siis tark ja saa aru, mis religiooniga täpselt tegemist on. Selge oli igatahes see, et kui üks religioon teise üle võttis, siis ei üritatud eelmist pärandit iga hinna eest hävitada. Väga positiivne.
Edasi liikusime piirkonda, mida tuntakse 4000 saarena. Mai tea, kas seal tõesti 4000 saart on ja kas keegi neid kunagi on ka kokku lugenud, aga sel pole tegelikult suuremat tähtsust. Me peatusime neist suurima Don Khongi peal. Külalistemajja jõudes oli mul jube janu ja kogu aeg Lao suurimat hitti- Beer Laod ka juua ei tahtnud. Vaatasin, et baari külmikus oli pudel sidrunimahla. Ütlesin retseptionistile, et ma tahaks seda osta. Tädi hakkas mulle igat pidi selgeks tegema, et ma tõepoolest ei taha seda, kuna tegemist on kontsentreeritud mahlaga. Mu meelest tegi see asja veelgi paremaks. Ikka jupp aega läks, enne kui ta nõustus mulle seda müüma. Vahepeal suutis ta isegi kuskilt hankida pudeli kontsentreeritud apelsinimahlaga ja pakkus seda sidrunimahla asemel, aga ma jäin oma esialgsele valikule kindlaks. Kui ma siis äsjasoetatud pudeli suule panin ja ilma grimassideta sealt paar head lonksu võtsin tädi silme all, siis läksid ta silmad nii suureks ja ümmarguseks, kui ühe asiaadi pilukil silmad üldse minna saavad. Ta imestusel polnud ikka otsa ega äärt. Kui pilukil silmade peal veel hetkeks peatuda, siis tundusidki laolased natuke erinevad tailastest, silmad on natuke kitsamad, mongoliidsemad. Ja alguses tundusid laolased ka tailastest kinnisemad, aga hiljem nähtu põhjal võib öelda, et see tuleneb pigem keeleoskuse puudumisest. Sest kui su inglise keele oskus piirdub sõnadega „hello“ ja „no“, siis mis avatust sa ikka nii väga presenteerida saad. Seda „hello’d“ ja „no’d“ saime omal nahal kogeda, kui me olime laenutanud rattad, et saarele ring peale teha ja äraeksinuna üritasime kohalikelt teejuhiseid saada. Abiks ei olnud muidugi ka see, et meie kaardil olid kohalikud külad kirjutatud ladina tähestikus, aga kohalike külaelanike jaoks on sest sama palju kasu kui ratsutamisoskusest vormeli piloodiks hakkamisel. Äraeksinuks me siiski ei jäänud, sest selgus, et me ei teadnud täpselt selle küla nime, kust me reisi alustasime ja ma olin veendunud, et me teeme saarele ringi peale vastupäeva, kui me tegelikult tegime seda päripäeva. Aga noh, see pole mu jaoks kordaläinud reis, kui ma ära ei eksi. Rattasõit ise oli vahva, nägime palju väikeseid külakesi ja olime tunnistajaks ka viljakoristusele, mis sel saarel suure hooga käis. Tekkis huvi, et mida nad siis kasvatavad, uurisime lähedalt ja jõudsime veendumisele, et tegemist on kohaliku odraga. Ise veel imestasime, et kõik söövad ainult riisi, aga terve saare peal pole ühtegi riisipõldu, kõik kasvatavad ainult otra. Nagu hiljem selgus, polnd põhjamaapojad varem lihtsalt riisi lähedalt näinud ja ei tundnud seda ära. No vot, oli vaja juuksed maha ajada, lühike juus - lühike aru.  Nii et odrakasvatus ikkagi ei ole väga levinud seal. Mis tegelikult, kui nüüd mõtlema hakata, ei olegi väga suur üllatus.
Õhtul peale rattaretke oli kõht loomulikult tühi ja võtsime ette kuninglikult mitmekäigulise õhtusöögi. Ja toidu kõrvale otsustasime proovida kohalikku alkoholi - lao laod. Tegelikult olime me sellega juba samal päeval natuke tutvust teinud. Nimelt müüdi kohalikus väikses poekeses kahtlaselt troinoid meenutavas pudelis jooki nimega „pure whiskey“. Pudel maksis 7000 kipi, mis vanas eesti rahas teeks vist 9 krooni. Peab nentima, et jook ei meenutanud ühegi otsa pealt viskit. Pigem oli tegu kõige pesuehtsama puskariga. Õnneks olin ma varem ettenägelikult soetanud sidrunimahla, mida oli hea sellele kraamile peale võtta. Igatahes, lao laod tellides ootasime, et tuuakse ehk midagi muud. Ei toodud. Sama puskar, aga et laolased ei armasta koonerdada, siis toodi seda kohe teetassiga. Kõikidest nendest käikudest, mida me endale sisse ajasime ei piisanud, et tassitäis puskarit ära konsumeerida. Saime õhtusöögi ajal omal nahal tunda ka kohalikku vihma. Tuli teine üsna kiirelt ja korraga ladistas nagu sumomaadleja ühissaunas. Tõusis ka tugev tuul, mis ähvardas väliterrassi päiksevarjud ära viia. Valged inimesed jooksid vihma saabudes muidugi kiljudes siseruumidesse, aga no muidugi ei saanud me neile järgneda. Sest noh, misee vihm sulle ikka teeb. Ega midagi muud peale läbimärjaks saamise ei juhtunudki. Teenindajad küll üritasid veenda meid ka sisse minema, aga ma arvan, et nad tegid seda pigem sellepärast, et ise mitte märjaks saada meile toite serveerides. Oma söögiorgia lõpetasime Laose kulinaarse uhkuse- banaanilehe sees aurutatud kalaga. Ei kurda, oli mokkamööda küll.
Muide, mis kaladesse puutub, siis ei aja laolased asja liiga keeruliseks. Menüüdes on kirjas lihtsalt Mekongi kala. No ilmselgelt, sest kust mujalt nad seda kala ikka saavad kui mitte võimsa Mekongi vetest, mis läbi Laose voolavad. Seda võiks Eestis ka juurutada, selle asemel, et piinata inimesi erinevate kalade nimedega võikski poes müügil olla Peipsi kala, Emajõe kala, Soome lahe kala jne.
Saarekese peal oli mõnus aega veeta, aga terve Laos vajas veel avastamist ja nii me seadsimegi ennast pikemale tripile pealinna suunas, mis asub Kesk-Laoses. Esimese bussiga, mis viis meid tagasi Paksesse sai peamaanteel vahepeal süüdimatult mitusada meetrit tagurdatud, sest reisisaatja oli tee ääres kraavis näinud rahakotti. Loomulikult ei saanud sellist asja ignoreerida. Buss Paksest Vientianesse oli jälle teistmoodi bussielamus. Tegemist oli magamisbussiga, milles, nagu bussi sisenedes selgus, istmeid polnudki, olid vaid voodid. Ja seda kahele inimesele. Kuna me kõrval pidid kaks jaapanlannat voodit jagama, siis mõtlesime, et see oleks ainult aus, kui igas voodis oleks ikka mees ja naine koos, mitte mees ei magaks mehega ja naine naisega. Jäime siiski tsentelmennideks ja ei hakanud jaapanlannasid tülitama. Ööbuss on vahva asi, saad korralikult magada ja samal ajal liigud soovitud sihtkoha poole. Aja kokkuhoiu mõttes väga kasulik.

Kui igal riigil just peab üks linn olema, mida nimetatakse pealinnaks, siis ei sobi Laoses ükski teine linn selleks paremini kui Vientiane. Ja sellega ei taha ma öelda, et Vientiane jätab kuidagi pealinliku mulje. Kaugel sellest, aga kindlasti on ta kõige pealinlikum linn Laoses. Ausalt öeldes ei oskagi võrrelda Vientianet mõne teise riigi pealinnaga. Võrreldes oma naabrite pealinnade Hanoi ja Bangkokiga on Vientiane võrreldamatult vaiksem ja rahulikum. Eks see tuleneb muidugi ka sellest, et Laoses elabki vähem inimesi kui Vietnamis või Tais, aga mulle igatahes jätab isegi Tallinn pealinlikuma mulje. Aga see selleks.
Kuigi meil otsest survet rahakotile ei olnud, üritasime siiski leida odavat kohta kus ööbida. Lõpuks jäime peatuma mitte just kõige uhkema välimusega külalistemajas. Saime endale toa viimasel korrusel. Tegelikult saime terve korruse, sest rohkem ühtegi hingelist seal korrusel polnud. Kui välised tegurid ei suuda ellu värve tuua, siis seesmised jõud suudavad ikka elu põnevaks teha. Nimelt jääb see külalistemaja vist alatiseks meelde sitasaaga asupaigana. Alguses ei osannud midagi kahtlustada, läksin vetsu Mr. Hänkit uputama. Paraku selgus, et Mr. Hänki on kiire ujuma õppija ja ei kavatsegi uppuda. Pärast paari loputuskasti tühjendamist ja kerget paberi lisamist andis aga vastav süsteem alla. Ma ei lasku detailidesse, sest igaüks suudab potis hulpivat sitasuppi ise ette kujutada. Lugu oleks võinudki ju sinnapaika jääda, aga just sel päeval otsustas organism suure puhastuspäeva korraldada ja varsti lasi jälle Hr. Pruun tagaukse juures kella. Kuna meie toa vastav nurgake oli kasutuskõlbmatuks muudetud, siis läksin uurima koridori peale, et äkki on mõne teise toa uks lahti. No mis sa teed- härg teeb häda kaevu! Selgus, et kõik meie korrusel asuvad neli tuba on lukustamata. Pikemalt teemasse laskumata võib öelda, et meie lahkumise hetkeks järgmisel hommikul olid neist neljast, või kui meie tuba ka sisse arvata, siis viiest toast, jäänud kaks suhteliselt kasutuskõlblikuks. Iseenesest on natuke nukker, kui riigi pealinnast jääb meelde vaid kehv torustik. No eks sealt jäid veel mõned muud asjad ka tegelikult meelde, aga isegi kuldse stuupa sära ei suutnud läbi tungida pruunist eesriidest.

Krüsanteemimetsad

Järgnevad 365km ja 12.5 tundi möödusid bussis kirdesse Phonsavani nimelisse linnakesse suundudes. Eelmisest magamisbussi meeldivast kogemusest oli asi kaugel. Minu ees istuv härra kodanik lasi oma tooli mulle praktiliselt sülle. Ruumi oli ainult varvaste liigutamiseks. Aga noh, vähemalt oli mul pehme iste tagumiku all, mida ei saa öelda need, kes vahekäigus plastmassis taburettide peal istusid. Buss oli inimesi nii pilgeni täis, et sõna otses mõttes ei oleks sinna isegi parima tahtmise juures kedagi lisada saanud.
Phonsavan on iseenesest mittemidagiütlev linnake, aga selle linna lähistel asuvad urnide tasandikud. Nimelt on sealkandis leitud tuhandeid massiivsed kivist tahutud urne, mille otstarve pole siiani päris selge. Kõige tõenäolisema teooria kohaselt seostatakse neid urne matmisrituaalidega. Aga on ka ajaloolasi, kes arvavad, et neid urne kasutati kohaliku viski tegemiseks. Arvestades selle kohaliku „viski“ maitset ja toimet, siis ma arvan, et ühest urnist oleks olnud enam kui küll, et terve provints järgmisel päeval tõotaks mitte kunagi enam juua. Nii et see ei seleta asjaolu, miks neid urne nii palju on. Aga lisaks iidsetele urnidele on seal tasandikel ka mitte nii iidsed kaevikud ja pommiaugud. Nimelt kostitas USA Vietnami sõja ajal Laost sellise hulga pommidega, mida on raske ette kujutada. Väidetavalt 2000 tonni pommi inimese kohta. Ja loomulikult ei lõhkenud kõik pommid ja miinid maapinda tabades. Igal aastal saab Laoses kümneid inimesi hukka kogemata pommi otsa sattudes. Pomm võib olla su maja taga asuvas peenras, riisipõllul, jõe ääres. Ohutuid kohti ei ole. Seal urnide tasandikel käies tohtisime ka vaid kindla teeraja peal kõndida, sest see oli lõhkekehadest puhastatud. Mitmed riigid (välja arvatud muidugi USA) abistavad Laost erinevate programmidega, mille eesmärk on kahjutuks teha nii palju lõhkeaineid kui võimalik. Urnide tasandikud kannavadki kahte täiesti erinevat ajaloolist pitserit - iidset kultuurilist ja  lähimineviku sõjalist.
Urnide tuuri boonus osa oli Samaka-Salme külastamine. Salme on üks väga vana memmeke, kes veedab kogu oma aja väikeses kuurikeses. Ja seal kuurikeses on tulel pütt, kus valmistatakse riisist samakat- lao laod. Väidetavalt on Salme viimased 15 aastat tegelenud aktiivselt puskari valmistamisega, millega on ta ära teeninud kohalike austuse ja tunnustuse. Toetasime ka kohalikku ettevõtlust ja soetasime fanta pudelisse valatud sooja samakat. Etteruttavalt võin öelda, et seda me lõpuni konsumeerida ei suutnudki, osa valas Lauri nädal hiljem Mekongi kaladele.
Me ei olnud päris täpselt suutnud otsustada, mida edasi teha, nii juhtuski, et järgmisel hommikul kell 8 ärgates hakkasin ma mõtlema, et Phonsavan on ennast ammendanud ja tegelikult oleks paslik edasi liikuda. Liikuma hakkamise otsus oli hea, ainuke häda oli selles, et me otsustasime seda 25min enne bussi väljumist. Pakkisime rutuga asjad ja kargasime tänaval esimese tuktuki peale. Jõudsime minutipealt õigeks ajaks bussipeatusesse. Aga seal selgus, et mingit Sam Neua bussi ei välju. Abivamis tuktuki juht tegi kiirelt telefonikõne ja selgus, et Sam Neua buss väljub hoopiski linna keskelt, praktiliselt meie külalistemaja kõrvalt. Kuna me poleks enam õigeks ajaks linna jõudnud tegi tukijuht veel ühe kõne ja lasi bussil meid oodata.
Teel Sam Neuasse kõrgusid mõlemal pool teed läbitungimatute müüridena mitmemeetrised krüsanteemid. Või noh, minu botaaniku silma järgi olid nad krüsanteemid. Taamal mägede nõlvadel moodustasid nad tohutuid kollaseid metsi. Sellistel hetkedel mõtlen ma tihti sellele, et mõnikord küsitakse mu käest, miks ma reisin. Kuidas ma suudaksin seda seletada, seda emotsiooni edasi anda? Ma võin ju rääkida krüsanteemimetsadest ja käänulistest 2m laiustest üles-alla vingerdavatest mägiteedest, aga kas see inimene, kellele ma seda räägin suudab seda ikkagi endale ette kujutada, kui ta seda ise näinud ei ole? Ja isegi kui ta seda suudab, siis jääb see tema jaoks lihtsalt pildiks, aga ise seda kogeda.... see on midagi muud.
Üles-alla ja ümber mägede keerutav kitsas mägitee tekitas nii mõnegi kohaliku daami kõhus karusselli. Tundus, et kohalikud eriti ei reisi ja seetõttu pole ka bussisõiduga eriti harjunud. Päris mitu pead oli kogu aeg bussiakendest väljas bussi külje peale leeke tegemas. Aga sellest polnud lugu, vahepeatustes tõmbas bussijuht lapiga küljed jälle puhtaks.

„Do you want to practice English with me?“

Sam Neua on kirde provintsi pealinn, umbes nagu Narva Eestis. Üsna kaugel pealinnast ja turistihordidest, aga seda huvitavam. SN jääb kindlasti meelde koolilastega, kes inglise keelt harjutada tahtsid. Alguses olime väga rõõmsad Lauriga, kui üks poiss rolleriga meie juures peatus ja küsis, et kas me oleksime nii lahked ja räägiksime tema ja paari ta sõbraga inglise keeles. Lihtsalt sellepärast, et kuna turiste satub sinna linna harva, siis pole koolilastel eriti võimalust inglise keelt praktiseerida ja nende õpetaja soovitas neil kõigil valgetel sabast kinni haarata. Mõtlesime kohe, et näe kui vahva, saame midagi kasulikku ka teha. Saimegi ta sõpradega kokku ja ligi veerand tundi rääkisime maast ja ilmast. Nii palju, kui nende keeleoskus kannatas. Kõik oli väga vahva, aga kui selgus, et absoluutselt iga koolilpas, kelle silme alla me sattusime tahtis meiega rääkida, siis hakkas see üsna ruttu kurnavaks muutuma. Endal oli halb tunne ka sees, et kuidas sa ütled ära, et ei ma ei taha aidata sul inglise keelt praktiseerida, aga samas, kaua sa jaksad ühte ja sama juttu otsast peale kogu aeg rääkida. Minu tungiv soovitus on, et kui keegi Laosesse satub, siis kindlasti mingu Sam Neuasse ja andku oma panus sealsete laste keeleoskuse parandamisel. Sest see initsiatiiv, mida nad üles näitavad on lihtsalt suurepärane ja ma võiks nende õpetajat lausa kallistada tema soovituse eest. Ja tundub, et see praktiseerimine aitab ikka väga jõudsalt kaasa nende keeleoskuse parandamisel, sest enamik, kes meiega rääkisid, olid inglise keelt õppinud aasta-poolteist, aga rääkisid juba sellisel tasemel nagu oleks nad seda keelt 3-4 aastat õppinud.
 Oli kaks põhjust, miks me tahtsime kirde provintsi minna. Esiteks olevat sealne loodus kõige maalilisem ja ilusam terves Laoses (seal käinuna ei vaidle absaluutselt vastu) ja teiseks asuvad seal suured koopasüsteemid, kus valitsus varjas end USA pommide eest terve Vientami sõja vältel.
Koopad olid tõesti vägevad, lisaks anti meile enne koobastesse minekut infokeskuses ka väike pleier kaasa, kus saime iga koopa kohta natuke pikemalt kuulata. Lisaks sellele oli meil kaasas ka giid, aga giidi otstarve jäi meile küll arusaamatuks. Kuna meil oli olemas kaart, kuidas ühe koopa juurest teise juurde saab ja igas koopas olid infostendid ja juhised, et milline tekst su pleieris just selle koopa kohta käib, siis ei saanud aru küll, miks see giid meiega kaasas jõlgub. Midagi tarka ta audiotuurile ja infostendidele lisaks rääkida ei osanud.
Koopad asusid Vieng Xai nimelises külakeses, mis on natuke üle 20km kaugusel Sam Neuast. Transport nende linnade vahel on aga suht minimaalne. Nii juhtuski, et selleks ajaks kui me koobastega ühele poole saime, enam ühegi bussi Sn suunas ei läinud. Muidu poleks sellest suurt midagi olnud, aga meil hakkas aeg otsa saama. Kaks asja, mida me kindlasti teha tahtsime- aurusaunas käia ja Mekongi peal paadireis teha, olid endiselt tegemata ja me ei saanud lubada endale enam ühegi päeva kaotamist. Lauri muidugi hakkaski soiguma, et „nojahh, egas midagi, nüüd jäävad aurusaun ja paadireis tegemata, aga mis seal ikka, eks ole siin Laoses ju muudki tehtud-nähtud.“ Mina keeldusin püssi põõsasse viskamast ja üritasin ikka veel optimist olla. Uurisin ühe hindu käest, et kas tõesti enam mingit varianti SN-sse saada ei ole. Hindu ütles, et Vieng Xaist läheb läbi üks buss, mis tuleb Vientamist ja sõidab Sam Neuasse. Aga see ei sõida Vieng Xai bussipeatusesse, vaid läheb kuskilt küla teisest otsast. Et meil ühtegi paremat varianti ei olnud, siis otsustasime õnne proovida ja Vietnamist tuleva bussi peale jõuda. Ja jõudsimegi, aga napimast napimalt. Selgus, et buss mingit peatust seal ei teegi, kui just keegi märku ei anna, et tahab bussi peale tulla. Ja me jõudsime sinna õigesse teeotsa vast 2 minutit enne seda, kui buss sealt mööda tuhises. Sõit Sam Neuasse läks hoogsalt, maika, kuldketi ja karvase rinnaga päikseprillistatud juht ei olnud algaja kitsastel mägiteedel. Näiliselt lõdvalt ja kerge muie suul võttis juht järske kurve nagu muuseas. Ja et teada anda enda tulekust juba kaugelt, siis pandi selline diskotümps üürgama, et buss hüppas bassiga unisoonis. „Hoidke alt Sam Neua provintslased, siit tulevad Vientami tuusad!“
Järgmisel päeval ootas meid ees bussisõit Luang Prabangi, kõige turistlikumasse Laose linna. Natuke kahju oli ka lahkuda, sest kirde provints oli kindlasti minu lemmik. Nii looduse kui ka selle poolest, et mulle tundusid sealsed inimesed palju sümpaatsemad ja ilusamad. Ja inimeste alla pean ma silmas loomulikult naisi. Otsustasime teha veel viimase korraliku õhtusöögi. Ja õhtusöögi juurde käis loomulikult ka õlu. Aga kaua sa seda õlut ikka jaksad lürpida, läksime lao lao peale üle. Aga seda kraami seal söögikohas eriti ei olnud. Meile toodi üks poolik pudel, millele me kiirelt päkad silma tegime. Küsisime lisa, aga meid teenindav tädi tegi meile selgeks, et rohkem neil seda kraami pole, kui just... Kui just me ei taha seda proovida. „See“ oli pudel lao laod, kus sees oli väike kobra ja mitte väga väike skorpion. Et me ei ole harjunud pirtsutama, siis loomulikult ei öelnud me sellest ära.

Lambaada ümber templi

Luang Prabangi jõudsime hommikul kell 5. Magasime paar tundi bussijaamas ja kui valgeks läks kobisime linna eluaset otsima. Olin lugenud munkade varahommikusest protsessioonist, aga see oli paras šõu.  Šõuks tegid selle loomulikult turistide hordid, kes moodustasid koridori, kus vahel siis mungad protsessioonisid fotokate välgusähvatuste saatel. Tundsin natuke munkadele kaasa.
Luang Prabangi peetakse Laose ilusaimaks linnaks ja paljud ütlevad, et see on üks ilusaimaid linnu terves Kagu – Aasias. Ega mai vaidlegi vastu, täiesti sümpaatne koht, aga metsikud turistide karjad tekitavad tunde, et tegemist on suure laolaste kogukonnaga Prantsusmaa linnakesega. Euroopalikud kohvikud igal sammul ning turumutid müütavad sulle keekse ja prantsuse saiakesi singi, juustu ja munaga. Aga natuke rahustab südant see, et ka kõige trendikamas kohvikus on suhkrutoosi sees sipelgad. Sest päris kõike kohalikku ei suuda sa ka kõige parema tahtmise korral peita. Ja sipelgad olid täiesti laose sipelgate nägu, ei olnud miniatuurne veinipudel käes ja barett viltu peas.
LP-s õnnestus meil ka traditsioonilises Lao taimesaunas käia. Väga mõnus sidrunheina aurusaun. Pärast sauna lõõgastud terrassil ja rüüpad kohalikku teed. Täielik lõõgastus.
Kuna meil õnnestus õigel ajal Sam neuast lahkuda, siis oli aega ka paadiretkeks Mekongil. Ideaalis oleksime muidugi paadiga Luang Prabangist otse Vientianesse seilanud, aga see marsruut polnud enam käigus ja ainukeseks variandiks oli sõita ühel päeval Tai piiri poole, peatuda Pakbengi nimelises külas ja siis järgmisel päeval sama teed pidi tagasi tulla. Võib tunduda igav 8h paadis istuda ja siis järgmisel päeval veel 8h ja veel sama teed pidi, aga tegelikult ei olnud igav. Väga vahva oli. Esimesel päeval lisas reisile vürtsi Lauri toi söömine. Me olime millegi peale kihla vedanud ja Lauri kaotas. Kihlveo võitja pidi kaotajale midagi ebatavalist söögiks hankima. Ja kui ma turul kuivatatud rotte paarikaupa kimpu seotuna nägin, ei suutnud ma muidugi kiusatusele vastu panna, et neid Laurile degusteerimiseks anda. Lauri on  teada – tuntud tugeva kõhuga ja roti söömine ei valmistanud talle probleeme. Ma ei mäleta, miks ma kohe seda teist rotti ei proovinud, aga hiljem külalistemajas, kui ma kotist teise roti välja koukisin oli see juba hallitama hakanud. Nii et minul jäi rott söömata. Mis veel söömisesse puutub, siis toimus reisi jooksul huvitav muutus. Kui reisi alguses olin mina pidevalt näljas ja tahtsin kogu aeg süüa ning Lauri piirdus väga tagasihoidlike kogustega, siis reisi teises pooles oli see täpselt vastupidi. Mina nagu eriti enam söögist ei hoolinud, aga lauri kurtis, et kõht on kago aeg tühi. Eks ta organism sai aru, et kohe-kohe on naasmine külma kliimasse ja on viimane aeg natukenegi rasva endale koguda.
Pakbengis kogesime midagi, mida varem Laoses polnudki kohanud. Nimelt õhtul peatänaval (ainsal tänaval) kõndides, märkasime ühte üsna kena neiut, kes meile kelmikalt naeratas. Me kõndisime rahulolevalt edasi, ise mõeldes, et vaat kus mehed, kohalikud neiud naeratavad ja puha. Hetk hiljem sõitis see sama neiu meist rolleriga mööda ja hüüdis, et kuime tüdrukuid tahame, siis piisab, kuime paar minutit samas suunas edasi kõnnime. Nii palju siis meie sarmist. Polnudki varem prostitutsiooniga Laoses kokku puutunud, aga eks Pakbeng ongi erinev tavalisest Laose väikelinnast. Tundub pigem Pattaya või mõne teise Tai peokohana. See on ka arusaadav, sest Pakbeng on paatide vahepeatus. Ühed paadid tulevad LP-st ja siirduvad järgmisel päeval Tai piirile, teised tulevad Tai piirilt ja suunduvad LP-sse. Iga päev vahetuvad seal tohutud turistide massid.
Viimasel õhtul pealinnas saime natuke osa käimasolevast festivalist. Ümber suure budistliku templi liikus suur rahvamass, kõik suuri lillevanikuid ja küünlaid kandes. Ja kui ma ütlen liikus, siis pigem rahvahulk voogas, tantsis. Ja kõige ees tiirutasid ümber templi mungad. Kui just saab katkematu rahvahulga kohta öelda, et keegi oli „ees“. Tegemist tundus olevat suure rahvapeoga. Need, kellel mingi instrument kaasas oli, mängisid lambaadat. Samas, miks ka mitte, kui sa oled õnnelik, siis võid sa sama hästi juba kasvõi lambaada saatel õnnelik olla.

Teisipäev, 8. november 2011

Korilase kroonika 3. Nokk ja muud loomad

Nädal enne väljateenitud puhkust otsustasin natuke Austraalias ka trippida. Polnud mingit tahtmist otse tomatipõllult lennuki peale astuda. Kuigi meile maksti seal palka iga kahe nädala tagant ja mu lahkumine jäi sinna vahenädalasse, õnnestus mul siiski türklased oma pealekäimise ja mõnede hädavaledega nii kaugele saada, et nad maksid mulle kõik raha kohe ära. Mai tea, mis värk nende türklastega on, aga kuidagi raske on neid usaldada ja kogu aeg tundub, et nad tahavad sul nahka üle kõrvade tõmmata. Tegelikult polnud mul neile midagi ette heita.
Hääletamine läks lihtsalt nagu alati. Kuna ma liikusin suht jõudsalt edasi ja mul oli vaja kokku läbida vaid 1000km nädala ajaga, siis uurisin natuke, et millised võimalikud atraktsioonid mul tee peale jäävad. Selgus, et peamaanteest 80km sisemaale jääb mu teele üks rahvuspark, kus on võimalus näha nokkloomi. Et mul kiiret polnud ja nokkloomi polnud ka varem näinud, siis põrutasingi sinna. Viimase otsa rahvuspargini viskas mind üks kiivi ära. Kuna kahe päeva pärast oli toimumas rägbi maailmameistrivõistluste finaal kiivide ja konnade vahel, siis ma tegin loomulikult tüübiga sel teemal kohe juttu. Ma olin ennast rägbi MM-ga suht kursis hoidnud, teadsin peaaegu kõikide mängude tulemusi, nii et lihtne oli sellest rääkida. Ja et rägbi on kiivide spordiala number üks, siis avaldasin tüübile nii palju muljet, et ta viskas mind 40km kaugemale sellest kohast, kuhu ta algselt oli plaaninud minna. Eksivad need, kes arvavad, et hääletamine on puhtalt õnne ja juhuse asi. Tegelikult loevad väga paljud väiksed detailid.
Rahvuspargis lükkasin enda telgi üles ja hakkasin kohe metsas müttama. Vihmamets on ikka väga vahva, isegi maod, kes ootavad praktiliselt viimase hetkeni, enne kui su teelt põgenevad, ei suutnud mind heidutada. Mingi aja jooksul sa lihtsalt harjud ja õpid leppima sellega, et Austraalias ongi väga palju mürgiseid madusid ja ämblikke, ja lihtsalt ei ole võimalik pidevas hirmus elada. Kui miskit juhtub sinuga, siis juhtub see su eelnevast kartmisest hoolimata.
Õhtul õnnestuski nokkloomi näha, kolm tükki tiirutasid väikses jõekeses koos oma paarikümne kilpkonnaga. Ma pidasin neid palju suuremateks, aga tuleb välja, et isased nokuloomad kasvavad kuni 50cm pikkusteks ja emased isegi 10cm vähem. Ja kaalu neil ka vaevalt 1.5kg.
Järgmisel päeval võtsin ette pikema metsaraja ja kokku müttasin seal ligi neli tundi. Kui lõpuks metsast välja jõudsin olin üsna kaugel ja palju madalamal oma baaslaagrist. Egas midagi, hakkasin mööda serpentiini üles tagasi ronima, ise igat mööduvat autot hääletades. Lõpuks võttis mind väike autokökats peale. Tagumine iste oli neil alla lastud ja seda pagasiruumi pikendust ma siis jagasingi ühe ekstra aktiivse koeraga, kes oli bokserimõõtu ja tahtis maksku, mis maksab mu nägu lakkuda. Üheaegselt tuli rääkida juhiga ja maadelda ülemeeliku kutsikaga, üsna naljakas olukord oli.
Mai tea, mis mul kaljuseintega on, aga millegipärast on mul alati vastupandamatu tung neid mööda üles ronida. Ma meenutan endale vahel ühte Peetruse nimelist pulli, kes meil kunagi oli ja kes tahtis alati puskida ühe kindla kivikamakaga, mis oli põlluservas. Iagtahes nägin mina siis seda 3-4m kõrgust püstloodset kaljuseina ja no enne kui arugi sain olin selle peal juba nagu kinnikleebitud ämblik. Ronimine läks suht hõlpsalt, aga paraja šoki sain siis, kui sirutasin parema käe välja, et ennast sinna kaljule vinnata, kui selgus, et kaljunukk osutus hoopis suure sisaliku sabaks. Sisalik muidugi endast kinni haarata ei lubanud ja tõmbas saba mu käes alt ära. Ja nii me seal nuki peal siis olime, mina ja väikest komoodo varaani meenutav 1.5m pikkune sisalik. Monitor on vist ta inglise keelne nimetus. Igatahes nägi ta välja küll sellise olekuga, et ta ei kavatse tolereerida eesti sisalikke tabavat saba kaotuse saatust. Natuke vahtisime tõtt, aga siis ma otsustasin, et jätan selle armsa loomakese rahule ja murdisn läbi võsa enda teed edasi.               
Teisel õhtul nägin metsas ka mingeid putukaid, kellel oli nagu väike pirn tagumikku lükatud. Lendasid ringi ja vilkusid metsa all nagu jõulukaunistused. Meie jaaniussid ei saa oma valgusega neile ligilähedalegi. Väga äge vaatepilt oli see ikka, mis mulle telgist avanes.
Et mul oli veel piisavalt aega, siis otsustasin külastada juulis kohatud Merle’i ja Seani, kelle kodu jäi ka mulle suhteliselt tee peale. Ühe rekkaga sain üle 500km edasi ja lasin ennast siis keset tühermaad ühel ristteel maha panna. Ma teadsin, et sellel teel, mida mööda mul minna tuli väga palju liiklust pole. Seda üllatavam oli, et sain kümmet minutitki ootamata esimese auto peale. Kuigi ma olin selle tee peal vaid korra olnud, olin ma enesekindel, sest ma mäletasin mingeid tähiseid, mida oli võimatu mitte märgata. Selgus, et mu enesekindlus sai siiski paraja hoobi, sest peale 40km olime jõudnud metsast välja väikesesse külakesse ja ma teadsin, et Merle’ ja Sean elavad sellest ikka väga kaugel. Nüüd olin sattunud pärapõrgusse, mis asus pärapõrgu sees, mis omakorda asus veel suurema pärapõrgu sees. Istutasin ennast maha ja jäin ristteele ootama autot, mis mind juba tuldud teed pidi tagasi viiks. Kui ma olin 2h oodanud ilma, et ühtegi autot oleks must möödunud, otsustasin minna külakesse ja sealt oma loodetavatele võõrustajatele helistada. Minu telefonil levi polnud, aga ma olin näinud silti, mis osutas avaliku telefoni suunas. Ristteelt oli see umbes 200m. Kõndisin telefoniputka juurde ja kui ma olin selleni jõudnud nägin eemalt autot, mis läks täpselt samas suunas, kuhu minulgi oli tarvis minna. Mina olin muidugi teest nii palju eemal, et pidin ainult nukralt nentima oma ülikehva saatust. Kirsiks tordi peal oli see, et telefoniaparaat oli katki. Nii et ma olin küüdist ilma jäänud ja helistada polnud ikka saanud. Lonkisin teeotsale tagasi ja läks veel 2h kui tuli järgmine auto, mis mind ka peale võttis. Juht ütles, et ta sõidab vaid paarkümmend kilomeetrit edasi, aga ta võib mind viia ühele künkale, kus peaks olema levi. Jõudsime künkale ja oh imet, minu telefon suutiski paar tugrikut levi välja pigistada. Helistasin Seanile, aga selgeks teha ei suutnud, kus ma täpselt olen. Siis andsin toru kohalikule, see seletas ka Seanile, kus me oleme, aga enne kui Sean täpselt ikka aru sai, sai minu telefoni krediit otsa. Juht ütles, et tema arvates sai Sean enam-vähem aru, kus ma olen ja ma peaks hakkama jalgsi edasi liikuma, küll Sean mulle üks hetk vastu tuleb. Ise lubas ta kodus uuesti Seanile helistada ja teada anda, et ma olen sinna poole teel. Raske kott seljas, tee sama kupliline kui Lõuna-Eestis, astusin palava päikse käes oma 5km enne kui Seaniga kokku sain.
Kolm päeva Merle’i ja Seani juures möödusid ruttu ja olid ülimeeldivad. Tegime natuke tööd, limpsisime tiba nende kodukoot viskit ja sõime mehemoodi. Sean ütles ka, et kui mul on mõni sõber, kes on nõus elamise ja toidu eest teda töödes aitama, siis võiksin ma ta tema juurde saata. Merle’ lisas seepeale kiirelt, et aga see sõber peab viski eest ikkagi maksma ja ei saa tasuta nagu mina, sest mina olen perekond. Selliste toredate inimeste juurest on alati raske lahkuda, aga kuna mul läks lend Koaala Lumpurisse, siis pidin ühel hetkel siiski ära minema. Sest eks ootas mind Koaalaski kohtumine ühe toreda inimesega.
väravapuu
nämmnämmnämm
tulevase vannitoa üks alustaladest
sisalikupoiss


chili ja curry

Esmaspäev, 17. oktoober 2011

Korilase kroonika 2. Türklane on inimene.


Sidrunite korjamine osutus suhteliselt lihtsaks. Ainuke ebameeldiv faktor oli see, et sidrunipuud evivad okkaid ja need kraabivad su käed ikka kenasti veriseks. Peale esimest päeva enam nagu ei tahtnudki lühikeste varrukatega tööl olla. Mõnel nooremal puul olid ikka tõsised 3-4 cm pikkused ogad, nii et sidruni korjamine käis sama ettevaatlikult nagu siilide suguelu. Alguses korjasin kolm kasti päevas (kasti mahub umbes 500kg sidruneid), nädal hiljem juba neli kasti ja ühel eriti heal päeval koguni viis, mis tegi päeva teenistuseks 250 taala miinus maksud. Üsna ok, mu meelest.
Samas oli tööd suhteliselt vähe, iga tööpäeva kohta tuli üks vaba päev. Väidetavalt polnud ostjaid ja külmladu oli sidruneid juba täis. Nii et neid polnud ruumi hoiustada. Vabad päevad muidugi nullisid hea teenistuse ära.
Päev enne seda kui Tarmol tähtis juubel oli, sai ka lähenevat juublit tähistatud, mina võtsin siiski asja rahulikumalt, sest järgmisel päeval oli vaja tööle minna. Järgmisel hommikul oligi selge, et ega Roosist töötajat pole. Ainuke häda oli selles, et kuna töökoht asus 15km kaugusel, siis oli mul vaja transporti. Ilma kõhkluseta otsustasin ise autoga tööle sõita. Lõppude lõpuks, misee automaatkäigukastiga auto juhtimine siis ära ei ole. Hoolimata mu juhilubade puudumisest ja olematust sõidupraktikast. Kuna politseiga trehvamise sansud olid ka nullilähedased selle tee peal, siis polnudki enam mingit küsimust. Õhtul tahtis üks prantslane minuga linna tagasi saada, ütlesin talle, et mul lube pole ja põmst sõitsin ma täna hommikul pikema maa autoga, kui kogu varasemas elus kokku, ja kui sa tahad ja sul load on, siis võid ise tagasi sõita. Selgus, et prantslasel olid load täitsa olemas, nii et saime mõlemad turvaliselt koju tagasi. Kuigi ma pean tunnistama, et ega ta sõidustiil mu omast väga palju parem ei tundunudki. Et mulle autosõit hirmsasti meeldima hakkas, siis lubas Roos mul hiljemgi ise roolis istuda. Ma olin muidugi õnnelik nagu kärbes värske sitahunniku otsas.
Kui sidrunid said otsa, hakkasime mandariine korjama. Mandariinid on küll maitsvamad kui sidrunid, aga see-eest ka tunduvalt väiksemad ja neid tuleb väikeste tangidega lahti lõigata. Mis kõik tähendab seda, et korjamine läheb palju aeglasemalt. Ütlesin ülemusele, et see pole normaalne, et me saame sama raha kasti pealt, mis sidrunitega, kui korjamise peale läheb pea kaks korda rohkem aega. Ülemus ütles, et ta uurib seda raha asja ja ta pole päris kindel, palju me kasti eest saame. Järgmisel päeval tuleb tüüp suure naeratusega mu juurde ja ütleb, et mul on sulle hea uudis ja halb uudis. Hea uudis on see, et mandariinikast pole sama hinnaga, mis sidrunid. Halb uudis on see, et mandariinikast on 2.5 dollarit vähem!!! Täielik absurdikas. Üle 80 taala päevas ei õnnestunud kuidagi teenida ja mul sai üsna ruttu siiber. Otsustasin jalga lasta. Roos arvas, et ta veel natuke punnitab edasi, aga kui mu viimasel päeval istanduse omanik virises, nagu poleks me kastid piisavalt täis, siis otsustas Roos, et talle aitab ka.
Nii kahju, kui meil ka oma armsast kodust lahkuda ei olnud, tuli seda siiski teha. Suundusime uutele jahimaadele põhjasuunas.
Kui reisil tüdrukutega juhtusid meil kaks õnnetust autoga korraga- aku oli tühi ja kumm toss, siis uuel tripil juhtusid need kaks asja erineval ajal. Aku ei käivitunud ühel puhkealal Bundabergi lähedal, kus me öö olime veetnud. Kuna me ülemäära kaugel Bundyst polnud, siis käisin seal jalgsi ära ja ostsin krokodillid. Aga kui me siis oma krokodillid ühtede abivalmite meeste auto aku külge ühendasime, siis selgus, et need krokod on nii lahjad, et sama hästi võid üritada akut lapiku patareiga laadida. Õnneks oli nende meest näol tegemist teetöölistega ja mõne aja pärast naasesid nad juba palju suuremate krokodega, mis ka koheselt me autole elu sisse säristasid.
Kumm läks meil katki ühe väikse külakese lähistel lahtise kruusa teel. Õnneks oli Roos Gayndah’s uue kummi ostnud. Aga mida meil polnud, oli rattavõti. Ja noh, ratast juba hammastega lahti ei keera, proovi palju tahad. Õnneks juhtus mööda sõitma üks auto, mis selle tee peal oli suhteliselt suur ime. Roolis meeldiv naisterahvas, kellel loomulikult mingit rattavõtit autos polnud, või siis ei usaldanud ta oma pagasiruumi meie juuresolekul avada. Aga ta oli piisavalt kena, et saata oma meest sealt külakesest meile appi.
Kui meie rännakud oli jõudnud Proserpine’i nimelisse linnakesse, siis oli raha suht otsas ja üsna selge, et armsa koerakärsaga kuskil elamist leida on suht keeruline. Otsustasin Artist ja Tarmost lahku lüüa ja jääda Proserpine’i hostelisse, kuna nad väitsid, et tööle saaksin hakata juba järgmisel päeval.
Järgmisel hommikul selgus ka põhjus, miks me juba 5.20 hostelist bussiga väljusime. Nimelt asus tomatifarm 80km (sic!) kaugusel. Hullumaja puhvet! Iga päev uhada maha 160km. Samas, kui seal farmi kõrval asus täiesti korralik linnake – Bowen - kus oleks saanud ju ka elada. Ent paraku selgus, et tomatifarmis saab enamjaolt tööd vaid läbi tööhostelite ja kui hostelist lahkud, siis pead ka töökohast lahkuma. Proserpine’i hostel oli kaval ka. Kui siia ennast sisse registreerid, siis tahetakse su käest 180 taala tagatisraha, mille saad tagasi alles siis, kui oled vähemalt kuu aega seal hostelis olnud. Võib öelda, et suurem osa inimesi, kes sealt hostelist tomatihooajal läbi käivad, ei veeda seal nädalatki, nii et päris korralik teenistus kukub hosteli omanikele juba üksnes tagatisraha pealt. Ja oleks siis, et see hostel midagi uhket oleks, oh ei, kus sa sellega. Köögis polnud isegi nõusid, nii et kohe esimesel päeval panin korraliku summa magama pottide-pannide peale.
Töö oli mitte ülemäära mõnusalt raske, ehk siis hakkas jubedalt seljale. Päev otsa küüruta ja tari oma suurt ämbrit, mis pole sugugi kerge. Kindlasti ei kvalifitseeru tomatikorjamine mu lemmiktööde nimekirja. Kuna oli ka nn grupikorjamine ja ma olin suht-koht aeglaste inimestega ühes grupis, siis oli alguses ikka päris raske mingit raha säästa. Tegelikult oli nii, et peale esimest nädalat oli mul raha vähem kui Proserpine’i saabudes. Kerge masendus hakkas peale tulema. Aga siis õnnestus mul saada kõige kiiremasse gruppi, kus peale minu olid ainult korealased. Lähemalt saab mu esimeste päevade üleelamistest selles tiimis lugeda lühijutust „Duell“.
Minu rabelemine nende korealastega tasus ära, sest kolmanda päeva õhtul suruti mul kätt ja öeldi, et ma olen nüüd üks nendest. Päris kõva tunnustus mu meelest, ma olin küll üsna rahulolev. Ja lisaks sellele kingiti mulle järgmisel päeval uhiuus paar väga häid kindaid, mu enda omad olid juba suht räbalates. Nii et korealased olid mu enda hoole alla võtnud. Keegi mind seal minu nimega ei kutsunud, selle asemel kutsuti mind ’vanemaks vennaks’ korea keeles. Lisaks sellele omandasin ma koreakeelsed teadmised veel sellistes eluliselt olulistes sõnades nagu „seljavalu“, „ämber“ ja „kiiremini“. Neljandal päeval seal tiimis sain ka natuke hingerahu, sest senini olin ma arvanud, et ma olen ainuke, kes töötab hing paelaga kaelas. Aga tol päeval hakkas mu kõrval real olev tüüp juba ka natuke hingeldama ja kohati tegi selliseid hääli, mis andsid tunnistust, et sel mehel on ka kops kurgus juba. Mis muidugi ei tähendanud, et ta sellevõrra aeglasemalt töötanud oleks.
Proserpine’is nägin ka ühte päris põnevat toodet peos müügil, sudoku, mis oli tehtud peldikupaberi peale. Päris huvitav idee, kuidas peldikus aega veeta.
Kuna tomatid hakkasid vahepeal otsa saama, ehk siis ei valminud nii kiiresti, kui me neid korjasime, siis oli neljas nädal suht vaikne ja poolikasi päevi tuli natuke liiga palju. Kuna mul oli tugev surve peal oktoobri lõpuks kõvasti raha kõrvale panna, siis hakkasin paremaid jahimaid otsima. Leidsin ühe koha 250km kaugusel täielikus pärapõrgus. Peale oma neljandat nädalat seal sitas hostelis võtsin oma seitse asja, tagatisraha ja põrutasin minema. Mees, kes mind tee servast üles korjas rääkis mulle, et ma peaksin endale teerulli load tegema. Tema töötavat kaevanduses teerullijuhina ja pidi iga nädal 2500 dollarit teenima. Kusjuures kaevanduses töötades on söök ja elamine ju tasuta, nii et see ongi see raha, misa endaga koju viid. Mina pole veel 1000 taalast nädalat siin Austraalias saanud, natuke on puudu jäänud. Aga noh, need palgad, mis kaevandustes makstakse ongi ulmelised 100 000 aastas teenida pole mingi imeasi. Mis veel sellesse mehesse puutus, siis oli suht veider tegelane. Ütles, et oli kunagi Melbourne’is elanud ja kuulunud mootorratta jõuku. Aga peale seda, kui 7 aastat tagasi Melbourne’is jõukude vahel sõjaks oli läinud, pandi ta kinni istuma relvade ja narkootikumi omamise ning mõrvasüüdistusega, oli ta oma elu muutnud ja üles Cairnsi elama kolinud. Soovitas mulle ühte raamatut ka lugeda sellest gängisõjast, ütles isegi, mis lehekülgedel temast kirjutatakse. Aga muidu tundus tore inimene olevat J. Rääkis, kuidas talle ikka Tai meeldib, väidetavalt pidi tal seal armuke ka olema, kelle parimaks omaduseks olevat see, et kui see mees öösel kell 4 üles ärkab ja oma tai naisele ütleb, et kallis, kasa ei peksaks mul pihku, siis ei pidavat see naine sellest mingit probleemi tegema. Eksole, tõesti väärt naine.
Töökoht pärapõrgus oli jama. Töö ise oli kerge, korjasime suvikõrvitsaid, aga iga päev lõpetasime juba lõunaks ära, nii et terve nädalaga tuli kokku 26 töötundi. Pask. Lisaks oli ülemus väga õel ja kohe selline kuri inimene, nii et mingit klappi mul temaga ei tekkinud. Teised töölised kartsid kõik teda. No mis normaalne töökeskkond see on, kus töölised ülemust nagu tuld kardavad. Teades ennast ja seda, et ma väga kaua vaikides nõmedat ülemust ei kannata, siis lasin sealt peale esimest nädalat jalga, enne kui kismaks oleks ülemusega läinud. Lahkusin erilise kahetsustundeta. Töölised olid seal peale ühe itaallase ja kahe iirlase kõik inglased ja väga igavad tegelased. Peale kõige muu asus lähim pood 100km kaugusel ja mul polnud erilisi toidutagavarasid endaga kaasa toodud. Üsna suure tühjakõhutundega möödus see nädal. Ainsaks mainimisväärseks sündmuseks jäi seal pärapõrgus see, et ühel päeval oli meil pruunmadu põllul rea peal ees. Kuna inimesed hakkasid paanitsema, siis sattus ka madu paanikasse ja ei osandu enam õiges suunas ära roomata. Lõpuks lõi itaallane ta harjaga surnuks. Mul oli maost ausalt öeldes kahju, sest ta polnud ju milleski süüdi, samas, ega keegi meist hammustada ka saada ei tahtnud, eriti kui arvestada, et pruunmadu pole just väga mittemürgine.
Tulin tagasi tomateid korjama, sest kunagi kohatud itaalia tüdruk kirjutas mulle, et ta töötab Bowenis masina peal ja see pidavat olema palju lihtsam. Selgus, et tomatikorjamisel ja tomatikorjamisel on ikka suur vahe. Masina peal korjates ei pea sa koogutama ega ämbrit tarima, lisaks on sul peakohal päikesevari; lihtsalt käed peavad kiiresti käima. Väga lebo ühesõnaga. Ülemusteks olid meil türklased. Alguses küll tundusid vennad natuke kahtlased, aga tegelikult mingeid probleeme ega arusaamatusi mul nendega ei tekkinud, nii et tuleb välja, et türklased on täitsa inimesed. Otsene ülemus oli natuke tüütu, aga see tuli pigem tema rumalusest kui pahatahtlikkusest. Kuna talle meeldisid lipitsejad ja takkakiitjad, ja et ma nendes valdkondades olen suht nõrk, siis väga head klappi ma temaga ei saanud. Aga samas ei olnud ta ka otseselt vaenulik mu suhtes, nii et kõik oli okoo. Ja kuna ma tegin tööd korralikult, siis kunstlikult ta virisemiseks põhjuseid leidma ei hakanud. Ainult ülitüütav oli see, kui sa päevast päeva kuuled ühtesid ja samu lauseid täpselt samas türgi inglise keele sõnastuses - ’everybody be careful- too many tomatoes’ ehk siis tomateid oli palju, ’everybody little bit fast’ ehk soovitati kiiremini töötada ja minu absoluutne lemmik- ’open the bush’ seda kasutas ta kõige sagedamini ja hääle järgi otsustades ka kõige meelsamini. Jäi küll mulje, et ta harjutab seda kodus oma naise peal magamistoas. Tänu ülemusele sai mu nimi jälle uue kõla- Andretš polegi mulle varem keegi öelnud.
Enamus töölisi oli nagu ikka asiaadid, alguses olimegi itallannaga ainsad eurooplased, hiljem lisandusid inglane ja iirlane. Kõige pullim tegelane oli üks habras neiu Taiwanist. Esimesel päeval, kui ta tööle tuli oli tal nabapluus ja värvlita teksad, kust paistis pime koridor, mis viib teatavasti Mr. Browni koduukseni. See on päris huvitav kontrast, sest reeglina mässivad kõik asiaadid end nii sisse, et ainult pilukil silmad paistavad. See neiu aga välgutas nii palju ihu kui see võimalik oli. Lisaks oli tal kulinaid ja rõngaid rohkem küljes kui mustlasfestivalil osalejatel kokku. Ja prillid ilma klaasideta, mis on tõenäoliselt mingi moeröögatus, mis minust salamisi mööda on hiilinud. Ma tean, et on inimesi, kes kannavad prille, millel on tavalised klaasid, sest need kas sobivad neile või siis teevad nende välimuse intelligentsemaks, aga ilma klaasideta prille polnudki ma varem trehvanud. Ühesõnaga viitas kogu ta välimus sellele, et ta oli kogemata diskobussi asemel tomatibussi peale istunud. Kuna ta istus masina peal mu kõrval, siis pidin kuulama ka päev otsa, kuidas ta oma malbel häälel laulukesi ümises nagu printsess torniaknal oodates päästvat printsi.
 Viimasel nädalal küsis ülemus mu käest, et kas mul veoauto load on. Vastasin eitavalt. Aga kas sa sõita oskad- jaa, muidugi. No kesee loll siis jätab kasutamata võimaluse veoautot roolida. Hoolimata sellest, et ma polnud varem kordagi veoauto roolis istunud ja manuaalkastiga sõiduautos olen ma rooli taga istunud vist 2 korda (esimene kord isa süles kuue aastasena). Sain hakkama küll.

P.S. Anna andeks Helkur, et sa eelmist postitust pidid kaks korda lugema. Aga ma kardan, et selle postituse meelelahutuslik pool on nii nõrk, et sul tuleb võibolla veel kolmaski kord eelmine postitus läbi lugeda. Ma üritan küll, aga miskit ei tule välja.

Kolmapäev, 31. august 2011

Duell


Eile peale tööd hostelisse jõudes valutas sul selg. See oli esimest korda viimase pooleteise nädala jooksul, mis sa tomateid korjasid, kui selg ka veel õhtul valutas. Kõik oli alguse saanud hommikul, kui ülemus tuli su tiimi juurde ja ütles, et tal on vaja kahte inimest, kes lähevad inglaste tiimi. Sa olid tiimivahetust juba ligi nädal soovinud, sest oma tiimikaaslastest olid sa peajagu üle. Sinu grupi juht oli ülemusele ka rääkinud paar korda, et sind tuleks kuhugi paremasse tiimi panna. Ja nüüd siis oligi võimalus tiimi vahetada. Aga sa ei astunud ette ülemuse kutset kuuldes, vastupidi, sa keerasid külje ülemuse poole ja üritasid võimalikult ükskõikne välja näha. Inglaste tiim ei olnud hea, võibolla oli see isegi natuke aeglasem sinu tiimist. Kuna keegi ülemuse jutu peale ei reageerinud, siis valis ülemus ise kiiresti kaks inimest välja ja saatis need inglaste juurde. Ja siis tuli ülemus tagasi ja ütles, et tal on veel ühte kiiret korjajat vaja ühte teise tiimi. „Sina,“ näitas ta näpuga sinu suunas, „sina tuled minuga kaasa“. Ja nii sa korealaste tiimi sattusidki. Üheks päevaks, nagu ülemus ütles, sest nende tiimist oli sel päeval üks inimene puudu. Tiimid koosnesid alati kolmeteistkümnest inimesest, seitse ühel, kuus teisel pool autot. Igaühel oma rida, oma ämber. Kui ämber sai täis, karjusid sa BUCKET! ja inimesed võtsid kõik kõrvuti ritta, mis moodustas keti, millega siis kõik oma ämbrid auto juurde saatsid, kus need treileri peal olevatesse kastidesse tühjendati.
Sa olid kogu aeg mõelnud, et tahaks paremasse tiimi, aga korealaste tiimi minemisest sa otseselt ei olnudki mõelnud. Sest korealaste kohta käisid igasugused jutud, mis natuke hirmutasid. Ühtegi inimlikku omadust neile ei omistatud, ühed kutsusid neid robotiteks, teised masinateks, räägiti ka, et need tegelased ei väsi üldse ja panevad ühesuguse hullu tempoga 10.5h jutti. Sa ei uskunud, et sa suudaks nendega sammu pidada ja sellepärast sa ei olnudki soovinud sinna minna. Sest korealaste tiimi peeti unistuste tiimiks, kui nemad tegid päevas 34 kasti, siis paremuselt teine tiim tegi tavaliselt kümme kasti vähem. Natuke ebalevalt, aga olles kindel, et see päev tuleb üks raskemaid, mis sul olnud on, liitusid sa nendega. Ja sa ei eksinud. Jutud korealaste kohta olid peaaegu kõik õiged, nad tegidki hullumeelset tempot, aga õhtuks nad siiski väsisid. Natuke ulmelisena tundus pealelõunane aeg, kus tunni ajaga tegid sa korealastega seitse kasti. Teistel tiimidel kulus umbes 3 tundi, et viis kasti teha.
Tõsi, sa ei jäänud neist maha ja kui karjuti BUCKET, siis oli sul ämber peaaegu alati täis või vähemalt kolmveerand. Nii et keegi ei saanud öelda, et sa lased korealaste turjal liugu ja teenid selle pealt, et nemad kõvasti rügavad. Sest palka said kõik tiimiliikmed võrdselt, hoolimata sellest, kes oli kiirem ja kes aeglasem. Hommikul tuli ülemus veel korea tiimi juhile ütlema, et kui sa liiga aeglane oled, siis saatku nad sind minema. Päeva jooksul käis ta korduvalt vaatamas, et kas sa jääd palju teistest maha. Aga sa ei jäänud üldse, uhkelt rahmeldasid korealaste keskel.
Su enda rahulolule õhtul andis põhjust ka see, et sa ise suutsid kahel korral kõige kiirem olla ja BUCKET hüüda. Päeva lõpuks oli koos 33 kasti, mis oli 12 kasti parem, kui su varasem parim päev.
Täna hommikul ärgates oli selg ikka valus. Sa keerasid ühe valuvaigisti hinge alla ja läksid tööle väga väsinuna. Kogu eilne päev oli su tühjaks tõmmanud. Lohutust pakkus teadmine, et oled tagasi oma vana tiimi juures, kus pead vaid poolenisti pingutama, et olla teistega samas tempos. Vaevalt olid sa enda koti treileri peale visanud ja seadsid end juba oma reale korjama, kui tuli ülemus ja ütles, et kuule sina, sa lähed tagasi korealaste juurde, nad tahavad sind tagasi. Sa ei uskunud enda kõrvu. Ennegi oli nende tiimis mõnda puuduolevat liiget asendamas käidud, aga mitte kunagi poldud kedagi tagasi kutsutud. Minu vanasse tiimi tuli korealaste pundist üks tüdruk, kelle tutvustuseks ülemus ütles, et ta on väga hea korjaja, aga mitte piisavalt hea, et korealaste tiimis olla.
Sa teadsid, et tänane päev saab sul veel raskem olema, sest jõuvarud olid eilsega kõik otsa saanud ja lühikese ööga polnud suurt miski taastunud. Aga midagi polnud teha, tuli minna. Lõppude lõpuks ei olnud ju otseselt häda midagi, oli jälle kindel, et tuleb korralik päevateenistus. Ainuke häda oli selles, et sa olid liiga uhke, et lasta teistel enda palk välja teenida. See tähendas seda, et ka täna ei saanud sa neist maha jääda. Kuni lõunani tegid sa kõike ainult tahtejõu varal, sest see oli ainuke jõud, mis sul veel alles oli. Hammastega üritasid sa kõrval rea peal töötava tüübiga sammu pidada ja su tunnustuseks peab ütlema, et sammu sa pidasid. Samuti olid su ämbrid kõik enam-vähem täis, kui keegi BUCKET!!! karjus. Lõuna ajal keerasid sa endale sisse ühe energiajoogi ja veel kaks ibuprofeni. Aga mis neist valuvaigistitest kasu oli, kui sa seljale puhkust anda ei saanud. Sama seis, kui võtad peavalu vastu rohtu, aga ise peksad enda pead vastu seina, oodates, millal peavalu ükskord üle läheb.
Peale lõunat läks aga põrgu lahti. Alguses ei saanud sa aru, mis toimub, sest sul oli ämbris vaevalt veerand, kui juba karjuti BUCKET!!!. Kui sama olukord kohe uuesti kordus ja veel uuesti, siis hakkasid sa vaatama, et kes see hull on, kes enda ämbreid ulmelise tempoga täidab. Selgus, et selleks oli sinust kaks rida eemal olev korealane, kes eile puudu oli olnud. Selge oli see, et nii see ei saanud see jätkuda. Sa lisasid tempot ja järgmise ämbri jõudsid poolenisti täita, kui hullul korealasel jälle ämber täis oli. Hetkeks sa juba mõtlesid, et las hull möllab ja sa ei hakka temaga võistlema, sest see on võimatu niikuinii. Aga siis tulid su silme ette Erkki Nool ja Kristiina Šmigun ja sulle meenus, mida nemad allaandmisest on rääkinud. „Kasvõi veri välja, aga paned ikka edasi!“. Selline tunne oli küll, et kui nüüd suurest pingutusest pisarad silma tulevad, siis on need verepisarad, sest pulss oli juba väga üles selle metsiku rabelemisega aetud. Aga sellest rabelemisest ei piisanud, sa olid suutnud teha vaid pool ämbrit, kui teisel mehel oli ämber täis. Olematutest jõuvarudest tuli lisa ammutada. See tundus sulle võimatu, aga ikkagi hakkasid sa veelgi metsikumalt rahmima. Mingil hetkel sa avastasid, et sul on ees klaasistunud pilk, silmades metsiku hullu ilme. Sa teadsid, et kui sa praegu ennast peeglist näeksid, siis sa hirmutaksid endal pasa lahti. Ja kui jälle kostus kahe rea kauguselt BUCKET!!!, siis oli sul ämber peaaegu täis. Peaaegu – kui julmana see tundus. Sa ei suutnud mõista, kuidas see paksude prillidega korealane nii kiire on, mida tal on, mida sul ei ole. Miks sa ei suuda tast kiirem olla, kuigi sa annad endast juba 170%? See, et tema oli seda tööd teinud juba kuu aega ja sina vähem kui kaks nädalat, ei olnud su jaoks argument. Mida enam sa nendele asjadele mõtlesid, seda suuremaks kasvas raev su sees. Sa ei korjanud enam tomateid, sa rebisid neid raevukalt nagu näljane hunt rebib lihatükke külmunud kitse korjuse küljest. Sa teadsid, et sul on valus, väga valus, nii valus, nagu sul elus varem võibolla vaid paaril korral on olnud. Aga see valu oli vaid teadmine, sa ei tundnud valu, sest raev oli kõik muu su sees lämmatanud. Valu ootas häbelikult tagatoas nina nokkides, et millal raev vaibub ja tema raevu asemel võimust saab võtta. Aina rohkem hakkasid sa komistama, sest jalad ei jaksanud sind enam edasi viia. Sekundi murdosaks toetusid sa ühe käega ämbri peale, et mitte kokku kukkuda, teine käsi endiselt tomateid rebides, aga siis lükkasid sa end kohe uuesti püsti. Sekundil oli kulla hind, võidu hind. Jõu puudumine ei olnud vabandus, siin oli midagi enamat kaalul kui elu.
Järsku avastasid sa, et sul on ämber praktiliselt täis, aga korealane pole veel endast märku andnud. Sa mõtlesid juba hüüda, kui vaatasid, et tegelikult peaks veel 5-6 tomatit juurde panema. Aga selle ajaga võib kuradi korealane juba ise hüüda. Palavikuliselt üritasid sa veel rebida tomateid lisaks, sest sa jäid endale kindlaks, kui võita, siis võita puhtalt, et pärast ei oleks midagi kaheldavat. Aga sa teadsid, et iga sekund nüüd võib korealane ise hüüda ja su sanss on läinud. Kiirelt loopisid sa veel tomateid ämbrisse, nii et ämber oli triiki täis ja paar tomatit oli isegi üle serva. Sa avasid juba suu, kui kostuski BUKCKETTTT!!!!!!! Hämmeldunult vaatasid sa ringi, suutmata aru saada, mis just juhtus. Aga siis jõudis sinuni teadmine, et see olid ikkagi sina, kes hüüdis. Sa olid sellele korea hullule ära teinud!! Võidukalt tõstsid sa ämbri üles ja ulatasid kõrval real olevale tüübile, kes selle auto poole edasi ulatas. Hull korealane tõusis oma rea vahelt püsti. Vaatasid talle võidukalt otsa, aga naeratus kustus su suul, kui ta oma ämbri üles tõstis ja sa nägid, et sellel oli juba paras kuhi peal. Sa olid sel hetkel väga lähedal, et masendusest minestada. Ikkagi oli ta sust kiirem olnud. Sa kummardusid uuesti rea vahele ja hakkasid raevukalt tomateid rebides oma ämbrit täitma, et uuesti proovida, aga ikka ja jälle jõudis ta sel päeval sust ette. Ja nii kuni lõpuni välja. Päeva lõpus teadsid sa, et järgmisest päevast oled sa oma vanas tiimis tagasi, sest sinna korea tiimi oli naasmas veel üks korealane, kes enne sind seal oli töötanud. Sa teadsid, et selle hullu käest sa revanši ei saa. Aga kummalisel põhjusel see ei morjendanud sind, sest kusagil sügaval sisimas tundsid, et mõni takistus jääbki ületamata, proovi nii palju kui tahes.
Õhtuks olid sa koos tiimiga korjanud 40 kasti tomateid, 20 tonni. Enne kojusõitu küsisid sa ühelt oma tiimi korealaselt, et mis nende tiimi rekord on, mis on olnud maksimum, mis nad selle kuu jooksul on suutnud ühel päeval korjata. Korealane mõtles hetke ja ütles siis, et enne tänast oli 38 kasti.
Sinu ja hullu korealase vaikne duell oli kaasa aidanud selle tiimi uue rekordi sünnile. Sellest oli su lohutuseks enam kui küll.

Jutustus põhineb tõestisündinud lool.