Teisipäev, 28. detsember 2010

UM 1

Austraalia toll võttis mind rõõmuga vastu ja pakkis kõik mu asjad ilusti lahti. Ma seletasin neile küll, et see on nendest väga kena, aga pole vaja vaeva näha ja tegelikult plaanisin ma lahti pakkida alles hostelis, ent nad ei pannud mu juttu mikskiks. Ja seda kõike sellepärast, et ma mainisin, et mul on kotis küpsised. Parem ikkagi mainida, kui loota, et äkki ei otsita su asju läbi. Kuulsin hiljuti, kuidas üks jänki maksis 800 taala trahvi, sest ta kotist leiti 3 apelsini, mida ta polnud deklareerinud.

Lõpuks leidis härra tolliametnik ka midagi põnevat. Olin Indiast paar pakki kohalikke plärusid ostnud ja täiesti ära unustanud, et need mu dušikotis on. Kuna tegemist oli lehtede sisse keeratud plärudega, siis kujutasid need eriti suurt ohtu Austraalia floorale.Tolliametnik päästis Austraalia ning võttis mult plärud ära. Rohkem mingeid probleeme ei tekkinud ja mind lasti lennujaamast välja.

Never say never, ma poleks kunagi osanud arvata, et ma veel oma pehme jalakese ossimaa pinnale toetan, aga siin ma nüüd olin. Leidsin ühe hosteli 10min tee kaugusel lennujaamast. Hostelis kohtasin meeldivaid sakslastest kaksikuid, kes erinevalt ülejäänud sakslaste massist polnud just keskkoolipingist tulnud. Õhtu oli meeleolukas.

Järgmisel hommikul panin Uus-Meremaa poole lendama. Jetstari teenindajad oli familiaarsed, lohakad ja vastumeelsed. Ei midagi AirAsia stuujardesside taolist. Aucklandis maandumine oli päris huvitav, sest tundus, et lennuk maandub vette. Viimasel hetkel jõudis maandumisrada siiski lennuki alla hüpata ja maandusime kindlal pinnal. Hiljem vaatasin, et maandumisrada on veest vähem kui 100 m kaugusel. Kiivid oskavad elu ikka huvitavaks teha.

Auckland hakkas mulle kohe meeldima. Multikultuurne, palju asiaate, arvestades hiinlaste kontsentratsiooni, siis võib Aucklandi väikeseks Šanghaiks pidada. Kuigi oli kevad, oli mul hoopiski sügise tunne. Eks seda saab seletada sellega, et ma olin just Eesti suvest ja Aasia suvepikendustripilt tulnud ja organism ootas nüüd sügist. Ma ei ole enda meelest just väga külmakartlik, aga kohalike moodi riietudes oleks ma küll kopsupõletikku jäänud. Nende jaoks olid kevade ilmingud kauaoodatud märgid talve lõppemisest. Kohe saabumise järel hakkas tervis jukerdama, nina sisse tulid mingid furunkelid ja lümfid lõid rõõmsalt õitsele. Nina ise nägi välja nagu punane hiina latern. Otsisin odavat arsti, sest kindlustus oli mul Malaisias ära lõppenud. Esimese leitud arsti visiiditasu oli 120 nzd. Ilmselgelt pidasin ma seda liiga kalliks ja otsisin edasi. Edasi läksid hinnad veel hullemaks. Lõpuks tulin heale mõttele- mis ma neist erapraksistest uudistan, lähen parem haiglasse, see on ju palju odavam. Või siis mitte... EMOs öeldi, et nad heameelega vaatavad mu üle, aga see maksab 300 nzd. Ehk siis umbes 2500 eeku teenuse eest, mis Eestis maksab 50 eeku. Lõpuks õnnestus leida üks hiina arst, kes kirjutas mulle antibiootikumid 60 taala eest. Jälle antibiotsid, need hakkasid mul juba põhitoiduseks sel reisil muutuma.

Aucklandis kohtasin ka ühte Eesti tüdrukut, kes oli ennast ühele kiivile naiseks sebinud ja viimase aasta Aucklandis elanud. See on kummaline, et teises keskkonnas suudad olla koos inimestega, kellega Eestis vist 5 minutitki vastu ei peaks. Käisime paar korda õlutit joomas ja korra kutsuti mind neile ka külla. Täitsa asjalik mees tundus see kiivi olevat.

Töö otsimine väga ladusalt ei edenenud, leidsin ühe tööhõivebüroo, aga nendega oli asi suht ebakindel. Igal hommikul pidi ennast kella 7ks kontorisse kohale vedama ja siis selgus, kas sul on selleks päevaks tööd vai mitte. Vahel ootasin 4h ja siis öeldi, et täna vist ikka midagi ei ole. Kahe nädala jooksul õnnestuski lõpuks vaid mõned päevad töötada. Tööd olid ka seinast seina, ilutulestiku laadimisest kalalaeval töötamiseni välja.
Selge oli see, et selle tööga ära ei ela. UM-le jõudes oli mul arvel 1000 eeku, millest ei jäänud juba esimesel päeval midagi järgi, sest ainuüksi nädala üür hostelis sõi selle raha ära. Pealegi veel arsti kulud ja süüa oli ka ikka tahtmist. Söögiga olid küll lihtsad lood. 4 esimest nädalat olin nuudlidieedil. Poes oli lihtne käia, enamus riiulitest sai uljalt mööda kõnnitud, sest ei piima- ega lihatoodete peale mu nüri rahakott ei hakanud. Juurikatest rääkimata, kõik oli ikka hirmkallis, kilo tomateid 60 eeku näituseks. Vahel küll priiskasin ja ostsin hapukoort ja kurki. Need oli ilusad päevad. Õnneks oli hosteli manager inimene ja tegi mulle eridiili, nii vähe kui mina, ei maksnud küll vist keegi teine seal hostelis.

Ühel järjekordsel töövaba päeval nägin, et Greenpeace otsib fundraisijaid. Fundraising pole just mu lemmiktöö, aga vähemalt sain ma lauale käia töökogemuse kaardi. Läbisin ilusti kõik kandideerimisevoorud ja olingi uue leivaandja palgal. Töö tundus jõukohane. Iga nädal tuli saada 11 uut püsitoetajat. Ehk siis põmst 2 inimest päevas. Käisime erinevates Aucklandi eeslinnades ustele koputamas. Diil oli selline, et kui kahe nädala jooksul eesmärki ei täida, siis antakse kinga.

Selgus, et 11 uut toetajat saada pole siiski laste laulupidu ja mis veel ajajooksul selgus - minu jaoks oli see täiesti ülejõukäiv ülesanne. Nagu ka suurema osa teiste jaoks meie grupis. Tööjõu voolavus on Greenpeace'is tohutu. Mingil kummalisel põhjusel hoiti mind siiski 3 nädalat palgal. Mu sarm on ikka hunnitu.

Kuigi ma just edukusega ei hiilanud, oli töö siiski lahe ja sai igatsorti erinevaid tegelasi kohatud. Kinnitust leidis ka levinud arusaam, et mida rikkam inime, seda vähem raha tal on. Rikaste linnaosades olid majad nii suured, et tõenäoliselt liigeldi nende sees autodega ja ma ei imestaks, kui näiteks ristuvatel koridoridel oleks ka valgusfoorid. Mind kutsuti ühte häärberisse sisse. Pererahvas oli ääretult lahke, aga paraku ei leidunud neil piisavalt raha, et 10 dollarit igakuiselt Greenpeace'ile anda. Aga seda täiesti arusaadavatel põhjustel - vaesekesed olid just kruiisireisilt Euroopast tulnud (mulle näidati ka Tallinna vanalinnas tehtud pilte). Arusaadav, et siis pole sellist suurt raha ära anda, hoolimata tõsiasjast, et üks päev kruiisilaevas maksab rohkem kui aasta otsa Greenpeace'i toetada.

Ühe ukse peal võttis mind vastu umbes kolmekümnendates aastates näisterahvas, kes oli hommikumantlis ja naeratas sellist ääretult õõvastavat väikese tüdruku naeratust. Mul jäi ehmatusest jutt kurku kinni. Aga ega mul pikalt rääkida poleks lastudki, sest kohe oli kohal ka veel õõvastavam karmipilguga isa, kes tal õrnalt õlgadest kinni võttis ja eemale suunas. Kogu see olukord oli üsna kriipi ja .pani mind tundma nagu oleksin sattunud mingisse õudusfilmi.

Kohtasin ka tegelasi, kellest oli hiljemgi kasu. Näiteks üks poola naine, kes maksis mulle hiljem paar sotti, et ma ta firma klientidele spämmiks uudiskirja. Ta firma pakkus teraapilist massaaži. Kohtasin ka ühte massööri. Üliabivalmis rumeenlanna, kes oli valmis naha oma seljast andma, oleks ma seda ainult palunud. Uskumatu. Ja siis kohtasin ühte tüüpi, kes töötab dokfilmifestivalil vabatahtlikuna. Temalt sain kontakte ja hiljem kohtusin festivali peakorraldajaga, kes oli must loomulikult vaimustuses ja ütles, et kui ma tahan, siis saan ma ka vabatahtlikuna sel festivalil osaleda. Festival ise algab veebruari keskel.

Nagu ma eelpool mainisin, siis sain ma GP-st peale 3 nädalat kinga. Aeg oli otsida uus töö. Kindel soov oli Aucklandist jalga lasta. Siin ei olnud küll igav ja vahel juhtus nii mõndagi kummalist nagu vaatepilt, kus kesklinn on kinni pandud, keset tühja tänavat kõnnib torupillimees ja tema järel kummaline inimeste ja loomade killavoor, kes nagu selgus olid teel kirikusse, kus sel päeval pühitseti lemmikloomi. Aga see oli siiski vaid üks suur linn ja mitte ilus UM, mille järele ma siia olin tulnud. Tööpakkumisi vaadates tundus, et ainuke kindel variant on minna lõunasaarele Blenheimi linnakesse viinamarjaistandusse tööle. Egas midagi, ostsin bussipileti Wellingtoni ja praamipileti Pictonisse. Sõit Wellingtoni hakkas mulle vaikselt mõista andma, miks UM-d ilusaks nimetatakse. Ühest bussiaknast vaatad välja näed lumiseid mäetippe. Vaatad teisest aknast näed mäenõlvasid, mis on nii võimatult rohelised, et vägisi kipud arvama, et mäenõlvad on rohelise aerosoolvärviga üle lastud. Ja kui paned need mäenõlvad sinise taeva ja valgete pilvede taustale ja lisad rohelistele nõlvadele veel väiksed valged villased lambid, siis on selline Navitrolla, et vähe pole. Lambisid on siin palju, ligi 10x rohkem kui inimesi. Poolel teel helistasin Blenheimi kah. Loogiline oleks arvata, et helistad ikka enne teele asumist, et küsida vabade töökohtade kohta, aga ega ma pole mingi loogiline loom nagu põhjapõder. Selgus, et vabu töökohti ikkagi on.

Wellingtoni jõudsin õhtul pool 10. Mul oli mingi hosteli voucher, mis andis 20% soodustust. Selgus, et tegemist on üüratu suure hosteliga ja seal toas, kus ma ööbisin oli 20 voodikohta. Kuna ma olin päev otsa UM loodusvaadetest energiat kogunud, siis polnud üldse sellist tunnet, et tahaks magama minna. Hakkasin juttu rääkima ühe Austriast pärit tüdrukuga. Ta reisis ühe saksa tüübiga ja neil oli plaanis õhtul linna peale minna ning nad kutsusid mind kaasa. Või noh, tüdruk kutsus, see tüüp ei rääkind suurt miskit. Linnas oli suht vaikne ja otsutasime, et teeme ühed veinid sadamas. Mingi hetk läks sakslane hostelisse tagasi, ju tal oli igav, sest me tüdrukuga vatrasime, ta ainult kuulas ja naeratas. Jättis tugevalt kohtlase mulje. Sadamas oli tiba külm, vägisi pidi üksteise vastu liibuma, et sooja saada. Tegime pudelitele põhjad peale ja läksime klubisid kammima. Austerlanna oli aga tiba palju svipsis ja meid ei lastud kuhugi sisse. Natuke aega jaurasime linnas, aga kuna asi tundus lootusetu, siis hakkasime hosteli poole tagasi kõikuma. Ühel hetkel lahvatas aga näitsik nutma ja vajus tänavale. Istub tänaval ja ulub nagu külmund sabaga hunt. Aitasin ta uuesti püsti, ta vajus mulle otsa ja hakkas halama, et ma olen tema jaoks liiga hea. See oli üsna ootamatu teemaarendus ja ma ei osand miskit vastata. Aitasin ta tuppa, panin ilusti teki alla magama ja rohkem ma teda ei näinud, sest hommikul enne seitset läksin juba praami peale.

Enne UM-le tulekut oli mul 2 plaani. Olla Aucklandis maksimaalselt 4 päeva ja minna lõunasaarele jaanuaris-veebruaris. Nii palju siis sellest, peale kuut nädalat Aucklandis sõitsin otse lõunasaarele. Otsustasin edaspidi plaanide tegemisest hoiduda.

Hostel, kus ma Blenheimis kokkuvõttes 5 nädalat viibisin koosnes kahest eraldiseisvast majast. Täitsa mõnus koht, kui ainult sakslaseid nii palju poleks olnud. Raiped on räpased nagu seakari, enda järel nõusid ei pese, kõik, mis maha kukub, see sinna ka jääb. Korra ähvardas hosteli omanik meie majast voolu ära võtta, kui maja ära ei koristata. Hosteli omanik oli muidu väga normaalne tegelane. Kui ma hostelisse jõudsin, siis ta ütles, et ma olen esimene eestlane selles hostelis. Kaua ei saanud ma priviligeeritud seisust nautida, sest 2 päeva hiljem saabus hostelisse veel üks eestlane, Martin.

Viinamarjaistandustes sai päris palju erinevaid töid tehtud, aga tundus, et mida raskem töö, seda paremini see mulle istub. Kõige hullemaks tööks üldse istandustes peetakse pungade maha hõõrumist. Igal puul on allosas selline pöördekoht, kus tahavad uued võrsed tulla, aga see pole hea ja sellepärast tulebki sealt pungad maha hõõruda. Põmst kujutab töö seda, et päev läbi lased pihuga mööda puid üles - alla. Ideaalne treening nendele, kes näevad enda tulevikku professionaalsete pihkupeksjatena. Kui see töö lõpuks läbi sai, siis ilmus kohalikus lehes ka pikem artikkel sellest, et selleks hooajaks on see töö jälle läbi. Artikkel ütles ka, et päevas 3-4 tuhat taime teha pole igaühele jõukohane. Me Martiniga olime kordamööda päeva parimad ja alla 4000 taime me üldse ei tunnistanud. Tegelikult olid lood nii, et kuna me ühel päeval tegime 4000 taime juba lõunaks valmis, siis järgmisel päeval lasti palka alla. Me pidavat liiga kiired olema, algselt saime 3.5 senti taime pealt, lõpuks langetati see 2.5 peale.

Kuna polnud ammu end füüsiliselt proovile pannud, siis andis keha ka kohe ennast tunda. Teisel päeval olid kondid kanged ja raske oli tööd teha. Üks kohalik ütles, et see pole midagi, oota päeva lõpuni, kolmas päev on kõige raskem. Kurat, tark mees oli. Teise päeva õhtuks olid jalad ja selg nii läbi nagu ei kunagi varem elus. Duši all olles läks rohkem kui 10 sekundit, et põrandalt šampoonipudelit kätte saada. Üleüldse, kui midagi oli vaja põrandalt üles võtta, siis ainuke võimalus selleni küündida oli enda põrandale kukutamine. Sirutasin käed ette ja lihtsalt kukutasin end käte peale. Kükitamine ei tulnud kõne allagi. Toolilt tõusmine oli ka paras nali. Üritasin suurema osa ajast seista. Ostsin mingit salvi kah, aga see tegi valutava koha ainult alguses kuumaks ja siis külmaks, valu ei võtnud ta grammigi vähemaks. Ajapikku ja päevade möödudes sain ennast siiski uuesti liikuma.

Peale pungade hõõrumise on veel palju erinevaid asju, mida võib istanduses teha: duublite eemaldamine, kroonide tegemine, traatide tõstmine (seda tehes tegin elurekordi-ma polnud veel kunagi varem elus 5.5h järjest sörkinud, kusjuures, seekord tegin lisaks sörgile ka tööd), üleliigsete lehtede eemaldamine jne jne. Enne siin töötamist mõtlesin, et ainuke asi, mida viinamarjaistanduses teha saab, on vinkude korjamine. Vat kui rumal võib üks inime olla.

Aga jälle sai kinnitust see, mis juba Austraalias tundus paika pidavat - eestlased on ühed parimad töötajad. Pungade hõõrumises polnud meile Martiniga vastast. Ühel päeval kui tegime midagi muud, vaatasin, et üks saksaraip ei taha kuidagi maha jääda. Ja mis veel hullem, iga kahe rea peale (umbes 45 minutit) oli tüüp must paar minutit kiirem. Tundus, et lõunapausi pidada ei saa, muidu paneb sakslane eest ajama. Nagu uusi ridu alustasin, nägin, et sakslane ka juba võileib hambus tuleb järele. Lõpuks tegingi tast vaid ühe rea rohkem ja lõunapausi ei pidanudki sel päeval. Peale tööd kirusin meie hosteli sakslastele, et see saksa tegelane oli ikka päris kiire, ei lasknud puhata. Need omakorda vastasid, et see tüüp oli just neile kurtnud, et hull eestlane ei lasknud tal üldse hinge tõmmata, kogu aeg pani puhkamata hullu tempoga...

Iga uue tööga oli see häda, et tahtsin korralikult teha. See omakorda tähendas, et tempo oli aeglane. Kõik see oli ema süü, kes kasvatas mind lausega "kui miskit teed, tee korralikult, või ära tee üldse". Sellise filosoofiaga on mõnus üles kasvada, sest korralikult miskit teha ei osanud kunagi, aga see on täielik nuhtlus, kui sul on vaja kiiresti tööd teha, et raha teenida. Aga kui ma sain aru, et ülemusi ka eriti ei koti see, kui korralikult töötatakse, siis võtsin vabamalt ja töö hakkas ka kohe jälle lendama.

Ma ei saanud sellest aru, kuidas paljud, kes muidu mehed nagu metsapullid, tööd tegema hakates järsku väga hädised on. Minusugune kribu jaksas teha, aga tüübid, kes muidu kõvad mehed, osutusid väga pehmekesteks. Eriti naljakas oli üks juut, kes minu toas elas. Nimeks Yonatan, aga see pole mingi õige inimese nimi, me kutsusime Martiniga teda suupäraselt Jussiks. Tüübil 3 aastat sõjaväge seljataga, oli seal isegi karjääri teinud, aga töötades oli kõige aeglasem. Ja hoolimata tööst, iga uus töö oli tema jaoks kõige hullem. Veider.

Ma suutsin Blenheimis ennast uuesti antibiotside peale saada, furunkelid olid tagasi ja lümfid tahtsid läbi naha välja karata. Vähemalt sai 2 nädalat õlle pealt kokku hoida. Ega ma seda tegelikult eriti ei joonud niikuinii. Aga ravikuuri lõppu otsustasin tähistada Jamesoniga. Selgus teaduslik tõde - 6 õlut ja 0.75l Jamesonit on tugevam kui 0.75 tsentnerit Sursut. Hommikul ärgates tabas mind paras jahmatus - randmele oli tätoveeritud "K" täht. Selle sattumisele mu käele polnud mul ühtki rahuldavat seletust ja ainuke lohutustpakkuv seik kogu selles juhtumis oli mõistmine, et oleks ma reformikas või isamaaliitlane, siis oleks mu šokk kordades suurem. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist polnud siiski tätoveeringu vaid kõigest templiga. Pealtnägijate tunnistusel olla ma koos hosteli rahvaga kohalikku klubbi liikund, aga klubi ees pingile istund ja väitnud, et mul on sealgi väga hea. Sakslased olla mind ikkagi klubi sisse vedanud, aga seal olla ma veetnud kõigest minuti. Ma olen enda üle uhke, et isegi mitte kõige selgemal hetkel saan ma aru, mis on sitt, sest seda see klubi oli.

Kui veel põgusalt kirjeldada hosteli seltskonda, siis väga kirju see polnud, kuna pooled olid sakslased. Ja siis näpuotsaga argentiinlaseid, paar austraallast ja üksikuid teisi rahvuseid. Meie majas oli ka üks murjanist sakslanna, kes just ülemäära sale ei olnud. Millegipärast meeldis talle iga kord kui ma köögis olin ümber minu mingi hirmsat murjanitantsu teha. Talle pakkus lusti, et ma manasin alati hirmunud näo ette. Muidugi olin ma hirmunud, paljas mõte sellest, mis saab must siis, kui kumbki neist hiiglaslikest hüplevatest tissidest karjuvast dekolteest välja hüppab ja vastu mu pead lendab, täitis mind õõvaga. Vähemalt ajupõrutus, võimalik ka, et koljuluumurd.

Blenheimis juhtus ka üks väga kummaline asi. Rääkisin ühel õhtul ühe sakslase ja Martiniga Austraaliast töötamisest. Jutu käigus tuli välja, et superannuationit tuleb eraldi taotleda. Ma olin kogu aeg arvanud, et kui ma taxbacki tegin, siis seal tagastatud maksude seas oli ka superannuation. Selgus, aga et ei olnud. Otsustasin lähiajal sellega tegelema hakata. Aga järgmisel päeval sain sealt firmast, mis mu maksu tagastamisega tegeles, kirja, et kas ma ei kavatsegi oma superannuationit tagasi küsida. Kolm aastat polnud ma neist miskit kuulnud ja nüüd järgmisel päeval peale seda vestlust kirjutavad nad mulle, et halloo superannuation! Ja et asi veel veidram oleks, sain ma meili ühest Austraalia tööhõivefirmast, mis ütles, et Kununurras on vabu töökohti. Väga väga veider.

Kuna saabus jõul ja tööd polnud, siis otsustasin nautida viisa seda poolt, mis ütleb holiday. Worki poolt olin ma juba pikalt vedanud. Otsustasin lõuna poole mööda idarannikut hääletada. Hommikul täpselt kell 10.00 lahkusin üks seljakott seljas ja teine kõhu peal hostelist.