Kuna mind kutsuti eelmisel neljapäeval korraga kahele sünnipäevale, siis olin ma loomulikult kimbatuses. Mida jätta, mida võtta. Kuna ühtegi mõistlikku lahendust mulle pähe ei tulnud, siis otsustasin ennast võluda lasta mittemõistlikutel lahendustel. Ja nii sündiski minu peas kolmapäeva öösel mõte sõita jalgrattaga Tartusse. Kust see mõte tuli- ausõna ei tea, aga ükshetk istus ta mu peas nagu savisaar ja ei enam teda sealt välja saanud. Andsin siiski võimaluse veel kainele mõistusele ka ning jätsin viimase otsuse tegemise neljapäeva hommikuks. Hommik ei olnud õhtust targem ja nii ma siis Tartu poole liikuma suundusingi. Algus oli entusiastlik ja PALJULUBAV.
Peale 20km sain aru, et ega tark ei torma, eriti kui sul läheb linnast väljasaamiseks enam kui tund aega. Ent optimism polnud kuhugi KADUNUD.
Lõuna hakkas kätte jõudma ja nähes silti, mis väitis, et Jäneda on 35km kaugusel, otsustasin nüüd tempot tõsta ja 35 km täie pasaga läbi uhada. See polnud just kõige mõistlikum idee, mis mul tol päeval pähe kargas. Nii et Jänedale jõudes olin ikka juba pigem VÄSINUD. Ent nagu juba vanad roomlased teadsid - otium reficit vires - ehk maakeeli, kui ei ole surmatõbi, siis saab seapraest ikka ABI. Sõit läks üsna ladusalt, natuke ekslesin Aravete kandis, sest sealne teesildi majandus on ikka väga vildakas, aga suuremate kadudeta jõudsin sealtki edasi. Kuna Aravete on teatavasti Järva-Jaani eeslinn ja Lauri on omakorda Järva-Jaani kunn, siis otsustasin teha JJ-s väikse peatuse, et Lauriga tiba vestelda. Laurit oodates tegin kohalikus Grossi poes juttu ka Lauri endise klassiõega, kes oli ilmselgelt meelitatud, kui ma ütlesin talle, et Lauri on teda maininud. Sümpaatne neiu. Kuna aeg surus takka nii mind kui ka Laurit, siis väga pikalt lobisema ei jäänud. Sees oli uus hoog, sest sõidetud oli juba paar kilomeetrit rohkem kui pool maad. Surusin pedaale nagu ei oleks olemas homset. Ent ma ei olnud arvestanud ühe asjaga, ma olin lahkumas tasaselt PÕHJA - EESTILT.
Selle asemel, et neidudega poes kõkutada, oleksin pidanud hoopis juua ostma. Joogipuudus päädis sellega, et edasi vändata enam jaksu polnud ja tegin planeerimatu pika peatuse enne Jõgevat. Olin omadega täitsa toss ja Jõgevani vedasin ennast ikka väga vaevaliselt. Õnneks sai Jõgeval jälle end dopingut paksult täis toppida ja märksa rõõmsamana edasi LIIKUDA, nii et lõputu õudus hakkas siiski juba paistma pikem õudse LÕPUNA.
Vahepeal aga juhtus igasuguseid vahvaid VIPERUSI ja väikseid märke sellest, et ratas hakkab tiba KUSTUMA ja seda natuke liiga vara enne TARTUT. Ent see, mis tulema pidi, see tuli. Ja nii nagu iga ojakene jõuab vulisedes ja Jaan Tätte musitustel jõkke, nii jõuab ka iga Sursu ükskord KOHALE. Rahulolu oli muidugi suur, ent selle väljanäitamiseks polnud enam ülemäära palju VÄRSKUST.
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et mina olin ise küll natuke tubli, et ma selle asja ikka lõpuni välja vedasin, aga keegi oli minust veel TUBLIM.
Ja kellele siinsest tekstist väheseks jäi, see võib vaadata ka järgmisel hommikul antud PRESSIKONVERENTSI.
Peale 20km sain aru, et ega tark ei torma, eriti kui sul läheb linnast väljasaamiseks enam kui tund aega. Ent optimism polnud kuhugi KADUNUD.
Lõuna hakkas kätte jõudma ja nähes silti, mis väitis, et Jäneda on 35km kaugusel, otsustasin nüüd tempot tõsta ja 35 km täie pasaga läbi uhada. See polnud just kõige mõistlikum idee, mis mul tol päeval pähe kargas. Nii et Jänedale jõudes olin ikka juba pigem VÄSINUD. Ent nagu juba vanad roomlased teadsid - otium reficit vires - ehk maakeeli, kui ei ole surmatõbi, siis saab seapraest ikka ABI. Sõit läks üsna ladusalt, natuke ekslesin Aravete kandis, sest sealne teesildi majandus on ikka väga vildakas, aga suuremate kadudeta jõudsin sealtki edasi. Kuna Aravete on teatavasti Järva-Jaani eeslinn ja Lauri on omakorda Järva-Jaani kunn, siis otsustasin teha JJ-s väikse peatuse, et Lauriga tiba vestelda. Laurit oodates tegin kohalikus Grossi poes juttu ka Lauri endise klassiõega, kes oli ilmselgelt meelitatud, kui ma ütlesin talle, et Lauri on teda maininud. Sümpaatne neiu. Kuna aeg surus takka nii mind kui ka Laurit, siis väga pikalt lobisema ei jäänud. Sees oli uus hoog, sest sõidetud oli juba paar kilomeetrit rohkem kui pool maad. Surusin pedaale nagu ei oleks olemas homset. Ent ma ei olnud arvestanud ühe asjaga, ma olin lahkumas tasaselt PÕHJA - EESTILT.
Selle asemel, et neidudega poes kõkutada, oleksin pidanud hoopis juua ostma. Joogipuudus päädis sellega, et edasi vändata enam jaksu polnud ja tegin planeerimatu pika peatuse enne Jõgevat. Olin omadega täitsa toss ja Jõgevani vedasin ennast ikka väga vaevaliselt. Õnneks sai Jõgeval jälle end dopingut paksult täis toppida ja märksa rõõmsamana edasi LIIKUDA, nii et lõputu õudus hakkas siiski juba paistma pikem õudse LÕPUNA.
Vahepeal aga juhtus igasuguseid vahvaid VIPERUSI ja väikseid märke sellest, et ratas hakkab tiba KUSTUMA ja seda natuke liiga vara enne TARTUT. Ent see, mis tulema pidi, see tuli. Ja nii nagu iga ojakene jõuab vulisedes ja Jaan Tätte musitustel jõkke, nii jõuab ka iga Sursu ükskord KOHALE. Rahulolu oli muidugi suur, ent selle väljanäitamiseks polnud enam ülemäära palju VÄRSKUST.
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et mina olin ise küll natuke tubli, et ma selle asja ikka lõpuni välja vedasin, aga keegi oli minust veel TUBLIM.
Ja kellele siinsest tekstist väheseks jäi, see võib vaadata ka järgmisel hommikul antud PRESSIKONVERENTSI.
