Kolmapäev, 22. oktoober 2008

elu kreekas vol.1

esmasba omikul saime ilusti k6ik Lennu jaamas kokku, helkur, kass, kai ja mina. sutter oli juba kreekas ees. saime kenasti lennuki peale ja s6itsime prahasse, kus meil oli sigapalju aega . mingi 7 h vist. igastahes seadsime sammud linna poole, sest lennujaamas k6ik see aeg passida polnud kyll erilist soovi. map olnudki enne prahas k2inud. t2itsa tore linnake, nii palju kui mul 6nnestus seda n2ha. jumal t2natud, et kafka oli olemas, sest vastasel juhul ei oskaks tshehhi raamatupoed endale miskit nimeks panna. aus6na, k6ik raamatupoed olid kafka nimelised. kummastav. kohtusime kassi s6bra pedroga, kellelt me n6udsime odavat ja head s66gi- ja joogikohta. jutud odavast 6lust tshehhis ei olnud myydid. 6lu maksis 17 eestlast. hiljem lennujaamas 6nnestus kassil ja kail kyll ka 90 eegust 6lut mekkida.
mis mind veel praha puhul yllatas oli metroo, mai teadnudki, et prahas metroo on. m6nush. s6itsime sellega 2 korda. mi laik it.
vastu 66d saime thessaloniki poole siiski lendama. 3 paiku 66sel olime kohal. meil olid inimesed vastas, kes meid kenasti hotelli s6idutasid. selles hotellis elame j2rgnevad 7 n2dalat. hotell on okei, kolmesed toad. ma elan yhes toas poolaka ja hispaanlasega. 66sel kui tulime, koputasin uksele ja yks tyyp alukates tuli uksele. ehe poolakas. hull aktivist. kutsume teda isekeskis pihkupeksja kauboiks. peale poolakate ja hispaanlaste on siin veel l2takad ja prantslased.
kreekas on m6nus soe, 22-25 kraadi kogu aeg, 66sel langes 19 peale. ei ole liiga palav, t2pselt paras. elu tundub, et on enam-v2hem sama kallis kui eestis. kyros maksis 2.60 euri, pool liitrit vett 50 senti.
hommikus66gi ajal j6udsin natuke hiljem s66ma kui helkur. helkur ytles mulle, et 2ra seda leiba kyll v6ta, see on ilgem solk. ma siis ei julenudki v6tta. hiljem kyll oli uudishimu nii suur, et maitsesin tykikese helkuri leiba. lissalt et teada saada, kui hull see siis ikka on. jah, oli kyll v2ga ilge leib. eriti seet6ttu, et tegemist oli keeksiga:) keeksi kohta oli see v2ga m6nus. aga noh, ega helkur ka neid kondiitri asju nii h2sti ei tea. eile tutvustati meile natuke thessalonikit, n2idati kohti, kus me t66le hakkame ja anti taskuraha ja telefonikaardid. kui keegi tahab yhendust saada, siis mu nummer on 698 725 9252. v6imalik, et sinna tuleb mingid kreeka koodid ette valida.
t2na l2heme m2gedessse, kus meil on 3 p2evane seminar. lauba oleme linnas tagasi.

Neljapäev, 2. oktoober 2008

eurotrip vol. 3

niisiis, pühkis mees käed pükstesse puhtaks, naerates meile ja ütles, et tal on kõik töölised olemas. trillalla-trallallaa. ehk siis sellega lõppes meie "töötamine" konnaõgijate juures. vähemalt saime teha magusa kättemaksu. käisime viinamarja raksus. ja ammu polnud nii täis ennast vinkudest söönud. vinkuorgita jätkus ka järgmiseks päevaks, sest miks meil siia ometi kilekott kaasas oli.
kuna olime orus ja järgmine küla oli 14 km kaugusel teisel pool mäge, siis otsustasime, et ei hakka vastu õhtut enam matkama. liiklust niikuinii polnud ja taevas oli säärane, mis üldse ei kutsunud puu all ööbima. külaservas leidsime ühe ehitusjärgus oleva maja. katus peal, seinad ka, aga uksi-aknad veel mitte. otsustasime seal ööbida. ööläbi peksis äikest ja sadas vihma nii et vähe polnud. ütleme nii, et me just ei kahetsenud oma otsust kuskile katuse alla jääda. hommikul äratasid 2 töömeest meid rõõmsa bonjouriga, millele me kohmetunult vastasime. probleeme polnud, inimesed onju arusaajad loomad, mõistavad, et kuskil peavad teised inimesed magama.
hakkasime astuma. kuna liiklust polnud, siis tuli ikka kondimootor tööle lükata. esimesed 7 km oli pidev mäkke ronimine. puhast tõusu oli vist ligi 500 meetrit. kui 2 tunni pärast üles jõudsime, olime nii läbi vettind (vihmast ja higist), et esimene asi oli riiete vahetamine. ja siis vanaka joomine. ilm lõpetas pedereerimise ja alla saime kuivana. kusjuures sama pikk ma alla läks täpselt poole kiiremini. nojahh, mitte just eriti üllatav.
olime jälle külakeses, kust läks läbi tee, millel sõitsid autod. plaan oli minna belgiasse merili sõprade juurde tagasi. kuna merilil oli lennupilet 8. okt. bronnitud, siis ta otsustas nii kauaks belgiasse jääda, mina otsustasin eestisse tagasi häälega tulla.
meil õnnestus saada mingi itaalia-saksa segaverelise peale, kes merilile kõvasti külge lööma hakkas. rääkis talle, et temaga koos olles pole merilil midagi muud vaja kui ainult hambaharja. ega ta vist eriti merilile siiski muljet ei avaldanud, sest kui sul ikka puusad laiad nagu lennukimaandumisrada... esimene asi kui autosse saime, oli kohe see, et tüüp küsis, ega meil narkotsi pole. sest politsei pidi väga karm olema ja karistused karmid, kui me ikka veensime teda, et me tõesti pole narkarid, siis saime rahulikult sõitu jätkata. väga kummaline mees ikka, näitas händsvriid ja ütles, et kui seda pole ja politsei tabab sind moblaga rääkimas sõidu ajal, siis on karmid trahvid. tundub, nagu seaduskuulelik kodanik onju? aga samas- seal bensukas, kus ta meid peale võttis, parkis ta oma uhke nahksisustusega mersu keset invaliidi parkimiskohta. okei, ma saan aru, et tal olid haiglaselt suured puusad, aga vbla peaks vähem mäkki külastama, saab sellest "invaliidsusest" lahti. seda esiteks. ja teiseks, me polnudki varem 240ga sõitnud veel oma reisi jooksul. ja kes ei tea- prantsusmaa kiirteedel on kiirusepiirang 130 km/h. huvitav, kumba politsei ennem märkab, kas moblaga laterdavat juhti või 110 km/h kiirust ületava autoga mees? khmm, huvitav, huvitav.
õhtuks saime temaga luksemburgi. seal passisime öö läbi bensukas, mängisime backamoni, õpetasime poola rekkajuhtidele kah seda mängu. oleks pidanud vist soni enda võrvale maha panema, rahvas käis palju uudistamas, oleks vbla võileiva raha kokku kerjand.
järgmisel päeval saime lõpuks tagasi st. vithi. magasin terve päev. tegemist oli laubaga. vahepeal chillisime niisama ja teisiba hakkasin ma tagasi kodu poole tulema. merili sõbranna poika viskas mu kölni ära, ainult et valele poole kölni, nii et ma seiklesin mitu tundi, enne kui leidsin koha, kust sain õigele poole hääletada. paar tundi hääletamist, lõpuks sain auto peale, mis viis mind 11 km edasi. otsisin hääletamiskohta ja õiget kiirteed. hullumeelne kiirteedesüsteem. tund aega kõndisin siltide järgi ja jõudsin siis lõpuks sellesse kohta tagasi, kus tüüp mu maha oli pannud. võtsin uue suuna, mis viis läbi küülikute pargi. väga sürr, nagu oleks multikasse sattunud. park, tiigike ja kõikjal ringi kalpsavad küülikud. milline harmoonia inimeste ja loomade vahel. hihi...
pärast mõnigast tatsamist paralleelselt kiirteega leidsin lõpuks õige kiirtee, ainuke häda oli selles, et hääletada seal ei saanud. lõpuks rampväsinuna istusin kahe kiirteevahelisele muruplatsile. maha istudes nägin enda kõrval politseiautot. muigasin omaette ja valmistusin vestluseks...
politseinikud tulid autost välja, panid kollased vestid selga ja hakkasid siis pärima, mis ma kiirtee peale teen ja kas ma ei tea, et kiirteel ei tohi hääletada, kõndida, ega lihtsalt olla. ma vastasin, et ma tean küll, aga mul on siiber teie kuradi nõmedatest kiirteedest, kus pole korralikke pealesõite, kust saaks hääletada. politseinik siis vastu, et see pole naljakas, tead. ma ütlesin, et tead, see pole minu jaoks ka naljakas, ma tahan koju saada, mitte seigelda saksa kiirteedel. lõpuks otsustasid nad mu viia mingisse paremasse hääletamiskohta. aga enne kui mind autosse lubati, otsiti mind läbi, et mai omaks midagi, mis neile ohtlik võiks olla. mees pani kummikindad kätte ja ma hetkeks hakkasin juba mõtlema, et huvitav, huvitav, kui põhjalikult mind nüüd läbi otsitakse... õnneks piirdus asi siiski sellega, et seisin jalad harkis, käed auto peal ja mind kombiti läbi. nad viisid mu mingile ringteele. pass uuriti läbi ja anti tagasi sõnadega "enjoying life herr sursu". ma ühmasin vastuseks. eks neile jäid passis silma zambia ja austraalia templid.
hakkasin jälle hääletama, tee oli nii kitsas nagu emo püksid ja autodel peatumisruumi polnud. seisin oma 2 tundi dortmundi sildiga. lõpuks sai sest kohast täiesti siiber, viskasin sildi minema ja mõtsin, et peaasi, et edasi saaks jälle liikuda, vahet pole siis, kuhu täpsemalt. 5 minutit hiljem sain tüübi pelae, kes sõitis düsseldorfi. sobib. kelle oli siis pool 6 õhtul. ja kui arvestada, et ma olin kölnis pool 10 omikul, siis olin 8 tunniga edasi liikunud ca 11 km. fantastika!
tegelane pani mu ühe kiirtee pealesõidu juures maha. seal oli jalakäijate valgusfoor. ma seisin valgusfoori taha ja vajutasin kogu aeg nuppu. seega autod pidid mu ees seisma jääma. isegi see ei aidanud. jälle passisin mingi 1.5 h, kuni lõpuks tuli poola rekkajuht ja päästis mu. pull vana oli rääkis, et tai saa aru, mis kõik nüüd gruusiat aidata tahavad, stalin oli ju gruusiast ja röövis poola paljaks, ja nüüd peavad nemad jälle gruusiale toetust andma. öösel kella 4 paiku jõudsime piirile. sõitsime natuke edasi ja ta pani mu ühte bensukasse maha. seal oli 24h avatud pood, kraapisin viimased zlotid kokku, ostsin pool liitrit jogurtit ja ühe saiakese. see oli siis esimene söömine viimase 24 tunni jooksul. nägin ühte eesti rekkat kah, aga see tüüp sõitis portugali, nii et kasu mulle sellest polnud. hakkasin hääletama, kuna oli väga varajane hommikutund, siis oli rämedalt külm. panin kõik enda soojad riided selga ja trimpasin jagdtraumi. hakkas parem küll. enne viit sain rekka peale, kes oli nõus mind wroclawi lähistele viskama. ma olin küll plaaninud alguses rihtida berliin - varssavi suunale, aga kuna poola rekkamees läks teist kaudu, siis ma otsustasin ka lõunast minna. hommikul pool 8 vist nägin tee ääres ühes rekkapargis eesti rekkat. poolakas peatas kinni ja pani mu maha. jõudsin rekka juurde ja misma näen, kardinad ees. mnjaa, keeruline olukord, ma teadsin , et rekkamehed peavad magama 11 tundi, aga mida mai teadnud oli see, et mis kell too tüüp oma 11 tundi alustas. sest päev otsa ka seal passida ei oleks tahtnud. otsustasin, et paar tundi olen. seal oli kohvik ka, mõtlesin, et raha küll pole, aga vast lubavad niisama soojas istuda. ja siis täiesti uskumatu asi, kohviku ees maast leidsin 2 zlotise ja 50 groszise. krabasin need üles ja lõin letile sõnadega "herbata" (ehk siis poolakeeli tee). selgus, et tee maksab 3 zlotti, aga kuna ma olin tõenäoliselt üsna kurnatud olemisega ja laiutasin käsi, et tõesti rohkem raha pole, siis tehti mulle allahindlust. jõin teed, lahendasin sudokut, ise silmanurgast piiludes eesti rekkat, sest eriti narr oleks lasta tüübil ära sõita ise kohvikus istudes. kuna vahepeal tuli rekkaid juurde, siis ma enam kohvikust eesti autot ei näind, käisin vahepeal uurimas - kardinad endiselt ees. ma teadsin, et meestel läheb hommikul aega oma toimetustega ja ega nad kohe ärgates sõitma ei hakka. seega oli mul järelikult veel ikka aega istuda. paar minutit hiljem märkasin, et mida helmetit, eesti rekka juba sõidab! tormasin kohvikust välja ja vaevu-vaevu jõudsin veel külje pealt juhile näidata silti "eesti". auto peatus ja võttis mu peale. mõnuš. selgus, et tüüp läheb pärnusse, mul oli plaan tartu minna. järgmisel päeval (öö sain veeta rekkakabiinis, uni oli magus, olin ju 38 tundi magamata olnud) lätis tüüp küsis lälleriga ühelt teiselt eesti autolt, kes meie tagas sõitis, et kuhu ta läheb, selgus, et teine tüüp läks valka. riia ringil tegin vahetust, hüppasin uue rekka peale. kuigi mul kroone polnud ja hääletamisest oli totaalselt siiber, siis oli valga palju parem väljavaade kui pärnud, sest valgas on sugulased, kes ikka vaest sugulast on nõus avitama ja bussiraha laenama. aga selgus, et seda pole vaja, sest meie ees sõitis jälle üks eesti rekka. roolis küll venelane, aga on seal vahet kui selgus, et ta sõidab jõhvi, ehk siis tartust läbi. valgas uus auto vahetus ja pool 8 neljaba õhtul olingi tartus.

tõenäoliselt on see mu viimane pikem hääletamine. kuidagi vanaks olen selle jaoks jäänud. mitte selles suhtes vanaks, et tunneks ennast imelikult hääletades, vaid just väsimuse poole pealt. ei jaksa enam niimoodi seigelda, nagu varem oleks jaksand. hääletada võib, aga nagu kats selle ilusti sõnadesse valas, seei tohi olla ainuke variant. sul peab olema raha, et tahtmise korral ka muud transporti kasutada. ehk siis hääletamine võib olla variant, mitte ainuke võimalus.