Laupäev, 16. juuli 2011

ilma naljata. ausalt (UM 5)

Kuna pügamishooaeg (mitte lammaste vaid viinapuude) võttis suured tuurid peale, siis sai hostel kenasti rahvast pungile. Need ajad, kui ma üksi kuueses toas laiutasin oli kauge minevik. Paraku jäi minevikku ka arusaam, et igaüks peseb enda nõud peale söömist. Igal hommikul vaatas kraanikausist vastu hunnik õnnetuid tasse ja taldrikuid.
Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen juba nii vana või selles, et ma olin viimased 8 kuud hostelites elanud (va. 6 nädalat Alexandras), aga mul sai siiber. Kohe tõsiselt siiber sellest kommuuni elust. Uue kodu leidmine polnud raske, kohalikes supermarketites on stendid, kus kogu aeg pakutakse ulualust. Kolisingi ühe naisterahva juurde, kes elab oma majas üksi. Lisaks privaatsusele sain nüüd ka tasuta interneti ja ruumi laiata, sest suurem osa ajast oli maja tühi kuna naine töötas 5 päeva nädalas kella poole üheteistkümneni õhtul. Loomulikult pole head halvata, pesemata nõudest ma ikkagi ei pääsenud, sest see naine just eriti tihti kraani lahti ei keeranud. Alguses pesin tema nõud ka ära lootuses, et ta saab vihjest aru, aga mingit tulemust see ei andnud. Ja erinevalt mõnest teisest inimesest pole nõudepesemine teab mis suur lemmiktegevus mul. Teiseks miinuseks oli toa temperatuur. UM talv on võrreldes Eesti talvega muidugi laste laulupidu, aga kui sa oled ikka küttekehata toas, majas, kus puudub soojustus ja on ühekordsed aknad, ning väljas on -3 tselsiust aknaraame kraapimas, siis on sul hommikul ärgates ikka hambad härmas. Õnneks õnnestus mul välja kaubelda oma tuppa soojapuhur, mis rahuldas mu tagasihoidlikud vajadused.
Viimasel õhtul hostelis küpsetas üks saksa neiu mulle koogi ja tüdruk Tšiilist pakkus ennast appi kotte uude kodusse tassima. Oleks ma teadnud, et nii populaarne olen, kes teab, võibolla oleks oodanud selle lahkumisega... Tšiili tüdruk oli üldse vahva, ühel õhtul otsustasime eestlasega teha väikse liitrise džinni suure toonikuga. Limpsasin seda ja samal ajal lobisesin selle neiuga. Ise aga väitsin talle, et see on mineraalidega vesi. Kuna ma olin hostelis ainuke, kes ei suitsetanud, siis arvaski ta, et ma olen tervisehull ja tarbin ainult tervislikke tooteid. Andsin talle maitsta ka, ta krimpsutras nina, ütles, et sel veel on imelik maitse. Ma kiitsin takka, et muidugi on imelik maitse, mineraalid on ju sees, need teevadki maitse imelikuks, aga see-eest on see jube kasulik. Mina ei tea, kuidas ta aru ei saanud, et ma talle pada ajan, sest pool liitrit džinni mõjub musugusele väikesele inimesele ikka korralikult. Kuna ta mind nii siiralt uskus, siis ma üritasin talle selgeks teha ka seda, et Nascau platoo joonised ja Galapagose saared on ka Tšiilis. Kusjuures, tol hetkel olin ma veendunud, et need ongi Tšiili osad. Peaaegu oleksin ta uskuma saanud. See on muidugi sama hea, kui keegi tuleb Hiinast ja üritab sulle selgeks teha, et Lapimaa asub Eestis.
Vahepeal oli ka väike romaan ühe neiuga Taiwanist. No tegelikult oli see nii väike, et pigem oli tegu novelli kui romaaniga. Väike oli üldse väga iseloomulik sõna, sest neiu oli 147 cm lühike. Linnas koos jalutades oli mul alati tunne, et ma viin väikest last lasteaeda. Väga veider. Aga õnneks sai ta töö 500km Blenheimist lõunas, nii et lahkusime sõpradena.
Ühel järjekordsel kolmapäeval kui oli palgapäev sai lõplikult selgeks, et ega mina ikka selle pügamisega suurt raha kokku ei aja. Annad endast oma arust parima ja selle tulemuseks on miinimumpalk. Kuna oli kuulda, et tööandja oli ilma jäänud ka ühest viinamäest, kus eelnevatel aastatel kõik head raha olid kokku ajanud, siis kadus igasugune lootus raha säästa puhkuse tarvis. Mõtlesin välja plaani, et kolin Austraaliasse ümber. Working Holiday Visa oli mul märtsis igaks juhuks valmis tehtud enne kui 31 sain. Et töötan veel nädalakese ja siis lendan ära. Mõtlesin, et olen hea inimene ja annan ülemusele varakult teada, et lahkun, siis tal aega kedagi asemele otsida. Neljaba hommikul ütlesingi talle, et järgmisel nädalal plaanin lahkuda. Minu heatahtlikkus sai tasutud kohese vallandamisega ja pool üheksa hommikul olin juba kodus tagasi. Kuna enam polnud mingit põhjust UM-le passima jääda, ostsin lennupileti juba pühapäevaks.
Õhtul läksin hostelisse väiksele ärasaatmispeole. Olin seal ju 3 kuud olnud. Vihje lastele- kui olete konsumeerinud pool liitrit brändit, siis ei ole hea mõte sinna otsa pool liitrit veini juua. Reede õpetas.
Viimased kaks päeva UM-l veetsin Christchurchis. See linn näeb ikka väga õnnetu välja nende maavärinate tõttu. Kogu kesklinn on suletud, liikuda saad vaid ümber kesklinna. Väga palju oli ka majade ees tänavatel näha välipeldikuid, ju siis olid majade kanalisatsioonisüsteemid omadega äravärisenud. Kahju kohe sellest linnast.
Mai oskagi öelda, kas oli ka kahju UM-lt lahkuda. Alguses meeldis mulle seal ikka väga ja eks loodus ongi seal suurepärane. Aga pidevad tööandjatepoolsed petmised hakkasid kõigutama mu usku kiivide heatahtlikkusse. See ei ole normaalne olukord, kus iga kord enne palgapäeva mõtled, et huvitav, kas seekord on õigesti makstud. Ja üldine suhtumine backpackeritesse jättis mu meelest ka soovida. Kiivid tundusid olevat inimesed, kes naeratavad ja on pealtnäha väga tšillid, aga tegelikult ei näita nad kunagi oma tõelist olemust. Liiga palju võltslikkust.
Pühapäeva hommikul kell 8 olin pärast 4 eemaloldud aastat tagasi Ossimaal, kus tollis taheti teada, miks ma olen riiki sisenemise deklaratsioonile märkinud, et mul on kaasas loomaosi, puitu ja mulda.