Teisipäev, 9. detsember 2008

elu kreekas vol. 4 (rahutused)

kolm 66p2eva tagasi lasi politsei maha yhe 15 aastase poisi, kes osales valitsusvastasel demonstratsioonil. sellest sai alguse kaos, mis valitseb siiani. ja mitte ainult ateenas vaid kogu kreekas. linnades rynnatakse p6hiliselt riigiasutusi( n2iteks postkontorid) ja panku. pangad, autod, prygikastid- k6ik p6levad, kreeklastel on veider arusaam valgetest j6uludest. 66d on kyll valged ja leegi l2hedal on ka soe, aga...
kaks 66d tagasi k2isin syndmusi j22dvustamas. keegi teine meie grupist ei tulnud, seega l2ksin yksi. noortekamp oli t6mbunud yhte hoonesse ja saatis sealt politsei poole teele nii kiva kui molotovi kokteile. mingi hetk aga hakkas kiva sadama hoopis sinna poole, kus ma seisin ja korraga avastasin ennast keset kivirahet, kuna ma olin suht keset teed, siis eemale joostes p6rkasin kokku yhe rolleriga. keegi 6nnetuses viga ei saand:)
hiljem tuli yks politseinik kumminuiaga vehkides mu juurde ja s6imas n2o t2is. asi selles, et mu kaamera oli pinnuks silmas. hea, et k2est 2ra ei v6etud.
j2rgmisel p2eval sattusin tiba halba kohta, sest j2rsku avastasin, et yle mu pea lendavad nii kivad kui pisargaasi padrunid. olin kahe tule vahel yhes6naga. korraga kukkusid mu k6rvale, vast 5m kaugusele kaks pisargaasi padrunit ja hetkega ei n2ind enam midagi, sest silmad tahtsid peast koos pisaratega 2ra voolata. kuna malin nii l2hedal gaasile, siis t6mbas hingamisele kah piirid peale. m6ne aja p2rast samas kohas tulid mu poole karjudes kaks m2ssumeelset. kuna nad ylem22ra s6bralikud ei paistnud, siis ei hakand 2ra ootama, kuni nad minuni j6uavad ja tegin kiirelt vehkat.
yldiselt on nii, et kui ise oma nina syndmuste koldesse ei topi, siis saab rahumeelset oma elu siin edasi elada. muidugi on teatavaid komplikatsioone, n2iteks on linna yhistransport tugevasti h2iritud, aga need elab yle. tundub ka nii, et esialgne m2ssumeelsus politsei ja valitsuse vastu on muutumas aprilli rahutuste sarnaselt lihtsalt poodide ryystamiseks. alguses peksti 2ridel vaid m6ned aknad sisse, aga t2na 66sel oli juba suur jupp peamisest kaubat2navast ryystatud. united colors of benettonil, zaral, pull and the bearil ja paljudel teistel olid t2na lahtiste akende p2evad.

t2na oli selle poisi matus, kelle tapmisest asi alguse sai, ei tea, mis 66sel juhtuma hakkab, targem vist nina hotellis hoida.
loogiliselt v6ttes peaks olema politsei poolt, aga selle poisi kylmavereline tapmine on suht m6istmatu. pealegi n2gid eile l2tlased, kuidas kaks koolikottidega 14-15 aastast tydrukut politseinikute poolt jalgadega l2bi peksti. kusjuures need tydrukud olid ise politsei juurde l2inud, mitte, nagu oleks politsei neid tabanud kive loopimast vai miskit s22rast.
kui politsei k2itub nagu m2ssulised, siis kaob nende vastu igasugune usaldus ja respekt. ja kui politseid ka ei uslada, siis v6ib see jama siin veel kaua kesta...

Reede, 5. detsember 2008

elu kreekas vol.3

vaevalt oli festival l6ppeda j6udnud kui kati ja ege juba siia maabusid. oli tore. k2isime bulgaaria piiri 22res yhes v2ikses kylakeses, kust on p2rit ka meie koordinaator giorgos. seal on vahvad looduslikud sooja vee basseinid, nn hamamid, ehk kreeka variant tyrgi saunast.
j2rgmisel p2eval k2isime edessas jugasid vaatamas. joad jugadeks, aga edessas n2igime kolme rinnaga naist... oi jeebus jeebus. dekoltee oli selle naise s2rgil nabani kah, nii et ei saa just 6elda, et ta v2ga midagi varjanud oless. helkuri t2helepanelikumal vaatlemisel osutus kolmas rind kyll rasvavoldiks, aga mai tea, kas see on parem kui kolmas rind. p2ris jahmatav kogemus igatahes.
kati ja egega l2ks eestisse ka helkur. arusaadav, kui siin sittagi nokkida pole (ehk siis puudub tegevus), siis mida sa ikka passid. pigem juba eestis midagi teha.
k2isin vahepeal verd andmas. no tegelikult k2isin vereproove andmas, et kas mu veri sobib vereandmiseks. kolm pytit2it v6eti. selgus, et sobib kyll ja esmasba l2hen nyyd siis verd p2riselt andma. mai kujuta ette kui palju nad v2lja imevad, kui proovideks juba nii palju v6eti.
29. nov.- 3. dets. oli meil ametlik vaba aeg. naljanumber muidugi, sest kogu aeg on vaba aeg, aga nuh, ametlik v2rk ikke uhkem. ma plaanisin alguses minna mt. athosele. seen poolsaar, kuhu tohivad minna ainult mehed, kuna see kuulub kirikule ja seal elavad ainult mungad. tundus p6nev. siis m6tsin, et l2heks koos osade inimestega istanbuli, saaks tyrgit kah n2ha. samas aga ainult 4 p2eva istanbulis pole eriline tyrgi n2gemine, seega loobusin ka sellest. oma osa m2ngis selles loobumises ka kati, kes veenis mind minema ateenasse, et n2ha kreekat v6imalikult palju. noja ateenasse ma siis l2ksingi. oli tore, kuigi ma suutsin ennast 2ra kylmetada. ilmad olid soojad ja ma lippasin poolpaljalt ringi, eks ma kuskilt tuulet6mbust sain. aga sellest hoolimata... ilmselgelt meeldib mulle ateena rohkem kui thessaloniki.
yhel 6htul hakkas t2navanurgal mingi vanamees muga r22kima, uuris, kust ma p2rit olen ja misma kreekas teen. jutt sujus ja mingi hetk mees mainib, et kle mul on siinsamas all yks v2ike kohake, tydrukud ja puha... mind polegi kunagi varem litsimajja kutsutud. kaotasin oma litsimajja kutsumise syytuse...irww... litsimajas k2imise syytus j2i siiski endiselt alles, sest map olnd asjast huvitet.
kuna paljud inimesed lahkusid meie grupist, sest midagi pole teha siin, siis yritasid me koordinaatorid meile midagi leida. ma olen n2dalakese muuseumis 't66tanud'. suurema osa ajast kyll istun raali taga, aga samas on vahetevahel siin isegi yht-teist teha, nii et mai kurda. olen saand k6vasti fotograafi ka m2ngida.
kohe esimesel muuseumip2eval kutsuti mind 6htul v2lja ja p2rast veel oli mingi korteripidu. hotelli 66seks ei j6udnudki, magasin kuskil sohval. kui hommikul hotelli j6udsin, oli toauks seestpoolt lukus. natuke kopsisin ja siis lasti tuppa kah. tuba oli tihedat kepihaisu t2is ja miguel ning yks kreeka noormees olid tiba kohmetunud olekuga. kakanokude v2rk.

Teisipäev, 4. november 2008

elu kreekas vol.2

niisiis, käisime mägedes seminaril. hotell, kusme olime kõik see aeg oli superluks, kimbutäie tärnidega. polegi vist kunagi nii uhkes hotellis ööbinud. väga uhke. ja söök...mmm...nämm! poleks osanud arvata, et vabatahtlikele selliseid tingimusi pakutakse. seminar ise oli vahva, saime üksteisega tuttavaks ja tegime paar lahedat grupitööd. esimene grupikas seisnes selles, et pidi valmistama munapüüdja, kuhu 3 meetri kõrguselt kukkuv toores muna pidi elusana maanduma. materjale oli muidugi väha, 3 A4 paberit, natuke krepppaberit, jupike paberteipi ja üks kummi latakas. igas grupis oli 5 erinevat rahvust, seega 5 gruppi. pean paraku tunnistama, et meie grupi munapüüdja 'bestnest' oli ainuke, mis ei suutnud muna terveks jätta:) aga noh, point ju polnudki selles. siis õppisime žongleerimist, ma sain juba lõpuks natuke käppa kolme palli loopimise. ma arvasin kogu aeg, et see on suht võimatu, aga tegelikult on asi ainult harjutamises. 40 minutit järjest loobid, siis lõpuks hakkab midagi looma kah.
teine grupikas oli lühifilmi tegemine. selleks oli meile aega põhimõtteliselt 7 tundi, mille jooksul toimus siis ajurünnak, filmimine ja montaaž. filmisime digifotokaga. peab koera saba natuke kergitama ja tunnistama, et meie grupi film love kills tuli kõige paremini välja, see on ka youtube'is üleval kõigile imetlemiseks. http://www.youtube.com/watch?v=_q137uQYv_o
teiste klipid on kah seal kenasti olemas, vaata youtubest grazy greeks, sin titulo, why so serious, papas & mamas. no vot. ma ise kaamera ette ei tikkunud, nii et mul on kõigest episoodiline roll. malin pigem kaasstsenarist ja režissööriabi.
viimasel õhtul mägedes käisime kohalikus tavernas seminari lõppu tähistamas. kass sai kõvasti tähelepanu, kuna ta istus suure pauguga toolist mööda, laua alla. me tegime helkuriga oma kunagi ära jäänud pulmavalsi. oli meeleolukas. järgmisel päeval nii meeleolukas ei olnud, sest kohalik veinilaadne jook retsina (päris tabav nimi) oli mu organismile mitte just kõige sõbralikumalt mõjunud. madalrõhkkonna päev ühesõnaga.
thessalonikis tagasi olles on saanud kõvasti linna avastada. kesklinn on siin üsna suur, nii et avastamisruumi on.
ühel õhtul käisime jälle väljas karjakesti, oma 15 inimesega (kass, sutter ja kai käivad tihemini väljas kui mina ja helkur, aga nad on noored, jõuavad rohkem:P) ja olime juba lahkumas, kui ma jäin vaatama ühte tüdrukut, kes ei tundunud üldse kreeklase moodi olevat. hetke hiljem kuulsin, kuidas ta õpetas kreeklastele 'terviseks'. lahe, ma läksin juurde ja tegin juttu. selgus, et tai ela thessalonikis, aga oli tulnud filmifestivalile. pani aga natuke ajaga mööda, sest festival algab alles 10. novembril ju. kuima talle enda numbri andsin, et festivali ajal saaks uuesti kontakteeruda, siis küsis ta, et kas sa oled see kirjanik sursu. malin suht üllatunud, et mis kirjanik. selgus, et ta oli kunagi värskes rõhus mu magusa jeesuse luuletust lugenud ja mu nimi oli talle meelde jäänud. nagu aru saada, siis ma kergitan koera saba jälle...
igal riigil on oma mentor, meie mentor on christos, ehk maakeeli siis kristus. ta kutsus meid enda poole õhtust sööma. ema oli tal kõvasti vaaritanud. tema ema tehtud rullbiskviit oli esimene magaustoit kreekas, mis kannatas süüa. ei, kreeka magustoidud pole iseenesest halvad, aga nad on nagu magusavõitu. nagu oleks keegi moosi pannud mee sisse ja siis lisanud kilo suhkrut ja kaunistanud siirupiga. paar lusikatäit sööd ja tunned, kuidas pekk juba vaikselt lainetab.
sutter, kai ja kass sattusid ühel öösel vahvasse kreeka tragöödiasse. tulid tibulinskid nagu korralikud tüdrukud ikka kell öö taksoga peolt hotelli, kui järsku jäi takso seisma. põhjus selles, et takso ees seisis üks auto ja taksol polnd kuhugi edasi sõita. sellest autost tuli välja mingi karvane kreeka isane, kes astus üsnagi tormilisse vestlusesse taksojuhiga. vist ei saadud päris hästi ühele lainele sõnadega, sest mingi hetk virutas mees küünarnukiga juhiakna puruks. mis edasi sai, sellest ajalugu vaikib. on teada vaid ühe vana ja targa kreeka naise kommentaar kolme ilmakaarde liduva kolme põhjamaa kaunitari kohta.
kiids in äktsjon (vastuvõttev organisatsioon kreekas) on meie eest kenasti hoolt kandnud. meid on linna peal tuuritatud (käisime valges tornis, mis on thessaloniki suurim turistikas, erinevates muuseumites, arheoloogia muuseumis oli palju kulda, modernsekunsti muuseumis oli meelas giid). samuti käisime loomaaias, mis on selline piknikuala laadne koht, kus lisaks pikniku laudadele on mõned hundid, paar karu ja invaliidist ühe kõrvaga jänes. meile hangiti ka kuukaardid, nüüd saame bussiga sõita nii palju kui süda lustib. ja mitte ainult linnas sees, vaid ka linna lähiümbruses. käisime helkuriga üks lauba seiklemas. seiklus koosnes pikast bussisõidust väiksesse külakesse, kus polnud suurt mitte midagi teha ja pikaks bussisõiduks tagasi. pluss muidugi tund aega bussiootamist külakeses, kus me olime kenaks atraktsiooniks kohalikele. ühesõnaga, mitte just kõige sündmusterohkem seiklus.
transport on siin üldse suht odav, üks vaba päev käisime helkuri, kai ja kolme hispaanlasega ühes linnakeses, mis asub 1 tunni rongisõidu kaugusel meie linnast. pilet maksis 8 eurot 6 inime peale. tol päeval juhtus olema kreeka mingi oluline tähtpäev, seega oli kogu linna kenasti marssivaid koolilapsi, sõdureid ja skaute täis.
veel transpordist- muidu maksab bussipilet 50 eurosenti ja sellega võid sõita 70 minutit. selle aja sees võid ümber istuda nii palju kui süda lustib. võrreldes eestiga, jällegi päris odav.
mul oli terve september hammas valutanud, oktoobris oli jälle parem. nüüd kreekas hakkas jälle jama pihta. kuna oleme kõik kenasti kindlustatud, siis ma loomulikult pöördusin kohe giorgose poole(giorgos on üks kiids in ätsjoni olulisi tegelasi) ja ta sebis samal päeval juba hambaarsti vastuvõtu. ja noh, samal päeval jäin ma sellest hambast ka ilma, tiriti suht kohe välja. auk õmmeldi kenasti kinni ja niidid võeti nädala pärast välja. kassil oli kah hambajama ja talle pandi ilus särav metallplomm.
me saame iga päev tasuta lõuna- ja õhtusöögi ühe suure ülikooli suures sööklas. tol hambaväljatõmbamise päeval pakuti tarretist. raisk, just sel päeval, kui ma midagi süüa ei tohtinud. lõpuks ma ei suutnud siiski kiusatusele vastu panna ja neelasin oma tarretise suurte tükkidena alla. ja siis kassi tarretise. ja siis kai tarretise. selleks ajaks kuima helkuri tarretiseni jõudsin oli ta raip juba jõudnud pool sellest ära süüa. on mõni ikka ablas!
seal sööklas on lahe komme, kui keegi pillab taldriku maha, siis hakkab kogu söökla plaksutama. ja sei ole just väga väike söökla. kui rahvas plaksutab, siis tekib selline väike kontserditunne. ja seda, et keegi taldriku maha pillab, juhtub iga päev, mai tea vbla on mõnel inimesel lihtsalt suurem tähelepanuvajadus.
eelmisel pühabal käisime väljasõidul loodusesse. umbes nagu looduse omnibuss eestis. asi nägi välja nii- suur hunnik inimesi ronis kõrgele mäe otsa, hingeldas natuke ja ronis siis alla tagasi.
thessaloniki on täis kodutuid sõbralikke koeravolaskeid. ja tänavatel peab ettevaatlikult kõndima, ei mitte et peaks koeri kartma, vaid suur kari koeri tähendab ka suurt hunnikut koerajulki. me hakkasime helkuriga neile nimesid panema, et oleks kodusem. seersant, oldu, vagun, mustu, joosep, kuningaskloun ja paljud teised seiravad nüüd mööda linna palju uhkemalt ringi, sest enam pole nad anonüümsed.
terve eelmine nädal saime kreeka keele tunde, mai ütleks, et kreeka keel mul nüüd päris puhtalt suus on, aga lühikesemad sõnad suudan ma juba välja veerida. aru küll ei saa mitte hernestki.
reede algab filmifestival, täna on kolmaba ja loodetavasti saame täna õhtul teada, mida me tegema hakkame. meil lasti valida osakonnad, kus keegi töötada tahab. siis selgus, et on veel mingeid osakondi, kus on võimalik töötada. siis selgus, et päris igal pool me ikka töötada ei saa ja ma peame uuesti valima, kus me töötada tahame. ja siis lõpuks selgus, et ülevalt poolt pandi paika, kus keegi töötama hakkab. what is this style?? greek style!
eile oli paras kammaijaa siin. üks poolakas eemaldati projektist ja saadetakse koju tagasi. üsna ebameeldiv tüüp, ajas iba suust välja, ja käitus üleüldse täieliku idioodina. ma olin ühes toas tema ja hispaania kutiga. nende kahe vahel läks asi ikka väga raksu. ta üritas alguses minu peal ennast ka välja elada, aga ma hakkasin teda täielikult ignoreerima ja ta kaotas huvi. täna tuli muga hüvasti jätma ja kutsus mind endale poola külla. väga mõttetu mees. kahju, et nii läks, aga selle tüübiga koos ei olnud ka võimalik enam koostööd teha. one down, 24 to go.
lisaks filmifestivalile korraldame ka tänavafestivali 12 detsembril. tähendab, osa grupist korraldab festivali ja teine osa teeb ühe lühifilmi. nagu selgus, teevad nad lühifilmi thessaloniki koertest.
eniveis, ma olen tänavafestivali grupis ja mu ülesanne on teha raadioreklaam. ma arvan, et see tuleb väga sehvt raadioreklaam. see oli nüüd siis kolmas koerasaba kargitamise katse...
mõned tähelepanekud kreeka kohta:
*väga paljud suitsetavad ja väga paljudes kohtades tohib suitsetada. isegi ülikooli sööklas.
*kreeka naised (kes pole mulle üldiselt üldsegi vastumeelsed) armastavad kanda musta värvi riietust. mai tea miks. ja kõrgeid saapaid. pooled naised kannavad kõrgeid saapaid. teine pool kannab koledaid tosse. mehed kannavad kõik koledaid tosse.
*kirikust möödudes lüüakse risti ette. mõni lööb ühekorra, mõni koguni kolm. ja seda tehakse ka bussis, kui buss sõidab kirikust mööda. kuna siin on palju kirikuid, siis võib ette kujutada, kuidas tänavad on kätega vehkivaid inimesi täis.
*poodides tasub alati kaubelda. mull tundub küll, et ma olen vilets kaupleja, sest mu pakutuga ollakse alati kohe nõus. 10 pealt 7 peale, 7 pealt 5 peale ollakse kohe nõus. asi ei jõuagi kauplemiseni.
*kreeka liiklus on paras hullumaja puhvet. vähe on autosid, mis poleks mõlkis või kriimustatud. ükskord igavusest lugesin ühel tänaval kokku. 10 mõlkis autot ja 10 mõlgita. kusjuures, ma nägin ju ainult autode ühte külge, vbla oli mõlgita autodel teisel pool mõlk.

festivalil näeme!

Kolmapäev, 22. oktoober 2008

elu kreekas vol.1

esmasba omikul saime ilusti k6ik Lennu jaamas kokku, helkur, kass, kai ja mina. sutter oli juba kreekas ees. saime kenasti lennuki peale ja s6itsime prahasse, kus meil oli sigapalju aega . mingi 7 h vist. igastahes seadsime sammud linna poole, sest lennujaamas k6ik see aeg passida polnud kyll erilist soovi. map olnudki enne prahas k2inud. t2itsa tore linnake, nii palju kui mul 6nnestus seda n2ha. jumal t2natud, et kafka oli olemas, sest vastasel juhul ei oskaks tshehhi raamatupoed endale miskit nimeks panna. aus6na, k6ik raamatupoed olid kafka nimelised. kummastav. kohtusime kassi s6bra pedroga, kellelt me n6udsime odavat ja head s66gi- ja joogikohta. jutud odavast 6lust tshehhis ei olnud myydid. 6lu maksis 17 eestlast. hiljem lennujaamas 6nnestus kassil ja kail kyll ka 90 eegust 6lut mekkida.
mis mind veel praha puhul yllatas oli metroo, mai teadnudki, et prahas metroo on. m6nush. s6itsime sellega 2 korda. mi laik it.
vastu 66d saime thessaloniki poole siiski lendama. 3 paiku 66sel olime kohal. meil olid inimesed vastas, kes meid kenasti hotelli s6idutasid. selles hotellis elame j2rgnevad 7 n2dalat. hotell on okei, kolmesed toad. ma elan yhes toas poolaka ja hispaanlasega. 66sel kui tulime, koputasin uksele ja yks tyyp alukates tuli uksele. ehe poolakas. hull aktivist. kutsume teda isekeskis pihkupeksja kauboiks. peale poolakate ja hispaanlaste on siin veel l2takad ja prantslased.
kreekas on m6nus soe, 22-25 kraadi kogu aeg, 66sel langes 19 peale. ei ole liiga palav, t2pselt paras. elu tundub, et on enam-v2hem sama kallis kui eestis. kyros maksis 2.60 euri, pool liitrit vett 50 senti.
hommikus66gi ajal j6udsin natuke hiljem s66ma kui helkur. helkur ytles mulle, et 2ra seda leiba kyll v6ta, see on ilgem solk. ma siis ei julenudki v6tta. hiljem kyll oli uudishimu nii suur, et maitsesin tykikese helkuri leiba. lissalt et teada saada, kui hull see siis ikka on. jah, oli kyll v2ga ilge leib. eriti seet6ttu, et tegemist oli keeksiga:) keeksi kohta oli see v2ga m6nus. aga noh, ega helkur ka neid kondiitri asju nii h2sti ei tea. eile tutvustati meile natuke thessalonikit, n2idati kohti, kus me t66le hakkame ja anti taskuraha ja telefonikaardid. kui keegi tahab yhendust saada, siis mu nummer on 698 725 9252. v6imalik, et sinna tuleb mingid kreeka koodid ette valida.
t2na l2heme m2gedessse, kus meil on 3 p2evane seminar. lauba oleme linnas tagasi.

Neljapäev, 2. oktoober 2008

eurotrip vol. 3

niisiis, pühkis mees käed pükstesse puhtaks, naerates meile ja ütles, et tal on kõik töölised olemas. trillalla-trallallaa. ehk siis sellega lõppes meie "töötamine" konnaõgijate juures. vähemalt saime teha magusa kättemaksu. käisime viinamarja raksus. ja ammu polnud nii täis ennast vinkudest söönud. vinkuorgita jätkus ka järgmiseks päevaks, sest miks meil siia ometi kilekott kaasas oli.
kuna olime orus ja järgmine küla oli 14 km kaugusel teisel pool mäge, siis otsustasime, et ei hakka vastu õhtut enam matkama. liiklust niikuinii polnud ja taevas oli säärane, mis üldse ei kutsunud puu all ööbima. külaservas leidsime ühe ehitusjärgus oleva maja. katus peal, seinad ka, aga uksi-aknad veel mitte. otsustasime seal ööbida. ööläbi peksis äikest ja sadas vihma nii et vähe polnud. ütleme nii, et me just ei kahetsenud oma otsust kuskile katuse alla jääda. hommikul äratasid 2 töömeest meid rõõmsa bonjouriga, millele me kohmetunult vastasime. probleeme polnud, inimesed onju arusaajad loomad, mõistavad, et kuskil peavad teised inimesed magama.
hakkasime astuma. kuna liiklust polnud, siis tuli ikka kondimootor tööle lükata. esimesed 7 km oli pidev mäkke ronimine. puhast tõusu oli vist ligi 500 meetrit. kui 2 tunni pärast üles jõudsime, olime nii läbi vettind (vihmast ja higist), et esimene asi oli riiete vahetamine. ja siis vanaka joomine. ilm lõpetas pedereerimise ja alla saime kuivana. kusjuures sama pikk ma alla läks täpselt poole kiiremini. nojahh, mitte just eriti üllatav.
olime jälle külakeses, kust läks läbi tee, millel sõitsid autod. plaan oli minna belgiasse merili sõprade juurde tagasi. kuna merilil oli lennupilet 8. okt. bronnitud, siis ta otsustas nii kauaks belgiasse jääda, mina otsustasin eestisse tagasi häälega tulla.
meil õnnestus saada mingi itaalia-saksa segaverelise peale, kes merilile kõvasti külge lööma hakkas. rääkis talle, et temaga koos olles pole merilil midagi muud vaja kui ainult hambaharja. ega ta vist eriti merilile siiski muljet ei avaldanud, sest kui sul ikka puusad laiad nagu lennukimaandumisrada... esimene asi kui autosse saime, oli kohe see, et tüüp küsis, ega meil narkotsi pole. sest politsei pidi väga karm olema ja karistused karmid, kui me ikka veensime teda, et me tõesti pole narkarid, siis saime rahulikult sõitu jätkata. väga kummaline mees ikka, näitas händsvriid ja ütles, et kui seda pole ja politsei tabab sind moblaga rääkimas sõidu ajal, siis on karmid trahvid. tundub, nagu seaduskuulelik kodanik onju? aga samas- seal bensukas, kus ta meid peale võttis, parkis ta oma uhke nahksisustusega mersu keset invaliidi parkimiskohta. okei, ma saan aru, et tal olid haiglaselt suured puusad, aga vbla peaks vähem mäkki külastama, saab sellest "invaliidsusest" lahti. seda esiteks. ja teiseks, me polnudki varem 240ga sõitnud veel oma reisi jooksul. ja kes ei tea- prantsusmaa kiirteedel on kiirusepiirang 130 km/h. huvitav, kumba politsei ennem märkab, kas moblaga laterdavat juhti või 110 km/h kiirust ületava autoga mees? khmm, huvitav, huvitav.
õhtuks saime temaga luksemburgi. seal passisime öö läbi bensukas, mängisime backamoni, õpetasime poola rekkajuhtidele kah seda mängu. oleks pidanud vist soni enda võrvale maha panema, rahvas käis palju uudistamas, oleks vbla võileiva raha kokku kerjand.
järgmisel päeval saime lõpuks tagasi st. vithi. magasin terve päev. tegemist oli laubaga. vahepeal chillisime niisama ja teisiba hakkasin ma tagasi kodu poole tulema. merili sõbranna poika viskas mu kölni ära, ainult et valele poole kölni, nii et ma seiklesin mitu tundi, enne kui leidsin koha, kust sain õigele poole hääletada. paar tundi hääletamist, lõpuks sain auto peale, mis viis mind 11 km edasi. otsisin hääletamiskohta ja õiget kiirteed. hullumeelne kiirteedesüsteem. tund aega kõndisin siltide järgi ja jõudsin siis lõpuks sellesse kohta tagasi, kus tüüp mu maha oli pannud. võtsin uue suuna, mis viis läbi küülikute pargi. väga sürr, nagu oleks multikasse sattunud. park, tiigike ja kõikjal ringi kalpsavad küülikud. milline harmoonia inimeste ja loomade vahel. hihi...
pärast mõnigast tatsamist paralleelselt kiirteega leidsin lõpuks õige kiirtee, ainuke häda oli selles, et hääletada seal ei saanud. lõpuks rampväsinuna istusin kahe kiirteevahelisele muruplatsile. maha istudes nägin enda kõrval politseiautot. muigasin omaette ja valmistusin vestluseks...
politseinikud tulid autost välja, panid kollased vestid selga ja hakkasid siis pärima, mis ma kiirtee peale teen ja kas ma ei tea, et kiirteel ei tohi hääletada, kõndida, ega lihtsalt olla. ma vastasin, et ma tean küll, aga mul on siiber teie kuradi nõmedatest kiirteedest, kus pole korralikke pealesõite, kust saaks hääletada. politseinik siis vastu, et see pole naljakas, tead. ma ütlesin, et tead, see pole minu jaoks ka naljakas, ma tahan koju saada, mitte seigelda saksa kiirteedel. lõpuks otsustasid nad mu viia mingisse paremasse hääletamiskohta. aga enne kui mind autosse lubati, otsiti mind läbi, et mai omaks midagi, mis neile ohtlik võiks olla. mees pani kummikindad kätte ja ma hetkeks hakkasin juba mõtlema, et huvitav, huvitav, kui põhjalikult mind nüüd läbi otsitakse... õnneks piirdus asi siiski sellega, et seisin jalad harkis, käed auto peal ja mind kombiti läbi. nad viisid mu mingile ringteele. pass uuriti läbi ja anti tagasi sõnadega "enjoying life herr sursu". ma ühmasin vastuseks. eks neile jäid passis silma zambia ja austraalia templid.
hakkasin jälle hääletama, tee oli nii kitsas nagu emo püksid ja autodel peatumisruumi polnud. seisin oma 2 tundi dortmundi sildiga. lõpuks sai sest kohast täiesti siiber, viskasin sildi minema ja mõtsin, et peaasi, et edasi saaks jälle liikuda, vahet pole siis, kuhu täpsemalt. 5 minutit hiljem sain tüübi pelae, kes sõitis düsseldorfi. sobib. kelle oli siis pool 6 õhtul. ja kui arvestada, et ma olin kölnis pool 10 omikul, siis olin 8 tunniga edasi liikunud ca 11 km. fantastika!
tegelane pani mu ühe kiirtee pealesõidu juures maha. seal oli jalakäijate valgusfoor. ma seisin valgusfoori taha ja vajutasin kogu aeg nuppu. seega autod pidid mu ees seisma jääma. isegi see ei aidanud. jälle passisin mingi 1.5 h, kuni lõpuks tuli poola rekkajuht ja päästis mu. pull vana oli rääkis, et tai saa aru, mis kõik nüüd gruusiat aidata tahavad, stalin oli ju gruusiast ja röövis poola paljaks, ja nüüd peavad nemad jälle gruusiale toetust andma. öösel kella 4 paiku jõudsime piirile. sõitsime natuke edasi ja ta pani mu ühte bensukasse maha. seal oli 24h avatud pood, kraapisin viimased zlotid kokku, ostsin pool liitrit jogurtit ja ühe saiakese. see oli siis esimene söömine viimase 24 tunni jooksul. nägin ühte eesti rekkat kah, aga see tüüp sõitis portugali, nii et kasu mulle sellest polnud. hakkasin hääletama, kuna oli väga varajane hommikutund, siis oli rämedalt külm. panin kõik enda soojad riided selga ja trimpasin jagdtraumi. hakkas parem küll. enne viit sain rekka peale, kes oli nõus mind wroclawi lähistele viskama. ma olin küll plaaninud alguses rihtida berliin - varssavi suunale, aga kuna poola rekkamees läks teist kaudu, siis ma otsustasin ka lõunast minna. hommikul pool 8 vist nägin tee ääres ühes rekkapargis eesti rekkat. poolakas peatas kinni ja pani mu maha. jõudsin rekka juurde ja misma näen, kardinad ees. mnjaa, keeruline olukord, ma teadsin , et rekkamehed peavad magama 11 tundi, aga mida mai teadnud oli see, et mis kell too tüüp oma 11 tundi alustas. sest päev otsa ka seal passida ei oleks tahtnud. otsustasin, et paar tundi olen. seal oli kohvik ka, mõtlesin, et raha küll pole, aga vast lubavad niisama soojas istuda. ja siis täiesti uskumatu asi, kohviku ees maast leidsin 2 zlotise ja 50 groszise. krabasin need üles ja lõin letile sõnadega "herbata" (ehk siis poolakeeli tee). selgus, et tee maksab 3 zlotti, aga kuna ma olin tõenäoliselt üsna kurnatud olemisega ja laiutasin käsi, et tõesti rohkem raha pole, siis tehti mulle allahindlust. jõin teed, lahendasin sudokut, ise silmanurgast piiludes eesti rekkat, sest eriti narr oleks lasta tüübil ära sõita ise kohvikus istudes. kuna vahepeal tuli rekkaid juurde, siis ma enam kohvikust eesti autot ei näind, käisin vahepeal uurimas - kardinad endiselt ees. ma teadsin, et meestel läheb hommikul aega oma toimetustega ja ega nad kohe ärgates sõitma ei hakka. seega oli mul järelikult veel ikka aega istuda. paar minutit hiljem märkasin, et mida helmetit, eesti rekka juba sõidab! tormasin kohvikust välja ja vaevu-vaevu jõudsin veel külje pealt juhile näidata silti "eesti". auto peatus ja võttis mu peale. mõnuš. selgus, et tüüp läheb pärnusse, mul oli plaan tartu minna. järgmisel päeval (öö sain veeta rekkakabiinis, uni oli magus, olin ju 38 tundi magamata olnud) lätis tüüp küsis lälleriga ühelt teiselt eesti autolt, kes meie tagas sõitis, et kuhu ta läheb, selgus, et teine tüüp läks valka. riia ringil tegin vahetust, hüppasin uue rekka peale. kuigi mul kroone polnud ja hääletamisest oli totaalselt siiber, siis oli valga palju parem väljavaade kui pärnud, sest valgas on sugulased, kes ikka vaest sugulast on nõus avitama ja bussiraha laenama. aga selgus, et seda pole vaja, sest meie ees sõitis jälle üks eesti rekka. roolis küll venelane, aga on seal vahet kui selgus, et ta sõidab jõhvi, ehk siis tartust läbi. valgas uus auto vahetus ja pool 8 neljaba õhtul olingi tartus.

tõenäoliselt on see mu viimane pikem hääletamine. kuidagi vanaks olen selle jaoks jäänud. mitte selles suhtes vanaks, et tunneks ennast imelikult hääletades, vaid just väsimuse poole pealt. ei jaksa enam niimoodi seigelda, nagu varem oleks jaksand. hääletada võib, aga nagu kats selle ilusti sõnadesse valas, seei tohi olla ainuke variant. sul peab olema raha, et tahtmise korral ka muud transporti kasutada. ehk siis hääletamine võib olla variant, mitte ainuke võimalus.

Pühapäev, 14. september 2008

eurotrip vol.2

niisiis kaotasin ma oma luksemburgi syytuse. samuti sai mu kott uue riigi enda peale.
hààletamine làks niijanaa, edasi saime lyhikeste otsadena. diekirchis otsisime tykk aega hààletamiskohta, l§puks jàime yhte bussipeatusesse hààletama, kuna see oli ainuke kohta, kus autodel natukenegi ruumi peatuda oless olnd. natukese aja pàrast tuli politsei ja ytles, et see on halb kohta prantsusmaale hààletada ja me peaksime hoopis rongiga piirini s§itma. rong kusjuures on ysna odav- 2 tunni pilet maksab 1.50 €. kuna rongijaam oli natuke kaugel, siis oli herr politseinik nii lahke, et viskas meid sinna àra. vàga proo.
esimene §§ prantsusmaal oli k§ike muud kui meeldiv. §§sel hakkas sadama ja mingi hetk àrkasin ma yles nentides , et ma magan loigus. vàga vàga ebameeldiv. ma olin ikka vàga kuri hommikul sajatasin ja kirusin ja podisesin nagu siil. kuna eriti ei ahvatlenud vàljavaade jàrgmine §§ vettind magamiskotis veeta, siis sisustasime tunnikese peldikus soojapuhuritega magamiskotte kuivatades. sel pàeval tabas prantsusmaad ka m§nus torm, puud murdusid ja lehmad lendasid. §nneks viibisime tormi puhkemise hetkel rekkas, kuna yks s§bralik bosnialane oli meid peale v§tnud. selleks ajaks kui lyoni ette bensukasse j§udsime oli torm l§ppenud ja sadas lihtsalt niisama vihma.
§htul meid enam keegi sealt peale ei v§tnud ja seega pîdime §§ bensukas veetma. kuna magamiskotte seal lahti laotada oleks olnd tiba veider ja kes teab, kas yldse lubatud, siis tuli veeta vahva §§ masaazhitoolis tiksudes. ma oleks v§ibolla isegi sellega leppida suutnud ja suutnud leida mingigi magamisvààrse asendi, kui poleks olnd mingeid mànguautomaate, mis tilisesid, kolisesid, k§lisesid, undasid ja m§lisesid. hullumaja puhvet. kokku sain vist sel §§sel tund, poolteist magada.
hommikul saime teisele poole lyoni ja seal v§ttis meid peale yks purjus belglane, kes viis meid tournon-sur-rhonè'i. sinna s§ites làbisime ka champagne nimeklise kylakese, kus teatavasti valmistatakse maailmakuulsat sovetskoje shampanskojet.
tournonis elab yks merili s§branna- eegi. selgus, et meil on eegiga pea sama palju tuttavaid, kui merilil eegiga. eesti on ikka kolgas.
jàrgmisel pàeval saime nukra narkomaani peale, kes ytles, et ta làheb st. tropez'i oma lapsega kohtuma. kuna meil kindlat tegevuskava veel paigas polnud, siis otsustasime kah sinna minna. tyybil oli vàga avariiline auto, tagatuli oli katki, k§rvaluks ei kàind lahti, k§rvalpeegel oli katki ja s§idu ajal tuli poritiib lahti. varsti màrkas seda ka politsei, kes tyybi vahele v§ttis. selgus, mitte just yllatusena, et tal on tehnoylevaatus tegemata.
vahepeal tegime peatuseid ja tyyp keeras endale jointe. m§nel korral kàis ka peldikus oma vàikse kotikesega, vàidetavalt pesemas. pigem kyll systimas.
saime temaga st. tropez'i làhedale, ta ytles, et jàtab selle auto sinna maha ja yritab homme oma tytart otsida ja yleyldse tundus, et tyybil on eluisu suht otsas. jàtsime tytybi masenduma ja hakkasime astuma linna poole. mingi hetke v§eti meid peale kah, kuigi mei hààletanud. linna j§udes selgus kohe, et backpackereid sellest linnast just ei leia. internet oli 2.50€ 10 minutit. olen ka odavamat netti kohanud. kysisime kohalikelt odavaimat §§biskohta, soovitati mediterranean hotelli. ukse juures selgus, et odavaim hind oli seal 80€ per nase. nagu ma ytlesin, olen ka odavamaid hindu kohanud.
me olime seal linnas tàielikud v§§rkehad, nagu oleks kiviaja inimesed tsivilisatsiooni sattunud. kuradi miljonàride linn, jahid, mis peasadamas olid, olid k§ik vàhemalt kahekorruselised, suurem osa ikka k§rgemadki. paras tsirkus, rikkam rahvas pidutses jahtide peal ja m§nules tàhelepanu paistel, mida vaesem rahvas polnd kooner jagama. uudistati ja pildistati neid jahte seal massiliselt. me joonistasime mu magamismati peale backamoni laua ja màngisime seda vaateplatvormi peal. nuppudeks olid meil selleks kaasas veetud §llepudelikorgid. valencest olime ka tàringud ostnud.
§§majale jàime yhte randa, vetelpààstjate majaesisele terrassile. kuna vesi oli soe, siis ma solistasin §htul jalgupidi vees. k§ik oli proo, kui jàrsku tundsin, et miski haarab mul jala ymbert kinni. sa saadanas, ma olin sellise kiirusega veest vàljas, mis ei teeks hàbi ferrarilegi. selgus, et tegemist oli mingi kaheksajalalisega, ja sugugi mitte eriti vàiksega. ehmatas ikka mehemoodi.
terve jàrgmise pàeva chillisime niisama, lebotasime rannas, vaatasime petanque'i màngijaid(neil on vist igas linnas oma mànguvàljak) ja s§ime baguette'i ja camembert'i. see ongi olnud kogu meie toit prantsusmaal, kuna need on kè§ige odavamad. baguette'i saab kàtte mingi 80 eurosendi eest, pool kilo juustu maksis 2 euri. §§ veetsime samas kohas, hommikupoole hakkas sadama, kuna terassikatus oli pilliroost ja mitte just veekindel, siis kolisime terassi alla.
meil olid vàlja prinditud m§ned t§§pakkumised ja otsustasime ise kohale minna vàikesesse la roquebrussanne'i nimelisse kylakesse. armas vàike kyla, keegi inglise keelt seal ei rààkinud, t§§d ei §nnestunud leida. kahju, seal oless taht olla pikemalt.
hààletasime edasi touloni. kole suur linn, ainsaks positiivseks màlestuseks sealt linnast jài soe baguette', mida meil §nnestus poest saada. nàmmu! kuna merili ei s§andand pargipingil magada, siis §§bisime yhes odavas hotellis, 18€ per nase, ega eriti odavamalt enalm kusagil ei saa. meil oli àrklikorruse tuba, nii madal, et pysti seal seista ei saand. §§sel nàgin maailma parimat unenàgu, suur oli pettumus kui sain aru, et tegemist on k§igest unega.
hommikul hakkasime suure hurraaga t§§d otsima, kuna mu prantsuse keel on ysna roostes (loe: olematu) ja merili pursib ka vaid natuke seda keelt, siis lasime kohalikel meie eest helistada nendesse kohtadesse, misme olime vàlja valinud. ei §nnestunud miskit leida, aga selgus, et draguignani nimelise linnakese ymber on palju pakkumisi, seega otsustasime sinna minna. hea nali oli see, et me olime st. tropez'ist lahkudes sellest linnast m§§da s§itnud, seega tuldud teed pidi tagasi. draguignanis §§bisime mingi puu all. §nneks ei sadanud. t§§d ei §nnestunud ikka leida, k§ik kohad olid kas tàis v§i ei pakkunud nad elamimiskohta. osad ytlesid kohe ei, kui merili ytles, et me oleme eestist. neil puudus selge ylevaade sellest, kus eesti on, nad arvavad, et see on kuskil aafrikas ja eestlased on klarvased ja sabaga. me v§ime ju eestis rààkida ja vastu rinda endale taguda, et meil on maailmakuulsad muusikud ja sportlased, aga fakt on see, et suurel osal euroopast pole aimugi mingist eestist. kurb, aga t§si.
otsustasime liikuda avignoni suunas tagasi, kuna seal oli ka vàga palju t§§pakkumisi. saime kahe joodiku peale, see, kes oli vàhem tàis oli ka roolis ja s§itis rahulikult lubatud kiirusega (kiirteedel on lubatud 130 km/h, vihmaga 110km/h). enne aix -en-provence kàis rohkem tàis tyyp peldikus ja istus ise rooli. alla 160 see tyyp vist kyll kiirusel langeda ei lasknud. s§it meenutas mulle austraalia kogemust, kui me lauriga saime auto peale, mille just oli sigalakkutàis ja kivis, mis kivis. seekord oli hirmsam, kuna austraalias olin ma ka ise kivis ja asi tundus pigem naljakas. naljast oli asi sel korral siiski suht kaugel ja kuigi tegelased làksid avignoni, otsustasime aixis maha minna. tyybid panid meid p§him§tteliselt kiirteel maha. tegime jàlle poznanit, ehk siis k§ndisime linna yhest otsast teise. magasime bussioote paviljonis. hommikul saime àgeda tyybi peale, kes kuulas the wailersit ja andis meile kummalegi yhe shokolaadikoogi. tyyp oli hullult vaimustuses, kui kuulis, et me olime bussipeatuses maganud. m§nus algus hommikule.
v§ike tàhelepanek prantsusmaa linnade kohta- pubisid, baare, restorane ja kohvikuid on sittakanti, samas poode annab tikutulega otsida. suht vastupidine eestile.
olen tàhele pannud, et kui on ilus ilm, siis v§etakse suht kergesti peale, vihmase ilmaga ja §htuti on see-eest màrksa raskem peale saada. ilm oli sel pàeval ilus ja hààletamisega probleeme polnud. suure osa pàevast veetsime yhe vàikse linnakese anpes(kohalik t§§byroo) ja tegelesime t§§otsimisega. kui ma ytlen, et tegelesime, siis m§tlen seda, et merili istus telefoni otsas ja ma istusin niisama. anpes on telefon, millega saab tasuta helistada ja merili helistas oma 50-60 kohta làbi. ei mitààn. §§bisme valence'i làhedal bensukas, kus nàgime siili!!! jee jee, ma pole oma paar aastat siili nàind. oli teine selline vàike ja armas.
§ine ilm oli imelik, sadas mingi minutikese ja siis tund, paar ei sadanud, siis jàlle tuli minutike vihma. nii terve §§. ilmselgelt korralikult magada ei saanud.
me olime suht l§§dud sellest, et t§§d leida ei §nnestunud ja seega panime k§ik oma kaardid yhele viinamarjaistandusele vaux-en- beaujolais's, kus meile §eldi, et elamisv§imalus on olemas ja nad v§ibolla vajavad veel inimesi. m§tsime, et ei jàta midagi juhuse hooleks ja làheme sinna kohale ning rààgime istanduse omanikuga silmast silma. otsene kontakt on ikka etem kui telefonitsi rààkida.
hommikul v§ttis yks tàdi meid peale ja enne kui me arugi saime olime keset lyoni. tyripaide! peale pikemat uurimist saime sotti ka lyoni yhistranspordisysteemist ja kahe bussiga saime l§puks lminnast vàlja.
vaux-en-beaujolais on vàike kylake, mis asub màgede vahel orus. sinna saime yhe hulluga, kes ytles, et ta tahab meid vàga aidata, aga tai tea tàpselt, kuidas sinna kylakesse s§ita. silmad klaasistunud, kàed klammerdunud rooli kylge ta meid sinna l§puks siiski viidud sai. sinna s§ites ei nàinud suurt midagi, tee làks m§§da màge yles ja mets varjas vaadet. l§puks kui metsast vàlja j§udsime ja màe teist kylge pidi alla s§itsime avanes imeline vaade. vàike kyla keset orgu, mille kyljed on k§ik viinamarjade all.
leidsime kerge vaevaga §ige koha yles. kuna vàrav oli lahti, siis astusime hoovi. hyydsime ja kuurist tuli vàlja monsieur dulac isiklikult. kysisime, et kas teil on veel korjajaid vaja. onkel pyhkis kàed pykstesse puhtaks ja vastas.

Pühapäev, 31. august 2008

eurotrip vol.1

niisiis saab tàiendust mu reisikirjade tagasihoidlik kogu.

kolmaba hommikul kell 9 sain meriliga vabaka juures kokku ja làksime koos buss nr. 18 peqle, mis meid ilusti linnast vàlja viis. umbes tunnike hààletamist ja saime yhe kena inimese peale, kes oli meie pàrast tegema 80km ringi ja viis meid teisele poole pàrnut. iklasse saamiseks kulus meil veel 2 autot.
piiri peal passisime jupp aega kuni l6puks saime yhe inglase peale, kes làks gdanski, seega saime temaga tubli jupi edasi. tyyp rààkis, et tal on doktorikraad psyhholoogias, kuigi tai l6petanud keskkooli. oli otse magistratuuri oma p6hikooliharidusega làinud. inglismaal on huvitav haridussysteem, midagi pole 6elda. 66bisime kaunases, inglane làks 4 tàrni hotelli, me plaanisime pargis 66bida, aga plaan sai tugeva tagasil66gi, sest vihma sadas. tuijasime linna peal ringi, aga yhtki normaalset kohta magamiseks ei leidnud. l6puks 6nnestus meil leida yks odav hostel, aga sinna j6udes selgus, et see on pilgeni tàis. kuna me tegime vàga 6nnetud nàod ja olime n6us kasv6i p6randal magama, siis 66vaht lasi meil 10 euro ja 5 liti eest magada personali puhketoas.
neljaba hommikul saime inglasega uuesti kokku ja s6itsime temaga kuni augustowini poolas, seal làksid me teed lahku. ysna ruttu 6nnestus meil rekka peale saada. poola rekkajuhid on m6nusad pohhuistid, kui muidu nàitasid rekkamehed meile, et nad saavad ainult yhe inimese peale v6tta, siis poolakatel polnd mingit probleemi kaks hààletajat peale v6tta. poolakas rààkis toredat inglise, poola, vene ja saksa keele segu, aga me saime ilusti yksteisest aru. rekkamehega saime varssavi làhistele. kuna vihma polnud sadanud, siis saime rahus metsatukas magada.
reede hommik tervitas meid vihmaga ja vihma jàtkus terveks pàevaks. hààletamine làks enamvàhem, pikki otsi ei saand, aga vàga kaua ei pidanud yhes kohas passima kah. l§puks saime poznanisse, ainult et lahked inimesed panid meid valel pool poznanit maha. ja poznan pole mitte vàike nagu v§hma, mille yhest otsast teise k§ndimine v§tab aega 5 minutit ja seda ka vaid juhul kui sa vahepeal ka poes kàid. kokku làks meil kaks ja pool tundi, et teisele poole poznanit kiirteele saada. kusjuures suure osa poznanist làbisime trammis jànest s§ites.
kiirteel passisime tykk aega, aga keegi peale ei v§tnud ja l§puks hakkasime edasi k§ndima. igaks juhuks panime merili seljakoti kylge sildi "berlin". olime k§ndinud oma paar kilti, kui yks auto seisma jài ja kysis, et kasme tahame berliini. muidugi tahtsime, sest kuhugi kaugemale ei julenud ju kohe tahta. autoga juba edasi liikudes selgus, et tyyp s§idab inglismaale, seega ei saanud me autoga vaid berliinini vaid koguni belgiasse. oleks v§ind isegi prantsusmaale s§ita, aga me otsustasime kylastada merili belgia s§pru.
autojuhiks oli poola mustlane, kes vàidetavalt oskas k§iki teadaolevaid pille màngida ja samuti valdas ta paljusid keeli. tema enda s§nul, muidugi. me suhtlesime inglise ja vene keeles, m§lema tase oli tal vàga vilets. mees kuulas mingit vàga halba vene muusikat, mis peale k§ige muu oli sellise volyymiga, et yhest k§rvast peksis vene sylt sisse ja teisest k§rvast pritsis trummikile tykke vàlja. kui ta kuulis, et me làheme t§§d otsima, siis ytles, et kui me ei leia, siis tal on oma firma inglismaal, tarvitseb meil talle ainult helistada ja ta annab meile t§§d. jeeessh, mustlase alluvusse olen ma alati ihanud.
tyyp tegi ainult tunnise pausi kogu s§idu vàltel ja nii olimegi genti làhistel lauba omikul kella 5 paiku. kuna meil oli vaja saada teisele poole belgiat, siis j§udsime alles pàrastl§unal st. vithi, vàiksesse linnakesse, kus merili s§brad elavad. vahepeal oli veel intsident kohaliku politseiga. selgus, et belgias ei tohi kiirteel hààletada ja keegi ohmoon oli politseisse helistanud ja kitse pannud. politseinik oli §nneks inimene ja juhatas meid kohta, kus me hààletada tohtisime.
kahel jàrjestikusel §htul on pikale veninud peod olnud, mille yle ma iseenesest ei kurda. mulle joodeti sisse ka belgium special beer'isid. jumala pàrast inimesed, hoidke neist eemale. aus§na, kui valikut on, jooge tavalisi belgia §llesid ja jàtke need special beer'id rahule.
nu vot, teisiba hakkame konnas§§jate maale hààletama làbi luxemburgi.
kirjutasin kaunases vabavàrsi yhest kassist, kes meiega koos hommikust j§e kaldal s§i.

joonistatud nàoga kass.
kuis nàkkab tàna kala?
su morsavurrud on vett kompimas.
ja silmad.
kust said sa sàànsed silmad?
neis peegeldub k§ik §ud.
andesta,
et piimaga tassi sul anda mul pole.
andesta, et kutsusin.
kui làed jàlle linna peale, siis tervisi teistele
kindlasti sa vii.

Pühapäev, 24. august 2008

austraalia sindita

et ei oleks enam virisemist, et kuhu on kadunud austraalia postitused. siin nad nüüd on. tegemist siis 2006-2007 aasta seiklustega.

Proloog. Uus toode SEB Ühispangalt - Ajukepp! Hangi krediitkaart ja naudi!
LUGU SELLEST, KUIDAS SURSU JA LAURI ÜRITASID ENDALE PILETIT AUSTRAALIASSE SAADA

Kõik algas juulis, kui ma olin värskelt Austraalia viisa kätte saanud. Lauri tuli Tartusse ja me läksime Wildesse (seal on wifi) pileteid hankima. Algus oli rõõmustav, iipuukersi 11. septembri Royal Brunei Airlinesi odav lend Londonist Brisbane'i oli alles. Tegime kõik protseduurid ära ja ma sain kohe kinnituse ka iimeili peale, et tänk juu ja blabla. Siis hakkasime vaatama, et kuidas kõige soodsamalt Londonisse saada. Selgus, et parim viis on lennata Tallinnast Estonian Air'iga Stockholmi ja sealt Ryanair'iga Londonisse.
Eesti Õhu pileti soetamine läks ludinal, aga esimene häirekell tuli Ryanair'ilt, kui selgus, et mu SEB-i Mastercard ei sobigi. Proovisime Kati SEBijate Mastercardi. Sama vastus - ei mitään. Mõtlesime natuke ja tulime siis idee peale, et selline uhke mees nagu sõber Madis omab kindlasti krediitkaarti. Omaski. Ja saimegi pileti Stockist Londonisse. Ja kõik oli korras. Kuni... kaks päeva hiljem tuli email ebookers'ist, et blablabla, London-Brisbane lennu broneeringut meil siiski pole, sest SEBi kaart osutus JEBi kaardiks.
Suur ärevus valdas meid. Nii suur, et me kaotasime korraliku mõtlemisvõime, nagu hiljem selgus. Mõtlesime siis Lauriga välja sellise asja, et Lauri teeb ise mingi kiire krediidika SEBijate juures (oh kui rumalad me siis olime). Lauri tegi ja sai raha ka sinna oma kontolt kanda. Ja siis, pärast seda, kui ma olin oma osa piletirahast Lauri arvele kandnud, üritas Lauri netist pileteid osta. Tulutult. Ainult et nüüd läks asi veel lõbusamaks. Nimelt oli raha Lauri kaardilt broneeritud ja meil polnud kummalgi enam raha, et mingeid muid variante kasutada.
Ja siis me ootasime, millal raha vabastatakse. Öeldi, et läheb 2-3 päeva. Ootasime 2-3 päeva. Ikka ootasime. Möödus veel 2-3 päeva. Ikka ootasime. Lauri võttis ebookers'i omadega uuesti ühendust, sealt öeldi, et nemad ei saa midagi teha, asi on pangas. Vahepeal toimus spartakiaad, kus me ekspluateerisime sõber Anti kaarti, mis oli Hansapanga oma ja funkas! 2 päeva hiljem selgus, et mitte päris: kuna Anti ei ole üks reisjatest, siis peab ta mingi autoriseerimisvormi täitma ja saatma kopi oma krediitkaardist. Saime needki asjad tehtud. Ootasime vastust. Selgus, et ikka ei mitään. Milleks siis see vorm vahepeal? Aitäh ebookers!
Nüüd oli möödunud sellest hetkest, kui me Wildes istusime, juba kuu aega ja meil polnud ikka piletit. Vaatasime ebookers'it. 11. septembri lend oli välja müüdud. SUPER!!!! Tekkis masendus. Mõtlesin juba, et t**a mul seda kängurumaad vaja on. Reisin parem Lätti. Sellest hetkest, kui Lauri oma krediidikaga maksta üritas, oli möödunud poolteist nädalat. Raha oli ikka broneeritud. Mäletate - 2-3 päeva???!!!
Otsustasime Lauriga päälinna sõita ja kuskilt reisibüroost piletid osta. (Alles nüüd??? Kus me mõistus varem oli? Ohmoonid!!) Selgus, et peale selle, et Estravelis on tööl ilusad tüdrukud, on nad ka asjalikud. Saime suht odavalt lennu Brisbane'i algusega Tallinnast, vahemaandumistega Gatwickis ja Dubais.Vahepeal olin saanud puhkuseraha ja arvutasime välja, et kui kelleltki 10 kilo laenata, siis saame piletid välja osta. Vahepeal käis Lauri JEBi pangas kurja häält tegemas, et mis jebimine see olgu, tahaks oma raha tagasi. Etteruttavalt võib öelda, et järgmisel päeval oligi raha olemas.
Estravelist saime piletid järgmisel päeval kätte. Oleksime kohe sinna läinud, oleksime saanud piletid tõenäoliselt veelgi odavamalt ja mis peamine - kahe päeva, mitte kuu ajaga. Lisaks närvidele kaotasime ka natuke üle 1000 eegu, mis me olime maksnud lendude eest Stockholmi ja sealt Londonisse. Estonian Air tuli niigi palju meile vastu, et saime vähemalt lennujaamamaksud tagasi.

L&S Austraalias. 1. peatükk. Brisbane ja sinna saabumine.
Reis algas igati ilusti, probleemideta jõudsime Gatwicki. Sealt edasi, pärast 6 tunnist ootamist hakkasime Emirates'iga Dubaisse sõitma. Enne kui lennukisse sisenesime, nägime ka araabia ühendemiraatide võrkpalli naiskonda, kes hiljem siiski osutus meie lennuki stjuaardesside armeeks.Uhke värk, see Emiraatide lennuk. Kõikide istmete küljes oli väike puuteekraan, kust sa siis said valida, kas tahad kuulata jaapani, hiina vai iraani popmuusikat. Vai vaatad hoopis filme, mida oli ka terve hunnik, üks parem kui teine, kolmas natuke halvem... Vai vaatad, kus riigi kohal lennuk parasjagu lendab, ja kui kõrgel ja kui kiiresti. Ja kahe kaamera pilti sai ka jälgida, üks lennuki ees ja teine lennuki all. Väga sürr värk. Lauri muidugi raske maamehe käega lõhkus oma teleka ära mingi paari minutiga. Kuna mu kõrval oli vaba koht, siis ma istusin sinna ja Lauri istus mu kohale. Ja arvake ära, kas ta lõhkus selle teleka ka ära? Õnneks mõne aja pärast telekas siiski taastus ja Lauri sai rahulikult reisi nautida.Meid teenindas väga meeldiv stjuuardess, kes kohe alguses ei tundunud emiiraatlannana, ega isegi mitte pilukana. No ma siis küsisin, et kust ta pärit on, selgus, et Poolast!Uskumatu, Poola ju peaaegu meie naaberriik. Selle stjuuardessiga saime hiljem veel päris sõbraks, sest ta kaotas oma nimemärgi ja täiesti juhuslikult minu istme kõrvale. Vahepeal olime tellinud kaks viskit ja ühe veini, mille peale poolatar aina laiemalt naeratama hakkas. Mingi hetk ma küsisin, et miks tal nimemärki pole, ta vastas, et ta kaotas selle kuhugile ära. Ja kui ma talle siis selle märgi ulatasin ja küsisin, et kas me saaks nüüd ühed konjakid, siis oli tema äärmiselt meeldiv vastus: "You can have everything!" Vat selline meeldiv vahejuhtum. Muide, selle telekaga sai veel sellist trikki teha, et sai sõnumeid saata, saatsin Bagdadi kohalt ühe Katile. Dubaisse jõudes saime mõnusa shoki. Lennukist välja astudes oli täpselt selline tunne, et tegid saunalava ukse lahti. Ja seda öösel kell pool üks. Dubai lennujaam ise on täielik kräpp. Nii pikk, et ma ei jõudnudki ühest otsast teise välja kõndida. Ja igav oli see kah. Ja eriti närvidele käiv oli see, et me olime seal 8 tundi. Ja magada ei saand üldsegi... Ühesõnaga, Dubai jättis halva mälestuse. Samas kui Singapuri lennujaam, kus me tegime vahemaandumise, oli ilgelt lahe, selline disainimööbel ja värki. Väga proo! Austraalia tollist läbisaamine käis ka päris libedalt, kuigi olime kuulnud kohati päris hirmujutte. No vot. Olengi oma jutuga Brisbane'i j6udnud. Esimene asi, mis me tegema pidime, oli ühenduse võtmine Katsi sõbraga, sest selle tüübi juures pidi saama elada mõnda aega. No helistan siis mina Henrile ja seletan, et bla bla, ma olen Katsi sõber ja värki, et kus me nüüd lähme, ja kas me su pool elada saame ja nii... No tüüp ütleb, et ikka saab, kus te olete, siis ma juhatan teid, et kuidas kokku saada. Ja siis ma seletasin. Ja seletasin. Ja seletasin. Ja tüübile ei koida. Umbes paari minuti pärast küsib tüüp, et kas te olete endiselt lennujaamas. Ja siis sai Sursu aru, et tõepoolest, me oleme ju endiselt lennujaamas, miks ma seda kohe ei öelnud. Ühesõnaga lõi Austraalia kohe alguses tummaks.Käisime kohe esimesel päeval(so. lauba) lahedal turul, kust saab igast hääd söögi- ja muud kraami osta. Ja vahepeal, kui ära väsid, istud puu alla ja jood tsaid(ingveritee piimaga). Sellise hipikommuuni tunde tekitas see turg. Lahe. Nagu ka kogu Brisbane. Ja see tohutu valgus, kõik on nii ere, kuigi viimased kaks päeva oli pilvine. Aga see on hoopis teistsugune valgus kui Eestis vai Euroopas, selline palju valgem. Aga noh, see-eest läheb siin kell 6 juba pimedaks, nii et valgus peabki ere olema, nii kaua kui teda on.See maja, kus me elame on ka superluks laheda veranda ja aiakesega. Üks õhtu istusin verandal ja kirjutasin, kui korraga käis selja taga ilge rabin. Vaatasin siis, et kes see seal aias rabistab, aga nägin vaid sabajuppi puu otsa ronimas. Järgmisel päeval õnnestus siiski näha ka saba omanikku, kelleks osutus opossum, kes on siin täiesti tavaline elukas. Tähelepanekuid Brisbane'ist:= Tänavatesüsteem on siis absurdne, ühes kohas lõppeb tänav ummikuga ja paarisaja meetri pärast see tänav jätkub. Tänu sellele otsisime Lauriga oma tänavat üks õhtu oma paar tundi.= Liiklus on siis vasakpoolne, millega harjumine võtab siiani aega, sest kuidagi kaela sees on alguses vasakule ja siis paremale vaadata. Selle tõttu oleksin peaaegu auto alla jäänud.= Enamus maju on kahekordsed ühekordsed! Mis see tähendab? Seda, et kõik majad on nagu jalgadele ehitatud, kõik ikka selleks, et suvel käiks õhk maja alt läbi ja ei oleks nii palav.= Keset linna asuval jõel on ka ühistranspot citycat, mis on selline täiesti paras paat, millega saab linnas kiiresti edasi liikuda. Peatused on nagu bussi omadki, aint et kohe jõe ääres muidugi...= Puud on õites, aga pole veel lehtes= Iga asja kohta on liiklusmärk. Isegi jalakäijate teel, et varsti läheb tee kitsamaks... Uskumatu. Samuti on jalgratturitele kiiruspiirangud, mõnelpool 20 km tunnis, mõnelpool 10 km tunnis.= Linn on väga puhas, kuigi prügikaste pole sugugi iga nurga peal.= Inimesed on superviisakad. Iga asja juurde käivad please, thank you, sorry. Näiteks Vodafone'is, kui ma käisin ostmas akulaadijat, sest siin on ju teistsugused pistikud, ja olin sunnitud oma tubli 10 mintsa ootama, tuli teenindaja ja ütles, et thank you fo waiting. Väga lahe.= Kõik aussid näikse olevat kõvad sportlased, vai vähemalt tervisesport on siis au sees. Kõik jooksevad kogu aeg. Ja massiliselt. Harjumatu natuke.= Tegime Lauriga eile õhtul statistikat - umbes kolmandik kohalikest on pilukad. Kusjuures need naissoost pilukad polegi kõik sugugi koledad. Sellised armsad vidukil silmad on neil...= Valgusfoorid teevad lahedat häält kui roheline tuli põlema süttib(jalakäijatele siis, kui ei mõistnud). Ma ise nimetan valgusfoore nohusteks rähnideks, sest kõigepealt käib selline kõva aevastus, ja siis tihe tattatatattatattatata... ma juba kujutan ette, kuidas H. ehamataks iga kord, kui valgusfoor jalakäijatel roheliseks läheb.= Mitte mingil juhul ära osta laktoosivaba piima. Lauri ostis. Jumal küll, nii magusat asja polnud ma ammu saanud. Ilge solk paljalt, aga helvestega kindlasti hea, ei pea suhkrut lisama.Ongi kõik. Homme, see on siis kolmaba, sõidame Bundabergi juurikaid korjama.Esimese peatüki lõpp.

2. peatükk. Faking Bundaberg
Bundabergi jõudsime ilusti, 8 tunnine bussisõit seljataga olime rõõmsas meeleolus ees ootava töö pärast. Kohe järgmisel päeval pärast East Bundy Backpackers'i hostelisse saabumist saime tööd. Lauri läks sidruneid korjama ja mina tsukiinisid(suvikõrvitsad) korjama. Töö hakkas selja peale, aga ma mõtlesin, et sitta kah, saan tunnipalka ja küll ma ära kannatan. Hommikul poole kuuest oli juba põllule minek. Esimene tööpäev kujunes ootamatult lühikeseks. 5 tundi ja oligi kõik. Kuradi lääne- eurooplased vingusid kõik, et see on küll ikka hirmus raske töö. Mul polnud peale kerge seljavalu suurt häda.Aga hädad alles algasid. Selgus, et seal farmis on iga teine päev vaba, sest me korjasime neid tsukiinisid ühe ja sama põllu pealt ja läks umbes kaks päeva, et uued tsukiinid peale kasvaksid. See aga ei sobinud mulle, sest kuna töötunde oli vähe ja iga teine päev vaba, siis lihtsad arvutused näitasid, et mul tekib raskusi üldse mingit raha seal teenida. Üür oli hostelis ka parasjagu kõrge (140 dollarit nädalas). Lauril läks alguses natuke paremini, sest sidrunikorjamine oli iisi ja tööd näis ka jätkuvat, ainuke häda oli tal ka see, et tunde tuleb vähe kokku. Hostel ise oli selline suht-koht räpane ja väike. Üritasin üks õhtu raamatut lugeda ja ainuke koht, kus ma seda segamatult teha sain, oli välisukse esine põrand.
Enamjaolt olid seal britid, sakslased ja lõunakorealased. Lõunakorealastest oli kõige raskem aru saada, tüübid panid sellist räppi, et me Lauriga hoidsime nendega rääkides alati naeru tagasi. Kui midagi neilt küsida, siis poole vastuse ajal hakkasid nagu panema oma kodukeelt. Võimatud tegelased.Me olime ainsad eestlased. Kõige toredam aeg oli meil seal hostelis köögis. Me tegime igal õhtul uhke näoga konservspagette tomatikastmes panni peal soojaks, samas kui teised vaaritasid mingeid uhkeid õhtusööke. Eriti jäi meelde üks britt, kes praadis lihatükke ja lisas kogu aeg mingeid erinevaid möslasid sinna. Kusjuures iga kord, kui ta uue löga lihale peale valas, muutus ta nägu aina hädisemaks. Lõpuks oli vennike nii hapu näoga, et ma oleks peaaegu ennast pakkunud ta toitu ära sööma.Neli päeva hostelis veedetud ja ma olin ainult kahel päeval tööd teha saanud. Asi kiskus kusiseks. Aga siis vaatasin õhtul uut vöörklisti ja seal oli kirjas, et ma olen järgmisel päeval kirsstomateid korjamas. Olin rahul. Sest tundus, et seda tööd jätkub pikemaks ajaks. Hommikul pool 5 äratus ja viiest juba tööle. Lauri raisk sai kõik need päevad seitsmeni põõnata.Töö oli jube!!!! Meile maksti ämbri pealt ja ühe ämbri eest maksti 8 AUD miinus maksud. Mul läks umbes tund, et ämber täis saada. Päeva lõpuks, kui ma olin 9 tundi järjest rüganud ilma pausideta, sain 8 ja pool ämbrit. Ehk siis 64 dollarit miinus maksud. Ja makse läheb 29% maha. Seega ei teeninud sittagi. Kuna Lauril sai ka töö otsa, siis otsustasime ülejärgmisel päeval jalga lasta, sest siis oleks meil uus nädal hostelis alanud, seega ka uus üür maksta. Järgmisel päeval olin jälle tomateid korjamas, aga siis võtsin juba asja lõdvalt, sest pingutamiseks ei olnud mingit motivatsiooni.Kuna meil raha polnud, ja palka polnud ka saanud, siis otsustasime häälega edasi põhjapoole sunduda. Kui me hostelis rahvale rääkisime, et me plaanime hääletada, tegid kõik suured silmad pähe: "Really???". Imelikud inimesed need lääne-eurooplased.

3. peatükk. Liiving faking Bundaberg
Alustasime Lauriga reisi, et saada minema sellest neetud Bundabergist. Kaasas 4 viilu juustu, 2 porgandit, 1 apelsin ja hunnik optimismi. Hoolimata faktist, et kaks meest on viletsaim kombinatsioon hääletamiseks. Aga me ei muretsenud eriti, sest aega oli meil lõputult ja sihiks üksnes põhjasuund. Ükskõik, mis linn või küla, peaasi, et saaks seal tööd. Paar tundi olime tee ääres olnud, kui meist sõitis mööda ~30 aastat vana tumesinine Holden Kingswood SL. Umbes 100 m järel auto pidurdas järsult, keeras teelt välja ja sõitis mööda teeserva meie poole. Vahetult enne meid keeras auto külje ette ja juhiuks lendas lahti- "Where are you guys going?" Ja nii me Martyga kohtusimegi. Marty oli u. 40 aastane, tätoveeringuid täis kõhetu tüüp. Kui ta rääkis, siis paistis suust tal vaid 2 hammast. Ühesõnaga nägi tüüp välja selline, kelle autosse mõistusega inimene ei roniks. Me muidugi ronisime. Peale Marty oli autos veel ta köörlfrend Michelle (Marty ja Michelle- milline kooskõla!) ja Ben. Kohe alguses oli aru saada, et kõige igavam tüüp selles seltskonnas on Pen. Umbes meievanune mõttetu jutuga tüüp. Rääkis midagi oma Ukraina päritolust, mida täpselt, seda ma ei tea, sest mind ei huvitanud.Michelle oli umbes Marty vanune, samuti väga kuivetanud olemisega. Lahterdasin nad mõttes vana kooli hipideks. Nad sobisid kokku nagu muna ja majonees. Hellitavalt kutsusid nad üksteist Love'iks ja Doll'iks. Koos selle autoga meenutasid nad mulle tegelasi mõnest Hollika roadmoviest, ainult kõrb oli puudu.Sõidu ajal selgus, et nad sõidavad Miriam Vale'i, mis jääb otse põhjapoole suunduva suure maantee peale. Kuna järgmisel hommikul pidi Marty Gladstone'i sõitma, mis jääb veelgi põhja poole, siis pakkusid nad välja, et me võime Miriam Vale'is koos nendega Michelle'i ema juures ööbida. Me olime sillas. Eriti sillas oli Lauri, sest Marty ütles, et nad plaanivad tunnikeseks randa minna. Ja Lauri oli juba pikemat aega soigunud, et ta pole ikka veel ookeani näinud.Mingi hetk küsis Marty meilt, et kas me kanepit tõmbame. Vaatasime Lauriga üksteisele korraks imestunult otsa ja ütlesime, et no on ette tulnud. Ja nii ta läks.Kõigepealt sõitsime Beni poole. Me ootasime nii kaua autos, kuni Ben toas käis. (Et ootamine lõbusam oleks libistasime rummkoolat.) Paari minuti pärast oli Ben tagasi peotäie kanepi ja ühe väikse koerakesega. Koerakärsa nimi oli Pippy. Oli teine selline õite pisike näss nagu Jack Russeli väiksem variant vai miskit. Musta-valge kirju ja väike kelluke kaelas.Marty ei teinud probleemi sellest, et tal polnud istumise all mitte maastur, vaid madal klassika, ning sõitis otse randa. Vaade oli võimas- suur kolakas ookean ja liivarand, mis ulatus mõlemale poole nii kaugele, kui silm seletas. Lauri jooksis kohe kilgates vette, et proovida kui soe see on. "Supp," hüüdis ta mulle rahulolevalt.Auto juurde tagasi jõudes nägime, et Ben oli vahepeal jääkohvi plastikpurgist teinud piibu. Ma pean tõdema, et ega ma eriti suur ekspert kanepialal ei ole. Oma 5 korda olin seda enne proovinud, aga mingit mõju polnud see mulle küll avaldanud. Lauri väitis, et tallegi see kraam mõju ei avalda. Seega, et mitte olla ebaviisakad, tõmbasime ka parajad kõhvid.Edasi läks huvitavalt. Mingi hetk näis mulle, et ma näen asju mitte kolme-, vaid vähemalt 5-6 mõõtmeliselt. Kolmemõõtmeline maailm oli justkui teise kolmemõõtmelise maailma sees. Ja peas oli metsik mõtetetulv, üks mõte järgnes teisele. Ühesõnaga, ma olin omajagu kivis. Vahepeal tundus mulle, et muga räägitakse ja ma vastasin eht oossilikult "yeah", aga ma pole päris kindel, kas muga ikka räägiti.Rannast lahkudes oli Marty ära joonud mingi 6 purki rummkoolat ja peale selle oli ta ka parajalt pilves. Aga see kõik ei seganud teda loomulikult autot juhtimast. Nagu ma aru sain, siirdusime Michelle'i venna poole uut kraami hankima, sest see oli vist nende viimane kanep.Marty sõidusokused olid vahepeal silmnähtavalt kahanenud. Pärast seda, kui ta kolmandat korda teelt välja sõitis, ei julgenud ma neid kordi enam lugeda. Aga neid oli PALJU! Mingi valemiga suutis ta ka paremalt poolt teelt välja sõita, aga õnneks ei olnud tihedat liiklust vastu tulemas, nii et midagi hullu sellest ei sündinud. Ta pakkus välja, et kas ma ei tahaks ka proovida sõita. Ma ütlesin, et mul pole juhilube. Marty naeratas laialt, paljastades oma praktiliselt hambutu suu ja ütles :"Mul ka pole lube. Kellelgi meist ei ole!" Ma siiski keeldusin.Vahepeal tegime peatuse ühes teeäärses juurikate müügiputkas. Naljakas asi selle koha juures oli see, et seal polnud müüjat. Olid küll juurikad ja hinnadki ilusti juures, aga müüja asemel oli vaid "honesty box". Ehk siis igaks, kes juurikaid võttis, pani sinna raha oma südametunnistuse järgi. Me panime Lauriga peaaegu õige summa.Umbes kilomeeter peale juurikaid avastas Michelle, et Pippy oli maha jäänud. Egas midagi, auto lendas jälle teelt välja ja tegime natuke offroad'i. Vaene koerakärss ootaski meid seal.Mingi hetk Pippy oksendas autosse. Michelle ütles, et Pippy pole veel autosõiduga harjunud. Minu meelest oksendas ta küll kanepihaisu pärast, mis autos valitses. Või siis selle teodorandi pärast, millega Michell üritas autoõhku "värskendada".Lõpuks jõudsime Michelle'i venna poole. Kuna vend polnud parasjagu kodus, siis jäime teda sinna ootama. Ma uitasin aias ringi, samal ajal kui Lauri rääkis Michelle'iga. Kuulsin kogemata kuidas Michelle rääkis midagi kängurute pooleks raiumisest. Ausõna, midagi sürrimat kui pilves peaga kängurute pooleks raiumisest kuulda, on raske ette kujutada!Saabus vend. Tüüp nägi välja nagu viiking- punased juuksed, suur punane sokuhabe ja võimsad vuntsid. Ise selline mürakas ka veel. Kui punane viiking ja Marty olid oma kaubad teinud ja rahupiipu suitsetanud, liikusime edasi.Korra olin päris kindel, et paneme hunnikusse. Marty sõitis stabiilselt 100 - 120 km/h. Ühe kurvi lõpus oli väike sillake ja Marty sundus otse selle piirdesse. Viimasel hetkel sai ta sellest ka ise aru ja tõmbas järsult paremale. Oleks ta hetk hiljem reageerinud, poleks suurt miskit enam teha olnud.Vaatasin, kuidas Lauri seda sõidustiili talub. Lauri oli ilmselgelt närvis, kuigi üritas ette manada nii rahulikku nägu kui v6imalik.Kui me lõpuks Miriam Vale'i jõudsime, siis Marty enam ei astunud autost välja, vaid tuikus. Kõigepealt tutvustati meid Michelle'i emale. Esimene asi, mis ma tuppa astudes märkasin, oli tohutu hunnik keraamilisi kujukesi. Kõik vabad pinnad toas näisid olevat nende alla maetud.Michelle'i ema oli lühikest kasvu rämedalt paks ja heatahtlik tegelane. Esimene asi, millest ta minuga rääkima hakkas, oli tema varba maha lõikamine. Taivas halasta! Tütar räägib kängude pooleks raiumisest ja ema varba maha lõikamisest. Vägev perekond.Michelle'i teine vend oli samasugune purakas nagu punane viikingki, ainult et tema juuksed, sokuhabe ja vuntsid olid mustad. Erinevalt punasest viikingist oli must viiking väga lobisemishimuline. Poole tunni jooksul jõuudis ta vist küll kogu oma eluloo ette kanda. Mulle jäid meelde vaid üksikud asjad. Nt. see, et hea naine olla see, kellega saab iga päev seksida. Tal olla üks selline kunagi olnud. Mis aga oli kõige hämmastavam tema jutu juures - ta suutis iga loo lõpetada lausega "punc in the face". Ükskõik, millega ta juttu alustas, lõpp oli ikka sama.Mustal viikingil oli lahe koer, kes võis lõputult mängida mängu " sina viskad - mina toon ära". Kui ta paremat mänguvahendit ei leidnud, siis käis ka väike kivi. Kusjuures, kui ta pani sulle kivi jalge ette, aga sa ei teinud välja, siis pani ta kivi sulle jala peale, et sa ikka mõistaksid, et aeg on kiva loopida.Üsna varsti pärast õhtusööki ronisime magama. Neil oli aias üüratu suur telk, oma 2.5 - 3 m. kõrge. Seal me öö mööda saatsimegi.Järgmisel hommikul saime musta viikingiga Gladstone'i. Läksime esimesse ja võimalik, et ka ainsasse päkkpäkersite hostelisse. Maja oli tühi. Umbes 15 min. pärast tuli üks mees, tõenäoliselt omanik. Rääkisime temaga natuke ja tema jutu järgi polevat tööd enne Bowenit üldse võimalik leida. Aga Bowen oli veel 550 km põhja poole Rockhamptonit, kuhu me algselt plaanisime minna.Egas midagi, ajasime seljakotid selga ja hakkasime linnast välja kõmpima. Ma vihkan kõmpimist! Läks u. tund või natuke rohkem, kui me lõpuks sobiva hääletamiskoha leidsime. Proovige ka kõndida tund aega lõõskava päikese käes 20 kg turjal. Täitsa lõbus.Jälle kohustuslikud 2 tundi tee ääres oldud võttis meid peale üks noorpaar. Nendega saime edasi ainult 10 km. Aga kui uuesti hääletama hakkasime, võttis meid kohe esimene auto peale, kus sedapuhku oli sees vanapaar. Vanakestega saime Rockhamptonisse välja. Kuna mees Gladstone'is oli öelnud, et enne Bowenit tööd saada on suht - koht lootusetu, siis otsustasime Rockis mitte peatuda ja kohe edasi hääletada. Vanapaar oli nii lahke, et sõidutas meid linnast väljuva tee äärde.Tunnike tee ääres veedetud, kirusime Lauriga inimesi, kelle väitel pidid rekkad hääletajaid hästi peale võtma. Kõik rekkad, mis meist mööda sõitsid, tõestasid vastupidist.Veel pool tunnikest ja rekka pidas kinni.Rekkamees Darrenil oli küll rohkem hambaid suus kui Martyl, aga neid võis siiski kahe käe sõrmedel üles lugeda. Aga see oli väike asi. Suur asi oli see, et Darren sõitis otse Bowenisse, nii et me Lauriga võisime järjekordselt rahulolevalt naeratada.Ei läinud palju aega, kui Darren, kes oli vahetpidamatult laterdanud rekkameestele omast laterdamist, küsis, kas me kanepipoissi ka teeme. Ma ei uskunud oma kõrvu. Näis nagu võtaksid hääletajaid peale vaid need tegelased, kes kanepit regulaarselt tõmbavad. Meie jaatava vastuse saanud, keeras Darren esimesse teetaskusse ja rullis 2 jointi. Üks meile, üks talle. Ja sõit läks edasi. Darren rääkis, et kanepi tõmbamine teeb ta paremaks autojuhiks, sest see aitab tal lõõgastuda.Vahepeal pani ta mängima kantriplaadi. Ma olin just enne seda mõelnud, et tavaliselt kui autojuht paneb mingi muusika mängima, küsib ta "is it ok?". Ja ma mõtlesin, et mis ma vastan, kui ta kantri peaks peale panema. Ta küsiski " is this music okay?," ja ma vastasin loomulikult "yeah". Plaadi nimi oli tõenäoliselt "country for truckdrivers," sest selle õnnetu laulja laulud olid kõik rekkameestest. Ma ei tea, kas ma kujutasin seda endale ette, aga ühes laulus olid sõnad " put an engine on your balls!?". Valus! Ühe laulu ajal ma juba lootsin, et see pole rekkameestest, sest see algas ühe väikese poisi looga, kes käib koolis ja on muidu tubli laps. Laulu lõpus hakkas see tore poiss aga ikkagi rekkameheks, kes uhkelt asfalti künnab. Lootusetu.Öö saatsime mööda rekka lasti peal. Esimest korda elus magasin ma rekka koorma otsas. Väga hull polnudki, panime papitükid basseinisoola kottide peale, et küljealune ühtlasem oleks ja magasime nagu vanad mehed kunagi.Hommikul kui valgeks läks sõitsime edasi. Darren oli väga abivalmis ja helistas mingitele inimestele, kes tema jutu järgi võiksid aidata meil tööd leida. Paraku polnud neist suuremat abi ja Darreni arvates oli meil veel parem võimalus tööd leida Ayris. Ayr on väike linnake, mis jääb Bowenist veelgi põhja poole. Meil polnud Ayri mineku vastu midagi kuna eesmärk oli ju võimalikult kaugele põhja saada. Ootasime Bowenis ühes pensukas 2h kuni Darren käis koormat maha laadimas ja siis uhasime jälle edasi.Lõpuks jõudsime siis Ayri. Kahe päevaga üle 900 km liikuda polegi kõige hullem. Kuna Darren jättis enne linna sisenemist ühele laoplatsile oma kärud maha, siis sai ta meid otse kesklinna sõidutada.Suundusime kõigepealt ühte karavan parki. Nii kaua kui Lauri vastuvõtulaua- tädi hindade suhtes küsitles, uurisin mina linnakaarti. Seal kaardi peal oli ka mingi päkkpäkersite hosteli reklaam. Nimeks Delta Backpackers. Näitasin seda tädile, kes helistas kohe Deltasse, uurimaks, kas neil vabu kohti on. Oli. Kuna Delta oli lähedal, otsustasime, et kontrollime selle välja ja kui see on ok, siis jääme sinna.Jõudsime kohale, uurisime hindu ja hostelit ennast. Võrreldes East Bundyga tundus koht küll väga kobe olevat. Üürgi oli odavam. Seega otsustasime Deltasse jääda. Kui andsime oma passid koopiate tegemiseks, ütles vastuvõtulaua tsikk "estonians...hmm...we have already 6 estonians here!"Ja nii oligi. Täiesti juhuslikult sattusime Ayri, veelgi juhuslikumalt Deltasse, ja siia jõudes selgub, et siin on eestlaseid jalaga segada. Lisaks hostelis elavatele eestlastele, on siin ka veel 4 eestlast, kes elavad omaette majas. 12 eestlast ühes väikeses Austraalia linnakeses polegi nii vähe.

4. peatükk. Love is in the Ayr.
Niisiis, olime otsapidi Ayris. Nagu selgus pole mitte ainult Eesti väike, vaid kogu Austraalia. Nimelt selgus, et üks Delta eestlastest töötas vahetult enne siia sõitu kasiinos. Ja mitte lihtsalt kasiinos, vaid Kristiine kasiinos. Ja nagu sellest veel vähe oleks, selgus, et me sooritasime koos esmaabi koolitusel eksamit. Ma isegi ei hakka imestama, sest see on lihtsalt liiga absurdne kokkusattumus. Selle kõrval on peaaegu mõttetu märkida, et Helkuri sõber Reelika, kellega me Eestis enne siia sõitu rääkisime, elas ka Ayris ja on siia millalgi tagasi tulemas.Esimene töö oli, nagu vörklistis õhtul seisis, digging sorghum. Küll me mõtlesime terve õhtu, et ei tea, mis kuradi kaevamine see meid hommikul ees ootab. Aga nagu selgus, oli tegemist maailma kõige lihtsama tööga. Nimelt pidime suhkruroopõllul jalutama labidas õlal ja umbrohtu välja kaevama. Aga umbrohtu ei olnud just palju. Seega oli rohkem jalutamist kui kaevamist. Teine päev osutus siiski ka natuke katsumuseks. Nimelt oli neli vagu suhkruroogu kahe juba valmis suhkruroo põllu vahel. Ja seal polnud tuulepoegagi. Aga see-eest peksis päike täiega. Jalakarvad kärssasid ja üritasime liikuda külg ees, et sääremarjad päris põlema ei läheks. Sellest suurt kasu küll polnud, sest päike on siin nii kõrgel, et kogu aeg oled terve kerega päikese käes.Suhkruroopõllul pakkusid suurima elamuse rohutirtsud. Need nimelt suudavad vabalt lennata ja on suured nagu mõned linnud. Samas oleme kohanud linde, kes on väiksed nagu rohutirtsud. Saa sa siis aru.Kahjuks ei olnud seda sorghumi kaevamist aga kauaks. Vaid kaks päeva seda oligi. Ja siis.... vanad head tsukiinid. Ma pean tunnistama, et tegelikult sain ma tsukiinidega päris normaalselt hakkama, ja ei kirunud neid, nagu 90% inimestest, kes neid on korjanud. Kolmandal päeval korjasin juba sellise tempoga, et üks saksa tüdruk ei uskunud, et see on mul alles kolmas päev põllul, ta ütles, et ma jätan mulje, nagu oleks ma seda tööd juba 3 kuud teinud. Aga tegelikult oli mul natuke lihtsam kah kui teistel, sest teisel päeval kutsus ülemus mu enda juurde ja ütles, et ma pean traktoriga sõitma. Mul ei ole siiani õrna aimu kah, miks ta minu välja valis, sest põllul oli ju rahvast küll ja küll. Ma ei hakanud seletama kah, et ma olen oma elus 3 korda varem rooli taga istunud ja et üks neist kordadest oli 5 aastasena isa süles Saiakopli põllutee peal. Seega näidati ära, kus sidur, pidur, gaas ja sooviti õnn kaasa. No ja ma siis sõitsin, alguses vajas harjumist küll keeramine, sest käru ei tahtnud kohe üldse nii ruttu keerata, kui trakats, aga sain hakkama. Kolmandal päeval olin juba pool päeva traktori roolis, lasin vilet ja lükkasin mütsi kuklasse, sest niimoodi on meil, traktoristidel, kombeks.Kolm päeva ma seal olingi, sest kolmanda päeva õhtul tuli Lauri suure õhinaga ja ütles, et meil on võimalus kõrvitsaid korjama minna. Jee-jee!!! Kõik olid rääkinud varem, et kui tahad suurt raha teenida, siis pead ennast kõrvitsatesse sokutama, ja nüüd oli meil see võimalus. Loomulikult ei kahelnud me hetkekski, kuigi mul oli tsukiinipõllul juba täitsa vahva olemine. Oh meid ullikesi. Esimese päeva lõpuks olid mul kõikidel parema käe sõrmedel suured vesivillid, va. nimetissõrmel, kus oli verevill. Nimelt kujunes esimene päev kõrvitsate lahti lõikamiseks, aga nende väikeste tangidega, mis meil olid, oli suht raske seda teha, sest osad varred olid kõvad kui puu ja tangid olid nürid nagu rullnoka naljad. Ja päev läbi neid lõigata - mitte just võrreldav sorghumi kaevamisega. Teisel päeval hakkasime lisaks lõikamisele ka laadima. Laadimine oli väga lihtne, traktor sõitis vaikse tempoga põllul ja sa muudkui loopisid kõrvitsaid suurtesse pooletonnistesse kastidesse. Selja sirutamiseks loomulikult aega ei olnud, sest vastasel juhul oleks traktor juba liiga kaugele ette ära sõitnud. Ja kõrvitsad pole loomulikult sidrunid. Kõrvitsad on rasked. Ja mida aeg edasi, seda raskemaks nad muutusid, kuni lõpuks tundusid nad juba 100 kilostena. Seega loopisin, ja loopisin ja siis enam ei loopinud. Mida sa ikka loobid, kui oled surnud. Pidevalt vasardas peas - surm siin või Siberis, surm siin või Siberis... Kuidagi sain ikkagi hakkama, aga rohkem seda teha ei tahtnud. Ütlesin ülemusele, kes on maailma üks suurimaid perseauke, et ma loobun, rohkem ei tule. Pealegi ei teadnud ma, palju ma selle rügamise eest palka saan. Ülemus, kellega ma suutsin juba vahepeal päris raksu minna (no türa maivõi, kui mõni mees ikka munn on, siis ma annan talle sellest ka teada), ütles, et ma prooviksin ikka ühe päeva veel. Kõheldes ja kaheldes nõustusin, kuigi need palganumbrid, mis ta mulle küsimise peale ütles, ei olnud üldse veenvad. Järgmine päev algas jälle kohe laadimisega (mitte lõikamisega, nagu ta oli rääkinud), ja lõunaks olin ma kui tühjaks pigistatud kõrvits. Inaff is inaff, loobusin. Lauri ütles, et ta ikka proovib veel ja etteruttavalt võib öelda, et ta jäi sinna pooleteiseks nädalaks ehk siis meie Ayris oleku aja lõpuni.Muidugi tegi töö raskemaks ka see, et kogu aeg säras mõnus kevadine päike, nii umbes 27 kraadine. Vett läks nagu loomadel, minusugusel vett tavaliselt mitte jooval inimesel 4 liitrit ära juua polnud mingi probleem. Pigem oli probleem, et sellest veest ei piisa. Lauri rekord oli 7 liitrit päevas.Kuna ma tulin ise töölt ära, siis polnud hostelil mulle kohe tööd anda, paar päeva passisin niisama ja siis sain tööle melonite istutamisesse. Töö oli siiski mitmekesisem, kui vaid istutamine. Nimelt tegime ka harvendamist, mis kujunes nagu sorghumi kaevaminegi, pigem kergeks jalutuskäiguks kilomeetristel vagudel. Üks päev tegime ka natuke arbuusilehtede kõrvale lükkamist. Kas ma ütlesin, et sorghumi kaevamine on maailma lihtsaim töö? Valetasin, arbuusilehtede kõrvale lükkamine on veel 6 korda lihtsam. Kõigile anti kaikad kätte, sellised harjavarred ja ülesanne oli arbuusilehed ja varred selle kaikga tee pealt kõrvale lükata, et traktor neist üle ei sõidaks. See töö oli liiga lihtne ja sellepärast suhtusime me sellesse täie tõsidusega. Töö, mis maksimaalselt oleks võtnud aega 30 minutit, võttis meil terve tunni. Sest me saime ju tunnitasu.
Istutamine ise nägi välja nii, et meil oli väike tokike, millega tegime maa sisse augu ja siis pistsime väikse melonitüdruku (melonipoisid olid juba istutatud) sinna sisse. Kohati oli põld täiesti üle ujutatud ja ma vajusin poolde põlve mudasse. See muidugi viis mind ideele, et kahju oleks kõike seda muda endale jätta, ja seega viskasingi mudaga ühte iirlast. Mud fight!!!! Hostelisse jõudsime üsna mittepuhastena:). Kusjuures jällegi, kogu see mudasõda toimus ju tööajast, aga otsene ülemus oli muhe mees, kes ei öelnud meile midagi, hoidis ennast ainult auto varju, et mitte ise mudaga pihta saada.Kõige lahedamad tegelased olidki hostelis iirlased, kellega sai mõnikord hommiku 4, poole 5ni jämmitud. Kõige rohkem oli jällegi sakslaseid ja pilukaid. Sakslastel on vist toimumas invasioon Austraaliasse. Aga õnneks oli jah piisavalt ka iirlaseid, kes vihkasid saksamassi sama palju kui meiegi. Ühel meeldival iiri tüdrukul oli ka väga "suur hing", mis tegi ta veel eriti meeldivaks.Muide, rääkides farmidest, polegi ma veel maininud, kui suured need on. On vist paslik öelda, et need on SUURED. Näiteks see farm, kus ma melonitega tegelesin, oli 35 000 ha suur. Muidugi polnud kõik see melonite all, enamus maad oli suhkruroo all.Ühel vabal päeval käisime Lauriga kohalikku parki külastamas. See kujunes väga meeldivaks elamuseks. Park ise oli nagu park ikka, aga me jõudsime täitsa lõppu välja, kus leidsime väikese vihmametsa moodi tukakese. Seal oli tohutu hulk nahkhiiri, kes olid suured nagu Moskva metroo rotid, ja kes kisasid nagu purjus kasakad. Lisaks nahkhiirtele olid seal ka päris ehtsad liianid ja me muidugi ei jätnud võimalust kasutamata, et nendega sõita. Ma olen alati end natuke Tarzani pojapojaks pidanud ja nüüd sain aru, et mul on õigus olnud. Lennata liaaniga, nii et tuul kõrvus vihiseb - ei kujuta ette midagi meeliülendavamat.Kuna melonitega tegelemist oli vähevõitu, nii umbes 4 päeva nädalas, ja kuigi Lauri rügas nii et veri persest väljas, ei teeninud ta ka sellest hoolimata suurt midagi, otsustasime jälle kotid pakkida ja Townsville'i hääletada.

5. peatükk. Kaks meest kraavis, lehmast rääkimata.
Enne selle peatüki lugemist soovitan endale ette võtta Austraalia kaart, et saaks täpsema ülevaate jutustatust.Niisiis hakkasime Townsville'i hääletama. Reis kujunes üsna sündmustevaeseks. Selle 100 km vahemaa, mis Ayrist Townsville'i on, katsime kolme autoga. Ainuke märkimisväärt sündmus oli mütsi kaotamine. Ja sellest on mul tuliselt kahju, sest see oli ju äge müts. Ja ilma mütsita on päikese käes ikka suht koht nadi olla. Seega oli esimene asi Townsville'i jõudes uue mütsi ostmine. Kuna aga ühtegi talutavat mütsi ma leida ei suutnud, ostsin hoopiski kaabu, mis hiljem osutus küll liiga soojaka ja ma olin sunnitud veel ühe lätu ostma. Tüüpiline mina.Townsville osutus ilusaks väikeseks linnakeseks, mida ühelt poolt piirab ookean ja teiselt poolt mäed.Üks põhjus, miks me otsustasime Townsville'i minna oli muidugi Billabongi nimeline väike loomaaed, mis asub ainult 17 km linnast. Loomaaed loomaaiaks, aga minuni oli jõudnud info, et seal loomaaias on ka vombateid. Juhuu. Vompsid!!!! Loomulikult ei olnud mingitki kahtlust selles, et mina pean sinna saama. Lauri küll alguses kahtles ja kõhkles, aga otsustas siiski lõpuks kaasa tulla. Billabongi jõudsime kuskil lõuna paiku ja kuna väljas oli liiga soe, siis loomulikult kõik vompsid magasid õiglast vombatiund. Sest ükski terve mõistusega olend ei uita keset päeva päikese käes ringi. Mida tõestab ka fakt, et me Lauriga seda tegime. Niisiis, kuna vompsid magasid, pühendasin oma tähelepanu alguses kängurute sügamisele ja koaalade pildistamisele. Tegin pildi, tegin kaks, tegin kolmandagi. Iga uue pildiga hakkas aga mind vaevama kahtlus, et midagi on mäda. Sest film oleks pidanud juba ammu täis olema. Aga ei olnud. Kui ma olin oma 10 pilti juba teinud, otsustasin, et kerin filmi igaks juhuks tagasi. Üks tühi film oli mul kaasas, et võimalikult palju pilte vompsidest teha. Ja siis tegi zenit midagi, mida zenit ikka teeb. Mitte midagi. Lihtsalt ei lasknud filmi tagasi kerida. Üritasin, mis ma üritasin, aga kuidagi ei suutnud haakida tagasikerimisnuppu filmiga. Ja seega ei saanudki ma mitte ainsatki pilti vompsidest. Ma ei ütleks, et see mind just ülemäära rõõmsaks tegi. Nagu hiljem selgus, ei haakunud nupp filmiga sellepärast, et filmi ei olnudki võimalik tagasi kerida, kuna see oligi juba alguses. Nii et on täiesti võimalik, et ka koaaladest pole mul ühtki pilti. Ma olen vist masohhist, et ma endiselt selle zenidiga pilte teen. Aga see selleks.Ühesõnaga loomaaed oli vahva, krokodillid ja tingod ja koaalad ja muud elukad. Lisaks saatsid meid kogu aeg kaks kängurut. Kuskil kella kolme paiku hakkasid vompsid kah lõpuks ärkama. Sest kõht vajab ju täitmist. Seega nosisid vombid natuke õuna ja kapsast ja porgandit, et siis uuesti magama keerata. Aga enne uut uinakut võeti üks vombi oma aiast välja ja lasti niisama ringi uitama. Ma olin muidugi täieti sillas. Ja siis, tõeline turistitrikk-vombi süles hoidmine. Ma olin muidugi kohe esimene. Vomps ei olnudki nii kerge, ligi 30 kg. Muide, sain teada, ja ka katsuda, et vombidel on selja alaosa nagu kilp. See on selleks, et kui mõni kuri loom vaest vombatit taga ajab, siis sibab vomps oma urgu ja takistab sissetungijad oma kehaga. Ja see kilbi moodi asi ei lase kurjadel tegelastel vombile haiget teha, sest lihtsalt hammas ei hakka peale. Kaval!Townsville'is veetsime kokku 3 päeva, üritasime küll tööd leida, aga mitte eriti edukalt. Seega pärast mõningaid telefonikõnesid otsustasime suunduda Innisfaili banaane korjama minna. Viimasel Townsville'i õhtul otsustasid siis Maarjamaa pojad, et võtavad tiba odavat veini. Kui juba seda viinamarjaleotist piisavalt keres oli tekkis vastupandamatu soov ookeani äärde minna. Ainuke häda oli selles, et rand jäi teisele poole linna ja nii kaugele me kõndida ei viitsinud. Aga ookeani äärde oli ju vaja kuidagi saada. Lähim variant oli minna sadama alale aga sadama alad on teatavasti suht kinnised alad kuhu igat matsi ringi kondama ei lasta. No kurat, mõtlesime, mis tähendab ei saa sinna minna, me ju tahame! Ja nii oligi. Vein kaasa ja minek. Pärast poole tunnist roomamist, luuramist, okastraataedadest üle ronimist olime lõpuks ookeani ääres. Aga millegipärast ei tundnud siiski seda õiget rahuldust. Sest mis esteetilist nautlust sa ikka sadama alal läbi viid. Otsustasimegi praktiliselt kohe tagasi minna. Tagasi minemine võttis aega 5 minutit.Järgmisel päeval seega siis jälle tee äärde. Seekord oli hääletamine suht edukas ja me saime ruttu auto peale. Juhiks tüdruk Saksamaalt, kes oli selle auto saanud ühelt tüübilt Brisbane'is hostelis, et ta selle Cairnsi viiks. Me Lauriga mõtlesime muidugi kohe et persse see Innisfail, põrutame siis kah Cairnsi, kui juba võimalus on. Mida lähemale Cairnsile jõudsime seda rohelisemks läks loodus ja seda suuremaks vajus naeratus Lauri suul. Sest Lauri üks soove oli ju troopikat ja vihmametsi näha aga seni olime ainult savanne põrnitsenud. Oli ilus küll vahelduseks pruuni maa asemel rohelisi metsi ja banaaniistandusi näha.Cairns osutus seni nähtud linnadest vaat et kõige multikultuursemaks. Väga kirev paik. Kokku olime seal kolm päeva, mille sisse mahtus nii mõndagi huvitavat. Näiteks ühel õhtul tahtis meiega kangesti rääkida üks suht-koht ebakaine murjam. Millegipärast arvas ta, et me oleme välja teeninud lühikese ülevaate Austraalia avastamiseloost. Kusjuures väga uuendusliku, ma ütleks. Nimelt selgitas ta meile, et kapten Cook polnud üldse esimene valge mees siin, vaid et hoopis keegi Kolumbuse sõber. Kes täpselt, jäi natuke selgusetuks. Ma ei mäleta täpselt, kuidas me jutud arenesid, aga meie vestlus päädis sellega, et Lauri hakkas talle soome keelt õpetama. Loogiline ju, et eestlane õpetab Austraalias aborigeenile soome keelt. Ja kui juba soome keele algkursus omandatud, sai ka natuke eesti keelt tutvustatud. Eriti sillas oli mees väljendist "mustad pilved". Ta jäigi seda kordama, kui me ta sinna tänavale jätsime. Samal õhtul oli mul veel tegemist ühe gekoga, kes oli nii väike, et mul tuli teda pintsettidega mööda tuba taga ajada ja lõpuks toast välja tõsta. Väga armas.Cairnsis nägime ka väga mõjusat tõusu ja mõõna vahet, mõõna ajal oli ookean oma 100 m. taandunud. Alguses randa minnes ei saand aru, et mis toimub, kus vesi on...Viimasel päeval tuli mul tegemist teha ka ühe usumehega, kes muidugi üritas mind "harida". Alguses ma kuulasin teda viisakalt , aga siis hakkas ta lõpuks tüütavaks muutuma ja ma hakkasin talle omi seisukohti ja mõtteid avaldama. Ei läinud just kaua, kui ta järsult pingilt püsti tõusis ja kiiruga hüvasti jättes lahkus. Ja ometi ei öelnud ma talle otseselt midagi halba. Küll mõned on ikka tundlikud.Vahepeal olime Cairnsis mõned telefonikõned teinud ja välja selgitanud, et Mareebas, Cairnsist u. 70 km läänes asuvas linnakeses, on kindlalt tööd. Egas midagi, otsustasime sinna põrutada. Kuna vahemaa ei olnud pikk, siis vahelduseks kasutasime bussi.Mareebas ööbisime ühes karavan parkis. Kuna hind oli ainult 12 dollarit öö, siis ei osanud suurt midagi sellest kohast oodata. Ja ega ei olnudki suurt midagi oodata, nagu kohapeal selgus. Temperamentne itaallannast omanik juhatas meid tuppa. Ukse pealt vaatas meile vastu laest alla rippuv üksik pirnike, suur, täiesti tühi, tuba, mille tagumises seinas asus nari ning vineeriga kaetud aken. Hetkeks võttis küll kergelt suud maigutama, aga kuna me Lauriga just väga snoobid pole, siis loomulikult olime pakutavaga rahul. Mareebas selgus, et tööd siiski just väga kindlalt pole, parim, mis me saime, oli üks töökoht banaanikorjamises. Seega oleks üks meist tööta olnud ja see ei sobinud mitte. Seega tuli jälle kuhugile mujale minna. Erilisi variante meil enam polnud, me teadsime, et Katherine'is oli mangohooaeg just alanud, aga see asus ju 2500 km kaugusel Põhjaterritooriumil. Ja hääletada 2500 km tundus kuidagi hirmutav, samas raha meil enam nii palju polnud, et oleks selle tee rongi või bussiga katnud. Oli kerge segadus ja pinget oli õhus. Lõpuks ma ütlesin, et sitta kah, mis see siis ära hääletada ei ole, läheb aega mis ta läheb, kunagi ikka kohale jõuame. Lauri aga kõhkles ja kalkuleeris, et kui me näiteks väga palju aega hääletamise peale kulutame, siis lõppeb mangohooaeg varsti ära ja me ei teeni suurt midagi. Lõpuks jõudis ka Lauri kindlale otsusele ja nii me otsustasimegi ette võtta suhteliselt pika hääletamise tee. Et julgemalt hommikul hääletamisele vastu minna, otsustasime, et teeme õhtul ühe portveini linnas, nagu reispassiks vai nii...Läksime linna, ostsime viieka eest pudeli kvaliteetset portveini ja läksime seda ühe kristliku algkooli ees olevasse bussipeatusesse lahendama, või nagu me ise seda nimetasime "küünalt põletama". Kõik oli ilus, jõime, lobisesime, tundsime elust mõnus. Olles juba oma pool tunnikest küünalt põletanud ja parasjagu arutades Antiik-Roomas elamise ilu ja valu, sõitis meist mööda politseiauto, mis kohe ringi keeras ja meie ees pidama jäi. Tundsime, et nüüd on küll vist natuke kehvad lood, erilist optimismi ei tekitanud minus ka fakt, et ma olin just politsei saabumise hetkel bussioote paviljoni katuse küljes rippumas. Selgus, et korralikud naabrid olid märganud kahte kahtlast tüüpi avalikus kohas joomas ja oma turvalisuse pärast muret tundes politsei välja kutsunud. Politseinikud olid äärmiselt viisakad ja üldse mitte üleolevad, nagu tihti Eestis juhtub(à la "noh kodanikud, tarbime avalikus kohas alkoholi, või mis?!"). Meile anti valida, kas valame pudeli maha tühjaks, või maksame trahvi 75 taala. Ei olnud just raske valida, kas 5 taalane portvein tühjaks valada, kus niikuinii oli sees võibolla paar lonksu, või maksta trahv. Ma veel hoidsin pudelisuud võimalikult kaua maa suunas, et politseinikutel mingitki kahtlust ei tekiks minu kuulekuses. Päris niisama me siiski ei pääsenud, meie tundemärgid kirjutati üles ja tõenäoliselt oleme Mareebas nüüd arvel. Me Lauriga olime muidugi väga viisakad ja koostöövalmid ja tunnistasime ning kahetsesime sügavalt oma eksimust. Isegi nii siiralt, et politseinikud hakkasid meid lohutama, et pole viga, midagi halba ju ei juhtunud, ärge muretsege. Eriti hea oli veel see, et üks neist ütles, et me teame küll, et Euroopas on avalikus kohas joomise suhtes teistsugused seadused kui Austraalias. Ma ei tundnud millegipärast mingit vajadust teda sellel teemal valgustada.Järgmisel hommikul hakkasime siis taas hääletama. Oma 2 h tee ääres ja peatus '77 aasta Ford LT(?). Auto oli tõeline maanteeaurik, nii suur, et hõivas terve teepoole. Roolis vanem meesterahvas, kes nägi välja nii, nagu oleks ta ise kah '77 st aastast välja karanud. Ja muusika... mis ma oskan öelda, aasta siis oli '77. Selline tunne oli, et sattusime ajamasinasse. Selle laevaga saime 30 km edasi. Veel 2 ja pool tundi ja meid võttis peale üks umbes meie vanune habemik, kes viis meid edasi umbes 10 km ja pani meid maha käänulisel mägiteel. Jälle uus kogemus, mägiteel hääletamine. Õnneks saime suht ruttu peale. Seekord oli päästeingliks noor tütarlaps oma pojaga. Kui Lauri küsis, et kas ta ei kartnud meid peale võtta, siis vastas ta, et ta ei võta tavaliselt kunagi hääletajaid peale, kuna hirm on liiga suur. Täielik müstika, muidu hääletajaid peale ei võta, sest kardab, aga kuskil mahajäetud mägiteel kahte meest peale võtta ei kartnud... Meile sobis. Temaga saime edasi umbes 20 km. Edasi 5 minutit hääletamist ja meid võttis peale vanem naisterahvas oma 3000 taala maksva prantsuse buldogi kutsikaga. Naine osutus kanadalannast taksitermistiks. Ühesõnaga inimene, kes topib surnud taksikoerad vatti täis. Temaga saime edasi umbes 15 km. Selleks ajaks, kui ta meid uuesti tee äärde maha pani, oli kell saanud juba 4. Ehk siis valget aega hääletamiseks oli jäänud veel umbes 2 ja pool tundi. Ja see 2.5 h ootasime tee ääres, enne kui viimast korda meid peale võeti ja veel oma 20 km edasi toimetati. Seega pimeduses jõudsime väikesesse kohakesse nimega Mount Garnett. Kuna hääletada enam ei saanud, hakkasime otsima kohta ööbimiseks. Ja loomulikult ei teinud me seda seal külakeses vaid ikka vabas looduses külakesest väljas. Lõpuks leidsime sobivaima koha rekkate parklas ühe surnud kotka kõrval. Juba kell 9 õhtul oli selge, et hommikul vastu võetud otsus, magamiskotid kui üleliigne ballast caravan parki jätta, ei olnud vast kõige targem. Kuna olime suhteliselt kõrgel merepinnast, siis muutus õhk ruttu rõskeks ja temperatuur võis kah juba kuskil 10 kraadi ligi kukkuda. Oli külm. Lauri raip jäi magama nigi naksti, aga ma jooksin ringi ja tegin kätekõverdusi, et natukenegi sooja saada. Vahepeal jooksin sinna külakesse kah, et endale mingi naps sebida, aga kõik kohad olid kinni. Ainuke soe riietusese, mis ma Austraaliasse kaasa olin võtnud, oli mu pintsak ja sellest oli ilmselgelt liiga vähe, et külma eemale peletada. Kokkuvõttes magasin ma sel ööl vist 2 tundi, mitte rohkem. Nii et esimene öö Austraalia tähtede all ei olnud üldsegi nii meeldiv, kui oleks võinud arvata.Hommikul pool kuus jälle tee äärde ja hääletama. Kuskil kella üheksa paiku peatus lõpuks ka üks auto, mille juhiks pilves-selgimistega juht. Kuna ta ütles, et sõidab edasi umbes 450 km, siis me muidugi ei teinud probleemi tema ebakainusest. Sõit oli jällegi suhteliselt ärkvelhoidev. Nagu kombeks pakkus ta meile jällegi kanepit, aga me keeldusime, sest magamatusest olime niigi piisavalt sodid. Tüübi sõidustiil oli kohati hirmutav, kuigi alati kui oli kiirusepiirang 80 km/h võttis ta ilusti kiiruse 160 pealt 120 peale. Mingi hetk sõitis meile politsei ka vastu, tüüp hetkeks nagu ehmatas, aga siis ütles laia naeratuse saatel, et pole hullu, ma ületasin lubatud kiirust ainult 40 km/ h võrra. Ainult! Mingis kohas, vist Mount Surprise'is tegime paaritunnise peatuse tüübi sõbra juures, kes oli croc hunter. Ehk siis maakeeli krokodillikütt ja muidu uljaspea. Päris pull tegelane.
Kummaline oli see sõit veel ühe asja poolest. Nimelt oli kogu see 450 km teed palistatud kängurulaipadega. Täiesti hullumeelne, kui palju neid tee peal vedeleb. Ma ei liialda, kui ütlen, et praktiliselt iga kilomeetri peal oli vähemalt üks laip. Tundub, et siin on haruldased need juhid, kes kunagi kängurut alla poleks ajanud, mitte need, kes on. Austraalia-surnud kängurute maa!Natuke maad enne seda, kui juht meid maha pidi panema, nägime emusid. Kaks suurt emu 4 väikse emuga ületasid meie ees teed. Väga lahe, kusjuures emude nägemine ei pidanudki nii igapäevane asi olema.Lõpuks jõudis kätte siis ka lahkumisehetk ja meid pandi maha täielikus pärapõrgus, kus liiklust ei olnud pehmelt öeldes ollagi. Kusjuures päike peksis täiega kaela ja varju ei olnud kusagile minna. Mul oli veel eriti hull olla, sest eelmisel päeval olin korralikult ära kärsanud ja nüüd pidin päikese käes pikkade riietega olema. Huh! Mingi poole tunni järel tuli esimene auto, kes meid ka õnneks peale võttis. Juhi käest saime korralikult noomida, et kas meil aru raasu peas ei ole, et ennast sellises kohas maha lasime panna. Ta ütles, et mõnikord sõidab seda teed ainult paar autot päevas ja me olime endalegi teadmata tõsises ohus. Me muidugi kehitasime õlgu ja ütlesime, et no kunagi ikka peale oleksime saanud. Selle mehega saime edasi mingi 70 km ja jõudsime kohakesse nimega Normanton. Hääletasime kuni pimeduse saabumiseni, peale me enam ei saanud. Polnud ka ime, sest me nägime tõenäoliselt välja nagu dementsed. Asi nimelt selles, et Normantonis oli ropult kärbseid ja korralikult hääletada ei saanud, sest kogu aeg tuli käega vehkides kärbseid ära ajada.
Niisiis ootas meid ees teine öö tähtede all. Sobiva kohakese leidsime Normantoni surnuaia ühes nurgakeses. Enne magamaminekut palusime Austraalia esiisade vaimudelt andeks, et nende rahu rikume ja vaikselt lootsime, et vast möödub öö rahulikult. Möödus. Öö oli väga soe ja mõnus kui välja arvata see, et pimeduses tundus, et kuidagi imelikult palju sipelgaid on meie peal. Ja sellised suured ja kurjad. Hommikul ärgates selgus, et me olime enda magamispesad teinud 2 meetri kaugusele paarist sipelgapesast. Sipelgad polnud siiski ainsad eluslooduse esindajad. Kuskil kella 2 paiku öösel kuulsin läbi une, et kuskilt lähedalt kostavad potsatused. Ikka pots.. pots.. pots.. pots... Alguses mõtlesin unise peaga, et mingid viljad kukuvad puu otsast, aga siis hakkas kahtlasena see teooria tunduma, sest potsatused olid kuidagi liiga rütmilised. Selgus, et kängud hüppasid meist umbes 5m kauguselt mööda. Hommikul ärgates seirasid meid vahetust lähedusest 3 kängut (võimalik, et tegelikult wallabyd, need on väiksemad kängud) endil peas näod, et "mida helmetit need tüübid siin teevad?" Me muidugi tegime jälle näo, et "mingid kängud ei tule siin hüppama, ja me magame seal, kus tahame!" Kokku kohtasime sel hommikul 10 kängut.Hääletama hakkasime 6.15 ning esimene auto sõitis meist mööda 6.45. Paar tundi tee ääres hääletatud
(kuigi ega just suurt midagi hääletada polnud) ja kärbseid talutud, sai meil siiber ning me otsustasime kõndida 7 km tagasi ühe teeotsani, kust lootsime saada autode juurdevoolu. 7 km raskete seljakottidega ja 38 kraadise päikese all kõndimist on elamus, mida on raske kirjeldada, seda peab ise kogema. Kui me kohale jõudsime pärast paaritunnist matka, oli mu särk nii märg nagu oleksin selle vette kastnud. Muide, 38 tselsiust oli nii minu kui Lauri rekordkuumuseks, mida meil on taluda tulnud. Ühtlasi sai see ka meie hääletamise rekordkuumuseks. Minu hääletamise temperatuuride vahe tõusis 66 kraadini: -28st +38ni.Sõnaga, jõudsime sinna teeotsa. Kohapeal selgus kurb tõsiasi-sealt ei tulnud autosid juurde, vastupidi. Needki vähesed autod (5-6 tükki tunnis), mis meist mööda sõitsid, keerasid sealt teeotsast vasakule. Seega ei läinud meile vajalikus suunas ühtki autot. Läks natuke aega mööda ja me purustasime veel ühe rekordi. Nimelt ei olnud kumbki meist pidanud hääletama kauem kui 4 tundi. Lauri rekord pärines 2001 aastast Imaverest, minu oma samast aastast Flensburgist Saksamaal. Nüüd oli 4 h möödas ja me olime endiselt tee ääres. Kuna asi oli enam kui nutune, otsisime Lonely Planetist (LP) alternatiive hääletamisele. Selgus, et üks buss sõidab esmaspäeviti Normantonist Maunt Isasse (eestikeelsed nagu me oleme, kutsusime seda Isamäeks). Mt. Isa asub selle maantee peal, mis viib Katherine'i. Ainuke häda oli selles, et et just oligi esmaspäev. Seega oli meid halvima stsenaariumi kohaselt oodanud nädalane passimine linnas, kus oli 1500 elanikku. Tagasi Cairnsi ei tahtnud ka mingil tingimusel minna. Seega olime hädas nagu mustlane mädas (mis iseenesest võib päris võigas vaatepilt olla). Lähim asula selles suunas, kuhu me minna tahtsime oli Cloncurry, 380 km kaugusel.Otsustasime, et kui me kella 5ks pole peale saanud, siis jätame suured sumadanid võssa ja tatsame tagasi Normantoni. Meie lootused olid seotud sellega, et kuna LP oli eelmise aasta väljalase, siis on äkki toimunud muutused sõidugraafikutes ja mõni buss ikkagi läheb sinna maanteele, kuhu meil oli vaja välja jõuda.Esimene auto möödus meist siis, kui olime 2 tundi seal tee ääres oodanud. Ja oh seda imet, auto jäi pidama, et meid peale võtta. Kell oli 12.45, seega olime ühtekokku hääletanud 6 ja pool tundi.Meid võtsid peale seekord siis kaevurid, kes olid kalal käinud. Kinnitust sai kuuldus, et kaevurid teenivad rämedalt raha. Tüüpidel oli suht-koht uus Nissani maastur ja selle taga paat. Juht ütles, et ta oli just uue mootori paadile $18 000 eest ostnud. Lauri küsimise peale ütles tegelane, et ta käib kuskil 4-5 korda aastas kalal. Seega ostis ta $ 18 000 eest paadimootori, et 4-5 korda aastas 500 km kaugusel kalal käia. Kusjuures keskmine palk Austraalias on $36 000- $40 000 aastas.Eniveis, saime nendega Cloncurrysse kuskil kella 5ks õhtul. Proovisime natuke hääletada, aga tulutult. Niisiis lükkasime suurema hääletamise edasi teisipäevaks, jätsime seljakotid linnast 2 km kaugusele võssa ja läksime linna. Kuna 3 päeva polnud pesta saanud, siis mõtlesime, et uurime ka ööbimis-pesemisvõimalusi. Alla $30 öö me ei leidnud, seega jäi suurem pesemine jälle ära. Ostsime poest juba traditsiooniks saanud saia ja viilutatud juustu (kuigi viimane kippus kotis vägisi sulatatud juustuks muutuma) ning hakkasime sobivat ööbimiskohta otsima. Lõpuks leidsime hea koha linnaservas mangopuu all. Mina magasin triiksärgi väel, aga ikka kippus palavaks minema. Hommikul enne kakaduud ja koitu kobisime linnast välja. Hääletama hakkasime jälle 6.15. Kuna Mt. Isa asus lähedal (vaid 117 km) ja me polnud ennast pesta mitu päeva saanud, siis otsustasime Isamäel aja korraks maha võtta, pesta, kusta, kammida ja järgmisel päeval (kolmaba) edasi hääletada.Nagu valgeks läks, ilmusid ka kohe kärbsed välja. Kahepeale kokku võõrustasime Lauriga oma 100 kärbest. Me lausa kihasime neist. Normantonis olin korra proovinud neid ka tappa, aga mõistes asja lootusetust, olin loobunud. Nüüd sai nii siiber, et hakkasin neid maruvihaselt uuesti nottima. Tunni ajaga lõin tagasihoidlike hinnangute kohaselt 50 tükki maha. Mitte et neid väiksese märkmikuga lihtne tabada oleks! Ja tõesti tundus, et neid jäi vähemaks.Kärbestest veel rohkem ärritas see, et autod ei võtnud peale. Erinevalt Normantonist oli liiklus täitsa olemas, aga nagu Lauri selle ilusti sõnadesse valas "ei pidanud keegi vajalikuks kinni pidada." Olime 3 päevaga 1000 km hääletanud, mis asjaolusid arvestades oli täitsa okoo, aga nüüd ei saanud põhimaanteel 100 km edasi. Pärast kuut tundi hakkas tunduma, et meil on reaalsed sansud eelmisel päeval püstitatud rekord purustada. Ja purustatud ta sai. Kui möödunud oli täpselt 7 h hääletamise algusest (ehk siis kell oli 13.15), keeras maanteele road train. Road trainid on hirmsad loomad, üle 50 meetri pikad, mootoris 700 suksu jagu jaksu ning ees on neil kängururaua asemel saha moodi asjandus, mis pühib lehmadki teelt nii, et ei saa arugi. Tähendab, rekka ei saa aru, lehm saab päris hästi aru.Ühesõnaga keeras road train maanteele. Iseenesest oli see vähetähtis fakt, sest seesama rekkaelukas oli meist juba oma 10 korda sel päeval mööda sõitnud. Aga oluline oli see, et teele keerates seiskas ta hetkeks maanteel oleva liikluse (loe: 4 wd Toyota maasturi). Ja kuna Toyota nagunii peaaegu seisis meie juures, siis otsustaski ta meid peale võtta. Hiljem tunnistas juht, et kui see road train poleks tal hoogu maha võtnud, siis vaevalt ta peatunud oleks. See fakt näitab selgesti kui väikestest asjadest võib sõltuda hääletamise edu.Lauri jooksis kohe auto juurde ja küsis, et kaugele ka minek. Vastuse saanud, tuli mulle vastu (ma kohe üldse ei armasta jooksmist ja lonkisin auto suunas) ja ütles, et päris Mt. Isasse auto ei lähe, aga kuhugi poole peale vist. Noh hea seegi.Lõpuks sain ma ka ennast autosse ja istusin ette. Rääkisin juhiga juttu (tavaline teema - kaua oleme Austraalias olnud, kauaks jääme jne blablabla) ning mingi hetk ta küsis, et mis me Isamäel teeme. Ma siis seletasin, et tegelikult läheme Katherine'i mangosid korjama, Isamäel lihtsalt puhkame päevakese. John ütles seepeale, et ta läheb ka sinna.Ma ei saanud hästi aru, et mismoodi siis, ta ei pidanud Mt. Isassegi välja sõitma ja nüüd ütleb, et läheb Katherine'i kah mangosid korjama. Küsisin kohe uuesti, et kuhu sa siis sõidad. Ja vastus oli uskumatult ilus - Katherine'i. Seega saime auto peale, mis oli nõus meid 1500 km edasi viima.Mõnda aega olime sõitnud, kui ma järsku märkasin, et tüüp ei hoia jalga pedaali peal. Siis märkasin tagaistmel ratastooli. John rääkis hiljem, et ta oli 1980ndal aastal autoõnnetusse sattunud, mille tagajärel olid tal mõlemad jalad halvatud. Seega oli ta sama kaua olnud halvatud kui meil Lauriga vanust.Isamäel tegime väikese tankimispeatuse ja sõitsime edasi. Muide, Isamägi on Austraalia suurim sisemaa linn. Linna sissesõitjaid tervitab silt: "Welcome to Mt. Isa. Now you are real aussie!"Enne päikeseloojangut jõudsime Northern Territorysse. See oli esimene kord meie siin viibimise aja jooksul, kui me Queenslandist välja saime. Üsna ruttu muutus ka loodus. Puid jäi järjest vähemaks kuni lõpuks laiusid mõlemal pool teed lõputud lagendikud, kus ainukeseks vaatevälja piiravaks "asjaks" oli silmapiir. Väga sürr.Maantee oli väga tühi, paari tunni jooksul tuli meile vastu 2-3 autot, ja meiega samas suunas sõitjaid ei õnnestunud üldse kohata.Kuskil kesköö paiku peatusime ühes homesteadis. Homestead on selline kohake, kus sa saad pesta, süüa, magada, tankida. Ühesõnaga väike päästev oaas keset laiuvat mittemidagit. Lõpuks ometi sai ennast pesta. Nelja päeva mustus kanalisatsiooni lasta tundus nii hea, et ma ei pööranud mingit tähelepanu sellele, et mu saunalina natuke imelikult lõhnas. Kuivatasin ennast ära ja siis alles hakkasin aduma, et ma haisen millegipärast kängurute järele. Läks hetk aega enne kui sain aru, mis ma teinud olin. Nimelt väljas ööbides olin ma alati ju saunalina külje alla pannud. Ja ma mäletan eriti selgelt, et Normantonis oli suhteliselt palju kängurukomme maas vedelemas. Seega põhimõtteliselt hõõrusin ma ennast pärast duši alt tulekut kängurusitaga kokku. Tüüpiline Sursu! Aplaus palun!Kella 3 paiku öösel tegime teeäärses puhkealas peatuse ja see oli ka meie viimane tähtede all magamine selle hääletamise jooksul. Jälle palju sipelgaid, hiljem palju sipelgahammustusi, aga muidu jällegi väga soe.Reis kulges viperusteta ja otsustasime viimast korda tankida 300 km enne Katherine'i. Ja loomulikult juhtus siis midagi. Ei saa ju olla nii, et me reisime 1500 km ilma viperusteta. Juhtus see, et bensujaamas märkas John, et järelkäru ratast ei hoidnud mitte miski kinni. Võibolla ainult hea tahe meid mitte maha jätta, oli ratast minema lendamisest hoidnud. Niisiis tuli ratas ära vahetada. Selgus aga, et mingi jubin tuli veel koos rattaga ära võtta, sest selle kuullaagrid ja mingid väiksemad jubinad olid katki ja uut ratast ei saand selle niisama peale ajada. Aga see suurem jubin oli nii kõvasti kinni, et mitte mingi variandiga ta lahti ei tulnud. Ühesõnaga, ma ei vaeva teid tehniliste peensustega, sest te ei saaks neist niikuinii aru. Sest mitte igaüks ei taipa jubinatest nii palju kui mina. Lõpuks õnnestus meil hankida gaasikeevitus, jubin lõigati lahti, gaasikeevitusemehe käest saime uue jubina ja pärast 6 tundi saime jälle minema. Enne pimedat jõudsime Katherine'i. Peab ütlema, et oodatust varem, sest me olime planeerinud vähemalt nädal aeg selle matka peale, aga kohale jõudsime 5 päevaga. Südamlik hüvastijätt ja me suundusime hostelit otsima.Remark: Kui keegi peaks nüüd mõtlema, et mis see lehm seal pealkirjas teeb, siis mainin, et tegelikult reisisime ju kolmekesi. Mjäu oli kõik see aeg kaasas. Ja peab mainima, et Mjäust paremat reisiselli (reisilehma) annab otsida. Alati naerulsui ja ta ei virisenud mitte kordagi selle reisi vältel.

6. peatükk. Another day, another dollar -prantslane Iann
Pealkirjaks olev lause iseloomustab kõige paremini neid tundeid, mis meid kuu aega mangofarmis töötades valdasid. Aga kõigest järjekorras...Katherine'i backpackersis kohtasime esimest korda selle reisi jooksul venelast, kes väitis end küll eestlane olevat. Hoolimata olematust eesti keele oskusest. Pidavat Tallinnas elama.Järgmisel päeval hakkasime tööd otsima ja õdakul olime juba Ballongilly nimelises mangofarmis. Lauri kutsus Ballongillyt küll märksa suupärasemalt Pilla-pallaks. Nagu elu näitas jäime sinna täpselt 4 nädalaks. Selle aja jooksul oli meil 1 vaba päev ja Lauriga kahepeale kokku käisime linnas 5 korda. Seega, ega me just eriti palju sealt farmist välja ei saanud.Järgmisel päeval pärast saabumist põrutasime kohe mangosid korjama. Võib tunduda, et mis see siis ära ei ole - võtad mango puu otsast ja viskad kasti. Aga ei, elu ei saa ometi nii lihtne olla. Esimene asi, mida tuli endale selgeks teha, oli mango murdmine varre küljest. Lihtne nagu laste laulupidu? No peaaegu... Asi nimelt selles, et kui sa mango varre küljest murrad, pritsib sealt murdmiskohast paraja survega mangohapet (mango sap). Ja sellega pihta saada polnud just kõige arukam. See pole mingi sidrunihape, mida paned vee sisse ja jood ära. Tegemist on väga kange kraamiga, mis nahale sattudes põletab vermed välja. Ja mangole sattudes pidi ta, ülemuse sõnul, vilja rikkuma 22 sekundiga. Ise stopperiga aega ei võtnud, seega ei oska seda väidet kommenteerida. Muidugi polnud võimalik päevad läbi nii hoolikalt korjata, et happega üldse pihta ei saaks. Mul nägid jalad välja nagu oleksin ennast okastraadiga süganud ja ega Laurigi kergemalt pääsenud. Aga noh, me vähemalt üritasime ennast hoida, aga seal oli ka üks ohmu, kes sai ühel hommikul 4 korda seda hapet silma. Ma ei kujuta ette, mismoodi see tal õnnestus. Igatahes nägi tüübi silm välja nii punane, et mõni kahvatum peetki oleks seda nähes häbelikult nina urgitsenud. Ta ei olnud paraku ainuke ohmoon seal...Nii, peale mangohappe tegi töö muidugi raskeks ka kuumus. Kui sulle ikka pidevalt 42 tselsiust pähe peksab, siis ega väga meeldiv töötada polegi. Me küll üritasime optimismiga kuumust lüüa ja võllahuumorit visata, ning iga päev ikka nentisime, et õnneks "väga külm" ei olegi, hoopis "mõnusalt soe" on.Kõige vastikum asi mango korjamise juures oli oht saada mangolööve (mango rash). See on allergiline reaktsioon mangohappele. Alguses hakkab nahk hullult sügelema ja kobrutama. Ja kui ma ütlen hullult sügelema, siis ma mõtlen, et HULLULT sügelema. Pärastpoole, nii umbes 3-4 päeva järel, kui sa pole ennast ravima hakanud, läheb sul kael ja nägu mõnusalt paiste. Ühesõnaga väga süütu lööve see polegi ja selle ravimine võtab umbes 3 nädalat. Mina muidugi jätkasin eksootiliste haiguste läbipõdemist. Kui Sambias sain malaaria, siis ei jätnud ma muidugi siingi juhust kasutamata ning 1.5 nädalat peale töö algust olin endale rashi saanud. Peab tunnistama, et ma ei olnud selle üle just ülemäära õnnelik. Arsti külastamine tegi mind $55 võrra vaesemaks ja tablekad maksid veel $14 lisaks. Mitte just kõige odavam lõbu. Õnneks ma paiste ei läinud erinevalt mõnest teisest seal farmis ja pääsesin ainult(?) hullu sügeluse ja kobrutava nahaga.Peale minu said ikka veel päris mitmed endale selle lööbe. Oli ka muidugi tõsiseid hüpohondrikke, kes iga sääsehammustust ja sügelevat kohta lööbe alguseks pidasid. Lauriga naersime, et kui osadel on mango rash, siis neil on mängu räsh. Mängu räshi all kannatas eriti üks paljudest sakslastest. Täielik ohmoon jällegi, ma ei saa aru, kuidas mõnele mehele on lusikaga antud ja kulbiga võetud. Minu geniaalne õde ütleb selliste tšellode kohta tavaliselt "pikk kui latt, loll kui tatt." Enam lähemale tõele ei saakski olla.Lööbe saamine tähendas automaatselt seda, et ma enam mangosid korjata ei saanud ja seega veetsin ülejäänud aja laos mangodele kleepse peale tagudes ja mangokaste tõstes. Lisaks sellele, et neid korjata enam ei saanud, ei saand ma neid enam ka süüa ja see oli eriti narr, sest see oli tõenäoliselt mu elu viimane võimalus tasuta mangosid süüa, nii palju kui sisse mahub.Kuigi paljud said mängu räshi, et põllult lattu sorteerimisse ja pakendamisse saada, ei saa öelda, et laos just palju lihtsam oleks olnud. Tselsiuseid oli küll vähem, mõnikord isegi alla 40 kraadi, aga see-eest oli kogu aeg hirmus tamp taga. Kui 5 sekundiks ringi vahtima jäid, leiti sulle kohe mingi uus töö. Lisaks sellele hakkas kastide tõstmine lõpuks ka seljale ja viimane nädal läks juba selja- ja neeruvaludega võideldes. No pain, no gain.Lauri ei saanud ei löövet ega ka seljavalu, aga see-eest õnnestus tal midagi palju sürrimat saada. Nimelt sai ta külmetuse. Hihihiii. Väljas on üle 40 kraadi kuumust ja ta narr külmetab ennast haigeks. 3 päeva küttis endale kõvasti kuuma teed ja paratsetamoli sisse ning kandis pikki pükse ja mitu kihti pikkade varrukatega ürpe. Samal ajal kui mina oma lööbega kandsin ainult lühikesi pükse. Juba tsärgi kandmine tundus masohhistliku aktina.Oleme Lauriga end ikka tolerantseteks inimesteks pidanud, aga mangosid korjates oli kohati väga raske rassistiks mitte muutuda. Ei ole ma näinud laisemaid tegelasi kui need murjamid, kellega me koos töötasime. Tüübid istusid konkreetselt puu all ja ootasid, kuni me kogu töö ära teeme. Ja kui nad töötasid, siis ka imeaeglaselt. Üritasin ühe murjamiga vahepeal samas tempos mangosid korjata, ausõna, mul oli tunne, et liigutan ennast aegluubis. Normaalse tempoga töötades korjasin murjamitest 4-5 korda kiiremini. Aga samas peab tunnistama, et Lauriga olime ka ühed parimad töötajad seal farmis. Jajaaa, ma tean, et paljud mu tuttavad ei usu mind, aga vat tuleb välja, et raha nimel olen ma kõigeks valmis. Isegi tööd olen nõus tegema. Ma tean, et nad ei usu ka seda ema, aga tuleb välja, et ma pole sugugi maailma kõige laisem inimene. See teadmine rabas ka mind päris ootamatult.Mingi aeg saabus farmi veel 2 eestlast, mis tõestab veelgi seda, et Austraalia on varsti eestlastega üleujutatud. Tegemist oli paarikesega, tüdruk oli selline tavaline mittemidagiütlev tegelane, aga mees ütles nii mõndagi. Kahjuks. Sest kui ta oleks vait olnud, siis oleksin tast võibolla miskit head arvanud, aga nagu ta suu lahti tegi, sain aru, et tegemist on väga lolli inimesega. Isegi minust rumalamaga vist ja see ütleb juba nii mõndagi. Kuna mul on teatavasti allergia lollide inimeste vastu, siis ei saanud meist just parimad sõbrad, aga nagu hiljem selgus, ei olnud sel tüübil seal farmis kellegagi head klappi. Mulle isegi öeldi, et see tšombe viib eestlaste hea maine alla. Selle hea maine olime muidugi meie Lauriga loonud (ja ma tean küll - koerasaba....). Põhjus, miks ma seda paarikest üldse mainin on see, et nad olla (nagu nad tagasihoidlikult teemaväliselt mainisid) kunagi käinud "Malaisia" nimelises reality shows ja olla isegi peaaegi Malaisiasse saanud. Uhke värk ikkagi, tegemist ju peaaegu kuulsate inimestega. Reality staarid (arooniad on ka head, irooniast rääkimata).Kui teistest tegelastest rääkida, kes meiega seal farmis olid, siis peab nentima, et seltskond oli suht igav. Mõned helgemad tegelased, aga suurem osa oli täiesti mõttetud tüübid. Nagu näiteks tüütud sakslased, hiiglaslike rindadega kanada tüdruk, kes tahtis endale nii mu kaabut kui ka James Deani tsärki. Ta olla Deani armunud. Ma ei osand selle armumise kohta suurt miskit kosta, nekrofiilid on minus alati kerget kõhedust tekitanud.Siis oli veel üks Quebeci tüdruk (keeldus ennast kanadalaseks nimetamast), kes hoolimata faktist, et ta oli farmis koos oma poisiga, mulle ennast vägisi külge kleepis ja voodissegi ronis. Ma olin sellisest harjumatust tähelepanust pisut nõutu ja ei osanud muud teha, kui vaikselt nohisedes eemale hoida. Voodist ajasin ta ka muidugi ära. Raisk, ma ei kannata kui kutsumata külalised mu voodisse ronivad, olgu nad siis lutikad või quebeclased.Lisaks oli kentsakamatest tegelastest veel kaks parajalt matsakat austraallast. Kuna ühe nimi oli Ash (e.k. "tuhk"), siis ei olnud raskusi ta kamraadile hüüdnime välja mõtlemisel. Tuhk ja Tolm pidasid ennast suurteks mangokorjamise ekspertideks. Kui Tolm veel natuke töötas, siis Tuhk oli küll laisk nagu murjam. Mõlemad olid küll sellised kõvad tursked vennad, aga jube tundlikud. Mingi aeg suutsin ma mõlemat solvata. Mul on vist selle solvamise peale annet. Aga noh, ma ei saanud sinna midagi parata. Näiteks tegin ma laos seda tööd, mida muidu tegi Tuhk. Õhtul tüüp küsib siis mu käest, et kuidas oli, raske jah? Ma siis vastasin, ausalt, et mu meelest on see kõige lihtsam töö laos üldse ja ma võikski seda tegema jääda. See käis muidugi Tuha eneseuhkuse pihta, sest ta ikka rääkis, kui rasket tööd ta peab tegema. Lõpuks olime muidugi jälle kõik suured kamraadid.Kõige "huvitavam" tegelane ja Lauri absoluutne "lemmik" oli Fin. Väike indoneesia naine, nii umbes 50-60 aastane. Kuna ta oli teistest nii palju vanem, siis mängis ta meile miniema. Uuris ikka kogu aeg, mida ja kuidas me sööme. Põhikild oli see, et ta ütles meile kogu aeg: "Ma vaatan, et te sööte kogu aeg nuudleid. Aga vitamiine on vaja, te peate rohkem rohelist sööma." Söögiteema oli talle väga oluline. Tal oli ka harjumus vahetada inimestega toitu. Juba esimesel päeval pakkus ta Laurile, et anna pool oma taldrikust mulle, ma anna pool enda omast sulle vastu. Mulle teatas ka ükskord: "Sul on liiga palju tomateid, mul on liiga palju porgandeid. Vahetame!" Otsi lolli. Ta oli konkurentsitult kõige tüütum tegelane seal. Kui Lauri haige oli, siis ühel õhtul keetis ta Laurile suppi, tõstis taldrikusse ja kamandas Laurit sööma. Lauri ütles, et küll ma pärast söön, las ma teen enne oma toidu valmis. Aga tädi ei jätnud jonni, ja kamandas Lauri kohe sööma, lõpuks ei jäänudki vaesekesel muud üle kui suppi sööma hakata.
Ma olen maalaps ja ikka harjunud rohkem loomade kui inimeste seltskonnaga, ning seetõttu oli ma rõõmus, et farmis oli peale inimeste veel teisigi tegelasi. Näiteks elasid meeste wc loputuskastis rohelised konnad. Või kui täpsem olla, siis oli tegemist rohelise puukonnaga (green tree frog). Väga vahvad tegelased. Nende elu eesmärk näis olla võimalikult roheline ja teha seda vee lähedal. Eesmärgi täitmine õnnestus neil suurepäraselt. Selles samas wc-s hüppasid ükskord potist välja pruunid konnad. Just siis, kui ma vee peale tõmbasin. Tegelastel oli kindel soov veega mitte alla minna, mis iseenesest on täiesti mõistetav. Nad suutsid mind korralikult ehmatada, kujutage ise ette olukorda - teed rahulikult häda ära ja tõmbad vee peale. Ning siis järsku hakkavad vops ja vops potist konnad välja hüppama.Peale konnade oli meil seal veel loomulikult gekod, lendavad rohutirtsud (ca. 15-20 cm suured) ja paaril korral roomasid ka maod ringi (ma nägin neist ainult pilte). Ükskord oli madu end naiste wc-s mugavasti sisse seadnud.Kuna farmi lähedal oli jõgi, siis sai seal ääres ka jalutamas käidud. Ujuda seal loomulikult ei tohtinud, sest krokodillioht oli liiga suur. Oligi kummaline mõelda, et jões pole ohutu, sest sind võidakse ära süüa. Terve elu on krokodillid olnud minu jaoks loomad, kes on kas telekas või loomaaias, aga siin on nad nüüd täiesti reaalsed. Üldse on siin piirkonnas vähe jõgesid, kuhu sa võid krokodille kartmata ujuma minna, sest krokosid on siin hulgi. Nii magevee (freshwater croc) kui ka soolase vee krokodille (salties). Kui magevee krokode käest võid veel vigastustega pääseda, siis saltiesed pistavad su koos naha ja kaabuga pintslisse.Ühel pühapäeval tahtsime Lauriga teisele poole jõge saada. Otse läbi jõe muidugi minna ei saanud. Uurisime ja puurisime, lõpuks leidsime koha, kust oleks kuiva jalaga üle saanud. Oli vaja lihtsalt tungida läbi läbipääsmatu taimestiku ja natuke kivide ja langenud puude peal akrobaatikat harrastada. Olgu öeldud, et läbi me tungisime ja teisel pool jõge käisime ikka ära. Kuigi see taimestikust läbitungimine matšeeteta tähendas seda, et farmi tagasi jõudes olime parajalt verised. Lisaks saime mõlemad sutsaka mingilt tegelaselt. Aga see sutsakas oli nii tugev, et tundus, nagu oleks keegi sulle naela säärde virutanud.Viimasel päeval farmis lasi üks tüüp kõigil midagi oma auto peale kirjutada. Ütles mulle ka, et kirjuta midagi mälestuseks. Ma siis kirjutasin:"situ ruttu, karu tuleb!". Lauriga reisides oleme endast mahajätnud tavaliselt kaks sõnumit. Üks ongi "situ ruttu, karu tuleb!" ja teine "Läti vabaks!". Nii et kui te kunagi peaksite sattuma surnud känguru maale ja näete kuskil selliseid sõnumeid, siis suure tõenäosusega on need meie kirjutatud.Viimasel õhtul korraldas farmer päris korraliku sööma. Ja ka õlutit oli parasjagu. Me siis mõtlesime Lauriga, et noh, viimane õhtu, paneme nüüd täiega. Kõik teised rääkisid kah, et nüüd pidutseme nii et maa on must. Aga reaalsus? Reaalsus oli see, et hommikul kell 5 olime Lauriga ainsad, kes püsti seisid. Kõik teised olid kustunud. Iga kord kui eesti mehed tahavad korralikult tina panna, kustuvad teised ära. Kohe näha, et rahval pole korralikku kooli selja taga.Muidu on küll kõvad tinistajad, igal õhtul ikka libistasid õlut, aga suuremat andmist nad vastu ei pea. Egas olnudki miskit teha, ma keerasin magama. Lauri aga oli nagu karu soojal talvel. Magama ei jäänud, müttas nii kaua ringi, kuni mu ka uuesti üles ajas. Kell oli siis 7 hommikul. Aga noh, 2 h ikka rohkem magatud.Lõuna paiku hakkasime bussiga Darwinisse sõitma.

7. peatükk. Paukuv jaamavagun.
Darwinis võttis meid vastu korralik õhuniiskus. Õues seistes võttis aega u. 5-6 minutit, et särk higist märg oleks. Kõndides läks aega maksimaalselt 3-4 minutit. Nagu Lauri tabavalt ütles: "Ma ei higista nagu loom. Ma higistan nagu kaks looma!"Peale meie jaoks metsiku niiskuse (kohalike sõnul olevat niiskus alla detsembri keskmise?!) oli Darwinis ka metsikult backpackereid. Iseenesest polegi see väga üllatav, sest Darwin on värav Aasiasse. Paljud lõpetavad oma Austraalia reisi Darwinis, et siis enne koju minekut ka natuke Aasias (enamasti Tais) ringi vaadata.Kuna olime kuu aega rämedalt rüganud, siis esimest korda selle reisi jooksul tundsime, et nüüd on võimalus ka puhata ja mängida. Lauri tegi asja väga lihtsaks ja ütles, et tema näeb nelja valikut, mida me rahaga teha võiksime.1.Sõita Fidžile2. Sõita Balile3.Võtta mõni Austraalia sisene tuur, või4. Osta auto.Kuigi raha oli hetkel piisavalt (olime isegi saanud mingi $400 rohkem kui olime arvestanud), tuli siiski ka natuke majanduslikult mõelda. Kõiki variante oleksime saanud endale lubada, aga iga variandi lõpus oleks meil erinev kogus raha alles jäänud. Pärast pikka arutelu otsustasime, et persse need välisreisid (tipphooaeg niikuinii), ostame auto. Auto annab vabaduse minna kuhu ja millal tahad ning pealegi on tööd märksa lihtsam otsida/leida, kui sul on oma transport olemas.Arvestasime, et parimal juhul läheb autoostuks nädal, aga nagu selgus, läks ainult 2 päeva. Täiesti juhuslikult sattusime oma hostelis peale mehele, kes pani parajasti oma auto müügikuulutust üles. Tuli välja, et ta töötab samas hostelis ja auto on hosteli taga parklas. Läksime kohe autot vaatama. 1986. aasta universaalkerega (station wagon) 4.1 liitrine Ford Falcon. Paras lahmakas masin, mille ainsateks miinusteks näisid olevat parasjagu roostet ja katkine konditsioneer. Kuna auto tundus üldiselt siiski kobe olevat (mitte et ma just ülemäära palju autodest teaks), otsustasime selle ära osta. Lauri pani mängu oma kauplemisoskuse ja tingis $1800 pealt $1550 peale. Lõime käed ja järgmisel päeval pärast auto registreerimist Lauri nimele olimegi autoomanikud. Mees, kes meile auto müüs, ei uskunud ise ka, et see müümine tal nii ruttu ja libedalt läheb. Hiljem kuulsime, et talle olla $1900 ka pakutud, aga kuna meil oli juba kokkulepe olemas ja ta oli aumees, siis müüs ta auto ikkagi meile.Lauri osutus üldse kõvaks tingijaks. Hiljem ostis ta kahe hollandi tüdruku käest telgi, gaasipliidi ja Lonely Planeti vanema (ja nagu selgus, parema) väljaaande $45 eest, mis tüdrukuid väga ei rõõmustanud, sest nad olid ainuüksi telgi eest $50 maksnud.Vahepeal oli mul õnnestunud hankida väike kahepäevane tööots. Nimelt käisin ühte pubi seestpoolt värvimas. Töö oli ok, kummagi päeva eest sain $100 pluss veel lisaboonus. Selleks oli tasuta joogid (enda valikul) baarist pärast tööd. Ja mitte 1 või kaks tasuta jooki, vaid nii palju kui sisse mahtus. Natuke mulle ikka mahtus. Proovisin ära ka populaarse Jägerbombi - klaas valatakse pooltäis Red Bulli, siis valatakse pistitäis Jägermeistrit, ning lõpuks visatakse pits Red Bulli sisse ja juuakse kolinal ära. Päris joodav. Ma proovisin ka kangemat varianti, kus Jägermeistrit ja absinti valatakse pooleks. Veel parem. Ühesõnaga, oli tore.Otsustasime, et kuna meid enam otseselt miski Darwinis kinni ei hoia, siis teeme väikese tripi Kakadu rahvusparki. Esimese öö veetsime kuskil parklas. Mina "magasin" autos, Lauri tegi endale pesa õues. Mingi aeg märkasin kahtlaseid tegelasi, keda ma oleksin koerteks pidanud, kui ma poleks teadnud, et seal pole hulkuvaid koeri. Seega nägin esimest korda elus dingosid. Vahepeal käisin kontrollimas, et ega dingod pole Laurit nahka pistnud. Ei olnud.Järgmisel päeval sõitsime Ubiri kaljujooniseid vaatama. Kui me sinna jõudsime, selgus, et jooniseid saab näha alles kella kahest, me olime seal aga hommikul kell 8. Me ei pidanud siiski seda sõitu kahetsema, sest seal oli üks jõgi, kus me nägime kahte krokodilli ringi seilamas ja kui tagasi sõitsime, jooksis dingo meil auto eest läbi. Kusjuures, dingod ei ole üldse nii tavalised siin ja reeglina mingid suvalised backpackerid neid ei näe.Kaljujooniseid nägemata me siiski Kakadust ei lahkunud, Nourlangie nimelises kohas õnnestus ka neid näha.Enam-vähem Kakadu nähtud, otsustasime sõita Lääne-Austraaliasse Kununurrasse tööd tegema.Auto hakkas ka vaikselt näitama, et aastad pole teda nooremaks teinud. Mingi aeg hakkas mootoris miski lõgisema. Pidasime auto kinni, vaatasime kapoti alla, sügasime kukalt ja sõitsime edasi. Lõgisemine oli vahelduva eduga, vahel oli, vahel jälle polnud. Varsti hakkas aga lõgisemisest huvitavamaidki asju juhtuma.Ühel hommikul, hetk pärast seda, kui ma ütlesin Laurile, et auto vibrab kuidagi imelikult, käis PAUK ja ees vasak kumm oli lõhki. Lauri maadles natuke rooliga, aga sai auto siiski rahulikult teeserva toimetatud. Egas midagi, meil oli 2 varukummi kaasas, vahetasime (ma juhendasin, Lauri vahetas) ratta ära. Ja sõit jätkus.Ühel päeval tegime peatuse väikse jõekese ääres. Sildid olid küll üleval, et jões sulistamine pole soovitatav seal elavate magevee krokodillide tõttu, aga me ei lasknud ennast siltidest häirida. Sest väljas valitses leitsak nagu tavaliselt ja me pidime ennast ju kuidagi jahutama. Nojahh, eks kindlust lisas see, et vee sügavus jões oli 10-20 cm. Kõrvalt vaadates võis see päris naljakas tunduda, kuidas kaks meest ennast praktiliselt olematus vees jahutada üritavad.Viimase öö enne Kununurrat veetsime ühes looduskaunis kohas. Ühtki silti sinna ei juhatanud, aga meil oli hea kaart, mis ütles, et kuskil seal peab telkimiskoht olema. Oligi. Super ilus. Paisjärv, totaalne vaikus ja mitte ühtki hingelist (kui just kärbestel hinge pole) peale meie. Kuna väljas oli palav ja palju kärbseid, siis enamus aega kükitasime vees. Mitte et vesi just eriti jahutav oleks olnud, aga natuke parem ikka.Olime praktiliselt juba Kununurras, kui järsku käis mootoris PAUK. Nii kõva, nagu oleks keegi autos püssi lasknud. Pidasime auto kinni, vaatasime kapoti alla, sügasime kukalt ja sõitsime edasi. Mis sa seal ikka teha oskad, auto ju sõitis, nii et ju ta ikkagi korras oli.Kununurra backpackersite hostelis oli hea vaikne, miski ei paukunud.

8. peatükk. Seevaldi suvepäevad.
Tööle saime suurde mangofarmi. Kui Ballongillys oli 16500 puud, siis selles farmis oli 120 000! puud. Kui Sursu ja Lauri põllule jõudsid, olid mangod juba korjatud. Mis ei tähendanud muidugi, et tööd poleks olnud. Puid oli ju vaja pügada ja kasta kasvamist takistava vedelikuga. Me hakkasime pügama. Alguses, nagu ikka, õpetati, et kuidas pügamist läbi viia. Põhimõte oli lihtne - puu pidi peale pügamist veiniklaasi kujuline olema. Perfektsionistid, nagu me Lauriga oleme, tahtsime endale ikka selgeks teha, et millise veini. Punase, valge või hoopis roosa? Otsustasime, et pügame puud kuiva valge veini klaasi kujuliseks. Alguses lähenesime tööle natuke liiga loominguliselt, nii et peale pügamist jäi puudest järgi vaid rootsud. Mingi aeg aga tuli ülemus ütlema, et ärge tööd nüüd nii kõvasti kah tehke, jätke ikka midagi puust alles kah.Töö ei olnud iseenesest raske, aga nagu alati tegi kuumus elu raskeks. Kununurras oli veel palavam kui Katherine'is, kusjuures enam ei olnud võimalust ka hetkeks puu varju minna, sest puud olid selleks liiga väiksed.Tööpäeva pikkus oli 8 ja pool tundi, hommikul kella 5.30st kella 15ni välja. Varane ärkamine hakkas pikapeale ka väsitama, aga noh, vähemalt hommikul ei olnud kuumus talumatu.Lauriga arvutasime välja, et kui me tahame $100 päevas teenida, siis peame 10h töötama. Nii juhtuski, et kui kohalikud juba lugesid minuteid tööpäeva lõpuni, et saaks palavuse käest minema, siis Põhjamaa pojad otsustasid ületunde teha. Ja peab ütlema, et need lisa 1.5 tundi sellises kuumuses ei tulnud lihtsalt. Samas, mingit tempot ei pidanud tegema, sest mingisugust kontrolli ei olnud. Põhimõtteliselt oleksime võinud terve päeva põllul maha magada. Seda me muidugi ei teinud.Olime lugenud, et Põhja-Austraalias on vihmaperioodil äikesetormid. Lootsime neid Darwinis näha, aga ei õnnestunud. Kununurra aga parandas selle vea. Tihtilugu käis õhtuti taevas selline pikseshow, et me Lauriga vahtisime suu ammuli. Äikest sähvis nii tihedalt, et kogu õhtu oli praktiliselt valge. Esimest korda elus nägin midagi sellist.Teisel nädalal hankisid töökaaslased kuskilt pinksilaua ja panid selle elutuppa üles. Ma olen ka kunagi väikest viisi pinksi tagunud, aga mõtlesin, et ei tea, kui kõvad proffid need mehed veel on, kui endale koju koguni laud ostetakse. Selgus, et nii proffid ikka ei olnud. Tegin ülejäänud kambast kõige tugevamale tüübile 21:7 pähe ja rohkem ei viitsinud nendega mängida. Ükskord jäin siiski vataama, kuidas kaks tüüpi omavahel mängivad. Selgus, et pinks Austraalia moodi sisaldab lisaks pinksireeglitele ka reegleid tennisest ja võrkpallist...Aga eks peale pinksimängu oli veel teisigi võimalusi lõõgastumiseks. Näiteks meeldiv õlle libistamine. Ühel esmaspäeval hakkasime iirlasega tema õlut ära jooma. Muidu poleks midagi olnud, aga ma ei olnud tol päeval suutäitki söönud. Umbes pärast 7. õlut otsustasime RTV-dega rallima minna. RTV-d olid masinad, millega me iga päev tööle ja tagasi sõitsime. Sellised sõidukid, nagu golfiautod, ainult et neil oli ka kast taga. "Rallima" on muidugi palju öeldud, sest maksimaalne kiirus RTV-l oli 40 km/h. Aga siiski.Seega otsustasime maja ümber nendega kärutada (suure tee peale ei tohigi nendega sõita). Juba teises suuremas kurvis oli iirlane suutnud ratta katki sõita. Mõtlesin, et mis siis minagi üksinda kiman. Aga maja juurde tagasi sõites jäi traataed kuidagi otse ette. Huvitav küll. Ütleme nii, et kokkupõrge toimus, aga nähatavaid märke sellest ei jäänud õnneks ei masinale ega aiale (mis oli juba enne viltu). Seega kogesin esimest ja viimast korda elus joobes juhtimise "võlusid". Ei meeldinud.Aga kui veel korra napsutamisest rääkida, siis ütles Lauri tabavalt: "Õige joomine algab alles järgmisel päeval." Nimelt jõi ta ühel päeval 10 liitrit vett, sest oli eelmisel õhtul paar õlut ja natuke veini joonud.Lauri on selle reisi jooksul üldse elava klassiku seisusesse tõusnud. Ta suust tuleb rohkem kuldmune kui ma suudan kirja panna.Nagu ikka oli ka Kununurras töötades kokkupuuteid elusloodusega. Tohutult palju sipelgaid ja ämblikke. Lauri oli endale ostnud Austraalia eluslooduse raamatu, aga ta ütles, et ämblikute kohta ta ei loe, muidu ei saa enam üldse töötada. Üldreegel ämblikute puhul on see, et mida suurem, seda ohutum. See ei olnud siiski eriti lohutav teadmine, sest nüüd pidi lisaks suurtele ka väikeseid pelgama hakkama.Lisaks nendele nägin ka lähedalt madu. Mulle öeldi, et ega see madu sind tõenäoliselt poleks tapnud. Oleksid lihtsalt mõnda aega haiglas pidanud olema. Oleksid sa väike laps või juba vana inimene, siis on küll oht, et see madu ka tapab, aga praeguses eas on veel organism piisavalt tugev. Lohutav.Palju oli ka sisalikke, kes inglise keeles on "monitorid". Mõnikord sai ikka öelda, et vaata, monitor jookseb! Sellele järgnes tavaliselt küsimus: "Klaviatuuri ka näed?" Kõige suurem monitor, keda me nägime oli u. meetri pikkune.Maja juures elas meil ka koer, kes üritas tuult kinni püüda. Iga kord, kui tuul tõusis, hakkas ta metsikult ringi jooksma. Tuult ta küll kätte ei saanud, aga see-eest hoidis ta maja ümbert eemale kõik kärbsest suuremad elukad. Tõeline jahikoer.Aga Seevald, võite nüüd küsida. Mis see Seevald siia puutub? Ehk teisisõnu, on aeg kirjeldada osasid tüüpe, kellega koos elasime/töötasime. Ütlen juba ette ära, et ma ei suudaks kunagi täpselt edasi anda neid mõttelagedaid pilke, uskumatult rumalaid väljaütlemisi ja absurdselt jaburaid käitumisviise. Aga mingi aimduse vast ikka saate.Esimene tüüp. Hüüdnimi: Habe. CV: endine pangaröövel. Vanglas kinni istunud. Pealt vaadates: Tundus suhteliselt heasüdamlik, abivalmis. Majas hoidis korda ja koristas ka teiste järelt. Vahel siiski naeris täiesti imelike asjade peale oma veidrat naeru. Lemmikväljend: Oled sa valmis? Kindel? Parimad palad: Alguses rääkis meile, et nädalavahetustel ei pea töötama, aga ta töötab 7 päeva nädalas pikad päevad. Me ei näinud teda kordagi pühapäeval töötamas. Veel ei soovitanud ta meil Adelaide'i minna, kuna seal ei saavat kedagi usaldada ja lisaks pidi seal palju kriminaale olema. See tekitas meis küsimuse, et ega ta juhuslikult Adelaide'is pangarööviga vahele ei jäänud...Teine tüüp. Hüüdnimi: Juhm. CV: endine narkodiiler. Vanglas kinni istunud. Pealt vaadates: Pikk kui latt, loll kui tatt. Enda järelt üldse ei koristanud, kui süüa tegi, siis kõik, mis kuhugi kukkus, sinna ka jäi. Pilk tühi nagu....eee...khmmm...ma arvan, et see pilk lisas sõnale "tühi" täiesti uue dimensiooni. Austraalias on popp, kui alukate värvel paistab. Sel tüübil ei paistnud ainult alukate alumine serv. Ma ei kujuta ette kuidas ta pealmised püksid üldse nii madalal üleval püsisid. Lemmikväljend: Puhkame ka vahepeal. Poole tunni pärast hakkab lõuna, võime juba vaikselt otsad kokku tõmmata. Parimad palad: Me ütlesime, et peame teistest kauem töötama, kui tahame korralikult raha saada, sest me maksame rohkem makse. Juhm soovitas selle peale, et minge öösel tööle. Võtke kaasa taskulamp ja igaks juhuks koer, kui maod peaksid tulema. Ei kujuta hästi ette, millised need taskulambi valgel pügatud puud päevavalges välja oleksid näinud. Pealegi tõusime niigi igal hommikul kell 5, huvitav, millal me siis maganud oleksime??? Siis rääkis ta veel, et ega me ei peagi töötama, sest keegi niikuinii meie tööd ei kontrolli. Ainuke põhjus töötamiseks on see, et siis läheb aeg kiiremini...Kolmas tüüp. Hüüdnimi: Uus Ja Hullem. CV: kurat seda teab. Teistega rääkimisele eelistas iseendaga rääkimist. Pealt vaadates: Mees nagu mägi. Naeris kogu aeg kõva häälega omaette, ning laterdas nii et vähe ei olnud, jällegi ainult endaga. Lemmikväljend: Läheb hästi, läheb hästi, läheb hästi, läheb hästi... Parimad palad: Kogu ta olek oli üks suur huumor. Ma saan aru küll, et selliste inimeste üle ei ole ilus naerda, aga võimatu oli ka tõsiseks jääda.Tal näis olevat ka põhimõte - mis ripakil see ära! Nii kadus näiteks Juhmi kokakoola, mis ta endale just valanud oli, ja millele oli korraks selja keeranud, et külmikust jääd võtta. Kui ta ringi keeras, oli klaas tühi ja Uus Ja Hullem vaatas talle muheleva näoga otsa. Ka Lauri veepudel läks niimoodi, et Lauri tõstis selle hetkeks kõrvale, et kingad jalga panna. Kui kingad jalas olid, oli pudel juba Uue Ja Hullema käes. Tüüp oli nii siiralt hull, et ta peale oli võimatu vihastada.Lisaks neile oli veel teisigi rohkem ja vähem veidrikke. Näiteks üks murjam, kes seletas, et Broome'is on head peod. Seal olla Malaisia tibid, kellele meeldivat munn (mina ainult tsiteerin, tema sõnad olid need). Küsis, et kas Eestis on ka häid pidusid, justkui oleks Eesti väike linnake või ööklubi. 24. detsembri hommikul hakkasime Broome'i poole sõitma, et sealt siis kohe edasi Perthi suunduda. Ees ootas 3200 km autosõitu.

9. peatükk. Rattad ja raadio
Broome'i oli 1000 km ja kuna auto suuri kiiruseid eriti ei kannatanud, siis läks meil kohale jõudmiseks 2 päeva. Öö veetsime ühe kuivanud jõe kaldal. Öösel hakkas kõvasti sadama, aga me ei osanud eriti muretseda. Telgile panime topeltkatte peale ja mõtlesime, et sellega on mured murtud. Hommikul ärgates oli üllatus suur, kuna selgus, et kuivanud jõgi polnud enam üldse kuivanud, vaid oli pilgeni vett täis. Ja siis saabus tõehetk - me olime ju valel pool jõge ning mäletamist mööda ei olnud eelmisel õhtul ületatud "sild" üldsegi mitte kõrge. Kõndisime sillani, mis loomulikult oli vee all. Mnjaa.... Aga mis see pisike vesi siis mehepojale ikka teeb. Kahlasime läbi vee teisele poole kaldale ja otsustasime, et kui juba jalgsi läbi sai, siis peab autoga ka saama. Vaikselt, aga kindlalt saimegi. Kuna vihma endiselt Broome jättis kuurortlinna mulje. Aga noh, kui linnake on kahest küljest ookeaniga ümbritsetud, siis mis muud muljet ta jätta saabki. Esimesel õhtul läksime kohe maailma(?)kuulsale Cable Beachi rannale. Kuna me Lauriga pole kumbki eriline romantik, siis käsikäes me päikeseloojangusse ei kõndinud, samuti jättis meid suhteliselt külmaks päikese loojumine ookeanisse. Palju põnevamad olid kaamelid, keda oli seal rannas päris palju. Rääkisime ühe kaamelimehega juttu kah, ta seletas, et kui püüad kaameli loodusest kinni, dresseerid ära, siis võid ta $5000 maha müüa. Otsustasime Lauriga, et kui rahad otsas, siis läheme kaameleid püüdma.Ühel õdakul oli meil igav ja otsustasime, et teeme koola pimetesti. Ostsime 7 erinevat koolat, 3 pepsi, 3 kokakoola oma ja ühe kohaliku poeketi omatoote. Ja siis panime üksteise maitsemeeled proovile ning pidime kumbki joogi maitse järgi ära ütlema, et millega on tegu. Kokkuvõttes võitis Lauri 3 õige vastusega minu 2 õige vastuse vastu. Järeldustes tuli välja ka, et kokakoola on ikka teistest nii erinev, et sellega ei eksi, aga kui juba joogid lahjemaks lähevad, ehk siis igasugused dieedikad ja lightid, siis on nende vahel vahe tegemine peaaegu võimatu. Isegi kokakoola ja pepsi lahjematel variantidel oli raske vahet teha.
Plaanisime küll kohe edasi Perthi sõita, aga kuna leidsime laheda töö - pärlindus - siis mõtlesime, et proovime selle töö kah ära. Hiljem hea öelda, et oleme kah pärliäris olnud.
Pärlifarm asus 120 km linnast ja sinna oma autoga minna ei tohtinud. Aga noh, arvestades, et 100 km sellest teest meenutas pigem jõepõhja kui sõiduteed, siis ega me oma autoga polekski sinna pääsenud. Sinna sõites oli selge, et jõuame välja kuhugile täielikku kolkasse, kus pole mingitki tsivilisatsioonijälge. Lubati küll, et elamine ja söök on tasuta, aga nagu me oma reisi jooksul olime näinud-kui miski on tasuta, siis on see täielik pask. Lõpuks jõudsime siis kohale. Majad ookeani ääres, kookospalmid ümberringi, kahesed toad, igas toas külmik, vaade ookeanile otse toaaknast, ookean toast umbes 20 m kaugusel, elutoas piljard ja SAT. Ühesõnaga uskumatult fantastiline. Täielik maapealne paradiis. Aga tasuta söök? Nuudlid ja hapupiim? Mitte päris... 3x päevas sai süüa, söö ennast lõhki. Ei mäletagi, millal viimati selline söögiorgia oli, nagu seal farmis. Ja mitte ainult, et toit nägi uhke välja ja seda oli palju, see oli veel maitsev kah!Järgmisel päeval peale saabumist saime töö ligi. Eelmisel õhtul öeldi, et pool seitse peab hommikul valmis olema.
Tööpäev algas passimisega, sest töötama hakkasime alles kell 9. Enne tööle asumist polnud õrna aimugi, et mis meid täpselt ees ootab. Selgus, et midagi väga romantilist seal polnud. Tüüpiline märg ja kohati haisev kalatööstus. Kuigi pärlit kalaks nimetada on vist pisut liig. Andestage mu ignorantsus. Pärleid kasvatatakse võrkrestide sees, igas restis 10 karpi. Meie töö oli karbid puhastada. Kõigepealt käisid karbid survepesust läbi, meie töö oli karbid peitlitega muudest eluvormidest vabastada. Muud eluvormid varieerusid austritest sültjate ollusteni. Pärast puhastamist pandi karbid kuivama. Siis lasti nad kuuma vaha sisse ja viidi ookeani tagasi. Kõik ikka selleks, et nad veel suuremaks ja väärtuslikumaks kasvaksid.Esimese päeva lõpupoole hakkas survepesumasin jukerdama ja kõiki veest välja toodud karpe me puhastada ei jõudnudki. Seega viidi need merre tagasi. Järgmisel päeval toodi uuesti veest välja, aga siis selgus, et masin on täiesti katki ja sellega enam üldse töötada ei saa. Karbid viidi vette tagasi. Masinat üritati parandada terve päev, aga selgus, et sellest vist asja ei saa. Seega hangiti uus masin. Uus masin töötas õige põgusalt ja siis läks seegi katki. Meil otseselt midagi selle vastu ei olnud, et masinad koolevad, sest saime päevapalka, hoolimata sellest kas ja kui kaua me töötame. Raha jooksis. Kuna tööd ei olnud, siis käisime pikkadel jalutuskäikudel mööda rannajoont. Kuna ookean oli ikka hirmus ahvatlev, siis ronisime mitu korda vette kah. Kaugele kaldast ei julgenud minna, sest hai ja krokodillioht oli liiga suur. Ma nägin ühte haid kohe kalda juures ujumas. Muidugi polnud tegemist mõrtsukhaiga, aga juttude järgi ei pidavat tiigerhaid kah väga sobilikud lemmiklooma kandidaadid olema. Pealegi on uudistes peaaegu iga nädal, et keegi oli jälle hairünnaku ohver. Viimane uudis, mis ma nägin oli see, et mees torkas mõrtsukhaile näpu silma, ja tänu sellele pääses eluga. Jalast jäi vist siiski ilma... Igatahes, kuna ma pole suurem asi hailoog, siis ei tee ma neil vahet, et milline on süütum ja milline ei ütleks ära kintsutükist.Ühel jalutuskäigul oleksin peaaegu raile peale astunud, selline paras pirakas oli teine ja ujus praktiliselt mu jala alt minema. Hetkeks võttis natuke kõhedaks, sest teatavasti on elektriraid suht surmavad. Piisab sellest, et ta sulle ühe sutsaka annab ja ega rohkem polegi vaja. Kui ma õigesti mäletan, siis pidi laengu tugevus olema 20 000 volti. Kuna ma pole ka suurem asi railoog, siis ei tea ma muidugi, kas tegemist oli elektrirai vai mõne teise rai sordiga, aga ausalt öeldes, mingit isu katse-eksitus meetodil seda kindlaks teha ka ei olnud. Nii et täit mõnu ookeanist ikka ei saanud, pealegi on vesi rämedalt soolane.Suurematest tegelastest õnnestus veel suht lähedalt näha krabi, mõnus supitaldriku suurune tegelane. Sõrad sellised, et kui sinna vahele varba suskad, siis võid pärast varba taskus koju tagasi viia. Üks kohalik sai sellise krabi kätte kah ja keetis ära. Ma polnudki varem näinud, kui kiiresti krabi värvi vahetab, nagu oleks punasesse värvi pistetud.Korra õnnestus meil ka paadiga merel käia, kui me karpe tagasi vette viisime. Loopisime vette seda sodi, mis restide küljest lahti oli pudenenud. Kohe oli kalaparved kohal. Kuna vesi oli väga selge, siis nägi kalu hästi. Igasugused kirjud väiksemad ja suuremad tegelased. Varem olen selliseid kalu ainult telekast ja okeanoloogiamuuseumites näinud. Ja siin nad nüüd olid. Uskumatu. Hoopis teine tunne on neid näha vabalt ujumas. Mäletan, et okeanoloogiamuuseumites ei pööranud ma tavaliselt kuigi suurt tähelepanu kaladele. Aga siin, kohe paadi alla neid ujumas nähes, oleksin võinud neid vahtima jäädagi.Kõige kurvem loomariigiga kokkupuude oli mul rannas, kui ma leidsin osaliselt liiva alla kattunud surnud kilpkonna. Ja ma vist ei pea lisama, et see oli jällegi hiigaslik kilpkonn. Ma pole küll suurem asi kilpkonnaloog (khmmm...kus ma seda varem kuulnud olen), aga see kilbu tundus olevat sama suur nagu need Galapagose omad, kes mu teada on maailma suurimad. Nüüd teile kõike seda jutustades tundub mulle, et ega ma suurt midagi ikka loomariigist ei tea. Aga noh vähemalt niigi palju tean, et ei aja haid ja kilpkonna omavahel segamini. Ma loodan... Jube häbi oleks küll, kui hiljem selguks, et rannas liiva sees oli hoopis hai...Kuna me saabusime sinna pärlifarmi aasta lõpus, siis tuli uus aasta kah seal vastu võtta. Ja peab ütlema, et uus aasta tuli ikka korralikult. Ei, me ei joonud ennast täis ja ei möllanud ringi. Seda kõike polnud vaja, sest loodus ise korraldas supershow. Uus aasta tuli ilge vingaaliga. Nimelt toimetas loodus uue aasta kohale ühe korraliku tsükloniga. Palmid oli kaardus praktiliselt maani, vihma peksis nii tugevalt, et katuseplekk mõlkis. Sellist uue aasta tulekut polnudki kunagi kogenud. Umbe šeff. See pani mõtlema, et kui selline tavaline tsüklon juba sellise möllu korraldab, mis tunne võiks siis veel orkaani käes olla.Algselt pidime seal farmis olema 2 nädalat, aga nagu selgus olime seal ainult 5 päeva, millest töötähe alla möödus ainult 3 ja needki poolikased päevad. Kuna aastavahetusel alanud vihm ei tahtnudki enam eriti järele jääda, siis viidi meid Broome'i tagasi. Mitte sellepärast, et me vihma oleksime kartnud, aga asi selles, et see tee, mida ma eespool põgusalt kirjeldasin, muutus vihmaga läbipääsmatuks ja kui õigel ajal jalga ei lase, siis kes teab, kauaks sinna farmi jääma pead. Seega pakiti inimesed 4 neljaveolisesse džiipi ja kärutati tagasi linna. Lauriga arutasime, et paljud maksavad head hinda selliste neljaveoliste masinate tuuride eest, mis meil tagasiteel oli. Me saime aga kogu kaifi tasuta. Vägev oli küll, mitu korda tundus, et nonii, siia me jääme, sureme nälga ja upume, aga ei miskit. Tublid masinad olid.Lõunaks olime Broome'is ja mõtlesime, et mis me enam siin passime, põrutame kohe Perthi poole edasi. Mõeldud - tehtud. Ajasime autole hääled sisse ja panime ajama. 15 km Broome'ist käis mingi kolksatus. Kuna auto on meil ennegi kolksunud ja paukunud, siis erilist paanikat ei tekkinud, Lauri keeras auto siiski teeserva, et korraks üle vaadata. Ja peab ütlema, et oli mida vaadata. Oli vaadata, kuidas õli solinal maha jookseb. Sellist asja polnud veel juhtunud. Lauri proovis autot korraks uuesti käivitada, aga ei piuksugi enam. Mis seal siis ikka, otsustasime, et hääletame linna tagasi ja otsime mõne töökoja, kust saab äkki abi. Suhteliselt ruttu pidas üks noor kutt kinni ja meie rõõmuks oli ta nõus isegi meie autot tagasi linna vedama. Kohe linna servas oli üks autoparandus. Lauri kutsus ühe tüübi vaatama, et mis viga võiks olla, ja kui palju selle kõrvaldamine meile maksma läheb. Tüüp tuli, viskas korraks pilgu peale, ja ütles: „engine is fucked.“ No selge, olime omadega perses. Küsisime, et kui palju uue mootori peale panemine maksab. Tüüp mõtles korraks ja ütles, et no mingi paar tuhat ikka. Ja sel hetkel oli lõplikult selge, et oleme jälle jalamehed. Sest kui ikka mootor läheb rohkem maksma, kui auto ise, siis ei ole asjal nagu enam erilist mõtet.Nüüd olime uute probleemide ees. Esiteks tuli teha valik, mida endaga kaasa võtta ja mida maha jätta. Sest oli selge, et kõiki asju, mis me endale soetanud olime, seljas kaasa vedada ei ole lihtsalt võimalik. Ja teiseks tuli midagi autoga peale hakata. Niisama see sinna vedelema jätta oleks võinud hiljem mingeid jamasid kaela tuua. Lauri uuris autoparandustest, et kas keegi äkki ei taha autot sümboolse tasu eest endale. Aga noh, ega suurt midagi pakkuda polnud peale rataste ja heal korral ka raadio. Sest autokered ei huvita siin kedagi ja mootor oli paras suveniiriks seinale riputada. Selgus, et ega ei taha küll. Politseist öeldi, et auto äravedu võib kuni 100 taala maksma minna. See oleks veel kõige parem stsenaarium olnud, et maksame autole peale. Lõpuks õnnestus kontakt saada kohaliku rangeriga (tuleb välja, et rangerid ei olegi ainult Texases ja kõikide nimi polegi Walker), kes osutus meeldivaks inimeseks. Lõpuks hankis ta meile sellise diili, et saame auto eest 50 taala. Me olime suht rahul, et ei pidanud midagi peale maksma ja seega tundus see 50 dollaritki juba väikese võiduna. Mis sest, et auto eest olime maksnud 1550....Auto kestis meil ikka hirmus vähe, 2000 km kõigest, aga noh, vana autot ostes ei tea kunagi, millal ta sul ää kooleb.Egas olnudki midagi teha, otsisime välja kõige odavama lennu Perthi ja lootsime uutel jahimaadel paremat õnne. Enne kui Perthi lendasime andis Lauri veel Raadio 2-le pooletunnise otseintervjuu. Need, kes kuulsid, olla nautinud. Aga no pole ka imestada, Lauri on ju vana raadiokala.

10. peatükk. Kena nädal, ilus päev, rahutu öö
A.S.: Suutsin Lauri lõpuks nii kaugele saada, et ta vähemalt ühe peatükigi kirjutas. Lugege ja nautige. Sõna saab Lauri: Ma muidugi annan omale aru, et taoline ettevõtmine ei pruugi olla kuigi õnnestunud ja ka oma kõige parema tahtmise korral ei suuda ma Sursu mõtteid siia kirja niimoodi panna, aga nii eksperimendi korras ju, ühekordselt võib proovida. Seda enam, et Sursu on tunnistanud, et on sellest kirjutamisest ka hetkel väsinud natuke. Enne lugema asumist pean kindlasti kõiki, kes on Andrese huumoriga harjunud ja tema mahedat, vahetut kirjeldamistsiili nautinud, hoiatama, et midagi sellist nüüd ei järgne. Nüüd tuleb ainult puhas tõde. Niisiis, Perth, linn Austraalia edelarannikul, mere (nimi on sellel merel India ookean) ääres. Kutsutud ka maailma tagahooviks, sest asub tõeliselt eraldi, kaugel, ka Austraalia enda sees. Minul esimese asjana midugi viis kohe mõtted Pärnule. Noh, et kas on sarnane. See ju ka mere ääres ja edelas. Ainult et Perth on elanike arvu poolest kuskil 20 korda suurem. Linnastu nagu väiksem maakond Eestis. Seetõttu muidugi on Pärnuga võrdlemine küllaltki raske ja loobusin sellest mõttest ka õige ruttu. Üldiselt võib öelda, et Perthi saabumine, lennukiga siis, oli meie jaoks nagu väike renessanss. Esimene jalutuskäik linna vahel pakkus tõeliselt tugeva emotsiooni: maailmas on ikka veel olemas paiku, mis ei ole nagu talumatult kuumad saunalavad, endiselt eksisteerivad ilusad majad, stiilsed inimesed, huvitavad poed, mitmekesine vestlus, tsivilisatsioon ja maailmakultuur. Olime ju eelnevad neli kuud, Brisbane'ist lahkudes nautinud vaid tapvat kuumust, farmereid, lahtise kastiga džiipe, tölla-möllakaid väikeasula tegelasi ja alkoholiuimast kõikuvaid aborigeene (ärge saage valesti aru, ma olen nende kultuurist väga huvitatud ega suhtu neisse üldse halvasti). Kõik, mis tühjas ja kuumusest sillerdavas Põhja-Austraalias kauge ulmana tundus, oli nüüd siinsamas, käeulatuses. Ole ainult mees ja haara kinni. Muidugi kui sul on ikka ka raha taskus, mis oluliselt sellele haaramisele kaasa aitaks: esimese väikese šokina saime kohe tunda suurlinna "võlusid". Nimelt, elamiskohaks valitud hostel küsis nädala elamise eest umbes 250 eesti krooni võrra rohkem raha kui alguses lubatud. Meie väiksese protestiürituse peale kostis kreeklasest omanik (aktsent nagu Siim Kallasel): "See hind oli enne makse, sõbrad. Maks lisandub siia veel juurde, saate aru, ma pean ka makse maksma". Mis sa ikka selle peale siis muud kostad kui "saan aru küll, miks ma siis ei saa". Vähemalt koht ise oli siis küllalt korralik, küll veidi kitsas, aga vähemalt puhas ja turvaline, seda küll, just nii, nagu nad reklaamis olid lubanud. Kujutage omale nüüd ette: kaks maavillast, maatõugu poissi kõndimas õndsate nägudega Perthi kesklinnas ringi ja naeratavad pea kõigile vastutulijatele. Kergelt jabur, aga õnneks suuremaid probleeme ei tekkinud. Kui kesklinna poodide ja äride tsoon läbi käidud, läksime otsima linnaosa, mida kutsutakse Northbridgeks ja mis pidi olema linna ööelu keskus. Pool kilomeetrit tänavat mööda alla, üle raudtee ja kohal me seal olimegi. No ikka pidutseti seal jah, mitmed tänavad ja põiktänavad on täis restorane, kõrtse, kohvikuid ja muid luhvtikohti. Juhtumisi oli ka reede õhtu. Põikasime ühte esimesse kohta siis ka sisse. Tõeliselt mitmekesine klientuur, bänd mängib rocki ja rolli ja tõeliselt lustlikud tegelased keerutavad tantsu, keegi sööb nurgas, paar tükki mängivad noolemängu, seintel elavad pildid eri kontinentidelt. Haarav. Lausa nii haarav, et tekib tunne, et küllap on see jahedam õhk nüüd mõtlemise selgeks löönud ja lõpuks ometi saan aru, mis ma tahan: ma tahangi igavesti siia, sellisesse kohta jääda. No õnneks, see "selgushetk" ei kesta kuigi kaua; õlu eest küsitud kaheksa dollarit (peaaegu 80 meie krooni) võtab pea omakorda veel selgemaks ja järgmist enam nii väga ei tahagi. Kohe järgmisel päeval võtsime siis ette. Siin Perthis on asi selles mõttes lihtsaks tehtud, et Lääne-Austraalia raamatukogu, muuseum ja kunstigalerii asuvad kohe kolmekesi lähestiku tropis, moodustades niimoodi kena "kultuurikolmnurga". Raamatukogu on nagu raamatukogu ikka, aga üks asi hakkas küll kohe väga silma: teiste keelte kõrval on ka meie oma väike eesti keel siin olemas, uhketena ilutsevad riiulis inglise-eesti sõnaraamatud. See kaheosaline Silmeti oma ja ka paks Saagpaku tehtud on täitsa olemas. Vaatasin neid raamatuid kerge pisaraga silmas: "kuradi uhke on ikka olla eestlane, meie oma riigi, keele ja kultuuriga, isegi siin maailma taganurgas nad teavad seda. Ehh, raisk, nuuks." A muuseum, see on kuidagi imelik. Saa nüüd aru, mis sorti. Eestis peaks olema vist nii, et on ikka mingi jaotus, et üks on ajaloomuuseum, teine loodus ja kolmas veel midagi. See oli aga kõik kokku, natuke Austraalia ajalugu, vahele loomatopiseid ja fossiile ja siis väike kogu meteoriiditükke sinna otsa. Ja ära ei tohi muidugi unustada aborigeenide teemat. Need vaesed elasid siin mandril juba 20 000 aastat tagasi ja püüdsid kala. Kui hakkasid eurooplased tulema, oligi suur jama, sest musti asuti tapma ja hävitama. Suurbritannia impeerium rammis 19. sajandil sisse. Muuseumis oligi mulle kõige suurem elamus see, kuidas kõrvuti oli eksponeeritud mustade kirjakeele eelne pärimskultuur ja samas kohe ka kõrval inglise viktoriaanlik, maailmavallutusele orienteeritud teaduspositivism. Et "vaadake, lapsed, see on nüüd meie ajalugu". Aga kumb siis, need on ju nii erinevad? Ka kunstigaleriis oli vaadata päris palju mustade kunsti. Üldlevinud kriitika põhjal loetakse seda üldiselt kultuuriliselt oluliseks, ent igavaks. Tõepoolest, esialgu olid kunstiteosed neile vaid osake suhtlusest, ei enamat. Ajas edasi liikudes olukord muutub aga üsna kardinaalselt: autorid, aborigeenidest kunstnikud, kes elasid juba linnades ja olid kokku puutunud valgete kultuuriga, suutsid oma teostesse panna nii esteetilist võbelust, professioonaalseid oskusi kui ka originaalseid lahendusi. Paljude valgete mõtlejate selgitus, et tegemist on puhtalt lääne kultuuri "valgustusliku" mõjuga, ei pea minu arvates paika. "Uute" aborigeenide looming on endiselt nende looming, kui neid maale võrrelda euroopa kunstiga, võib olulisi ja suuri erinevusi märgata ka kõige kunstikaugem inimene(no meie ju Andresega nägime).Ehk see näitab lihtsalt mustade elujõulisust omal maal? (Enamus neist ei ole siin selle anglo-ameerikaliku plögaga tegelikult niikuinii kohanenud ja paneb lihtsalt avalikult alkashi ja nuusutab bensiini). Need maalid ja perfoomandsid võitsid muidu ka meil kohapeal loodud klubi "eestlastest kunstisõbrad Perthis" sisehääletuse üksmeelselt 2:0, teisi nii häid teoseid ei leidnud sellest galeriist ükski kunstisõber vastloodud klubis. Siis paar järgmist päeva kõndisime linnavahel niisama ringi ja suhtlesime Eestiga interneti kaudu. Ühel õhtul sai aga mõõt täis ja leidsime poest küllaltki odava raha eest suurema pudeli joovastavat. Luige jõe ääres (Swan River) tundus kena olevat avang läbi viia. Õhtused jooksjad/kiirkõndijad olid ka enamuses juba koju puhkama jäänud nii et suurem häbi oli ka juba läbi. Pimenes. See jõgi on ilus ja lai selle koha pealt muidu, teispool jõge sillerdamas linna lõunaosa. Me veel Andresega naljatlesime, et näe "Adelaide'i tuled ka paistavad, et polegi see nii vist eriti kaugel siis" ja veel et "kas sa näed tagant neid kaugemaid maju, minu arust, kas need ei ole mitte Melbourne?" Just nagu Austraalia oleks mõni Lichtenstein või Monaco. Kui oled juba natuke joonud, päris naljakas, uskuge. Siis aga hakkas jahedat tuult puhuma ja tõusime sealt jõe äärest püsti, kesklinna poole, üle maantee ja suurema muruplatsi keskele. Ja uskuge või mitte, täiesti juhuslikud olime avastanud parima koha linnas. Jõgi ilusti seljatagust turvamas, otse ees mõningad pilvelõhkujad, mis selles linnas on. Need muidugi kenades öötuledes. Seal murul lamades võid endale siis isegi kergelt ette kujutada, et ei olegi mitte 1,4 miljonilises linnas, vaid ühekorraga äkki New Yorkis või Tokios. Täiesti meeldiv. Ja jooki ka on veel, ainult kerge vihmasadu häirib, ei noh pole midagi, tuleb lihtsalt suuremad sõõmud võtta, et ei külmetaks siin niimoodi kaugel maal. Siis Andres veel uurib, et huvitav, et miks need tuled enamustes pilvelõhkuja akendes põlema on jäetud, et see ju energia raiskamine. Mina siis vastu, printsiibis olen ma sinuga nõus, aga noh, Austraalia ju maavarade poolest rikas, energipuudust siin ju pole ja äkki on siis ka kuidagi turvaline, et lennukid ei sõida otsa ja puha. Tema jälle vastu, et ei usu, et lennukid üleüldse nii madalalt sõidavad ja kokkuhoid oleks ikka suur, kui tuled surma saaks lülitada. Ei mäleta, et ilu argument oleks sel hetkel mängu tulnud, kuigi ju päris oluline selle teema koha pealt. Vahepeal, teema lõpetuseks, võtsime muidu seda jooki. No nii ikka endiselt, suurte sõõmudena. Lisaks tuledele vilkusid, vaheldusid ühe kõrgema hoone otsas ka reklaamtekstid. Sealt reklaamide juurest saime siis uue jutuotsa, "kas reklaamid on ikka kunstiteosed või mitte", siis jõudsime üldisema sotsiaalpoliitilise küsimuseni, et kas targem on rohkem raha elus teenida ja ka siis rohkem kulutada ja hästi elada või hoopistükkis tuleks võimalikult palju kokku hoida ja mitte niipalju rabeleda ega ka tööd nii tõsiselt võtta raha nimel. Ja siis jutu vahele, teadagi, suured sõõmud...No kauaks sa ikka, eesti mehed, seda ühte pudelit, otsas see ka varsti oligi. Eelnevalt olime mõelnud, et läheme siis uuesti sinna Northbridge'i, et kuigi neljapäeva õhtu, aga kindlasti ka on mingeid üritusi ja olenguid. Vist mingi reklaam oli ka linna peal nähtuna meeles, et backpackerite õhtu või midagi sellist oli välja kuulutatud. Aga minust polnd paraku enam nende ürituste külastajat. Jalad ei kuulanud enam sõna ja keel oli kuidagi ootamatult pehmeks muutunud. Kuidagi koperdasime veel küll sinna kõrtside rajooni välja, aga see oli ka kõik. Seal suutsin veel ühe piirdeaia ümber kukutada, peadpidi purskaevu kukkuda ja oligi asi niikaugel, et sõber Andres oli sunnitud takso võtma, et me ikka õnnelikult koju jõuaks. Seekord siis nii. Aga Andres ise osutus hoopis kõvemast puust meheks, minu magama talutanud, läks ta Northbridge'i tagasi ja nõudis seal pidu. Paraku midagi. Linn küllaltki välja surnud, polnud ka sellest backpackerite õhtust midagi järel, just hakati kinni panema kui mooramamees kohale jõudis. Lahja. See oli ka esimene hoop Perthi mainele minu silmis, "vat sulle suurlinna" kui neljapäeva õhtu kuskil kella kahe paiku ei ole enam olemas elu linna peal. Aga seal meie hostelis, meiega ühes toas elasid paar iirlast. Sellist jässakad ja lihtsad mehed, oma iiri inglise keelega. Enne seda napsuõhtut ei pidanud mehed eriti tarvilikuks minuga juttu teha. Noh, ei viitsinud. Siis aga olid kõik sõbrad, et "kuidas tervis täna on" ja "me lähme õlut jooma, tuled ka?". Valmistasin neile vist kerge pettumuse, õiget joomakaaslast ja semu nad nüüd küll ei saanud ja üleüldse, kaua sa ikka jalgpallist räägid. Aga mõned kenad inimesed elasid meiega samas majas veel see nädal. Näiteks nagu üks ilus berliinlanna, meeldiva jutuga ja huumorimeelega. Samal ajal lähenes ka Austraalia Open tennises ja teema kogus hoogu, telerist näidati ikka iga päev mänge, turniire, mis olid nagu soojendus suurturniirile. Seal me siis vaatasime kolmekesi iga päev ka tennist ja üldiselt arvasime alguses, eesti mehed, nagu me oleme, et mis see üks missitõugu tütarlaps ka ära ei ole, küllap ta ikka rumal on. Aga võta näpust, kõigepealt teadis ta tennisest rohkem kui üldiselt suur spordisõber Andres (oli ka ise mängija) ja siis pani mitmes majandusküsimuses mul suu kinni (õppis Berliini Ülikoolis majandust). Ehh. Aga ikkagi, tore kui sa kohtad arukamaid inimesi tegelikult. Siis ühel päeval võtsin ka ette ja sõitsin rongiga linnast välja (või vist ikka tegelikult veel äärelinn), põhja poole, kus kuulu järgi pidid elama rikkad ja ilusad. Eramajade rajoon, neli kilomeetrit sellist ümbrust, siis ookean ja rannad. Iga maja ilusam kui eelmine. Kena lilleaiad, sisehoovid, aiamööbel ja arhitektuurilised lahendused. Natuke nagu Lõuna-Prantusmaa või Itaalia. Aga muidugi, elatustase ei anna ka häbeneda, igas hoovis vähemalt paariaasta uuene (miks vanune kui on ju uus asi?) auto ja mootorpaat. Rikkus nagu kohe voolab tänavale. Hiljem kuulsin, et üks selline maja maksab umbes miljon kuni kolm dollarit. Nii et umbes 9 kuni 27 miljonit eesti krooni. Nii et ka Tallinna majade hindadel on veel ruumi, kuhu minna. Ja siis sealt edasi, ookeanirand. Suur laine ja veel soolasem vesi. Ujuda peaaegu ei saa. Aga vesi vähemalt jahutas, mitte nagu põhja pool. Ses rannas nägin ka esimest korda tegelikult ka tõelisi surfareid laineid püüdmas. Siis ühel päeval vaatasime Andresega, et ei aita enam midagi, tuleb asuda traditsioonilise tegevuse, tööotsingu juurde, sest "kuskilt raadiost ju mannat ei voola", nagu selles Baskini humoreskis. Nälg kippus peale ja raha lõpp polnud enam kaugel. No esialgne lootus, et äkki leiab mingit tööd linnast, jäigi vaid paraku lootuse tasemele. Vaid kõige viletsamad nõudepesija kohad kohe saadaval. Teistele kohtadele, nagu ikka, saada CV, oota vastust, mine intervjuule ja nii edasi. See kõik võtab aga aega, aga millest sa elad kõik see aeg? Ega midagi, maale jälle. Ka sellega oli esialgu raske, sest siinne suvi alles esimes faasis ja tõeline korjamisperiood pidavat algama kuskil veebruari paiku. No siis ikka vedas ja saime koha ühes avokaadofarmis nelisada kilomeetrit eemal. Sinna sõiduni aga mõned päevad aega ja kuna vanas hostelis sai nädal läbi, otsustasime uude, kuhugi odavamasse kohta nendeks paariks ööks minna. Täiesti juhuslikult leitud odav koht osutus aga vaat et kõige sitemaks kogemuseks üldse. Polnd seal korralikku kööki, normaalset pesemisvõimalust ja kõigele lisaks sattusime ühte tuppa ühe kohaliku joomari ja vanema Hiina mehega. Hiinlane oli päris korralik, teretas ja naeratas, aga küllap ta oli selle joomamehe ära tüüdanud, sest see saabus hommiku poole ööd purupurjus peaga tuppa ja kukkus hiinlast siunama, praalis ja pruuskas, siis ronis aknast välja, aknast tagasi sisse ronides kukkus hiinlase voodisse, lärmas mis hirmus. Magamisest sel ööl enam midagi välja ei tulnud. Kõmpisime Andresega linna peale siis varakult, seal ka enam midagi teha polnud, tuju küllaltki sant. Linnas tundus juba kõik nähtud, aga ära minna ka veel ei saa, ole aga hea mees ja passi üks päev ja öö veel. Pärast päevapoole hosteli tagasi minnes oli see joomar ikka veel ärkvel, silmad punased nagu vähil ja jõi aga õlut edasi. Vahepal kakerdas küll wc-sse öökima, aga igaljuhul tundus küll, seda teist ööd siin pole mõtet üritadagi magada.Vaatasime Andresega siis kella kaheni telekat, tema kui julgema ellusuhtumisega läks ikka tuppa magama (olevat nüüd olnud rahulik öö), mina aga läksin linna peale. Jalutasin siin seal ringi ja tegin ka väiksema uinaku ühe panga ukse ees vaibal. Jälgisin, kuidas kohalik politsei roolijoodikuid kinni pidas, vaatasin koidupilvi taevas. Läks valgeks, kõndisin hosteli tagasi. Juba kella üheksa hommikul pidime olema rongijaamas, et sõita Pembertoni avokaadosid korjama.

11. peatükk. Eesmärk pühitseb avokaado.
Niisiis jõudsime Pembertoni. Nagu LP ütles on Pemberton ilus väike asulake looduskaunis kohas, keset metsi ja suuri viinamarjaistandusi. Saime tööle avokaadoistandusse. Esimene päev oli pehmelt öeldes huvitav. Kuna olime Lauriga mõlemad põhjas harjunud, et mida vähem riideid, seda parem, siis läksime kah tööle lühikeste pükste ja tsärgi väel. Enne lõunat hakkas hullult sadama ja tõusis kõva tuul. Ilm meenutas juba kahtlaselt palju eesti suve. Kui oli esimene suitsupaus, siis jäeti meid põllule. 15 minutiline paus venis aga tunni pikkuseks ja kõik see aeg kükitasime väljas vihma ja tuule käes. Rämedalt külm hakkas. Kui uuesti tööle hakkasime, siis sõna otseses mõttes oli mul nii külm, et hambad hakkasid suus plagisema. Õnneks tehtigi poolik päev. Hostelisse tagasi jõudes panime soojad vatid selga, jõime kuuma teed ja kirusime austraalia suve. Järgmistel päevadel olime juba targemad ja panime pikad riided selga. Töö oli iseenesest kerge, aga mis oli nõme, oli ülemus. Täielik tropp. Nagu Lauri ütles, et kindlasti endine traktorist, kellele on natuke võimu antud ja see on nüüd talle pähe löönud. Mul tekkis juba teisel päeval temaga paras konflikt. Tal oli selline taktika, et valis kellegi välja ja siis hakkas kõikides vigades seda kindlat tegelast süüdistama. Ja ilmselgelt olin mina see õnnelik väljavalitu. Aga asi, millega tüüp ei arvestanud oli see, et ma ei ole pilukas, kes vaikselt kõik ära kannatab ja midagi vastu ei ütle. Ma paningi kohe vastu, et hela hela, mida sa mind kogu aeg sõimad, ma ei ole ainuke tööline siin, kõik vead ei ole kindlasti minu tehtud. Tüüp kohe et, et kui ei meeldi, võid oma asjad võtta ja ära minna (tüübi lemmikväljend). Ma siis ütlesin, et mul pole töö vastu midagi, jäta mind aint rahule. Ja peab ütlema, et mõjus, rohkem ta mu kukil ei istunud. Vaesed pilukad said sellevõrra küll rohkem võtta. Vahepeal pandi meid Lauriga umbrohtu mürgiga pritsima. Iseenesest kerge töö, väike trakats sõitis ees ja me siis olime taga kahe pritsiga. Alguses lubati, et noh, nüüd teil veab, vahepeal peab paaki kuuris täitmas käima ja kõik see aeg on teil vaba, kui tahate võite see tund-poolteist põllul põõnata. Aga mis selgus oli see, et paak sai tühjaks alles lõunaks, kui me niikuinii kuuri läksime. Seega ei olnud meil mingit põõnamise aega. Ja mees, kes trakatsit juhtis, ei vaadanud üldse taha, et kuidas meil läheb ja seega läks kiirus vahel piisavalt suureks, et pidi jooksma, et iga puu ümbert saaks rohi mürgitatud. Kõige parem oli veel see, et tüüp jäi kogu aeg roolis tukkuma, iseenesest mõistetav, kui sooja ilmaga hästi aeglaselt trakatsiga põristada. Ja niikui magama jäi, hakkas jalg ka raskemini gaasi peale vajuma. Seega ei jäänud muud üle, kui võtta kasutusele jälle rehepapilikud nõksud, kuidas enda elu kergemaks teha. Kuna pritsidest tuli ilmselgelt liiga väikse survega seda vedeliku, siis forsseeris Lauri ühte pritsi, misjärel hakkas vedelik juba märksa kiiremini paagist väljuma. Aga siiski ei olnud seda piisavalt, eriti kui sul on tuhande liitrine paak. Siis sai avastatud, et teisel pritsil saab üldse selle püstoli vooliku otsast ära võtta ja siis tuli juba vedelikku nagu tuletõrjevoolikust. Kuna tüüp ees tukkus ja maast ega ilmast teadnud, siis lasin ma seda kraami ikka juba hulgemini lihtsalt maasse. Ja nii juhtuski, et kui alguses läks lõunani, et paak tühjaks saada, siis mingi aja pärast piisas juba paarist tunnist. Keegi midagi ei kahtlustanud kah, nii et elu oli juba lillelisem.
Üks nädalavahetus käisime metsas jalutamas Lauriga. Eesmärk oli välja jõuda ühe puuni, mida vanasti kasutati vaateplatvormina, et avastada metsatulekahjusid. Selline 60 meetrine. Tee peal nägi Lauri järsku paari kaske. Ma pean ütlema, et ma polnud kunagi näinud kedagi sellise heldimusega puud silitamas kui Lauri. Silitas kase lehti ja pobises ise vaikselt :"kask, kask". Palju ei puudunud, et ta suurest heldimusest pisaragi poetanud oleks. Enne puu juurde jõudmist käisin korraks ka viinamarja raksus. Enamus polnud siiski veel valmis ja olid suht-koht hapud.
Puu ise oli vahva, selle sisse oli löödud raudpulgad, mis keerdtrepina üles välja viisid. Me käisime loomulikult kah tipus väljas. Erinevalt Põhjaterritooriumist, kus on ainult selline savann ja poolkõrb, avanes sealt ülevalt mõnus metsane vaade. Väike euroopalik tunnegi puges hinge. Pembertonis veedetud aja sisse jäi ka Austraalia päev. Kui te nüüd mõtlete, et mis päev see Austraalia päev on, siis võin öelda, et see on sama, mis Eestis 2007. aastal 20. aprill. Ehk siis reede:) Põhimõtteliselt iseseisvuspäev, riigipüha, mis muidu peaks tööst vaba olema, aga kuna me tahtsime nii väga töötada, siis oli üks ülemus nõus pool oma vabast päevast ohverdama.
Korduvalt olime kuulnud, kuidas inimesed tulevad hommikul tööle ja ütlevad, et sõitsin kängurule otsa. Pembertonis avanes meile siis kah selline kahetsusväärne võimalus auto ja kängu kokkupõrget näha. Hommikul sõitsime tööle, Lauri juhtis hosteli minibussi, kus oli enamus rahvast. Ainult 5 pilukat sõitsid eraldi ühe autoga. Sõitsid meie ees aeglaselt ja Lauri plaanis neist mööda sõita, aga kuna ühetgi sobivat kohta polnud veel tulnud, siis tiksusime nende taga. Ja siis ühel tõusul nägime, kuidas suur kängu tee peale hüppas, otse pilukate ette. Tüüp pidurdas küll ja hoog polnud üldse suur, aga ikka suutis kängu end kapoti peale kukutada. Tõenäoliselt murdis kängu jalaluu, sest liibates ukerdas ta metsa tagasi. Kummaline oligi see, et autol oli mõlkis ainult kapoti pealne. Väike volkar mahtus täpselt suure kängu alla. Oleks Lauri neist mööda sõitnud oleksime tõenäoliselt meie kängule otsa põrutanud.
Hostel kus me elasime oli suhteliselt väike. Ja eriti väike oli köök, mis oli kogu aeg pilgeni pilukaid täis. Hosteli manager ütles ka, et pilukad elavad seal köögis. Söögitegemine oli seega suhteliselt keeruline, sest ei mul ega Lauril polnud tahtmist seal väikeste inimeste vahel pliidiaugu pärast võidelda. Köök oli ikka tõesti nii täis pilukaid kogu aeg, et vahel köögist läbi minnes tõmbusid endal kah silmad juba natuke vidukile. Aga üldiselt olid nad toredad, meie viimasel õhtul Pembertonis vaaritasid nad korea, jaapani ja vietnami toite. Lauri tegi neile omalt poolt hakklihakastet keedet tuhliga. Ja natuke tegime kurgi-tomati-hapukoore salatit. See oli vahva õdak, üle 10 piluka ja me Lauriga ainsad "valged". Aga ega eurooplaseid muidu kah seal väga palju polnud, mõned prantslased ja loomulikult inglased-sakslased.
Ühte prantslast kutsuti hosteli mitteametlikuks malemeistriks. Mõtlesin, et ma kunagi maletatud, proovin kah meistri vastu kätt. Esimesed 2 mängu sain suht kindlalt pähe. Aga järgmisest 4st mängust võitsin 3, nii et lõppseis jäi viiki. Kui prantslane ära läks, krooniti mind mitteametlikuks meistriks ja keegi muga eriti enam mängida ei tahtnud, sest ma tegin neile isegi sellises konditsioonis pähe, et ma järgmisel päeval ei mäletanud, et mänginud oleksin. Selliseid konditsioone siiski eriti tihti ette ei tulnud, sest kogu aeg pidi töötama. Õudusega adusin ühel hommikul, et eelmisel õhtul sai ära joodud 14 purki rummkoolat. See teeb üle 5 liitri. Lauri oli samal õhtul 12-13 purki joonud. Ühesõnaga piisavalt palju, et öösel kell 4 veel Terminaator 2-e vaatama hakata. Mina pugesin siis juba põhku.
Kuu aega olime seal vist kokku ja siis oligi aeg hakata Perthi tagasi minema, sest ees oli ootamas suur muutus. Hääletamine läks sujuvalt, kahe autoga saime kohale. Perthi jõudsime kolmapäeval, seadsime end hostelisse sisse ja jäime ootama pühapäeva saabumist. I osa lõpp.

II osa. 12. peatükk. Kord läksid kolm sõpra...
Olime Lauriga viimasel ajal tihti märganud, et me peaaegu enam üldse süüa ei tee. Üha enam asendas kiirnuudel kartulit, riisi ja makarone. Tervislikust toitumisest polnud enam jälgegi. Ja ka pesupesemine muutus aina tüütumaks, hostelites käis alati pidev võitlemine paari vaba pliidiaugu või pesumasina pärast. Oli ilmselge, et me vajame naist, kes keedaks, küpsetaks, koristaks ja peseks. Ühesõnaga teeks neid asju, milles me nii tugevad pole. Kuna me ei saanud endale lubada naise palkamist, siis tuli leida alternatiiv. Mul tuli ühel õnnistatud päeval just selline flashback, nagu filmides näidatakse. Silme ette kangastus 2006. aasta 7. septembri varahommik. Tallinnas, Nisu tänava ühe maja ees jätsid kaks tüüpi hüvasti oma kallite sõpradega. Enne autosse istumist kallistas üks tüüpidest end teki sisse mässinud tüdrukut veel viimast korda ja ütles, et noh, varsti tuled ju meile järgi. "Muidugi tulen" oli vastus. Kallistaja olin loomulikult mina ja kallistatav oli Kati. Ja selle aasta jaanuaris saabus mu meilboksi kiri- "18. veebruar kell üks öösel palun lennujaamas vastas olla." Laupäeval, 17. veebruaril asusime Lauriga siis lennujaama poole teele. Erineval ajal, sest Lauri tahtis lennujaamas tšillida, mina jälle mitte. Uurisin kuskilt järgi, et lennujaama on 12 km, seega paras maa, et sinna jalutada. Kuskil kella 8-9 vahel hakkasin minema. Tee peale võtsin kaasa kuuspaki strongbowd, et Katit lennujaamas siidriga vastu võtta. Tee peal selgus kuskil pärast 10 kilomeetrit, et rahusvahelisse lennujaama on veel 10 kilomeetrit. Nojaa, aga ega ma enam tagasi keerama kah ei hakanud, kiskusin tsärgi seljast ja võtsin pikemad sammud. Ja natuke suuremad sõõmud strongbowd, esiteks, et teekond meeleolukam oleks ja teiseks, et oleks neid kergem tassida. Nagu selgus, olid ülejäänud 10 km kiirteed. Vaikselt hakkas pimenema, aga kuna kiirtee serv oli päris lai, siis ei tundunud eriti ohtlik teekond olevat. Ja eks strongbow andis kah kindlust juurde. Mingi aeg sai aga strongbow otsa. Meenus lugu Karupoeg Puhhist, kes Iiahi sünnipäevakingi sünnipäevale minnes ära sõi. Mul oli umbes sama situatsioon, et vahepeal oli teekond kurnav, ja siis avastasin, et oh kui hea, et ma siidrit kaasa võtsin. Aga kui siider otsa sai, siis meenus, miks ma seda siidrit üldse kaasas olin vedanud. Lohutasin ennast, et ega see viimane siider poes polnud ja küll Katil veel avaneb võimalusi ise kah seda osta. Vahepeal oli täiesti kottpimedaks läinud, aga samas mingit väsimust polnud ja sildid näitasid, et ma olen õigel teel ja lähenen hirmuäratava kiirusega lennujaamale. Umbes 4 km enne lennujaama tõmbas üks auto minu ees teeserva. Kuna juba enne oli mulle paar korda signaali antud, siis arvasin, et nüüd saan sõimu à la stiilis, et mida sa pimedas kiirtee peal kõnnid, sooda oled peast või. Aga nii üllatav, kui see ka polnud, oli autos üksik naisterahvas, kes küsis, et kuhu minek, võin su ära visata. Uskumatu lugu. Ma küsisin kah, et kuidas sa julged kottpimedas mingit suvalist tüüpi peale võtta, kes isegi ei hääleta. Vastus oli umbes stiilis, et no mis siin ikka karta. Ja tõepoolest, mis must karta, ma ju selline ohutu putukas. Elagu endised (ja praegused) hipid! Nii siis juhtuski, et kui vahepeal kartsin, et äkki ei jõua õigeks ajaks lennujaama, siis jõudsin sinna isegi natuke varem. Kati saabus õigeaegselt ja kadus kohe lennujaama rahva sekka. Mul ei jäänud muud üle kui üle lennujaama karjatada: KAAATIIII!!!!! Polnud vist hingelist lennujaamas, kelle pea mu poole ei pöördunud, ja mingist nurgast kostis lapsehäälne kaja KATII... Aga asi toimis ja leidsime Kati üles. Järgnev nädal Perthis oli tore. Jagasime Katile kohe igasuguseid nõuandeid ja nippe, kuidas eluga Austraalias kiiresti kohaneda. Kati hea hing oli meile ka pudel vanakat toonud, mille me ühel õhtul ilusti ära lahendasime, õhtu päädis tühja viskipudeli, minu ribadeks rebitud lemmik tsärgi ja maatasa tehtud võsastunud põõsaga. Või oli see põõsastunud võsa, ma pole enam kindel. Nädala sisse mahtus veel 20 km reis ookeani äärde ja tagasi, esimest korda elus nägin granaatõunapuud. Kuna Katil palju raha polnud ja ega me Lauriga kah just dollarites ei supelnud, siis otsisime kiiresti töö. Leidsime Manjimupis õuntekorjamise töö. Selles suhtes oli vahva, sest Manjimup on 30 km Pembertonist, kus me olime just kuu aega olnud. Nii et praktiliselt samasse kohta tagasi. Ma ei jõudnud minekut ära oodata, sest hostelis magas mu all üks hermafrodiit, kellel oli kahetsusväärne harjumus öösiti plahvatada. Nimelt norskas ta nii, et oli kuskil 10-20 sekundit vait ja siis järsku KHMNSKR?!!!¤%GHHH#¤#¤#ÕÕÄRGHHIIK¤#¤#!!!! Sõna otses mõttes tüüp lihtsalt plahvatas iga 20 sekundi tagant. Pole olla vaja geenius, et mõista magamise võimatust. Vürtsi lisas veel see, et toa teises otsas oli üks tüüp, kes tahtis ka magada, ja kes seda mees-naist kogu aeg sõimas, et see tal magada ei lase. Paras loomaaed.

13. peatükk. Õunte (k)orjamine.
Kohale jõudes selgus, et hostel ei ole Manjimupi sees, vaid 14 km asulast. See oli nii hea kui halb uudis, hea sellepärast, et nüüd ei olnud võimalik iga päev raha kulutada ja halb sellepärast, et olime sõltuvuses hosteli poebussist. Nagu hiljem selgus kujuneski iganädalane poeskäik tõeliseks ristikäiguks. Hostel ise oli lahmakas ja räpane. Mina küll nii palju mustust ei näinud, sest mu silmad olid naelutatud piljardilaua külge. Piljard oli tasuta ja ma olen endas vaikselt hakanud arendama piljardi mängimise harjumust. Kuna manageri polnud kohal sel hetkel, kui me saabusime, siis ajas asju mingi väike iirlane. Alguses ootasime hetke, millal meile tuba kätte näidatakse, öeldi, et sellega läheb umbes tund aega. Pärast kahte tundi küsisime uuesti, et kas nagu saaks juba, öeldi, et sorri, sorri, pool tundi veel. Veel tunni aja pärast öeldi, et 5 minutit veel. Ja siis veel pool tundi hiljem olimegi nagu naksti endale toa saanud. Siis me veel ei teadnud, aga oodata saime selle 5 nädala jooksul korralikult. Ei olnud harvad korrad, kui peale töö lõppu tuli hosteli bussi veel 2 h oodata. Esimene töö oli õunte korjamine, farmis öeldi, et 2 esimest päeva on tunnipalk, siis edasi läheb kontrahti peale üle, iga kast 25 taala. Me olime kolmekesti loomulikult ühes tiimis. Juba esimesel kontrahti päeval tegime kolme peale 11 kasti, ehk siis peaaegu 4 kasti näkku. Võrreldes teistega päris korralikult, sest üldiselt said teised kolme peale 9 kasti. Järgmisel päeval tegime juba 13 kasti. Aga asi tuli raskelt, peale 30 minutilise lõunapausi me rohkem endale puhkust ei lubanud ja kogu aeg sai ikka täistambiga antud. Ja sellise rabelemise eest saada 100 taala miinus maksud, oli ilmselgelt liiga vähe. Otsustasime, et vaatame veel ühe päeva ja kui asi paremaks ei lähe, siis tuleme sealt ära. Viiendal päeval korjasime pirne ja tegime 12 kasti ning otsustasime Lauriga, et meiesugused kogenud töölised on paremat väärt. Kati otsustas jääda. Kui me ülemusele ütlesime, et me loobume, siis oli ta päris üllatunud, sest nagu hiljem kuulda oli, oli meid suureks lootuste tiimiks peetud, kuna me saavutasime 4 päevaga sama taseme, ms teistel tuleb heal juhul 2 nädalaga. Edasi oli mul praktiliselt iga päev uus farm ja uus töö. Brokolite ja lillkapsaste istutamine, vanade kurgitaimede mahavõtmine ja uute istutamine, brokoli ja lillkapsa korjamine (selles farmis kiideti mind veel paar nädalat hiljem teistele backpackeritele-jajahh, koerasaba ja selle kergitamise lugu), brokoli rohimine ja viigimarjade korjamine. Lõpuks tundus, et sain püsivama töökoha jällegi brokoli ja lillkapsa farmis. Seal olin töötanud umbes 4 päeva, kui endale raksaki noaga sõrme äsasin. Vasaku fakjuusõrme küüne põiki keskelt pooleks lõikasin. Ja sellise hooga, et ka parasjagu liha sisse. Verd tuli ohtralt. Tolle päeva tegin seal farmis lõpuni, aga siis tundus küll, et asjad kisuvad kusiseks, sest sõrm oli ikka rämevalus. Kaks päeva istusin hostelis, silitasin ja nunnutasin oma sõrme, et ta laseks mul tööle tagasi minna. Lõpuks ütlesin hosteli managerile Naomile (selline mõnus paarisajakilone sale tütarlaps), et tahaks jälle tööd teha. Kuna vaikselt hakkasid tööd otsa saama, sest ühte sorti õunad olid korjatud ja teiste korjamiseni oli veel paar nädalat aega, siis ei olnud sugugi välistatud võimalus, et pean veel niisama passima. Õnneks oli aga just sel päeval üks kreekapähkleid kasvatav mees tahtnud kuuele tüdrukule lisaks ka ühte meest ja ma olin kohe saadaval. Seal farmis töötasin üle kahe nädala. Sai seal rohitud, puid pügatud, puude istikuid sorteeritud ja neid mahagi istutatud. Vahepeal oli kuuest tüdrukust seal farmis alles jäänud ainult kaks ja farmer tahtis, et me kolmekesi istutaksime 7000 istikut kolme päevaga. Esimene päev istutasime umbes 600 taime... Oli vombatilegi selge, et tal on inimesi juurde vaja. Tüüp tuli mu juurde ja küsis, et kas hostelis on bakpackereid, kes on kõvad töölised ja samas usaldusväärsed. Kuna Kati oli ka õuntekorjamisest loobunud ja terve viimase nädala virelenud ning iga tööpäeva kohta tuli tal 2 vaba päeva, siis ma ütlesin kohe, et jaa, üks eestlane on. Hirmkõva tööline. Pealegi selline lugu, et kui ta kohe tööd ei saa, siis ta liigub kuhugi teise kohta ja kuna me reisime koos, siis pean ma ka minema. Sellepeale farmer muidugi ütles, et sinust ma küll ilma jääda ei taha. Ja järgmisel päeval oligi Kati minuga ühes farmis tööl. Juba pärast 10 minutit töötamist hommikul tuli farmer mu juurde ja ütles, et hea et sa ikka Katit soovitasid, ta näikse asju lausa lennult haaravat. Võrreldes teistega olime Katiga ikka hoopis kõrgemast liigast. Kati alguses kah pingutas kõvasti ja heitis mulle ette, et ma vahepeal niisama mölutan. Aga minu moto oli, et peaasi, et farmer rahul on, muu pole oluline. Pealegi istutasid teised meist nii palju aeglasemalt, et ma võisin vabalt 5 minutit niisama ringi vahtida ja ikka istutasin teistest rohkem taimi. Kati sai ka lõpuks mölutamise kunsti selgeks, sest tõesti, milleks teistest rohkem rabeleda. Kati osutus üldse meie sangariks, kui me Lauriga varem sõime sooja toitu vast paar korda nädalas, siis nüüd vaaritas Kati igal õhtul meile õhtusöögi. Kuna palju asju sai farmidest tasuta, siis eriti toidu peale raha ei kulunud. Hea näide on see, et ühel päeval praadisime sibulat ja keetsime lihtsalt makarone, ja sõime selle koos hapukoorega ära, sest ei olnud jaksu midagi keerulisemat valmistada. See toit oli aga meie kriteeriumite kohaselt üks kallimaid, sest seal ei olnud midagi tasuta sees. Ma küll vahepeal nurisesin, et lillkapsas on millegipärast liha välja vahetanud ja küsisin teistelt, et kas nad ikka aduvad, et mingi kapsanäss ei ole tegelikult üldse isegi lihamaitsega sarnane, aga mind lihtsalt ignoreeriti. Tavaline õhtusöök oli, et keetsime (Kati keetis) riisi/makarone/kartulit, siis praadisime (Kati praadis) lillkapsast, brokolit, tuunikala ja muna ja kõrvale oli hapukooresalat lillkapsa ja brokoliga, mõnda aega ka kurgiga, sest ma olin kotitäie kurke koju toonud. Kati ise nimetas seda sööki munaplögakastmeks. Eestlaste hapukoore lembus ei jäänud aga teistelegi märkamatuks. Eriti nalja tegi see jaapanlastele, kes polnud elu sees hapukoort söönud ja panid väga imeks, et eestlased söövad hapukoort iga päev. Lauril oli tihtilugu ka magustoit, sest ta tegi paljude pilukatega sealt hostelist juttu ja need tõid talle farmidest nektariine ja virsikuid ja muud head-paremat. Naersime Katiga, et sexy Lawryl (Naomi pandud nimi) on oma pilukate haarem lausa.
Kuna olime kuskil põldude ja metsade vahel, siis sai palju jalutamas ka käidud, ühel metsaskäigul Katiga sattusime väikse jõe ja porilombi armastusest sündinud veekogu juurde, millest oli kindlasti vaja üle saada. Kati siis ütles, et oled mees vai ei ole, ehita sild. Mina muidugi mõtlesin, et asi see siis mehel sild ära ehitada ei ole. Hakkasin sillaehitamise materjale otsima, Kati süvenes mingi putuka pildistamisse. Kui ta lõpuks ennast ringi keeras, seisin mina ta ees 5 meetrise talaga. Ta oli üsna üllatunud minu suutlikuse üle keset metsa leida valmistahutud tala.
Ükskord juhtus ka kummaline lugu ühe linnuga, kes mulle õlale tahtis lennata. Ma märkasin silmanurgast, et miskit suurt läheneb hirmsa hooga mu poole. Muidugi esimene reaktsioon oli, et hakkasin käega seda eemale vehkima. Tegemist oli varblasest natuke suurema linnuga, kes selgelt mu õla suunas lendas, mu nina all ringi keeras ning pani teises suunas ajama. Väga kummaline.
Et meil hostelist siiber oli, siis tahtsime minema panna, ainuke häda oli, et kuidas. Suund oli teada, läbi Nullarbori kõrbe Adelaide'i ja sealt mööda great ocean roadi Melbourne'i. Rongi, bussi vai lennukiga ei tahtnud hästi minna, sest siis poleks suurt midagi näinud, aga meil oli just nägemine suur eesmärk, sihtkohta jõudmise kiirus polnud oluline. Seega otsustasime auto rentida. Oli ju ka variant uuesti auto osta, aga Lauri oli kindlalt selle variandi vastu ja ega minagi väga kindel ei olnud. Eelmise autoga läbitud fiasko oli selgelt meeles. Aga nagu kiuste tuli Lauril farmeriga, kellele ta töötas, juttu autodest ning farmer ütles, et tal on auto müüa 650 taala eest. Lauri tuli hosteli ja me arutasime pikalt ja laialt kõiki autoostuga seotud plusse ja miinuseid. Selge oli see, et millalgi see auto meil reisi jooksul ära laguneb, küsimus oli ainult, et kus kohas. Auto oli ju kõva läbisõiduga ja 21 aastat vana. Lõpuks olime Katiga nii kõvasti ikka autoostu poolt, et Lauri andis järele ning nõustus kah. Kauples veel auto 550 taala peale ja olimegi jälle rõõmsad autoomanikud. Juba esimese proovisõidu ajal Manjimupi hakkas aga auto kõvasti undama. Tegime panuseid, et kui kaugele me jõuame selle autoga. Ma pakkusin, et heal juhul poolde Nullarbori...Hostelis tulid vaiksed ajad, meil Katiga eriti tööd ei olnud, olid küll veel mõned ühepäevased tööd nagu mururullimine ja mullakottide täitmine, aga vabu päevi tekkis ikkagi liiga palju. Oli aeg asuda teele meie uue vana undava maanteeaurikuga.

14.peatükk. Rattad ja raadio vol. 2
1. päev
Esimene sõidupäev kujunes üsna rahulikuks. Auto vahepeal undas, aga kui sai kinni peetud ja mootor välja suretatud, siis uuesti käivitades oli undamine läinud. Seda protseduuri tuli ikka mõned korrad päevas teha.Pealegi tuli lahti kapott. Õnneks mingi konksuke hoidis seda päris lahti lendamast. Ostsime teipi ja teipisime kapoti kinni. Lahendus osutus küll lühiajaliseks ja teibi lõppedes leppisime lahtise kapotiga. Muude kohtade hulgas sõisime ka läbi Taani. Ehk kohalikus keeles siis Denmark. Pidi teine olema LP andmetel hipipesa, aga mingeid hipimärke meil avastada ei õnnestunud.
Vaatasime kaardi järgi, et ilusa lahesopi ääres on paar kämpinguplatsi. Kui sinna kohale jõudsime selgus, et peale parkimisplatsi muid platse seal polnud ja igasugune kämpimine oli rangelt keelatud. Aga kuna oli juba pimenemas, siis ei olnud lootust ka teisi ööbimiskohti leida, seega jäime paigale. Eks oli ka eelmise autoga alustatud reisi esimene päev parkimisplatsil veedetud. Lauri tegi endale pesa auto kõrvale, me Katiga otsustasime autos magada. Kati küll kurtis, et käigukang pidavat vale koha peal olema...
Ma mõtlesin, et enne kui päris pimedaks läheb, peaks ikka koha üle kah vaatama. Ilus kohake teine, lahesopis vesi vaikselt loksumas, mingi aeg tuli kuu kah välja, ümmargune nagu mäkdoonaldsi klient. Ega selle kohakese nimi asjata Two Peoples Bay polnud, romantikat oli nii palju, et süda hakkas heldima juba sellest, kui iseendal vasaku käe parema käe pihku võtsin. Uitasin taskulambi valgel ringi, lõpuks jõudsin kohta, kus saab paate vette lasta. Ausõna selline tunne tuli, nagu oleksin sattunud vene multikasse, kus inimene läheb metsa ja siis jänkukesed, siilikesed, oravakesed jt. ta ümber ringi keksivad. Kõigepealt hüppas mu eest väike jänkupoiss minema, siis avastasin endast vähem kui 10 m kauguselt kahte kängut mind uudistamas. Tundus, et kuhuiganes ma taskulambi suunan, seal on ka mingi loomake. Järsku tundsin, kuidas keegi mind vastu kanda põrkas. Keerasin ringi ja vaatasin, et mis täpike see on. Ei olnud täpike, rott oli. Ei, ei olnud rott, hoopis quokka oli. Selline rotivälimusega, natuke rotist siiski suurem kukkurlane. Ühesõnaga rotivälimusega känguru sugulane. Üsna julge vennike, tiirutas jupp aeg mu läheduses. Parkimisplatsile tagasi minnes kohtasin veel kängusid. Ma ei tea, miks ma neid känguruid üldse mainin, sest neid kohtab niikuinii igal sammul siin.
2. päev
Teisel päeval otsustasime, et pole vaja eriti kuhugile kiirustada ja kui midagi huvitavat näeme, siis kontrollime selle välja. Leidsimegi, mingi hetk näitas silt, et 20 km maanteest jääb ilus rand. Ei kõhelnud hetkekski, keerasime sisse. Koht oli ilus, selgus, et seal saab ööbida kah ning sel päeval kaugemale sõita ei plaaninudki. Enne kui päris ookeani äärde jõudsime, käisime ka ühe jõekese ääres, kus kolm aborigeeni kala püüdsid. Tegin meestega kohe juttu, rääkisin talvise Eesti kalapüügist, kuidas jää peal kala püütakse. Mind võeti kohe omaks ja kostitati lahkesti õllega.
Rannal jalutades avastasime, et kivide all ja vahel on krabid, suuremad neist pihupesa suurused. Mul tekkis kohe huvi, et kas mõne kätte kah saaks. Asi väga lihtne polnud, sest näppu nende sõrgade vahele mingil juhul panna ei tahtnud ja puudusid kogemused, kuidas neid siis täpselt kinni krabada. Lõpuks sain tehnika kätte ja siis tekkis juba huvi asemel jahikirg, et püüaks kohe suure saagi. Alguses hoidsid Kati ja Lauri mu saagil silma peal, aga mingi aeg nad tüdinesid ära ja läksid auto juurde tagasi. Mina aga, nähes tervet krabi armaadat, ei saanud loomulikult lahkuda. Seega pidin välja mõtlema variante, kus püütud krabisid hoida, et nad uuesti jalga ei laseks. Alguses läks kasutusse müts, siis tsärk ja pimeduse saabudes olin ainult alukate väel. Auto juurde tagasi jõudes tekkis küsimus, millele ma varem ei mõelnud. Nimelt, mis nende krabidega peale hakata. ma mõtlesin neid loomulikult ära küpsetada, aga kuna seal oli tuletegemine keelatud, siis pakkusin välja, et hoida neid hommikuni ja siis kuskil nad ikkagi ära keeta. Tekkis sügavam vaidlus loomade piinamise teemal ja Kati arvas, et ma peaksin nad tagasi vette laskma. Lõpuks, kergelt pettununa, ma seda ka tegin. Alates sellest ööst magasid Lauri ja Kati telgis, mina autos.
3. päev
Kuna ees oli ootamas suur Nullarbori kõrb, siis otsustasime, et kõik oma toiduvarud ostame viimasest suurest linnast enne kõrbe, ehk siis Esperance'ist. Ainult et kui me Esperance'i jõudsime, oli linn inimtühi. Märkamatult oli saabunud pühapäev. Seis oli sitt, aga mitte lootusetu. Albanyst olime ostnud terve hunniku saiu, seega oli meil saia ja loomulikult kiirnuudleid. Neid viimaseid oli meil alati. Kuna niisama Esperance'is passida kah ei viitsinud, et oodata esmaspäeva, siis asusimegi teele napi söögivaruga. Õnnekombel oli alkopood lahti. Sealt sai endale mõned kastid kosutavat märjukest võetud, et kui auto peaks keset kõrbe ära lagunema ja süüa pole, siis vähemalt on miskit, mis tuju kõrgel hoiab. Päris enne Nullarbori oli veel väike asula nimega Norseman. Päris pull kohake, ühtegi kohalikku ei näinud, tundus, nagu oleks seal aeg seisma jäänud. Ja siis...Nullarbor. Kõigepealt jäid silma soolajärved. Ma olin neist ainult kuulnud, nüüd oli võimalus neid ka näha ja maitsta. Just nimelt maitsta, teised küll ei soovinud, aga ma ikka murdsin endale tüki valget soola ja proovisin ära. Maitses nagu Antsu maitsestatud toit, ehk siis nagu puhas sool. Üllatav, kas pole, et sool maitseb nagu sool?
4. päev
Ma ei tea miks ja kuidas, aga mingil hetkel oli meil iga teine lause "Paadipõhi läbi laseb vee." Päris hea iroonia, arvestades seda, et me olime keset kõrbe, kus polnd ei paate ega vett. Kõrb tähendas seda, et bensukad asusid umbes iga 200 km järel. Asulaid polnud üldse. Puid polnud ka üldse. Kurve alguses üks oli, pärast oli natuke vähem. Rämedalt räiged sirged. Kujutad ette, et sirge on mingi 200 km pikk, silmal hakkab lihtsalt valus vaadata teed, mis ei näikse lõppevat. Kuna me Lauriga olime arvestanud, et kõrbes on tõenäoliselt bensuhinnad laes, siis tankisime paagi Norsemanis kuhjaga täis. Õigustatult, sest esimeses bensukas oli bensuhind 171.9 senti/liiter, võrdluseks Norsemani 137.9 s/l, mis pole ka teab mis odav. See 172 senti liitri eest jäi ka kõrgeimaks hinnaks, mis meil näha õnnestus. Kuna tee oli eufemisme kasutades mitte eriti kurviline, siis otsustas Kati kah käe valgeks teha autojuhtimisega. Sai väga hästi hakkama. Mitte et ma tahaks Kati saavutust kuidagi vähendada, aga ma arvan, et sellel teel oleks hakkama saanud ka pime, kellel on silmad kinni. Ööseks jäime kärvand lamba laagrisse ehk puhkealasse, kus oli kümmekond lambakorjust. Õhtul tegin lõkke ja Lauri plekkkruusis keetsime vett, et kiirnuudleid teha. Ahjaa, auto undamine tihenes.
5. päev
Käisime ookeanit kaljuservalt piilumas. Lauril tuli idee, et mängiks peitust, mis üksmeelse heakskiidu pälvis. Asja tegi huvitavaks see, et nii kaugele kui silm ulatus, polnud ükski taim kõrgem kui 20 cm. Nii et enda peitmisel pidi üsna loov olema. Parimateks peidupaikadeks osutusid kaljuserva alused õõnsused. Suhteliselt riskantne, aga õnneks keegi meist alla ei kukkunud. Söögivarude nappus mõjus kõhule piinavalt ja ajule inspireerivalt. Nimelt tulin ma ideele, et miks peab kiirnuudleid kuuma veega tegema, kui saab ka külmaga. Vesi on vesi. Niisiis, rebisingi pakil ühe nurgakese lahti, niristasin sinna vett ja ootasin 5 minutit. Hoopis teine asi, kui kuiva nuudlit süüa. Selline mõnus nätske mass.
Nagu ma mainisin, ei olnud bensukaid just iga nurga taga (nurki polnud ju), siis pidi kogu aeg kalkureerima, millises bensukas tankida ja millises mitte, peaasi oli see, et ikka järgmise bensukani välja veaks. Otsustasime tankida Yalata nimelises bensukas, aga sinna jõudes selgus, et see oli hiljuti hingusele läinud. Õnneks oli meil nii palju veel paagis sees, et Nundrooni välja vedada, kus oli järgmine võimalus tankida. Sinna jõudes jooksis bensukast välja üks tüüp ja ütles, et sorri vaan, meil on kütus otsas. Kütus pidi saabuma juba kell 2 päeval (tol hetkel oli kell 5), aga pole veel tulnud. Midagi lohutavat polnud ka ta ütluses, et eelmine kord ootasid nad kütuseautot 2 päeva. Kuna meil enam piisavalt bensiini polnud, et edasi sõita, siis võtsime vabalt ja tšillisime natuke bensuka juures. Ja oh seda imet, tuli kütuseauto! Väga positiivne. Sellest polnud enam midagi, et läks veel mitu tundi, enne kui me kütuse oma autosse saime. Et ootamine läheks lõbusamalt, siis võtsime Katiga natuke veini. Veinil näis olevat müstiline mõju Katile. Ei olnud palju vaja, et ta juba rõõmsalt ringi jauraks ja kütuseautoga koos poseeriks. Alates sellest korrast tundus meile Lauriga, et Katile veini andmine on puhas raiskamine. Jäi mulje, et talle piisas juba veiniaurudest, et volüüm läheks põhja ja silmad selle võrra hägusemaks.
6. päev
Vaikselt hakkasid tulema asulad, mis olid küll nagu koopiamasinast välja tulnud. Absoluutselt identsed, isegi teed keerasid neisse asulatesse sama nurga alt. Undamine oli sage. Ja siis saabus ka "vana hea" lõgin, mis oli meie eelmise auriku manalasse saatnud. Ühes asulas oli see juba nii suur, et Lauri soovitas Katil asju pakkima hakata, sest kohe-kohe hakkame edasi hääletama. Ma olin kah juba väga kindel, et see auto ei sõida enam 100 kilomeetritki. Aga kuna auto ikkagi veel sõitis siis polnud teda põhjust enne täielikku lagunemist hüljata.
7. päev
Üllatav küll, aga auto vedas ikka Adelaide'ini välja. Adelaide oli selline väike miljonilinn, mis ei pakkunud enam erilist pinget. Tundus väkelinnana. Kuna olid saabumas lihapühad ja munavõtted, siis oli poodides rämepalju allahindluseid. Käisime Katiga poodlemas. Ma üritasin talle küll moealast nõu anda, aga ta eiras mu soovitusi jonnakalt ja järjekindlalt. Ma ei tea, kui naine ei hinda mehe arvamust riietuse suhtes, siis kelle arvamust ta üldse hindab? Lõpuks ostis ta küll mingi valge tsärgi. Ma polnud rahul. Kõik minu head soovitused miniseelikute ja sädelevate kulda-karda täis toppide suhtes olid kurtidele kõrvadele.
Hostel, kus me elasime oli odav ja puhtaim, mida olime kohanud kogu oma pika reisi vältel. Pealegi oli pesupesemine tasuta, pesupulber oli tasuta, hommikusöök oli tasuta. Lisaks oli veel tasuta spagette ja riisi. Uskumatu.Adelaide'is oli ka ebameeldiv intsident kohaliku liikluskultuuriga. Rohelisega teed ületades, keeras järsku paremalt meie suunas üks kihutav auto. Kati jõudis napilt eest ära hüpata, ma jõudsin just nii palju tagasi tõmbuda, et auto ei sõitnud mulle kolinal otsa, vaid ainult tabas mu küünarnukki küljepeegliga ja mu põlv läks vastu kõrvalistuja ust. Ja edasi ta kihutas... Seekord jäid õnneks suuremad vigastused tulemata ja luud-kondid terveks. Aga ettevaatlikuks tegi ikkagi. Kuna Adelaide suuremat elamust ei pakkunud, otsustasime edasi Melbourne'i poole põrutada.

Adelaide - Melbourne
1. päev
Käisime poodlemas Murray Bridge'i nimelises linnakeses. Kuna lihapühad olid just läbi saanud, siis olid kõik šokolaadijänkud allahinnatud. Me proovisime need loomulikult kohe ära. Peale selle ostsime Kiimariga kahtlaselt sarnasest poest veel hunniku kahedollarilisi dvd-sid. Et ees oli ootamas juttude järgi väga maaliline great ocean road, siis oli loomulikult vaja võtta ka tibake veini, et seda reisi veelgi nauditavamaks muuta. Melbourne'ini oli 700 km, mille kavatsesime võtta kolme päevaga, sellega arvestades ostsime 20 l. veini. Mingi loogika meil kindlasti oli kui me jagasime 700 3 päeva ja 20 liitriga. Mingi aeg näitas üks silt, et kuskil ookeani ääres on 3 graniiti. Kuna ma tagaistmel võitlesin peavaluga, siis võtsid Lauri ja Kati eesistmel kahehäälselt vastu otsuse neid vaatama minna. Kohale jõudes selgus, et 3 graniiti olid sellised lihtsalt suvalised kivad vee sees. Ei midagi erilist. Aga kohake ise oli ilus, seega otsustasime, et polegi mõtet edasi kiirustada ja jääme sinna laagrisse. Kuna minust veinijoojat polnud, siis otsustasid eesistme tüübid, et degusteerivad vast soetatud veini kahekesti mööda randa jalutades. Mina jäin autosse põdema. Möödus oma mitu tunnikest ja läks pimedaks. Koos pimedusega saabusid kaelakuti ka ülejäänud eestlased. Märjad nagu pestud härjad ja ülepea liivased. Ja loomulikult mitte just ülivaiksed. Kuna tegelased polnud vaevunud enne telki üles panna ja nüüd polnud neist enam panijat, siis mõtlesin, et teen neile teene ja aitan. Milline tänamatus mind tabas. Ei, ei, nad ei olnud vastu, aga nad lihtsalt arvasid, et telgiriide peal võib kah niisama vedeleda ja naerda. Polegi teist vaja üles panna. Kati küll alguses aitas mind, aga mingi hetk veeres ta ka telgi peale ja lõkerdas nii, et vähe polnud. Laurist abilist polnud, ta oli üldse seisukohal, et mis sest telgist, magame niisama auto kõrval. Pealegi ei suutnud ta kuidagi degusteerimist lõpetada. Kiskus aga kogu aeg autost uue veinipütikese välja, et sealt endale lisa võtta, aga eelnev vein oli nii palju juba mõjunud, et joomise asemel pillas ta potsiku kogu aeg maha. Lõpuks sai ta ka ise ürituse lootusetusest aru ja lasi veini kruusi sisse. Kohe pärast valamist lõi ta kruusi loomulikult ümber. Samal ajal oli Kati kuhugile pimedusse kadunud riideid vahetama. Ainult hääl kostis: "Ärge vaadake, ma vahetan särki. Näete jah? Ärge vaadake!" Kogu selle segaduse keskel saime lõpuks telgi siiski kah püsti ja öörahu võttis maad. Sõbrad ilusti magama pandud, võtsin kruusikese punast veini ja läksin öisesse randa jalutama.
2. päev
Teine päev viis meid väiksesse Robe'i nimelisse linnakesse. Erinevalt teistest tüüpilistest Austraalia väikelinnadest, oli sel kohakesel lausa mingi omapära. Hea soe sõbralik õhkkond. Väike kohake küll, aga sugugi mitte ajast maha jäänud. Näiteks oli üks tüdruk seal vägagi kursis viimaste moeuudistega ning kandis koos kannikate vahele kaduvate lühkaritega (Kati släng lühikeste pükste kohta) karvaseid talvesaapaid. Mingi hull talvesaapa mood on hetkel Austraalias valitsemas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Päev möödus suuremate seiklusteta, laagrisse jäime mingisse jõeäärsesse kohakesse. Leidsime Lauriga paraja augu ja otsustasime, et just see on hea paik telgile. Eriti kui Kati telki ronib ja siis sajatama hakkab. Nii just juhtuski, paraku pidi Lauri terve öö seal augus magama. Nii palju siis teisele augu kaevamisest ja ise seal sees magamisest. Enne magamaminekut käisime natuke jalutamas kah. Jalutuskäik lõppes laste mänguväljakul erinevate sportlike võistlustega ja peale seda tegime väikest hirmufaktorit. Nimelt sõime Lauriga raha eest putukaid. Kõigepealt andsin ma talle 2 taala, et ta mingi putuka ära sööks, siis hakkas rahast kahju ja küsisin, kas ta mulle ka raha annab, kui ma putuka ära söön. Dollari lubas anda. Seega sõin ka ühe putuka. Mõlemad putukad olid eelnevalt välgumihkli peal röstitud. Lõpuks pakkusin Laurile välja ühe dollari eest veel elus putukas ära süüa. Söödud ta Lauri poolt ka sai. Selgus, et putukasöömine ei ole iseenesest midagi võimatut, pealegi maitseb röstitud putukas nagu söetükk. Elusa putuka maitset peate Lauri käest ise küsima.
3. päev
Hommiku käis Lauri seal jões ujumas kah, vesi oli vist külm, sest mees ikka sõna otseses mõttes möirgas vette minnes, et no kurat oled külm jah? ma sulle teen külm!!! Edasi viis tee (ei no auto ikka, tee seisis paigal) meid Port Fairy nimelisse kohakesse, endise nimega Belfast. Maailma kohanimedega kohti siin jagub, reisi jooksul kohtasime Denmarki, Dublinit, Hahnhoffi ja Kingstonit (teatavasti Jamaika pealinn). Eniveis, Port Fairys olime natuke kauem, sest Kati tahtis ühe bensuka tualetis fotoka aku täis laadida. Seal bensuka ees lebotasime oma paar tunnikest muru peal. Päev oli selline rahulik nagu ikka, enne õhtut läksime Tower Hill reservuaari jalutama. Kohtasime seal paari emut, musta kängurut, sipelgasiili (üsna muhe vennike), rebast ja dingot. Kui oma jalutuskäigu lõpetasime oli juba vaikselt pimenemas ja mingi aeg eksisime natuke ära kah. Mina omalt poolt andsin selleks paraja panuse, raiudes, et me peame kindlasti teises suunas kõndima. Teises suunas pidimegi minema, ainult et teises suunas sellega, mida ma soovitasin. Mu orienteerumisvõime on ikka üsna hale. Öö veetsime Panmure'is. Mingi väike kohake, kus oli aga laagrisolemine üsna õdusaks tehtud. Oli olemas joogivesi ja isegi avalik barbeque, kus peal me sinki kärsatasime. Kati ja Lauri pugesid varem põhku, ma jalutasin natuke ringi. Kohtasin kahte kuskil 14-16 aastast neidu, kes jubedalt lobiseda tahtsid. Küsisid, et mis ma Austraaliast ja selle tüdrukutest arvan. Vastasin ausalt. Lõpuks anti mulle telefoninummer kah. Mul küll ei õnnestunudki välja selgitada, et mis eesmärgil.
Ma oskan ennast viisakaks kirjutada küll.
4. päev
Päev kujunes vaateplatvormide galaks. Kuna olime great ocean roadi peal, siis oli kogu aeg midagi suurepärast vaadata, ookean oli ju teest sõna otseses mõttes kiviga visata. Ja vaateplatvorme oli iga 300 meetri tagant. Me muidugi mõtsime, et kui keegi on vaevaks võtnud vaateplatvorm ehitada, vai isegi silti üles panna, mis sinna juhatab, siis tuleb see koht ka üle kaeda. Sellel päeval liikusime edasi 80 km. Lõpuks oli küll juba "kerge" ookeanivaate üleküllastus, nentisime iga järgneva vaateplatvormi juures, et nojahh, vesi loksub vastu kaljut ja vahutab, nagu ka eelnevas kolmekümnes kohas, kus me ookeanivaadet uudistamas käisime.
Kuna oli Kati sünnipäev , siis ostsime Lauriga loomulikult ka kingitused. Lauri ostis SUURE kotitäie kummikomme ja ma ostsin sünnipäevatordi, tegelikult isegi kaks. Kati küll nimetas sünnipäevatorte glasuuriga kaetud kaneelirullideks, aga no mis tema ka tortidest teab. Kuna kaardi järgi ühtegi laagripaika läheduses polnud, siis otsustasime lõpuks ühel risttee äärsel "platsil" ööbida. Plats kujutas endast lihtsalt karjamaa aiavärava esist. Ühel hetkel tuli karjamaa omanik kah ja küsis, et mis te siin teete, vastasime et telgime. Tundus, et mees jäi vastusega rahule ja sõitis minema. Õhtu möödus punase veini ja kummikommide seltsis. Vahepeal käisime jalutamas ka. Kuna kõndisime tee peal, siis alati kui auto tuli, kargasime teeserva. Ühes kohas oli päris naljakas, sest Lauri tõmbas kõige enne teeserva, aga kuna oli suur kallak, siis hoiatas Lauri (pimedas ju ei näinud midagi), et olge ettevaatlikud, paar sammu edasi ja Lauri ütles, et olge nüüd VÄGA ETTEVATLIKUD!!!! Vaatasin Lauri poole, et mis siis nüüd. Laurit polnud näha. Vaatasin alla, Lauri pea oli mu põlve kõrgusel. Selgus, et me olime just truubi kohal teeserva roninud ja Lauri astus täpselt truubi pealt alla. Kõige naljakam oligi see, et ta ei kukkunud, vaid astus ja ise sellest arusaamata, et tegemist on truubiga, hoiatas hoolsalt meidki.
5. päev
Kohutav päev. Kati sünnipäeva järelmõjud olid tugevad. Kummikommi mürgitus oli tooniandev terve päev. Suurimaks vaatamisväärsuseks sel päeval kujunes üks juga, mille lähedal oleks Lauri ühele maole peaaegu peale astunud. Great ocean road muutus väga kitsaks ja käänuliseks mägiteeks. Mõtlesin teatava rahutusega, et kui auto peaks nüüd katkema, siis tekitame mõnusa ummiku sel teel. Aga auto oli vapper ja hoolimata igasugustest veidratest häältest, mida ta tegi, pidas ikka veel vastu. Uskumatu lugu küll.
6. päev
Tõenäoliselt kõige sündmustevaesem päev terve reisi jooksul. Lähenesime jõudsalt Melbourne'ile. Kuna jällegi ei jäänud tee peale ühtki laagriplatsi, siis ööbisime kiirteega paralleelselt mineva väikse tee ääres. Öösel veerand kolm otsustasime Melbourne'i sõita. Kuna enam palju polnud jäänud, siis mõtlesime, et autoga on nii suurde linna parem öösel sõita, sest siis on liiklus väiksem ja kergem leida autole kohta. Ja juba kaugelt hakkas linnakuma paistma. Olime sisenemas seni käidud Austraalia linnadest suurimasse.

15. peatükk. Melbourne
A.S.: Kõigil, kes tunnevad ennast puudutatuna või solvatuna lugedes seksuaalvahekordadest ja/või suguelunditest, soovitan seda peatükki mitte lugeda.
Tol ööl Melbourne'is sõites rikkusime vähemalt kahte liikluseeskirja üsna rämedalt. Esiteks sõitsime mingi aeg trammitee peal. Alles siis, kui nägime, et teeservas seisvad taksojuhid meid suure huviga uudistavad, saime aru, et ega üldiselt siin vist ei sõideta. Ja teiseks, mingi hetk kuulsin, kuidas Lauri ees hüüatas - oih punane oli. Nojahh, mis seals ikka, punane, siis punane. Jõuad sa seda valgusfoori ka kogu aeg jälgida. Eriti kui oled ametis autole sobiva koha otsimisega. Lõpuks leidsime enda meelest päris hea koha. Jätsime auto sinna ja Kati autosse magama ning läksime Lauriga linna parimat öömaja otsima. Mitmed setmed tunnid hiljem oli seegi leitud ja võisime end Melbourne'is juba vabamalt tunda. Melbourne on vahva, mulle meeldis väga. Selline tõesti suur (maailma mastaape silmas pidades küll mitte midagi erilist). Rahvast on 24 h tänavatel näha, vahva oligi kohe esimesel hommikul kui Lauriga elukohta otsisime jälgida, kuidas linn ärkab ja tänavad rahvast pungi lähevad. Kõik kontoritöölised oma kostüümide ja ülikondadega kuskil väikestes kohvipoodides endale hommikust kohvi ostmas. Päeva aeg on kogu aeg väga palju inimesi, kui Perth tundus multikultuurne, siis võrreldes M-ga pole see midagi. Tohutult palju erinevaid inimesi, erinevast rassist, erinevast sotsiaalsest kihist, kõik külg külje kõrval. Mitmel päeval lasin ennast lihtsalt massil kaasa vedada, suunast hoolimata. Nautisin täiesti anonüümsust, kuigi eks ma olen Austraalias niigi ju anonüümne. Lihtsalt kujutasin ette, et kui ma elaksin M-s, siis võiksin ka päevad läbi lihtsalt tänavatel kõndida, kartmata mõnda tuttavat nägu näha. Ma ei kujuta ette, et kui juba M on nii vahva, mis siis veel New York või Tokyo on. Ma olen seda ennegi arvanud, aga nüüd sain veelgi kord kinnitust, et ma olen suurlinna inimene. Võibolla sellepärast tahan ma ka kogu aeg reisida, et Eesti ja Tallinn on liiga väiksed. Euroopa linnadest tõmbab ainult London, võibolla ka Pariis, mis oli õhtusel ajal üsna sümpaatne. Pole Madriidis ega Roomas käinud, ei tea, kuidas seal oleks. Igastahes, M. jättis hea mulje.Selgus, et algselt sobiv koht autoparkimiseks osutus ka sobivaks kohaks parkimistrahvi saamiseks. Kuna me ei tahtnud, et nädala aja pärast auto esiklaas trahve täis oleks, siis otsis Lauri autole uue ja parema koha natuke linnast väljas. 11. maiks pidi trahv makstud olema. Khmkhmkhm...Linna peal oli üsna palju märgata mingeid sotsialistide kogunemistele kutsuvaid postreid. Kuna ühel päeval oli teemaks NL ja Jossif, siis otsustasime Lauriga kah üle kaeda, et mida siis kohalikud sellest perioodist arvavad. Oli märgata nii noori tulihingelisi sotsialiste, kes töölisrevolutsiooni taevani ülistasid, kui ka natuke vanemaid, kes kainemalt asjale lähenesid. Üldiselt oli siiski meeldiv tõdeda, et Stalinit ei ilustatud, vaid peeti pigem sotsrevolutsiooni pidurdajaks ja surmajaks. Aga noh, paljuski oli ka ikka kummaline kuulata, kuidas noored uljalt kuulutasid, kuidas NL alanud töölisrevolutsioon tahtis sõbralikult aidata ka oma naabreid samale teele. Arvati, et alles Staliniga algas nn agressiivse NL sünd. Paratamatult tuli meelde Vabadussõda. Ei olnud need tiblade tankid nii sõbralikud midagi. Aga noh, nagu öeldud, oli seal ka inimesi, kes asju nii sinisilmselt ei näinud, seega ei hakanud ise sekkuma. Et M-s oli, sel ajal kui me seal viibisime, käimas suur rahvusvaheline komöödiafestival ja mulle on juba geenidega kaasa antud teadmine, et parem Pikker põues kui Sõnnikuleht R-Kioskis, siis otsustasin seda kah kaeda. Ainuke häda oli selles, et esinejaid ei tundnud ja huupi lihtsalt 25 taala kah maksta ei tahtnud. Õnneks oli ka üks tasuta üritus ja mingi maigu ma suhu sain. Kohati on küll raske jälgida, kuna kõik naljad on ju keelelised ja räägitakse tihtilugu väga kiiresti, ning kindlasti jäid osad naljad ka arusaamatuks, aga siiski möödusid 2 tundi üsna ruttu. Ma ei saa aru, kus on Eestis stand up koomikud. Asja lootusetust näitab kasvõi see, et ma ei tea isegi eestikeelset vastet stand upile. Püstiseisvad koomikud? Iseenesest kõlab naljakalt.Kunagi ammu Perthis mõtlesime Lauriga, et mehed nagu me oleme, peaks ikka stripiklubis või pornokinos kah ära käima. Mul puudus kummagi kogemus, Lauri olla 5 minutit stripiklubis kunagi olnud. Kuna meie teada Eestis pornokino ei ole, siis otsustasime selle kasuks. Aga tol hetkel jäi asi selle taha, et mis me kahekesi ikka sinna lähme, ootame ikka Kati ka ära ja lähme kolmekesi. M-s oli siis lõpuks võimalus pornokinos käimise süütus kaotada ja peab ütlema, et valuliselt, väga valuliselt see kaotatud ka sai.
Väike uks juhatas meid väikesesse ruumi, mis oli tuubil erineva sisuga dvd-sid ja siin-seal oli ka kummist munne näha. Ruumikese ühes nurgas oli väike putkake, kus seisis suur ja kiilakas mees. Mina vaatasin lihtsalt uudistavalt ringi, et kas kinu kah saab, Kati itsitas omaette ja Lauri hakkas seletama, et meil on kultuuriline huvi kino näha. Selgus, et paarikestele on allahindlus ja seega olid siis Lauri ja Kati "paarike" ning ma olin üksik kinohuviline. Nagu rõngastatud kiilakas seletas, oli õhtu eriprogrammis kolme inimese vaheline suguakt. Kinosaal oli pisike, alguses tundus, et me oleme ainsad, aga siis hakkasid silmad seletama veel paari meest, kes mingil kummalisel põhjusel olid kõige pimedamatesse nurkadesse tõmbunud. Vahetevahel käisid nad tualettruumis kah, mis oli kohe ekraani kõrval. Ei tea, kas olid palju joonud vai, mis häda neid sinna peldikusse ajas... Filmi annab väga lühidalt kokku võtta-murjami munni mudimine. Igas stooris (me vaatasime kahte) oli murjam ja kaks naist, kes siis kordamööda murjami munni endale kurku ajasid, vaadates, kumb enne ära lämbub. Üsna eemaletõukav vaatepilt, kuidas nad seal öökides seda protseduuri läbi viisid. Tavalist lihtnimese seksi polnud. Munn imeti tühjaks ja tuli uus stoori. Vahepeal kuulsin, kuidas mu selja taga tekkis kahe mehe vahel sõnelus - ära vahi mind, vahi ekraani - ma ju ei vahigi sind, vaatangi filmi - no siis vaatagi seda fucking filmi, mis sa minust vahid... Kõik see oli üsna eemaletõukav ja vastik, aga hullem oli alles tulemas. Mingi hetk pandi film kinni, kõlaritest hakkas kostuma Westlife ja ekraani ette lavale ilmus õudusunenägu. "Tervitage aplausiga seksikat Sophiet!" Ma väga vabandan naissoo ees, aga ma lihtsalt ei suuda seda inimest ilusate sõnadega kirjeldada. Tegemist oli hirmkoleda koeranäoga asiaaditariga, kes mulle kahtlaselt palju meenutas kurjast vaimust vaevatud tüdrukut õudusfilmist "Ring". Keha, mis oli sobilik pigem veeremiseks kui akrobaatilisteks harjutusteks, vänderdas siia-sinna. Ta oleks peaaegu redelilt, mille küljes ta kõõlus, alla kukkunud. Asi ei olnud isegi enam koomiline, vaid lausa nukker. Striptiisi see ei meenutanud, pigem meenutas tüdrukute kehalise kasvatuse tundi. Kõik oleks olnud andestatav, kui ta oleks jäänud lavale, mitte ei oleks tulnud istmete peale minu ja Lauri (teised mehed olid ju pimedates nurkades) ette oma keha üles-alla õõtsutama. Ja siis lendas rinnahoidja... vaatasin kõrvale... mul oli ettekujutus, et midagi jääb stripparitele ikka selga kah, aga siis lendasid ka alukad... ja järgmine hetk õõtsus mingi mätas mu nina alla... ausõna, ma soovisin sel hetkel, et ma oleksin öökull ja suudaksin oma pea selja taha keerata. Kiirustades lahkusime sellest asutusest. Ma olin ainult ühe asja üle õnnelik. Nimelt, et muusika oli Westlife'i oma, mida ma niikuinii vabast tahtest ei kuula. Palju hullem oleks olnud, kui oleks mänginud mõni bänd, mida ma muidu ka kuulan, sest siis oleks alati muusikaga meelde tulnud "sexy Sophie". "Pornot" kogu raha eest.Kuna olime Melbourne'i tulnud, et linnatööd kah proovida, siis uitasime ringi ja vaatasime, mis huvitavat ka pakutakse. Leidsime Katiga ühe ööklubi, mis otsis flaierite jagajaid. Raha oleksime saanud flaierite pealt, ehk nii mitu inimest klubi uksele flaieriga oleks tulnud, nii palju oleks raha saanud. Iga mees 1 dollar, iga naine 2 dollarit. Pluss veel enne töö algust tasuta drink. Panime ennast juba ilusti kirja, kui Lauri avastas hosteli seinalt puuvilla korjamise kuulutuse. Pakuti tasuta elamist ja sööki, aga samas 12 tundi tööd päevas ja 7 päeva nädalas. Mõtlesime, et 12 tundi võib küll natuke ränk olla, aga samas kui elamise ja söömise peale üldse ei kuluta, siis peaks päris hästi raha kokku hoidma. Nii palju siis linnatööst, põrutasime Melbourne'ist minema.
Kohakese nimi oli Hillston ja asus teine New South Wales'is. NSW oli juba kuues Austraalia osariik, mida me Lauriga külastasime. Jäi veel ainult kaks - ACT (Australian Capital Territory) ehk siis Canberra, ja Tasmaania.

16. peatükk. Puuvilland
Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, Puuvill, AHJAA, peaaegu oleksin unustanud- P-U-U-V-I-L-L!!!!!!!!!!!!!!!

17. peatükk. Mis ta pask läheb, ilge kepp kogu aeg, pole aega kuselgi käia-Õuna Endel
Kohale jõudsime kuskil peale kuut õhtul, saime oma ülemusega kokku ja üllatuslikult pakkus ta välja, et kas te täna ka töötada tahate. Üllatav oli see just sellepärast, et kohe-kohe oli pimedaks minemas ja me ei kujutanud ette, kuidas sa pimedas seda ikka korjad. Igastahes olime nõus. Põllule jõudsimegi juba pimedas, aga selgus, et pimedus ei ole küll mingi segav faktor, masinatel on ju tuled peal. Selgus ka see, et meil polnud õrna aimugi, kuidas see korjamine välja näeb. Ma mõtlesin, et antakse mingi kott kaela ja siis käsitsi korjad sinna sisse puuvilla. Selgus, et puuvilla korjasid kombainid ja meie töö oli korjatud puuvillast "ehitajaga" üks korralik moodul kokku pressida. Käsitsi korjamine oleks olnud sama efektiivne kui viljakoristus käsitsi. Moodul oli umbes 18 tonnine, üle 2 m kõrge, 1.5 m laiune ja 7 m pikkune valge kuup. Ühe mooduli maksumus olevat umbes 10 000 dollarit. Iseenesest polnud midagi keerulist, traktor tuli koormaga, juhatasid talle, kuhu täpselt sa ehitaja sisse koormat tahad ja siis hakkasid suure pressiga pressima. Raskeks läks siis, kui osa puuvilla mitte ehitajasse ei kukkunud, vaid kukkus ehitaja kõrvale, sest siis pidi selle käsitsi üles loopima. Selgus, et kui kartsime Melbourne'is, et kuidas me 12 tunnised tööpäevad vastu peame, siis sellega muret polnud. Tööpäevad polnud mitte 12 tunnised vaid 18 tunnised. Ja pärast paari päeva oli juba soovunelm, et töö võiks ainult 12 tundi pikk olla. Päev algas hommikul kell 6, peale hommikusööki sõitsime põllule ja tihti ei saanud enne kella 11st minema. Lõunapausi ei olnud, anti toidunorm kätte ja ise vaatasid, millal selle ära sõid. Õhtusöök oli kuskil kella 7 paiku. Õhtusöögi söömine kestis nii kaua kuni paus oli, ehk siis, kui sa toitu kiiresti alla ei kugistanud, siis ei jõudnudki sa kõike ära süüa. Oli ka juhuseid, et õhtusöök kestis 5 minutit. Esimene nädal oli töötunde kokku 116.5. Polegi teab mis vähe kui arvestada, et nädalas on ainult 168 tundi. Lühim päev lõppes 20.30, pikim 2.45 järgmisel hommikul. Rahvatarkus ütleb, et töö tegi ahvist hobuse, no see töö oleks ka molluskist hobuse teinud. Mulle pole kunagi joosta meeldinud ja ega töötaminegi mu top 5000 tegevuse hulgas pole, aga nüüd tegin vahel mõlemat korraga, sest muud moodi lihtsalt poleks jõudnud. Ainus asi, mis aitas vastu pidada oli see, et vahel oli ka pause. Nii oligi, et ühel päeval rabasime nii, et kaenlaalused vahtus ja silmad suured pingutusest peast väljas rippumas, järgmisel päeval aga lebasime mingi aeg puuvilla hunnikus ja kirusime, et ei suuda mugavat asendit leida. Lebotamise aega polnud siiski just märkimisväärselt.Oli päevi, kus kõik läks viltu. Eriti meenub üks päev, kus kogu aeg kukkus kõvasti villa maha ja seda tuli hulgemini üles loopida, peale selle lagunesid meil kaks moodulit osaliselt ära, kui ehitajat mooduli ümbert ära, uude kohta tõmmati. Ja siis lendas üks kate kah pealt minema, enne kui seda kinni siduda jõudsime. Katted pandi selleks peale, et vihma korral ei saaks puuvill märjaks. Nentisin peale tööd, et ega vanarahvas asjata ei öelnud, et kui hommikul näed esimese inimesena oma lolli, paksu, kiilakat ülemust, siis ära jalga kodust välja tõsta.Pärast 10 tööpäeva saabus lõpuks ka vihm, mis tähendas vabu päevi. Kuna maha tuli vähemalt 5 viimase aasta suurim vihm, siis oli meil kogunisti 4 vaba päeva. Märga puuvilla korjata ei saanud. Avastasin ennast Hillstoni tänaval (ega see mingi suur koht pole, kus on tänavate võrgustik) vihma käes jalutamas, endal loll irve näol. Lihtsalt nii suur kergendus oli vahepeal puhata. Viimasel ööl enne suurt vihma kui üritati veel nii palju korjata kui võimalik, jäin lõpuks kojusõidu autot oodates vihma ja külma kätte palja maa peale magama. Väsimus oli lihtsalt tohutu.Mainisin, et moodulid olid üle 2 m kõrged, ehitajad olid seega veelgi kõrgemad, kuskil 2.5-2.7 m kõrged. Ja selle serval pidi kogu aeg kõndima, et koormat vastu võtta ja traktoristi juhendada. Aga serv oli umbes 15 cm lai. Pigem küll kitsas. Mul ei olnud just eriti lihtne, arvestades mu kõrgusekartust. Ma ei karda kõrgusi, kui on kuskilt kinni hoida, aga seal sai loota ainult sellele, et kui kaotad tasakaalu, siis krabad endal rinnust kinni ja tirid serva peale tagasi. Eriti hull oli pimedas- traktor tuleb, tean, et pean serva peale jälle ronima minema, kuskil poole maa peal hakkavad jalad all värisema, kirud ennast ja enda kõrgusekartust ning astud vaikselt edasi. Alla kukkuda ei tahtnud. Kui ehitajas juba kasvõi üks koormatäis villa sees oli, siis oli poole julgem, sest teadsin, et tasakaalu kaotamise korral saan ennast vähemalt ehiatajasse puuvilla sisse kukutada. Õnneks ei kukkunud kordagi, Lauri nii õnnelik polnud ja potsatas kaks korda alla. Esimene kord ikka päris hullult. Tegime servasid (loopisime villa ehitaja servadest ehitaja keskele), kui järsku küsib šotlane, kes meiega sama ehitaja peal töötas (ehitajaid oli kokku 4, lisaks 2 traktorit ja 3 kombaini), et kus Lauri on. Ma hakkasin kah siis vaatama, et kus ta on. Ronisin ehitaja pealt maha ja Lauri tuleb ja ütleb, et ma vist kukkusin alla, aga mis me seal üleval üldse tegime? Oot oot, me oleme Austraalias jah?
Ma alguses mõtlesin, et ta teeb nalja, aga selgus, et siiski mitte. Mõneks ajaks oli tal ikka täelik lühimäluauk. Nägin Katit mööda kõndimas, saatsin ta Lauri juurde. Ja Lauri mäletab siiani kõike alates sellest hetkest, kui ta Katit nägi, sellest, et ta peale kukkumist veel mingi 5 minutit minuga rääkis, pole tal mingit mälestust. Teine kukkumine oli tal õnnelikum, suutis nii palju tasakaalu hoida, et kukkus jalgade peale. Paar päeva enne seda, kui me töölt ära tulime, kuulsime, et kõrvalfarmis oli õnnetus juhtunud. Üks tüdruk oli koormat vastu võttes kukkunud ja koorma alla jäänud. Ta kaaslane oli sel hetkel all ja ei teadnud sellest midagi. Tuli siis üles ja nägi, et koorem on tulnud ja see on pressimata, ning hakkas pressima... Kui see teine tüdruk leiti, oli ta süda juba seisma jäänud, teda suudeti küll elustada ja haiglasse viia, aga järgmisel päeval kuulsime, et ta elu ei suudetud ikkagi päästa. Väga, väga karm. Ma ei kujuta ette, mida tunneb kadunu perekond ja see teine tüdruk, kes enesele teadmata kaaslast koorma sisse pressis.

18. peatükk. Kas see ongi lõpp? Ei...
Teisipäeval lahkusin Griffithi poole. Hääletamine läks ladusalt 100 km katsin 1.5 tunniga. Kuna Lauri ja Kati olid alles järgmisel päeval tulemas, siis oli mul terve päev aega, et Griffith risti-põiki läbi käia. Kolmapäeval tulid teised kah ja otsustasime, et veedame paar viimast koosolemise päeva kuskil Griffithi lähistel, sest laupäeva öösel läks mul Griffithist buss Melbourne'i. Maandusime lõpuks ühe jõekese ääres, kuhu me jäimegi poole reedeni. Hea, mõnus tšill koht. Libistasime tiba õlut ja nautisime vaikust pärast puuvillatormi. Õhtuti tegime lõket ja küpsetasime kartuleid.Ja siis oligi reede, maabusime tagasi Griffithisse ja jäime bussi ootama. Öösel oli igav ja siis me Katiga katsime auto igasuguste loosungitega. Marker oli ju vaja tühjaks kirjutada. Mingi aeg tulid kohalikud ja küsisid, et kas nad meie autost pilti võivad teha. Me lubasime lahkelt. Kell 4.30 jätsime siis hüvasti. Katiga ei-tea-kui-kauaks, Lauriga vast ainult mõneks nädalaks, sest eks temagi oli Austraaliast vahetult pärast mind lahkumas. Nii ma siis vaikselt tiksusin Melbourne´i poole tagasi. Sindit ma ei näinudki, aga see oli mu enda teadlik otsus. Paljude jaoks ongi Austraalia ainult Sindi, aga ma mõtlesin erineda üldisest massist. Melbourne´is oli mul veel paar päeva. Uitasin linna peal ringi, pildistasin inimesi ja nautisin oma viimaseid hetki Rohelise Mandri pinnal. Ning oligi käes teisipäev 15. mai 2007 ja aeg ossimaa (nagu austraallaseid kutsutakse- aussies) tolm oma jalgadelt pühkida. Austraaliast lahkusin segaste tunnetega. Ühelt poolt oli hea lõpuks minema saada, 8 kuud oli ju oldud juba kah. Igatsus osa inimeste järele oli juba väga suur. Teiselt poolt aga olin ma ju ise Kati siia kutsunud ja nüüd juba peale 3 kuud jätsin ta siia üksi maha. Sõber või asi.Enivei, segastest tunnetest hoolimata istusin siiski lennukisse ja alustasin pikka reisi kodu poole. Kodus olin pühapäeval 20. mail. Võib tekkida nüüd küsimus, et miks see reis nii palju aega võttis. Aga sellepärast, et ma veetsin 4 päeva Vietnamis. Nimelt sain ma kunagi selle aasta alguse poole teada, et Tasha, kellega ma olin 5 aastat tagasi Taanis Tvindi-aegadel sotsiaaltöökoolitustel heaks sõbraks saanud, oli ette võtmas oma esimest puhkust viimase 5 aasta jooksul, ja et ta plaanis kuu aega Vietnamis reisida. Kuna kogu aeg oli enda sees kah idanenud plaan, et enne Euroopat võiks ka Aasiast läbi põigata, siis oli see ideaalne. Üheaegselt kohata sõpra, keda ma polnud 5 aastat näinud ja teiseks ka natuke Aasia maitset suhu saada. Iseenesest päris sürr, et eestlane ja kanadalane kohtuvad Taanis ja siis 5 aastat hiljem kohtuvad uuesti Vietnamis. Aga asjad polnud nii lihtsad. Ma leidsin lõpuks üsna hea pakkumise, lend, mis lubas mul Vietnamis olla nii kaua kui tahan, et siis lõpuks Frankfurti maabuda. Ajasin viisa asjad korda ja ostsin pileti ning andsin Tashale siis teada, et ahoi, ma tulen Vietnami suga kokku saama, aga mul on ainult 4 päeva aega.
Mina ja mu spontaansed üllatused. Tasha oli muidugi rõõmus kuuldes, et ma Vietnami tulen, aga kuuldes, et mul on ainult 4 päeva, oli ta üsna segaduses. Sest ta oli sel ajal juba kuskil Kesk-Vietnamis, aga ma eriti kaugele Hanoist minna ei saanud ning Hanoi on teatavasti Põhja-Vietnamis. Üsna kindel oligi, et me ei saa kokku saada, sest tal oli kogu reis ja marsruut juba ammu paika pandud. Ühel päeval sain siiski meili, kus ta kirjutas, et "nonii, mul on uus plaan, ja sa ei tohi sellest keelduda, sest ma muutsin kogu oma reisi sinu pärast ära!". Ta oli meile broneerinud ühe tuuri Halong Bay lahel. 3 päevane reis, üks öö paadis, üks hotellis. Seda tuuri peetakse üheks kindlaks asjaks, mis tuleb Vietnamis ära näha. Nii oligi, et ta sõitis Kesk-Vietnamist rongiga 20 tundi Hanoisse, et mind näha ja see väike reis koos läbi teha. Uskumatu, kui palju vaeva mõned inimesed näevad, lihtsalt selleks, et olla head sõbrad. Pärast 3 päeva sõitis ta rongiga tagasi.
Vietnami lennuki peal oli terve hunnik "Kodus ja Võõrsil " näitlejaid. Tundus, et nad sõitsid Vietnami võtetele. No igastahes selline mulje mulle jäi, sest ühe neist tundsin ma kindlasti ära. Kunagi kui see seriaal Eestisse tuli, sai ikka vaadata, aga viimased 100 aastat pole vaadanud, seega ma ei tea neid näitlejaid. Aga Sally tegelase kehastaja tundsin ära, selline üsna suurt kasvu naisterahvas. Või noh, ma olen umbes 90% kindel, et see oli see inimene. Üsna laheda olemisega, rääkisime üksteise ülikooli kogemustest. Tundub, et ülikooli elu on igal pool maailmas sama. Samad mured igal pool- toiduraha ei jagu, sest kõik raha kulub õlle peale.
Asi, mida ma avastasin juba Melbourne'is - kui sa kannad kaabut ja pintsakut, siis tahavad paljud inimesed sinuga juttu teha. Mingid tüdrkud isegi tahtsid, et ma nendega koos ühe pildi peal poseeriks, mingi kooliasi olla olnud, et tänaval inimesi pildistada.Hanoisse saabudes oli niiskus esimene asi, mida ma tundsin. Paratamatult tõmbasin paralleele Põhja-Austraaliaga, kus oli samuti tohutult niiske suve ajal. Selline tunne on sellises kliimas kogu aeg, et kleepud ja riided on nätsked ja kleepuvad ja üleüldse ei tasu duši alt ära tulla. Lennujaamast linna sõites tekkis tunne, et käimas on Jõgeva treff, või vähemalt Hanoi treff. Nimelt see motikate ja rollerite voog, mis meile vastu tuli, oli metsik. See oli esimene kokkupuude Vietnami liilusega. Nagu hiljem selgus, ongi praktiliselt igal inimesel mootoriga kaherattaline. Teine asi, mida ma märkasin liikluse juures oli see, et sebrad ei ole autode jaoks kohad, kus peatutakse. Sebrale lähenedes ei alane kiirus, vaid selle asemel lastakse signaali, et need õnnetud, kes parajasti vöötrajal teed ületavad, saaksid eest ära hüpata. Kuigi ega suurt vahet polnud, kust teed ületada, sest ülesõidetud saamise oht oli igal pool sama suur. Valgusfoorid olid kah rohkem nagu moeasjad. Suurtel ristmikutel ikka vaadati, mis tuli seal põleb, aga väikestel ristmikutel mitte kunagi. Ma õppisin selle mittevaatamise kah ära, aga ükskord oli küll natuke kriitiline hetk. Nimelt olin teed ületamas (värske punasega) ja motikad seisid ilusti rivis valgusfoori taga, kui järsku nad kõik koos liikuma hakkasid. Üsna nadi olukord, kui 2 meetri kauguselt hakkavad 5 motikat kõrvuti su poole liikuma. Tegin üsna kiired ja pikad hüpped. See oli muidu tavaline, et seisad keset teed ja sust mööduvad väga lähedalt vasakult ja paremalt autod ja seaniitjad. Ja signaalid... uskumatu, milline müra linnas valitseb, signaali antakse siis, kui tahad, et keegi su ees sulle teed annaks, või kui keegi on sulle külje pealt sisse sõitmas või kui sul on hea tuju või kui sa lihtsalt tunned, et pole ammu signaali andnud (kuigi sa tegid seda just 5 sekundit tagasi).
See väike reis oli vahva. Laht, kus me seilasime oli tõesti vaatamistväärt, vahepeal käisime kajakkidega sõitmas. Teisel päeval maabusime Cat Ba saarekese peale. Seal olid mingi koopad, mis jätsid kogu sellele väiksele seltskonnale, kes koos olid, sügava mulje. Meid oli mingi 15 inimese ringis seal grupis, aga moodustus selline 6 liikmeline vahva seltskond, kus peale meie oli veel üks inglise-saksa paarike ja kaks šotlast. Naerda sai nii palju, et suulihased valutasid. Igatahes, need koopad. Elamus oli selles, et koopas polnud elektrit ja meil oli kogu kamba peale üks taskulamp, mis oli siis kah grupi ees või taga, olenevalt sellest, kus giid parasjagu asus. Ühesõnaga, enamus aega olime kottpimedas. Ja siis läks koobas ühes kohas nii kitsaks, et kõik sealt läbi ei mahtunudki ja osad jäid meid ootama, kuniks tagasi tuleme. Me kuuekesti roomasime kõik läbi. Ja kui ma ütlen roomasime, siis ma mõtlen seda kõige ehedamas tähenduses, sest mahepeal oli ainult nii kitsas pilu, et seal läbi roomates puutusid üheaegselt nii selg kui kõht vastu koobast. Kusjuures selja vastas polnud mingi sile kivi, vaid teravad stalakmiidid (või -tiidid, ma ei suuda kunagi meelde jätta, määnsed need ripuvad ja määnsed kasvavad ülespoole). Paljud tõmbasid seal endale seljale mõnusad kriimud. Ja koobas polnud muidugi kuiv, vaid üsna niiske ja mudane. Natuke maad kõndisime veel pimedas koopas edasi, kui taskulamp hakkas järsku ähvardava kiirusega tuhmuma. Giid ütles kah natuke äreva häälega, et läheme nüüd kähku tagasi. Välja jõudes olime kõik parajad mudased. See koobas oligi nii suur elamus just tänu sellele, et seal polnud mingeid piirdeaedu, ei mingit elektrit, ei mingeid hoiatussilte, ilma milleta ei lasta sind kusagil lääne maailmas turisti mängida. Reaalne oht oli täitsa olemas, et endal vähemalt mõned kondid murda.
Reisilt jõudsime tagasi reede pärastlõunal, Tasha läks kohe rongi peale, et oma reisi jätkata sealt, kus see pooleli jäi, mina hängisin Hanois ringi. Tutvusin kohaliku köögiga tänaval valmistatud ja serveeritud toitu süües. Hügieenist oli asi sama kaugel nagu Eha Rünne Euroopa meistrivõistlustel 30 parema sekka jõudmisest, aga toit oli väga hea ja külluslik ja loomulikult minu jaoks 3 korda kallim kui kohalikud maksid... Aga vähemalt olen ma nüüd üsna kindel, et pulkadega süües ma nälga ei jää, tunnen ennast nendega üsna mugavalt.
Nii see aeg vaikselt tiksus ning oligi käes aeg tagasi kodusesse Euroopasse tulla. Hanoi lennujaamas nägin kuidas üks keskealine mees, tõenäoliselt sakslane, kokku kukkus. Teda küll üritati elustada mingi 5 minutit, aga tulutult. Pandi pärast veel kanderaamile ja viidi haiglasse, aga ma ei usu, et sest mehest enam elulooma sai. Juba teist korda oma reisi lõppfaasis puutusin kokku surmaga, esimest korda puuvillapõllul ja nüüd siis lennujaamas. Memento mori. Selliseid asju nähes tahan ma veel rohkem reisida, sest kes teab, kellele meist kui palju antud on. Elada tuleb kogu aeg, ei ole mõtet elamist kaugesse tulevikku lükata, kui sul on juba rohkem võimalusi elu nautida. Ei ole mõtet rügada tuleviku nimel. Olevik on see, mille nimel tuleb rügada.Reis Frankfurti läks viperusteta ja kuna ma olin hirmus osavalt enda lende planeerinud, siis ei pidanud ma Frankfurtis kah kaua passima, Eesti Õhk läks üsna pea Eestisse pärast minu saabumist lennujaama. Enne lennukisse istumist lobisesin lennujaamas pikalt veel Anu Taliga (ma arvan, et see oli ikka Anu, mitte ta kaksikõde). Ta oli just Torontost tulnud. Rääkisime reisimisest ja lennujaamadest ning soovitasime üksteisele häid sihtkohti. Ning lennukisse sisenedes märkasin enda ees veel Mart Laari. Mardiga ei rääkinud midagi. Vat selline seltskond siis.
Hea on tagasi Eestis olla.