elu kreekas vol.2

niisiis, käisime mägedes seminaril. hotell, kusme olime kõik see aeg oli superluks, kimbutäie tärnidega. polegi vist kunagi nii uhkes hotellis ööbinud. väga uhke. ja söök...mmm...nämm! poleks osanud arvata, et vabatahtlikele selliseid tingimusi pakutakse. seminar ise oli vahva, saime üksteisega tuttavaks ja tegime paar lahedat grupitööd. esimene grupikas seisnes selles, et pidi valmistama munapüüdja, kuhu 3 meetri kõrguselt kukkuv toores muna pidi elusana maanduma. materjale oli muidugi väha, 3 A4 paberit, natuke krepppaberit, jupike paberteipi ja üks kummi latakas. igas grupis oli 5 erinevat rahvust, seega 5 gruppi. pean paraku tunnistama, et meie grupi munapüüdja 'bestnest' oli ainuke, mis ei suutnud muna terveks jätta:) aga noh, point ju polnudki selles. siis õppisime žongleerimist, ma sain juba lõpuks natuke käppa kolme palli loopimise. ma arvasin kogu aeg, et see on suht võimatu, aga tegelikult on asi ainult harjutamises. 40 minutit järjest loobid, siis lõpuks hakkab midagi looma kah.
teine grupikas oli lühifilmi tegemine. selleks oli meile aega põhimõtteliselt 7 tundi, mille jooksul toimus siis ajurünnak, filmimine ja montaaž. filmisime digifotokaga. peab koera saba natuke kergitama ja tunnistama, et meie grupi film love kills tuli kõige paremini välja, see on ka youtube'is üleval kõigile imetlemiseks. http://www.youtube.com/watch?v=_q137uQYv_o
teiste klipid on kah seal kenasti olemas, vaata youtubest grazy greeks, sin titulo, why so serious, papas & mamas. no vot. ma ise kaamera ette ei tikkunud, nii et mul on kõigest episoodiline roll. malin pigem kaasstsenarist ja režissööriabi.
viimasel õhtul mägedes käisime kohalikus tavernas seminari lõppu tähistamas. kass sai kõvasti tähelepanu, kuna ta istus suure pauguga toolist mööda, laua alla. me tegime helkuriga oma kunagi ära jäänud pulmavalsi. oli meeleolukas. järgmisel päeval nii meeleolukas ei olnud, sest kohalik veinilaadne jook retsina (päris tabav nimi) oli mu organismile mitte just kõige sõbralikumalt mõjunud. madalrõhkkonna päev ühesõnaga.
thessalonikis tagasi olles on saanud kõvasti linna avastada. kesklinn on siin üsna suur, nii et avastamisruumi on.
ühel õhtul käisime jälle väljas karjakesti, oma 15 inimesega (kass, sutter ja kai käivad tihemini väljas kui mina ja helkur, aga nad on noored, jõuavad rohkem:P) ja olime juba lahkumas, kui ma jäin vaatama ühte tüdrukut, kes ei tundunud üldse kreeklase moodi olevat. hetke hiljem kuulsin, kuidas ta õpetas kreeklastele 'terviseks'. lahe, ma läksin juurde ja tegin juttu. selgus, et tai ela thessalonikis, aga oli tulnud filmifestivalile. pani aga natuke ajaga mööda, sest festival algab alles 10. novembril ju. kuima talle enda numbri andsin, et festivali ajal saaks uuesti kontakteeruda, siis küsis ta, et kas sa oled see kirjanik sursu. malin suht üllatunud, et mis kirjanik. selgus, et ta oli kunagi värskes rõhus mu magusa jeesuse luuletust lugenud ja mu nimi oli talle meelde jäänud. nagu aru saada, siis ma kergitan koera saba jälle...
igal riigil on oma mentor, meie mentor on christos, ehk maakeeli siis kristus. ta kutsus meid enda poole õhtust sööma. ema oli tal kõvasti vaaritanud. tema ema tehtud rullbiskviit oli esimene magaustoit kreekas, mis kannatas süüa. ei, kreeka magustoidud pole iseenesest halvad, aga nad on nagu magusavõitu. nagu oleks keegi moosi pannud mee sisse ja siis lisanud kilo suhkrut ja kaunistanud siirupiga. paar lusikatäit sööd ja tunned, kuidas pekk juba vaikselt lainetab.
sutter, kai ja kass sattusid ühel öösel vahvasse kreeka tragöödiasse. tulid tibulinskid nagu korralikud tüdrukud ikka kell öö taksoga peolt hotelli, kui järsku jäi takso seisma. põhjus selles, et takso ees seisis üks auto ja taksol polnd kuhugi edasi sõita. sellest autost tuli välja mingi karvane kreeka isane, kes astus üsnagi tormilisse vestlusesse taksojuhiga. vist ei saadud päris hästi ühele lainele sõnadega, sest mingi hetk virutas mees küünarnukiga juhiakna puruks. mis edasi sai, sellest ajalugu vaikib. on teada vaid ühe vana ja targa kreeka naise kommentaar kolme ilmakaarde liduva kolme põhjamaa kaunitari kohta.
kiids in äktsjon (vastuvõttev organisatsioon kreekas) on meie eest kenasti hoolt kandnud. meid on linna peal tuuritatud (käisime valges tornis, mis on thessaloniki suurim turistikas, erinevates muuseumites, arheoloogia muuseumis oli palju kulda, modernsekunsti muuseumis oli meelas giid). samuti käisime loomaaias, mis on selline piknikuala laadne koht, kus lisaks pikniku laudadele on mõned hundid, paar karu ja invaliidist ühe kõrvaga jänes. meile hangiti ka kuukaardid, nüüd saame bussiga sõita nii palju kui süda lustib. ja mitte ainult linnas sees, vaid ka linna lähiümbruses. käisime helkuriga üks lauba seiklemas. seiklus koosnes pikast bussisõidust väiksesse külakesse, kus polnud suurt mitte midagi teha ja pikaks bussisõiduks tagasi. pluss muidugi tund aega bussiootamist külakeses, kus me olime kenaks atraktsiooniks kohalikele. ühesõnaga, mitte just kõige sündmusterohkem seiklus.
transport on siin üldse suht odav, üks vaba päev käisime helkuri, kai ja kolme hispaanlasega ühes linnakeses, mis asub 1 tunni rongisõidu kaugusel meie linnast. pilet maksis 8 eurot 6 inime peale. tol päeval juhtus olema kreeka mingi oluline tähtpäev, seega oli kogu linna kenasti marssivaid koolilapsi, sõdureid ja skaute täis.
veel transpordist- muidu maksab bussipilet 50 eurosenti ja sellega võid sõita 70 minutit. selle aja sees võid ümber istuda nii palju kui süda lustib. võrreldes eestiga, jällegi päris odav.
mul oli terve september hammas valutanud, oktoobris oli jälle parem. nüüd kreekas hakkas jälle jama pihta. kuna oleme kõik kenasti kindlustatud, siis ma loomulikult pöördusin kohe giorgose poole(giorgos on üks kiids in ätsjoni olulisi tegelasi) ja ta sebis samal päeval juba hambaarsti vastuvõtu. ja noh, samal päeval jäin ma sellest hambast ka ilma, tiriti suht kohe välja. auk õmmeldi kenasti kinni ja niidid võeti nädala pärast välja. kassil oli kah hambajama ja talle pandi ilus särav metallplomm.
me saame iga päev tasuta lõuna- ja õhtusöögi ühe suure ülikooli suures sööklas. tol hambaväljatõmbamise päeval pakuti tarretist. raisk, just sel päeval, kui ma midagi süüa ei tohtinud. lõpuks ma ei suutnud siiski kiusatusele vastu panna ja neelasin oma tarretise suurte tükkidena alla. ja siis kassi tarretise. ja siis kai tarretise. selleks ajaks kuima helkuri tarretiseni jõudsin oli ta raip juba jõudnud pool sellest ära süüa. on mõni ikka ablas!
seal sööklas on lahe komme, kui keegi pillab taldriku maha, siis hakkab kogu söökla plaksutama. ja sei ole just väga väike söökla. kui rahvas plaksutab, siis tekib selline väike kontserditunne. ja seda, et keegi taldriku maha pillab, juhtub iga päev, mai tea vbla on mõnel inimesel lihtsalt suurem tähelepanuvajadus.
eelmisel pühabal käisime väljasõidul loodusesse. umbes nagu looduse omnibuss eestis. asi nägi välja nii- suur hunnik inimesi ronis kõrgele mäe otsa, hingeldas natuke ja ronis siis alla tagasi.
thessaloniki on täis kodutuid sõbralikke koeravolaskeid. ja tänavatel peab ettevaatlikult kõndima, ei mitte et peaks koeri kartma, vaid suur kari koeri tähendab ka suurt hunnikut koerajulki. me hakkasime helkuriga neile nimesid panema, et oleks kodusem. seersant, oldu, vagun, mustu, joosep, kuningaskloun ja paljud teised seiravad nüüd mööda linna palju uhkemalt ringi, sest enam pole nad anonüümsed.
terve eelmine nädal saime kreeka keele tunde, mai ütleks, et kreeka keel mul nüüd päris puhtalt suus on, aga lühikesemad sõnad suudan ma juba välja veerida. aru küll ei saa mitte hernestki.
reede algab filmifestival, täna on kolmaba ja loodetavasti saame täna õhtul teada, mida me tegema hakkame. meil lasti valida osakonnad, kus keegi töötada tahab. siis selgus, et on veel mingeid osakondi, kus on võimalik töötada. siis selgus, et päris igal pool me ikka töötada ei saa ja ma peame uuesti valima, kus me töötada tahame. ja siis lõpuks selgus, et ülevalt poolt pandi paika, kus keegi töötama hakkab. what is this style?? greek style!
eile oli paras kammaijaa siin. üks poolakas eemaldati projektist ja saadetakse koju tagasi. üsna ebameeldiv tüüp, ajas iba suust välja, ja käitus üleüldse täieliku idioodina. ma olin ühes toas tema ja hispaania kutiga. nende kahe vahel läks asi ikka väga raksu. ta üritas alguses minu peal ennast ka välja elada, aga ma hakkasin teda täielikult ignoreerima ja ta kaotas huvi. täna tuli muga hüvasti jätma ja kutsus mind endale poola külla. väga mõttetu mees. kahju, et nii läks, aga selle tüübiga koos ei olnud ka võimalik enam koostööd teha. one down, 24 to go.
lisaks filmifestivalile korraldame ka tänavafestivali 12 detsembril. tähendab, osa grupist korraldab festivali ja teine osa teeb ühe lühifilmi. nagu selgus, teevad nad lühifilmi thessaloniki koertest.
eniveis, ma olen tänavafestivali grupis ja mu ülesanne on teha raadioreklaam. ma arvan, et see tuleb väga sehvt raadioreklaam. see oli nüüd siis kolmas koerasaba kargitamise katse...
mõned tähelepanekud kreeka kohta:
*väga paljud suitsetavad ja väga paljudes kohtades tohib suitsetada. isegi ülikooli sööklas.
*kreeka naised (kes pole mulle üldiselt üldsegi vastumeelsed) armastavad kanda musta värvi riietust. mai tea miks. ja kõrgeid saapaid. pooled naised kannavad kõrgeid saapaid. teine pool kannab koledaid tosse. mehed kannavad kõik koledaid tosse.
*kirikust möödudes lüüakse risti ette. mõni lööb ühekorra, mõni koguni kolm. ja seda tehakse ka bussis, kui buss sõidab kirikust mööda. kuna siin on palju kirikuid, siis võib ette kujutada, kuidas tänavad on kätega vehkivaid inimesi täis.
*poodides tasub alati kaubelda. mull tundub küll, et ma olen vilets kaupleja, sest mu pakutuga ollakse alati kohe nõus. 10 pealt 7 peale, 7 pealt 5 peale ollakse kohe nõus. asi ei jõuagi kauplemiseni.
*kreeka liiklus on paras hullumaja puhvet. vähe on autosid, mis poleks mõlkis või kriimustatud. ükskord igavusest lugesin ühel tänaval kokku. 10 mõlkis autot ja 10 mõlgita. kusjuures, ma nägin ju ainult autode ühte külge, vbla oli mõlgita autodel teisel pool mõlk.

festivalil näeme!