neljapäev, 24. juuli 2008

Göteborg - Sõru sadam

Kunagi ammu mai kuus sai toodud üks purjekas Göteborgist Eestisse. Asi toimus üsna spontaanselt, Madis helistas mulle Kütiorgu kolmaba, et ega mai taha ühte purjekat Eestisse reedel tuua. Mina loomulikult tahtsin ja kaks päeva hiljem olingi svenssonite maal koos Aldo ja ühe teise Madisega. Mõlemat tegelast nägin esimest korda elus Tallinna lennujaamas. Kokku kestis reis natuke rohkem kui 10 päeva. Pidasin ka väikest reisipäevikut.

I päev. Külm, külm, külm. Kuhu jäid need soojad ja päikselised mai päevad? Järjest toppisin selga kõik riided, mis mul kaasas olid. Lõpuks oli vist 7 kihti riideid seljas, talvemüts peas, kindad käes, villased sokid jalas. Kes kurat ütles, et purjekaga sõitmine on lõbureis?! Kurat. Purjetada ei saanud, sest sõitsime mööda jõge ja seega tuli mootoriga töristada. Hoolimata külmast oli siiski ka nauditavat. Näiteks väikesed, armsad, äravahetamiseni sarnased Rootsi külakesed. Ikka punane maja punase maja otsa. Huvitav, kui palju Rootsis härgi on? Neil peaks jooksmist olema küll ja küll, iga maja peaks evima härjasarveauku oma seinas.

Selgus, et eesti keelega pole purjereisil midagi peale hakata, seega tuli hakata merekeelt õppima. "Haara groodi soodist!" Eeeee....et siis kuidas.... aa, et sellest nöörist? "Saapal on nöörid, purjekal on soodid!" Selge, arusaadav, aga miks on purje nimi groot, kas ma siis polegi purjeka vaid hoopis groodika peal? Kui oli vaja kai äärde maabuda, siis selgus, et nöörid, mis polnud hoopiski nöörid vaid soodid, polnud maabudes enam ka mitte soodid, aga üle purjeka parda lennates muutusid nad otsteks. Nojahh, maaroti jaoks täiesti loogiline.

II päev. Riietega oli endiselt samad lood. Meenus Kununurra, kus oli põhimõtteliselt samas asi, ainult et täpselt vastupidi. Kui Kununurras oli nii palav, et sõltumata kellaajast oli otstarbekaim riietumisviis "mida vähem, seda parem," siis nüüd oli täpselt vastupidi. Kogu aeg pidi seljas olema nii palju riideid, kui võtta oli. Ma olin muidugi riides nagu ikka, oma armast pintsakut ma maha ei jätnud. Teistel meestel oli ikka korralik purjetamisvarustus, ma lihtsalt lähtusin põhimõttest, et suur hulk mittepurjetamisriideid annab sama tulemuse, kui väike hulk purjetamisriideid. Ja lõppude lõpuks osutus prohvetlikuks mu märk pintsakul: "Kõige tähtsam on leida paat!" Igatahes!

Läbisime esimese lüüsi, oli põnev ja oli ka kerge värin, sest päris kindlalt ei teadnud, mida teha tuleb. Aga lüüsivaht oli kogenud mees ja karja peale saime kenasti hakkama.
Selgus, et rootslastel on mingi totaalne sildade kinnisidee. Iga uus sild, mida me kohtasime, avanes omamoodi. Horisontaalselt üles liikuv sild, ühes otsas raskusega üles kergitatav sild, pöördsild, kahele poole üles avanev sild, autoteele sõitev sild.... You name it!

Üldiselt muutus see mootoriga tõristamine jõe peal juba vaikselt igavaks, aga siis saime Vänerni peale. Rootsi suurima ja Euroopa suuruselt kolmanda järve peale. Tuult oli, lainet oli, mul silmad ja süda läikisid. Kuna ma olin ennast ettenägelikult varustanud merehaiguse vastaste tablekatega, siis kalad jäid seekord söötmata. Kauaks seda tuult siiski ei olnud ja pidi uuesti mootoriga sõitma hakkama. Aga siis... mootor katkes. Ja see väikenegi tuul, mis oli olnud, lakkas. Võtsime ühendust Sweden Rescuega, selgus, et kuna keegi meist otseselt suremas pole, siis uhkete helikopterite asemel saadetakse meile puksiirike, kui me seda loomulikult soovime. Puksiir aga, nagu selgus, maksis 900 eurot. Mei soovinud. Olukord läks huvitavaks, sest vaikselt pimenes ja selgus, et meie purjekal tuled ei põle. Varitses oht triivima hakata, selle vastu aidanuks ankrusse jäämine, aga jääda ankrusse keset järve pilkases pimeduses lootuses, et keegi meile otsa ei mürista... See nagu kah ei olnud just see, mida me oleks taht. Lõpuks leidsime ühe imekitsa ja väga madala jõekese, mille ääres näis kaardi järgi olevat kämping ja seega ka siis koht randumiseks. Mootor läks uuesti käima ja väga vaiksetel tuuridel sisenesime jõekesele. Geps ei näidanud midagi head sügavuse kohta, aga natuke oli tast siiski abi. Kuna mootor polnud just usaldusväärne, siis seisin ma vööris- ühe käega hoidsin ennast kinni, teise käega hoidsin ankrut, et mootori seiskumise korral see kohe vette saata, et vool meid kaldasse ei viiks. Ainsaks valguseks olid meil taskulambid. Nii me vaikselt sõitsime kui korraga- raks ja me olime kinni. Mul oli sel hetkel väga hea meel, et ma ennast kinni olin hoidnud. Selgus, et olime tabanud kivi. Õnneks saime tagurpidi uuesti lahti ja kuna hoog oli väike, siis ei põhjustanud kivi ka kahjustusi. Lõpuks õnnestus meil siis ka kai külge end saada.

III päev. Koht, kus me olime, kandis nimetus Dalbergsa. Kämpingu tädi oli ülisõbralik ja tundus olevat laksu all, sest naeris kogu aeg kahtlaselt. Laenutasime talt jalgrattad, et 8 km kaugusel poes käia. Rattaid oli tal hulgi, aga sõidukorras oligi vist ainult kolm. Needki roostes ja mitte just väga kõrge sadulaga. Sõidu ajal käisid põlved vastu lõugu, nii et laksus.

Kui me tagasi jõudsime, siis oli jõudnud kohale ka mehhaanik, kelle me olime tädil lasknud kutsuda. Mees tuli, vaatas, kiskus bensiinifiltri küljest ära ja näitas seda paska, mis seal oli. Selgus põhjus, miks mootor ei töötanud. Filter vahetatud, jätsime kenasti hüvasti. Natuke veel sehkendamise seal ja siis panime mootori uuesti tööle, et reisi jätkata. Ja mida tegi mootor? Loomulikult seiskus. Kutsusime onkli tagasi. Lõpuks selgus ka tegelik põhjus, mis mootor jukerdas. Bensiinipaak oli igast sitta täis ja Vänerni lained loksutasid selle paagipõhjast üles, nii et mitte ainult filter vaid ka voolik oli umbes.

Õhtul saabus jälle täielik tuulevaikus, järv oli lihtsalt kirjeldamatult sile. Öösel jõudsime Sjötorpi, kust pidi algama meie Göta kanali reis. Kes veel ei tea, siis Göta kanal on Rootsi suurim vaatamisväärsus. Jah, ma sain ka seda alles Rootsis teada.

IV päev. Lüüsist meid läbi ei lastud, seega pidime terve päeva Sjötorpis vahtima. Proovisime küll Mariestadti hääletada- see oli üks suurem linnake- et sealt Eesti lipp osta, aga edutult. Sjötorp tundus alguses imelik, näis nagu seal noori ei olekski. Lõpuks selgus, et on küll noori ja kuidas veel, me lihtsalt polnud harjunud 50 aastaseid enam noorteks pidama. "Mitte ükski korralik jahisadam lõunavetes ei ole täiuslik ilma vähemalt kahe päikesest põlenud, soolast pleekinud juustega eestlaseta", oleks Hemingway Rootsis käinud, oleks ta sama ka põhjasadamate kohta kirjutanud. Nimelt kohtasime kohalikus sadamaäärses jäätisekioskis eestlannat Thead. Naljaks, et välismaal, isegi nii lähedal nagu Rootsis, on alati tore eestlast kohata. Jääd vestlema inimesega, kellest Eestis lihtsalt mööda kõnniks. Inimesed, hakake kaasmaalastega ka koduvabariigis rääkima! Kuna Thea tegi jäätise välja, siis oli koguni topelt tore kogemus. Kusjuures Thea käest saime ka väikese Eesti lipu. Palju uhkem tunne oli kohe purjetada.

V päev. Algas Göta kanal. Liikusime umbes 8 km, palju lüüse, suht sündmustevaene päev. Ainsaks meelelahutuseks oli imekena blond lüüsivahtjanna, kellele me kohe Eesti merelaule valjult laulma hakkasime ja sellega naeratuse välja teenisime ning hollandlased, kes oma suure paadiga lüüsides kurja vaeva nägid, et lüüsist väljudes paat ikka ühes tükis oleks. Pingeid võivad lüüsid tekitada küll, seda nägime ka inglise vanapaari peal, kus mees stoiliselt paadis seisis, sellal kui proua üritas kaldal meeleheitlikult korraga kinni hoida nii paadi vööri kui ahtrit.  Daam oli väga ähmi täis, ähkis ja puhkis, nii et higi lahmas, mees popsutas aga rahulikult piipu ja andis lühikesi korraldusi. Göta kanalit kutsutakse lahutuste kanaliks asja pärast.

VI päev. Jällegi suht sündmustevaene. Lüüsisime ja analüüsisime. Vähemalt oli ilm ilus. Peabki ütlema, et pärast esimest kahte päeva oli ilm väga kena meie vastu. Peatuma jäime Karlsborgi. Päevad olid lühikesed, lõppesid juba 4 paiku õhtul, aga miskit polnud parata, lüüsimisel on oma graafik. 

VII päev. Jäi mulje, et rootslased kannatavad nelja kinnisidee all- erinevate sildade ehitamine, muruniitmine, jäätise söömine ja juuksuriäride omamine. Lihtsalt hullumeelne, kui palju on neil jäätisekohvikuid ja juuksuriärisid. Ja oleks siis, et inimestel on ilusad soengud- meestel ikka see sama vana hea, märja lauaga otsaette löödud soeng ja naised näivad olevat võlutud Kitzbergi raamatust "Tuulte pöörises".

Käisime seni nähtud väikelinnadest armsaimas- Vadstenas. Soovitan soojalt. Võib ka külmalt, aga siis peab soojalt riidesse panema. Ööbisime Borensbergis, kui kellelegi see nimi midagi ütleb. Aldo püüdis oma ridvaga, mida ta mänguasjaks nimetas, 3-kilose haugi. Huvitav, neljapäev oli ju eile olnud...

VIII päev. Päike paistis, meie lüüsisime. Ületasime Roxeni järve.

IX päev. Göta kanal sai lõpuks läbi. Olime viis päeva koos olnud suhteliselt samade jahtidega kogu aeg ja seega oli olnud aega tutvuseid sobitada. Tundus, et jätsime hea mulje, sest viimasel päeval jagati meile kingitusi. Kaks rootsi vanahärrat jagasid meile õlut, inglise vanapaar kinkis pudeli punast veini. Meie omakorda olime viisakad ja võtsime kingitused vastu. Paraku polnud omalt poolt miskit vastu kinkida, kirusime enda rumalust, et polnud selle peale varem mõelnud.

Viimane lüüs oli Memis, aga kuna Mem oli väga väike kohake, siis otsustasime poodelda Söderköpingus, mis asus Memist vaid 6 km kaugusel. Laenutasime rattad ja tegime linnakesele tiiru peale. Linnal polnud viga. Kui satute ka Göta kanalile, siis soovitan rattalaenutustes hoolikalt ratast valida. Levinuim ratas on Crescent, firma, mis kirjade järgi on rattaid teinud juba 1887. aastast. Umbes siis oli ka tõenäoliselt viimane hooldus, mida need rattad said. Viieteiskümnest rattast Memis olid sõidukõlblikud võibolla viis. Ja need viis oleksid ka veel armastavat, tööriistaga varustatud kätt tahtnud.

Saime endale lisajõude. Läänemerd tuli ületama ka Veiko, kes on ühtlasi ka selle sama jahi värske omanik.

Ning algaski reis kodumaale. Kui kell 11 õhtul magama läksin, oli veel Rootsi rannikut näha, aga kell 4 hommikul, kui algas minu ja Madise vahikord, polnud peale tõusva vereva päikese, lahkuva kuu ja lõputuna näiva veemassiivi midagi näha.

Vett oli väga palju.

X-XI päev. Igav vesi ja tühi väli. Kortsus vesi. Ei mingit maad, ainult mõned üksikud laevad.

Üheteistkümnenda päeva varahommikul kell 3 vahetust üle võttes nägin Kõpu majaka plinkimist. Kodu! Kodule lähenedes tulid ka soodsad tuuled. Purjetasin nii vaimustunult, et mingil hetkel kreenisin Aldo koist põrandale. Oh, mis magamist siin enam, kui kodukamar käega katsuda. Kell 6 hommikul jõudsime Sõru sadamasse. Meid võttis vastu purjus piirivalvur, kes kuidagi ei suutnud mõista, et meie paadil pole nime. Ta küsis seda nime oma kolm korda. Lõpuks lahkus pobisedes, et tal elab tädi Göteborgis. Hea on teada, et meie piiri ikka kaitstakse.

Kokku võttis Läänemere ületamine meil aega 35 tundi. Kui juba kindlal pinnal seisime, siis hävitasime kõik võõra- jõime rootsi lehma piima ja sõime rootsi saia koos rootsi suitsulõhega.