Reede, 25. veebruar 2011

Aprikoosipsühholoogia (UM 3)

Hoiatan ette, et järgnev sissekanne võib kahjustada su minapilti, kui töö kui selline sulle midagi ei paku. Sest millestki muust kui rämedast töö tegemisest siin juttu ei tule. Nalja ei saa, kõik kirjapandu on puhas ja karge tõde. Hoo pealt teen kummarduse ka vanale heale Anton Hansenile.

2. jaanuaril lasin Chch-st jalga kuna raha oli kõik ilusti ära kulutatud. Tarvis oli leida töö ja ruttu. Hääletamine läks jällegi ladusalt, sain ruttu ühe auto peale, mis sõitis Cromwelli. Seal selgus, et tööd on küll kirsikorjamises, aga töölisi on veelgi rohkem. Veetsin öö telgis ja järgmisel hommikul hääletasin edasi Alexandrasse. Alexis veetsin 15 minutit ja siis oli töö juba olemas. Järgmisel päeval pidin minema aprikoose korjama. Telefoni teel mind värvanud mees küsis, et kust ma pärist olen. Selgus, et seal firmas pole kunagi varem eestlaseid töötanud. Tuttav teema, kogu aeg puutun ma kokku inimestega, kes ütlevad, et ma olen esimene eestlane, keda nad oma elus kohanud on. Kohati tundub mul siin um-l, et jutud sellest nagu oleks siin enne mind ka eestlaseid olnud, on väljamõeldised. Hostelites, töökohtades, igal pool olen ma esimene eestlane. Ilmselgelt eelistavad eestlased Austraaliat um-le. Mai saa öelda, et ma mõistan neid.
Paraku ei osutunud elukoha leidmine nii kergeks ülesandeks. Kõik majutusasutused olid paksult rahvast täis. Lõpuks õnnestus leida üks perekond 6 km Alexist väljas, kes majutasid oma kodus inimesi. Mul vedas roppumoodi, sest samal päeval oli sinna kolinud ka üks sakslane, kes alustas samas kohas järgmisel päeval tööd, kus minagi. Kuna sel sakslasel, kes nägi välja täpselt selline nagu ma „Mees, kes teadis ussisõnades“ Mõmmit ette kujutasin, oli auto, siis oli ka mu transpordi probleem lahendatud. Muidu oleksin omadega ikka hädas olnud, sest sealt uuest kodust töö juurde oli 17 km.
            Peab mainima, et töö oli väga hariv, kui ma enne teadsin, et on olemas aprikoosid, siis nüüd tean, et on olemas sun drop, vulcan, clutha gold jne jne. Ja need aprikoosid, mis Eestis müügil on, on umbes sama suured nagu siinsete aprikooside kivid. Üldse valitseb siin mingi suurusehullustus, poolekilosed virsikud pole mingi üllatus, poes olin ükskord sunnitud ostma ka poolekiloseid kartuleid, kuna väiksemaid lihtsalt polnud müügil.
            Üldiselt olen ma alati olnud rohkem nektariinide fänn ja ka siinsed nektariinid on väga head, aga osad siinsed aprikoosid olid lihtsalt nii uskumatult head, et keelenäsadel asuvad maitsmispungad kammisid juuksed seitlisse, võtsid end valvelseisakus ritta, andsid au ja said siis valju oigamise saatel üksteise järel orgasmi. Ja virsikute peale maitsmispungad lihtsalt ohkasid kurnatult ja sulgesid silmad....
            Töö ise ei olnud iseenesest raske, aga kiiresti pidi end liigutama. No iseenesest pole ka kiiresti liigutamine raske, aga raske on päevast päeva ühtlaselt kiiresti liigutada. Süsteem oli firmas väga lihtne, kui oled liiga aeglane, saad hoiatuse, kolmanda hoiatuse järel saad kinga. Mul nagu ikka oli alguses kallal see liiga korralikult tegemise haigus. Kuna alguses korjad ainult teatavat värvi aprikoose, sest ilmselgelt ei valmi puul kõik viljad üheaegselt ja ühte puud korjatakse 3-4 korda, siis pead olema hoolikas, et liiga rohelisi ei korjaks. Ja ma muidugi olin ülihoolikas. See sai paari päeva järel tasutud esimese hoiatusega, sest ilmselgelt pole võimalik väga korralikult korjates suurt kiirust arendada. Hoiatus ajas mul harja punaseks, sest kunagi varem pole mind liigse aegluse tõttu manitsetud. Sellest hetkest alates enam tagasi ei vaadanud ja hakkasin sellise hooga panema, et juuksed vahtus. Lisamotivaator kiiresti teha oli veel ülemuste jutt, et paar viimast nädalat jäetakse tööle vaid kiireimad korjajad.
            Korjamine ise nägi välja nii, et sul on kott kõhu peal, mida käid siis suure kasti juures tühjendamas. Iga kord, kui koti tühjaks valad, paned kasti küljes olevale paberilehele oma triipkoodiga kleepsu, mis hiljem siis raali skännitakse. Iga puude rea peal oli kaks inimest, üks korjas ühelt poolt puud ja teine teiselt poolt. Ma olin tihti Mõmmiga ühe rea peal. Kuna Mõmmi just kiirusega ei hiilanud, siis olin ma kogu aeg tast mitme puu jagu ees ja korjasin ühtlasi ka tema poolelt ilusamad aprikoosid ära. See polnud minust küll ilus, aga seda praktiseerisid kõik kiiremad ja pealegi on sõjas ja aprikooside korjamises kõik lubatud. Vaene Mõmmi sai kogu aeg ülemuse käest võtta, et ta korjab liiga rohelisi, aga vaesel mehel polnudki ju suurt muud midagi korjata. Selle peale ta ka ei tulnud, et mõned puud kiiresti vahele jätta ja minuga sammu pidada. Vahel hakkas mul tast nii kahju, et jätsin talle ka mõned korjamiskõlblikud viljad. Ma olen ikkagi hea inime ju.
            Lisaks korjajatele ja ülemustele olid meil seal veel kvaliteedikontrollijad (qc-d). Qc-d olid suure kasti juures ja vaatasid, et sa liiga palju igasugust jama nagu liiga rohelisi või liiga väikseid ei korjaks. Qc-dega sai palju rehepaplust harrastatud. Sest nagu ma varem mainisin oli võimatu olla üheaegselt kiire ja hea kvaliteediga korjaja. Kiiresti all mõtlen ma seda, et mina korjasin kuskil 3-4 aprikoosi sekundis, kiireimad panid 5-6 tükki selle ajaga kotti. See ei ole muidugi päeva keskmine, see kehtib selle aja kohta, mis sa veedad puu juures korjates, aga palju aega kulub ju kotitühjendamise ja rea vahetamise peale.
No vot, aga ikka sattus kotti sellist värvi aprikoose, mis qc-d ei rõõmustanud. Aga nende tähelepanu sai kõrvale juhtida erinevate trikkide abil. Keegi neid trikke meile muidugi ei õpetanud, aga iga korjaja töötas oma tehnika välja. Paljud praktiseerisid seda, et valasid koti tühjaks ja küsisid siis kohe qc-lt, et “ ilus, mis?“. Kuna suurem osa qc-dest olid noored heasüdamlikud tütarlapsed, siis ega nad tihti halba öelda ei tahtnud. Seda sai hästi ka ära kasutatud, sest kui nad mõne su koti kohta ütlesid, et liiga roheline, siis võisid kiiresti kohe uue kotitäie korjata suhteliselt hooletult, sest kaks korda järjest ei öelnud nad kunagi midagi halba. Mina kasutasin seda võtet, et kui kott tundus tiba roheline, siis võtsin mõne erilise vissi ja enne kui koti kasti tühjendasin, andsin selle qc-le ja ise küsisin, et „ei tea, see vist ikka päris korjamiskõlblik veel pole“. Ja sel ajal kui qc seda vissi käes veeretas oli mul juba kotisisu kasti tühjendatud. Lisaks sai veel korjata nii, et koti peale korjasid ilusamad ja siis tühjendasid koti niimoodi, et pealmised viljad jäid ka kastis pealmisteks. Erinevaid võtteid oli muidugi palju. Aga loomulikult polnud aega eraldi trikitada, see kõik käis kiiresti hoo pealt, sest lihtsalt aega polnud raisata. Nii kiire oli koguni, et ühel päeval avastasin, et mu mp3 mängija on taskust välja kukkunud, aga otsimiseks polnud aega. Kuna ma teadsin, et see ei saa kaugel olla, siis jätsin umbes selle koha meelde ja korjasin täie vingaaliga edasi. Lõunapausi ajal läksin sinna tagasi ja imeläbi leidsin selle isegi üles.
Ma ei tea, kas minu rehepaplus mõikas või olin ma lihtsalt loomult andekas, igatahes kuulsin, kuidas erinevad qc-d ülemusele ütlesid, et ma korjan parima kvaliteediga. See pani mul muidugi kõrvad liikuma. Ja noh, sain ka korduvalt premeeritud sellega, et qc lubas mul korraga kaks kleepsu ühe asemel panna. Kiituse vastu pole mul midagi, aga samas ei maksa sellega liiale minna. Meil oli üks malaislannast qc, kes mind kogu aeg ülistas, mul hakkas ikka väga imelik lõpuks. Ma ei tea, kas ta oli armunud või oli tal mingi muu viga küljes, aga kunagi ei öelnud ta mulle ühtki halba sõna. Kui aprikoosid olid liiga väiksed, siis kiitis ta nende värvi, kui liiga rohelised, siis kiitis jälle nende suurust. Täiesti hulluks ajas. Väljateenimatu kiitus on ikka üks hirmus asi.
            Et ma lisaks rehepaplusele ka üsna kiiresti korjata suutsin, siis andis mulle ülemus vahel kaks rea poolt teha korraga. Seda usaldati tegema väga väheseid ja ma olin tunnustuse üle muidugi rõõmus. Samas, loen praegu neid ridu ja mõtlen, et see on ikka hirmus asi küll, kui sinus eestlane raskel kujul välja lööb. Saad topelt töö ja vähe sellest, et oled rahul, sa oled isegi õnnelik. Hull lugu.
            Loomulikult polnud ma ainuke kiire. Vanuatust pärit tüübid olid ikka täiesti teisest klassist. Tüüpide käed käisid nii kiiresti, et käsi polnud nähagi, oli vaid hägu. Eks nad olid muidugi juba kogenud tegijad (firma lennutas iga aasta nad hooajaks Vanuatust kohale), aga mai usu, et ma kunagi nii kiiresti korjata suudaksin kui need tüübid. Loomulikult korjasid nad suht sita kvaliteediga, aga sellest hoolimata oli nende kiirus ikka väga vinge. Lisaks oli seal veel päris palju tegelasi Tšiilist ja Mehhikost. Osad nendest panid ka päris korraliku hooga, aga osad olid kõvad jutumehed. Jutumehi muidugi kauaks ei olnud, sest mehed on teatavasti üheplaanilised ja korraga suudavad tegeleda vaid ühe asjaga. Seega, need, kes kõvasti hõiklesid ja nalju viskasid olid suht kesise tempoga ja said üsna pea kinga. Nende tüüpidega koos töötades saad aru, kui erinevad on ikka inimeste temperamendid. Eriti ilmekalt tuli see välja ühe juhtumina. Nimelt tegeleti seal istanduses aktiivselt lindude tulistamisega. Mitte et firmal otseselt midagi lindude vastu oleks, aga lindudele meeldivad kirsid (mis seal istanduses olid muidugi nii suured, et sa pidid neid hammustama, mitte ei pannud tervet kirssi suhu nagu tavaliselt) ja see omakorda ei meeldi firmale. Igatahes kõlasid ühel hommikul püssilasud ja ma tõmbasin muidugi pea instinktiivselt kohe õlgade vahele, et pihta kogemata ei saaks. Latiinodel läks laskude peale aga kohe muidugi selline viva la revolucion lahti, et palju ei puudunud, et tüübid oleks redelid kaenlasse võtnud ja laskude poole jooksma hakanud.
Peale latiinode olid seal veel mõned sakslased, aga mitte eriti üllataval kombel olid nad kõige aeglasemad. Ja jeerum kui lollid nad on, ma ei raatsiks oma klaviatuuri nende peale kulutadagi, kui nad nii lollid ei oleks. Üks sakslane pani kogu aeg redeli niimoodi püsti, et ma imestasin, kuidas see redel üldse püsti seisab, oli teine õite viiliti. Ütlesin tüübile, et sa ju kukud niimoodi redeli pealt alla. Aga on siis sakslane enne eestlast kuulanud. Üllataval kombel ta tol päeval alla ei kukkunudki. Järgmisel päeval sadas ta muidugi koos kotitäie aprikoosidega suure kolinaga alla. Mõni kohe ei õpi.
Ühel hommikul oli siis see otsustav hetk kui 35st töölisest valiti 7 parimat välja. Lisaks nendele muidugi veel 5 vanuatulast. Kuna ma olin just eelmisel päeval suutnud kiiruselt kolmas olla, siis vedas ja mind jäeti tööle. Eks varasemate nädalate kokkuvõttes oleks must veel kiiremaidki olnud, aga osad tegelased, kes kiiresti korjasid, olid halvas nimekirjas viletsa kvaliteediga viljade korjamise pärast. Nii et eks omal moel tasus see rehepapluski ära. Hiljem tehti see 12nene grupp veel pooleks ja korjamise peale jäi ainult 5 tegelast. 4 vanuatu tüüpi ja mina. Vanuatulastega oli lõbus koos töötada, nad on vahvad sellid. Kaks tegelast oli kuulunud ka Vanuatu rahvuskoondisesse jalgpallis. Ei kujuta küll ette, et erru läinud Eesti jalgpallurid tuleksid um-le aprikoose korjama. Kusjuures Vanuatu koondis pole üldse nii kehv, nad on võitnud isegi um-d, kes teatavasti oli viimasel MM-il ainuke meeskond, kes ühtegi mängu ei kaotanud. Lisaks sai nendega alati nalja, kui vihma hakkas sadama. Tegelased hakkasid alati hullult üürgama ja hõiklema. Eks nad avaldasid omal moel vihmajumalale tunnustust. Põlisrahvaste värk.
Ülemus küsis üks päev mu käest, et kuidas „faster“ eesti keeles on. No ja võib nüüd mitu korda arvata, kas ma sain endale uue hüüdnime. Vähe sellest, et ta mulle kogu aeg „kiiremini“ hõikas, ta hakkas mind selle nimega kutsuma kah. See sõna hakkas vanuatulastele nii meeldima, et tüübid utsitasid üksteist ka „kiiremini“ karjudes. Päris kummaline tunne oli olles ainuke eestlane seal, aga kõik ümberringi karjuvad „kiiremini“. Otseselt kiiremini oli mul muidugi suht võimatu teha, sest selleks, et vanuatulaste tempos püsida pidin niimoodi rabelema, et silmad higistasid. Mingi hetk suutsin selle rabelemisega enda hüppeliigesele haiget teha. 4 päeva panin nii kiiresti, kui longates teha sai edasi, aga viiendal päeval lõi juba sellise valu sisse, et jala peale oli võimatu toetuda. Tegin poolikase päeva. Ostsin endale elastiksideme, teipisin jala ära ja olin 2 päeva sirakil. Peale seda panin täie hurraaga jälle edasi.
Kuna Mõmmi oli aeglane, siis sai ta oma kolm hoiatust ruttu kätte ja peale esimest nädalat lasti ta lahti. Sellega tekkis kohe mul kohe transpordijama. Õnneks elas seal pere juures ka üks hispaania paarike, kes korjasid minuga samas firmas kirsse. Ma sain pererahva käest ühe jalgratta, mida ma natuke putitasin ja pesin ning mis osutus täiesti sõidetavaks rattaks. Igal hommikul sain hispaanlastega tööle, viskasin oma ratta kah nende kaubikusse. Kuna nad lõpetasid tööpäeva alati minust varem, siis väntasin iga päev töölt koju. Hea trenn 17km päevas. Ühel hommikul ootan ja ootan, aga hispaanlased üles ei ärka. Järksu tuli meelde, et nad olid midagi vaba päeva kohta õhtul maininud. Raip, siis läks kiireks. Väntasin nii nagu torust tuli ja kui tööle 5 minutilise hilinemisega jõudsin, siis olin muidugi läbi nagu läti raha. Ei ole meeldiv alustada tööpäeva, mis muide osutus üldse pikimaks tööpäevaks 6 nädala jooksul, väsinuna. Üldse kohe ei ole.
Et kirsikorjamise hooaeg lõppes varem kui aprikoosi oma, siis olin üsna pea jälle suht lootusetus seisus, sest ka hispaanlased lasid jalga. Igapäevased 5.45ni põõnamised olid helge kauge minevik. Pidin igal hommikul kell 5 ärkama. Sõin kiiresti hommikust, tegin lõunasöögiks võikud ja väntasin Alexisse, kus mind kell 6 peale võeti ja tööle sõidutati. See aga oli üsna kurnav mitmel põhjusel. Esiteks pole kuigi värskendav ärgata kell 5 hommikul, teiseks olid hommikud siin hoolimata suvest väga külmad, ühel hommikul vaatas kraadiklaasist 0.1 kraadi vastu. Nagu kohalikud ise rõõmsalt ütlevad on um-l 4 aastaaega ühes päevas. Tõepoolest on, aga ma ei leia siin midagi rõõmustavat. Ja kolmandaks oli töölt tagasi saamine alati loterii, ühel päeval pidin tagasi lausa hääletama. Ei leevendanud seda kõike ka päiksetõusu nautimine ratta seljas ja ringi jooksvad väiksed jänkud ja lennuvõimelised linnud, kes millegipärast eelistavad siiski jooksmist lendamisele. Alternatiivi leidmine ei võtnud siiski kaua aega. Selgus, et 10 minuti kõndimise kaugusel töökohast on üks kämping. Seal polnud küll peale välipeldiku, mis ühe austraallase sõnul vajas vaimude väljaajajat, ühtegi mugavust, aga see-eest maksin ma nädala eest seal $20, pere juures maksin aga $110. $90 nädalas oli kõva kokkuhoid. Ja lõppude lõpuks oli mul ju soetatud korralik telk ja magamiskott, mis polnudki veel testimist saanud.
Kämpingu hooldajad olid 83 aastased Hazel ja Gordon, armastusväärne abielupaar, kellel nagu selgus oli 5 last, 14 lapselast, 11 lapselapselast ja kes teab kui palju veel lapselapselapsi. Kui ma sinna laagrisse kolisin ja ütlesin, et ma olen Eestist, siis pöördus Hazel nagu muuseas Gordoni poole ja küsis, et „kallis, millal me viimati eestlaseid kohtasime...hmm, kas see mitte 54 aastat tagasi polnud... jah ma arvan, et oli“. Milline hiilgav mälu. Mälestused eestlastest olid neil igatahes head, eestlased olla väga toredad olnud ja olla ise pruulinud õlut ja puskarit, mis Gordoni jutu järgi olla üks kõva peavalu tekitaja.
Kuna jõgi, mis sealt laagripaigast läbi jooksis oli väga külma veega, siis pesta ennast seal ei saanud. Õnneks oli töö juures võimalik kasutada dušši, 3 minutit $1 dollari eest. No sellist duširallit polnud ma varem pidanud läbi elama. Ma poleks arvanudki, et alla 7 minuti on võimalik ka duši all käia. Esimene kord, kui seal käisin, jõudsin napilt ennast puhtaks nühkida, enne kui vesi kinni läks. Hiljem aga oli juba iga liigutus enne duši alla minekut läbimõeldud ja seega sai veel oma 30 sekundit lihtsalt duši all seista ja nautida. Igal reedel premeerisin ennast 6 minutilise dušiga. Milline õnnistus, 6 minutit tundus terve igavikuna, uskumatu nauding.
Söögitegemine käis ka väikse gaasipõleti peal, mida sai väikse gaasiballooni peale kruvida. Kuna mul nõudepesuvahendit loomulikult polnud, siis tuli kasutada kõiki teisi pesuvahendeid, mis mul oli. Selgus, et hambapasta-dušigeeli-šampooni segu on tõeliselt võimas nõudepesuvahend. Muidugi oli pärast teeveel üsna tugev dušigeeli maitse küljes, aga õnneks oli mul väga hea lõhnaga dušigeel. Nii et see oli pigem boonus.
Telklaagris tuli üks öö üle elada ka vihm, mis oli väidetavalt selle piirkonna suurim vihm viimase 11 aasta jooksul. Ühe ööga sadas maha 55mm vett. Minu „kirst“ osutus oma väiksusest hoolimata igati veekindlaks.
Peale 6 nädalat kõva säästmist olin valmis asuma Wellingtoni poole teele, et proovida oma õnne filmifestivali vabatahtlikuna. Usaldasin ennast jälle uusmeremaalaste lahkuse kätte ja hakkasin hääletama. Muide, üks näide kiivide erilise abivalmiduse kohta- käisin üks päev rattaga linnas süüa ostmas. Tagasitulles oli kõva vastutuul ja seljakott oli kah toitu paksult täis. Ühesõnaga liikusin üsna vaevaliselt. Järsku sõitis must üks džiip mööda ja jäi minu ees pidama. Kui ma autoni jõudsin, astus juht välja ja ütles, et ma siin vaatan, et sa näed selle tuule käes kõvasti vaeva. „Viska ratas kasti ja ma viin su kohale, kuhu sa teel oled.“ Kas on võimalik, et selline olukord kunagi ka Eestis juhtuks?