Sidrunite korjamine osutus suhteliselt lihtsaks. Ainuke ebameeldiv faktor oli see, et sidrunipuud evivad okkaid ja need kraabivad su käed ikka kenasti veriseks. Peale esimest päeva enam nagu ei tahtnudki lühikeste varrukatega tööl olla. Mõnel nooremal puul olid ikka tõsised 3-4 cm pikkused ogad, nii et sidruni korjamine käis sama ettevaatlikult nagu siilide suguelu. Alguses korjasin kolm kasti päevas (kasti mahub umbes 500kg sidruneid), nädal hiljem juba neli kasti ja ühel eriti heal päeval koguni viis, mis tegi päeva teenistuseks 250 taala miinus maksud. Üsna ok, mu meelest.
Samas oli tööd suhteliselt vähe, iga tööpäeva kohta tuli üks vaba päev. Väidetavalt polnud ostjaid ja külmladu oli sidruneid juba täis. Nii et neid polnud ruumi hoiustada. Vabad päevad muidugi nullisid hea teenistuse ära.
Päev enne seda kui Tarmol tähtis juubel oli, sai ka lähenevat juublit tähistatud, mina võtsin siiski asja rahulikumalt, sest järgmisel päeval oli vaja tööle minna. Järgmisel hommikul oligi selge, et ega Roosist töötajat pole. Ainuke häda oli selles, et kuna töökoht asus 15km kaugusel, siis oli mul vaja transporti. Ilma kõhkluseta otsustasin ise autoga tööle sõita. Lõppude lõpuks, misee automaatkäigukastiga auto juhtimine siis ära ei ole. Hoolimata mu juhilubade puudumisest ja olematust sõidupraktikast. Kuna politseiga trehvamise sansud olid ka nullilähedased selle tee peal, siis polnudki enam mingit küsimust. Õhtul tahtis üks prantslane minuga linna tagasi saada, ütlesin talle, et mul lube pole ja põmst sõitsin ma täna hommikul pikema maa autoga, kui kogu varasemas elus kokku, ja kui sa tahad ja sul load on, siis võid ise tagasi sõita. Selgus, et prantslasel olid load täitsa olemas, nii et saime mõlemad turvaliselt koju tagasi. Kuigi ma pean tunnistama, et ega ta sõidustiil mu omast väga palju parem ei tundunudki. Et mulle autosõit hirmsasti meeldima hakkas, siis lubas Roos mul hiljemgi ise roolis istuda. Ma olin muidugi õnnelik nagu kärbes värske sitahunniku otsas.
Kui sidrunid said otsa, hakkasime mandariine korjama. Mandariinid on küll maitsvamad kui sidrunid, aga see-eest ka tunduvalt väiksemad ja neid tuleb väikeste tangidega lahti lõigata. Mis kõik tähendab seda, et korjamine läheb palju aeglasemalt. Ütlesin ülemusele, et see pole normaalne, et me saame sama raha kasti pealt, mis sidrunitega, kui korjamise peale läheb pea kaks korda rohkem aega. Ülemus ütles, et ta uurib seda raha asja ja ta pole päris kindel, palju me kasti eest saame. Järgmisel päeval tuleb tüüp suure naeratusega mu juurde ja ütleb, et mul on sulle hea uudis ja halb uudis. Hea uudis on see, et mandariinikast pole sama hinnaga, mis sidrunid. Halb uudis on see, et mandariinikast on 2.5 dollarit vähem!!! Täielik absurdikas. Üle 80 taala päevas ei õnnestunud kuidagi teenida ja mul sai üsna ruttu siiber. Otsustasin jalga lasta. Roos arvas, et ta veel natuke punnitab edasi, aga kui mu viimasel päeval istanduse omanik virises, nagu poleks me kastid piisavalt täis, siis otsustas Roos, et talle aitab ka.
Nii kahju, kui meil ka oma armsast kodust lahkuda ei olnud, tuli seda siiski teha. Suundusime uutele jahimaadele põhjasuunas.
Kui reisil tüdrukutega juhtusid meil kaks õnnetust autoga korraga- aku oli tühi ja kumm toss, siis uuel tripil juhtusid need kaks asja erineval ajal. Aku ei käivitunud ühel puhkealal Bundabergi lähedal, kus me öö olime veetnud. Kuna me ülemäära kaugel Bundyst polnud, siis käisin seal jalgsi ära ja ostsin krokodillid. Aga kui me siis oma krokodillid ühtede abivalmite meeste auto aku külge ühendasime, siis selgus, et need krokod on nii lahjad, et sama hästi võid üritada akut lapiku patareiga laadida. Õnneks oli nende meest näol tegemist teetöölistega ja mõne aja pärast naasesid nad juba palju suuremate krokodega, mis ka koheselt me autole elu sisse säristasid.
Kumm läks meil katki ühe väikse külakese lähistel lahtise kruusa teel. Õnneks oli Roos Gayndah’s uue kummi ostnud. Aga mida meil polnud, oli rattavõti. Ja noh, ratast juba hammastega lahti ei keera, proovi palju tahad. Õnneks juhtus mööda sõitma üks auto, mis selle tee peal oli suhteliselt suur ime. Roolis meeldiv naisterahvas, kellel loomulikult mingit rattavõtit autos polnud, või siis ei usaldanud ta oma pagasiruumi meie juuresolekul avada. Aga ta oli piisavalt kena, et saata oma meest sealt külakesest meile appi.
Kui meie rännakud oli jõudnud Proserpine’i nimelisse linnakesse, siis oli raha suht otsas ja üsna selge, et armsa koerakärsaga kuskil elamist leida on suht keeruline. Otsustasin Artist ja Tarmost lahku lüüa ja jääda Proserpine’i hostelisse, kuna nad väitsid, et tööle saaksin hakata juba järgmisel päeval.
Järgmisel hommikul selgus ka põhjus, miks me juba 5.20 hostelist bussiga väljusime. Nimelt asus tomatifarm 80km (sic!) kaugusel. Hullumaja puhvet! Iga päev uhada maha 160km. Samas, kui seal farmi kõrval asus täiesti korralik linnake – Bowen - kus oleks saanud ju ka elada. Ent paraku selgus, et tomatifarmis saab enamjaolt tööd vaid läbi tööhostelite ja kui hostelist lahkud, siis pead ka töökohast lahkuma. Proserpine’i hostel oli kaval ka. Kui siia ennast sisse registreerid, siis tahetakse su käest 180 taala tagatisraha, mille saad tagasi alles siis, kui oled vähemalt kuu aega seal hostelis olnud. Võib öelda, et suurem osa inimesi, kes sealt hostelist tomatihooajal läbi käivad, ei veeda seal nädalatki, nii et päris korralik teenistus kukub hosteli omanikele juba üksnes tagatisraha pealt. Ja oleks siis, et see hostel midagi uhket oleks, oh ei, kus sa sellega. Köögis polnud isegi nõusid, nii et kohe esimesel päeval panin korraliku summa magama pottide-pannide peale.
Töö oli mitte ülemäära mõnusalt raske, ehk siis hakkas jubedalt seljale. Päev otsa küüruta ja tari oma suurt ämbrit, mis pole sugugi kerge. Kindlasti ei kvalifitseeru tomatikorjamine mu lemmiktööde nimekirja. Kuna oli ka nn grupikorjamine ja ma olin suht-koht aeglaste inimestega ühes grupis, siis oli alguses ikka päris raske mingit raha säästa. Tegelikult oli nii, et peale esimest nädalat oli mul raha vähem kui Proserpine’i saabudes. Kerge masendus hakkas peale tulema. Aga siis õnnestus mul saada kõige kiiremasse gruppi, kus peale minu olid ainult korealased. Lähemalt saab mu esimeste päevade üleelamistest selles tiimis lugeda lühijutust „Duell“.
Minu rabelemine nende korealastega tasus ära, sest kolmanda päeva õhtul suruti mul kätt ja öeldi, et ma olen nüüd üks nendest. Päris kõva tunnustus mu meelest, ma olin küll üsna rahulolev. Ja lisaks sellele kingiti mulle järgmisel päeval uhiuus paar väga häid kindaid, mu enda omad olid juba suht räbalates. Nii et korealased olid mu enda hoole alla võtnud. Keegi mind seal minu nimega ei kutsunud, selle asemel kutsuti mind ’vanemaks vennaks’ korea keeles. Lisaks sellele omandasin ma koreakeelsed teadmised veel sellistes eluliselt olulistes sõnades nagu „seljavalu“, „ämber“ ja „kiiremini“. Neljandal päeval seal tiimis sain ka natuke hingerahu, sest senini olin ma arvanud, et ma olen ainuke, kes töötab hing paelaga kaelas. Aga tol päeval hakkas mu kõrval real olev tüüp juba ka natuke hingeldama ja kohati tegi selliseid hääli, mis andsid tunnistust, et sel mehel on ka kops kurgus juba. Mis muidugi ei tähendanud, et ta sellevõrra aeglasemalt töötanud oleks.
Proserpine’is nägin ka ühte päris põnevat toodet peos müügil, sudoku, mis oli tehtud peldikupaberi peale. Päris huvitav idee, kuidas peldikus aega veeta.
Kuna tomatid hakkasid vahepeal otsa saama, ehk siis ei valminud nii kiiresti, kui me neid korjasime, siis oli neljas nädal suht vaikne ja poolikasi päevi tuli natuke liiga palju. Kuna mul oli tugev surve peal oktoobri lõpuks kõvasti raha kõrvale panna, siis hakkasin paremaid jahimaid otsima. Leidsin ühe koha 250km kaugusel täielikus pärapõrgus. Peale oma neljandat nädalat seal sitas hostelis võtsin oma seitse asja, tagatisraha ja põrutasin minema. Mees, kes mind tee servast üles korjas rääkis mulle, et ma peaksin endale teerulli load tegema. Tema töötavat kaevanduses teerullijuhina ja pidi iga nädal 2500 dollarit teenima. Kusjuures kaevanduses töötades on söök ja elamine ju tasuta, nii et see ongi see raha, misa endaga koju viid. Mina pole veel 1000 taalast nädalat siin Austraalias saanud, natuke on puudu jäänud. Aga noh, need palgad, mis kaevandustes makstakse ongi ulmelised 100 000 aastas teenida pole mingi imeasi. Mis veel sellesse mehesse puutus, siis oli suht veider tegelane. Ütles, et oli kunagi Melbourne’is elanud ja kuulunud mootorratta jõuku. Aga peale seda, kui 7 aastat tagasi Melbourne’is jõukude vahel sõjaks oli läinud, pandi ta kinni istuma relvade ja narkootikumi omamise ning mõrvasüüdistusega, oli ta oma elu muutnud ja üles Cairnsi elama kolinud. Soovitas mulle ühte raamatut ka lugeda sellest gängisõjast, ütles isegi, mis lehekülgedel temast kirjutatakse. Aga muidu tundus tore inimene olevat J. Rääkis, kuidas talle ikka Tai meeldib, väidetavalt pidi tal seal armuke ka olema, kelle parimaks omaduseks olevat see, et kui see mees öösel kell 4 üles ärkab ja oma tai naisele ütleb, et kallis, kasa ei peksaks mul pihku, siis ei pidavat see naine sellest mingit probleemi tegema. Eksole, tõesti väärt naine.
Töökoht pärapõrgus oli jama. Töö ise oli kerge, korjasime suvikõrvitsaid, aga iga päev lõpetasime juba lõunaks ära, nii et terve nädalaga tuli kokku 26 töötundi. Pask. Lisaks oli ülemus väga õel ja kohe selline kuri inimene, nii et mingit klappi mul temaga ei tekkinud. Teised töölised kartsid kõik teda. No mis normaalne töökeskkond see on, kus töölised ülemust nagu tuld kardavad. Teades ennast ja seda, et ma väga kaua vaikides nõmedat ülemust ei kannata, siis lasin sealt peale esimest nädalat jalga, enne kui kismaks oleks ülemusega läinud. Lahkusin erilise kahetsustundeta. Töölised olid seal peale ühe itaallase ja kahe iirlase kõik inglased ja väga igavad tegelased. Peale kõige muu asus lähim pood 100km kaugusel ja mul polnud erilisi toidutagavarasid endaga kaasa toodud. Üsna suure tühjakõhutundega möödus see nädal. Ainsaks mainimisväärseks sündmuseks jäi seal pärapõrgus see, et ühel päeval oli meil pruunmadu põllul rea peal ees. Kuna inimesed hakkasid paanitsema, siis sattus ka madu paanikasse ja ei osandu enam õiges suunas ära roomata. Lõpuks lõi itaallane ta harjaga surnuks. Mul oli maost ausalt öeldes kahju, sest ta polnud ju milleski süüdi, samas, ega keegi meist hammustada ka saada ei tahtnud, eriti kui arvestada, et pruunmadu pole just väga mittemürgine.
Tulin tagasi tomateid korjama, sest kunagi kohatud itaalia tüdruk kirjutas mulle, et ta töötab Bowenis masina peal ja see pidavat olema palju lihtsam. Selgus, et tomatikorjamisel ja tomatikorjamisel on ikka suur vahe. Masina peal korjates ei pea sa koogutama ega ämbrit tarima, lisaks on sul peakohal päikesevari; lihtsalt käed peavad kiiresti käima. Väga lebo ühesõnaga. Ülemusteks olid meil türklased. Alguses küll tundusid vennad natuke kahtlased, aga tegelikult mingeid probleeme ega arusaamatusi mul nendega ei tekkinud, nii et tuleb välja, et türklased on täitsa inimesed. Otsene ülemus oli natuke tüütu, aga see tuli pigem tema rumalusest kui pahatahtlikkusest. Kuna talle meeldisid lipitsejad ja takkakiitjad, ja et ma nendes valdkondades olen suht nõrk, siis väga head klappi ma temaga ei saanud. Aga samas ei olnud ta ka otseselt vaenulik mu suhtes, nii et kõik oli okoo. Ja kuna ma tegin tööd korralikult, siis kunstlikult ta virisemiseks põhjuseid leidma ei hakanud. Ainult ülitüütav oli see, kui sa päevast päeva kuuled ühtesid ja samu lauseid täpselt samas türgi inglise keele sõnastuses - ’everybody be careful- too many tomatoes’ ehk siis tomateid oli palju, ’everybody little bit fast’ ehk soovitati kiiremini töötada ja minu absoluutne lemmik- ’open the bush’ seda kasutas ta kõige sagedamini ja hääle järgi otsustades ka kõige meelsamini. Jäi küll mulje, et ta harjutab seda kodus oma naise peal magamistoas. Tänu ülemusele sai mu nimi jälle uue kõla- Andretš polegi mulle varem keegi öelnud.
Enamus töölisi oli nagu ikka asiaadid, alguses olimegi itallannaga ainsad eurooplased, hiljem lisandusid inglane ja iirlane. Kõige pullim tegelane oli üks habras neiu Taiwanist. Esimesel päeval, kui ta tööle tuli oli tal nabapluus ja värvlita teksad, kust paistis pime koridor, mis viib teatavasti Mr. Browni koduukseni. See on päris huvitav kontrast, sest reeglina mässivad kõik asiaadid end nii sisse, et ainult pilukil silmad paistavad. See neiu aga välgutas nii palju ihu kui see võimalik oli. Lisaks oli tal kulinaid ja rõngaid rohkem küljes kui mustlasfestivalil osalejatel kokku. Ja prillid ilma klaasideta, mis on tõenäoliselt mingi moeröögatus, mis minust salamisi mööda on hiilinud. Ma tean, et on inimesi, kes kannavad prille, millel on tavalised klaasid, sest need kas sobivad neile või siis teevad nende välimuse intelligentsemaks, aga ilma klaasideta prille polnudki ma varem trehvanud. Ühesõnaga viitas kogu ta välimus sellele, et ta oli kogemata diskobussi asemel tomatibussi peale istunud. Kuna ta istus masina peal mu kõrval, siis pidin kuulama ka päev otsa, kuidas ta oma malbel häälel laulukesi ümises nagu printsess torniaknal oodates päästvat printsi.
Viimasel nädalal küsis ülemus mu käest, et kas mul veoauto load on. Vastasin eitavalt. Aga kas sa sõita oskad- jaa, muidugi. No kesee loll siis jätab kasutamata võimaluse veoautot roolida. Hoolimata sellest, et ma polnud varem kordagi veoauto roolis istunud ja manuaalkastiga sõiduautos olen ma rooli taga istunud vist 2 korda (esimene kord isa süles kuue aastasena). Sain hakkama küll.
P.S. Anna andeks Helkur, et sa eelmist postitust pidid kaks korda lugema. Aga ma kardan, et selle postituse meelelahutuslik pool on nii nõrk, et sul tuleb võibolla veel kolmaski kord eelmine postitus läbi lugeda. Ma üritan küll, aga miskit ei tule välja.
