Korilase kroonika 3. Nokk ja muud loomad

Nädal enne väljateenitud puhkust otsustasin natuke Austraalias ka trippida. Polnud mingit tahtmist otse tomatipõllult lennuki peale astuda. Kuigi meile maksti seal palka iga kahe nädala tagant ja mu lahkumine jäi sinna vahenädalasse, õnnestus mul siiski türklased oma pealekäimise ja mõnede hädavaledega nii kaugele saada, et nad maksid mulle kõik raha kohe ära. Mai tea, mis värk nende türklastega on, aga kuidagi raske on neid usaldada ja kogu aeg tundub, et nad tahavad sul nahka üle kõrvade tõmmata. Tegelikult polnud mul neile midagi ette heita.

Hääletamine läks lihtsalt nagu alati. Kuna ma liikusin suht jõudsalt edasi ja mul oli vaja kokku läbida vaid 1000km nädala ajaga, siis uurisin natuke, et millised võimalikud atraktsioonid mul tee peale jäävad. Selgus, et peamaanteest 80km sisemaale jääb mu teele üks rahvuspark, kus on võimalus näha nokkloomi. Et mul kiiret polnud ja nokkloomi polnud ka varem näinud, siis põrutasingi sinna. Viimase otsa rahvuspargini viskas mind üks kiivi ära. Kuna kahe päeva pärast oli toimumas rägbi maailmameistrivõistluste finaal kiivide ja konnade vahel, siis ma tegin loomulikult tüübiga sel teemal kohe juttu. Ma olin ennast rägbi MM-ga suht kursis hoidnud, teadsin peaaegu kõikide mängude tulemusi, nii et lihtne oli sellest rääkida. Ja et rägbi on kiivide spordiala number üks, siis avaldasin tüübile nii palju muljet, et ta viskas mind 40km kaugemale sellest kohast, kuhu ta algselt oli plaaninud minna. Eksivad need, kes arvavad, et hääletamine on puhtalt õnne ja juhuse asi. Tegelikult loevad väga paljud väiksed detailid.

Rahvuspargis lükkasin enda telgi üles ja hakkasin kohe metsas müttama. Vihmamets on ikka väga vahva, isegi maod, kes ootavad praktiliselt viimase hetkeni, enne kui su teelt põgenevad, ei suutnud mind heidutada. Mingi aja jooksul sa lihtsalt harjud ja õpid leppima sellega, et Austraalias ongi väga palju mürgiseid madusid ja ämblikke, ja lihtsalt ei ole võimalik pidevas hirmus elada. Kui miskit juhtub sinuga, siis juhtub see su eelnevast kartmisest hoolimata.

Õhtul õnnestuski nokkloomi näha, kolm tükki tiirutasid väikses jõekeses koos oma paarikümne kilpkonnaga. Ma pidasin neid palju suuremateks, aga tuleb välja, et isased nokuloomad kasvavad kuni 50cm pikkusteks ja emased isegi 10cm vähem. Ja kaalu neil ka vaevalt 1.5kg.

Järgmisel päeval võtsin ette pikema metsaraja ja kokku müttasin seal ligi neli tundi. Kui lõpuks metsast välja jõudsin olin üsna kaugel ja palju madalamal oma baaslaagrist. Egas midagi, hakkasin mööda serpentiini üles tagasi ronima, ise igat mööduvat autot hääletades. Lõpuks võttis mind väike autokökats peale. Tagumine iste oli neil alla lastud ja seda pagasiruumi pikendust ma siis jagasingi ühe ekstra aktiivse koeraga, kes oli bokserimõõtu ja tahtis maksku, mis maksab mu nägu lakkuda. Üheaegselt tuli rääkida juhiga ja maadelda ülemeeliku kutsikaga, üsna naljakas olukord oli.

Mai tea, mis mul kaljuseintega on, aga millegipärast on mul alati vastupandamatu tung neid mööda üles ronida. Ma meenutan endale vahel ühte Peetruse nimelist pulli, kes meil kunagi oli ja kes tahtis alati puskida ühe kindla kivikamakaga, mis oli põlluservas. Iagtahes nägin mina siis seda 3-4m kõrgust püstloodset kaljuseina ja no enne kui arugi sain olin selle peal juba nagu kinnikleebitud ämblik. Ronimine läks suht hõlpsalt, aga paraja šoki sain siis, kui sirutasin parema käe välja, et ennast sinna kaljule vinnata, kui selgus, et kaljunukk osutus hoopis suure sisaliku sabaks. Sisalik muidugi endast kinni haarata ei lubanud ja tõmbas saba mu käes alt ära. Ja nii me seal nuki peal siis olime, mina ja väikest komoodo varaani meenutav 1.5m pikkune sisalik. Monitor on vist ta inglise keelne nimetus. Igatahes nägi ta välja küll sellise olekuga, et ta ei kavatse tolereerida eesti sisalikke tabavat saba kaotuse saatust. Natuke vahtisime tõtt, aga siis ma otsustasin, et jätan selle armsa loomakese rahule ja murdisn läbi võsa enda teed edasi.               

Teisel õhtul nägin metsas ka mingeid putukaid, kellel oli nagu väike pirn tagumikku lükatud. Lendasid ringi ja vilkusid metsa all nagu jõulukaunistused. Meie jaaniussid ei saa oma valgusega neile ligilähedalegi. Väga äge vaatepilt oli see ikka, mis mulle telgist avanes.

Et mul oli veel piisavalt aega, siis otsustasin külastada juulis kohatud Merle’i ja Seani, kelle kodu jäi ka mulle suhteliselt tee peale. Ühe rekkaga sain üle 500km edasi ja lasin ennast siis keset tühermaad ühel ristteel maha panna. Ma teadsin, et sellel teel, mida mööda mul minna tuli väga palju liiklust pole. Seda üllatavam oli, et sain kümmet minutitki ootamata esimese auto peale. Kuigi ma olin selle tee peal vaid korra olnud, olin ma enesekindel, sest ma mäletasin mingeid tähiseid, mida oli võimatu mitte märgata. Selgus, et mu enesekindlus sai siiski paraja hoobi, sest peale 40km olime jõudnud metsast välja väikesesse külakesse ja ma teadsin, et Merle’ ja Sean elavad sellest ikka väga kaugel. Nüüd olin sattunud pärapõrgusse, mis asus pärapõrgu sees, mis omakorda asus veel suurema pärapõrgu sees. Istutasin ennast maha ja jäin ristteele ootama autot, mis mind juba tuldud teed pidi tagasi viiks. Kui ma olin 2h oodanud ilma, et ühtegi autot oleks must möödunud, otsustasin minna külakesse ja sealt oma loodetavatele võõrustajatele helistada. Minu telefonil levi polnud, aga ma olin näinud silti, mis osutas avaliku telefoni suunas. Ristteelt oli see umbes 200m. Kõndisin telefoniputka juurde ja kui ma olin selleni jõudnud nägin eemalt autot, mis läks täpselt samas suunas, kuhu minulgi oli tarvis minna. Mina olin muidugi teest nii palju eemal, et pidin ainult nukralt nentima oma ülikehva saatust. Kirsiks tordi peal oli see, et telefoniaparaat oli katki. Nii et ma olin küüdist ilma jäänud ja helistada polnud ikka saanud. Lonkisin teeotsale tagasi ja läks veel 2h kui tuli järgmine auto, mis mind ka peale võttis. Juht ütles, et ta sõidab vaid paarkümmend kilomeetrit edasi, aga ta võib mind viia ühele künkale, kus peaks olema levi. Jõudsime künkale ja oh imet, minu telefon suutiski paar tugrikut levi välja pigistada. Helistasin Seanile, aga selgeks teha ei suutnud, kus ma täpselt olen. Siis andsin toru kohalikule, see seletas ka Seanile, kus me oleme, aga enne kui Sean täpselt ikka aru sai, sai minu telefoni krediit otsa. Juht ütles, et tema arvates sai Sean enam-vähem aru, kus ma olen ja ma peaks hakkama jalgsi edasi liikuma, küll Sean mulle üks hetk vastu tuleb. Ise lubas ta kodus uuesti Seanile helistada ja teada anda, et ma olen sinna poole teel. Raske kott seljas, tee sama kupliline kui Lõuna-Eestis, astusin palava päikse käes oma 5km enne kui Seaniga kokku sain.

Kolm päeva Merle’i ja Seani juures möödusid ruttu ja olid ülimeeldivad. Tegime natuke tööd, limpsisime tiba nende kodukoot viskit ja sõime mehemoodi. Sean ütles ka, et kui mul on mõni sõber, kes on nõus elamise ja toidu eest teda töödes aitama, siis võiksin ma ta tema juurde saata. Merle’ lisas seepeale kiirelt, et aga see sõber peab viski eest ikkagi maksma ja ei saa tasuta nagu mina, sest mina olen perekond. Selliste toredate inimeste juurest on alati raske lahkuda, aga kuna mul läks lend Koaala Lumpurisse, siis pidin ühel hetkel siiski ära minema. Sest eks ootas mind Koaalaski kohtumine ühe toreda inimesega.

väravapuu

nämmnämmnämm

tulevase vannitoa üks alustaladest

sisalikupoiss

chili ja curry