Duell

Eile peale tööd hostelisse jõudes valutas sul selg. See oli esimest korda viimase pooleteise nädala jooksul, mis sa tomateid korjasid, kui selg ka veel õhtul valutas. Kõik oli alguse saanud hommikul, kui ülemus tuli su tiimi juurde ja ütles, et tal on vaja kahte inimest, kes lähevad inglaste tiimi. Sa olid tiimivahetust juba ligi nädal soovinud, sest oma tiimikaaslastest olid sa peajagu üle. Sinu grupi juht oli ülemusele ka rääkinud paar korda, et sind tuleks kuhugi paremasse tiimi panna. Ja nüüd siis oligi võimalus tiimi vahetada. Aga sa ei astunud ette ülemuse kutset kuuldes, vastupidi, sa keerasid külje ülemuse poole ja üritasid võimalikult ükskõikne välja näha. Inglaste tiim ei olnud hea, võibolla oli see isegi natuke aeglasem sinu tiimist. Kuna keegi ülemuse jutu peale ei reageerinud, siis valis ülemus ise kiiresti kaks inimest välja ja saatis need inglaste juurde. Ja siis tuli ülemus tagasi ja ütles, et tal on veel ühte kiiret korjajat vaja ühte teise tiimi. „Sina,“ näitas ta näpuga sinu suunas, „sina tuled minuga kaasa“. Ja nii sa korealaste tiimi sattusidki. Üheks päevaks, nagu ülemus ütles, sest nende tiimist oli sel päeval üks inimene puudu. Tiimid koosnesid alati kolmeteistkümnest inimesest, seitse ühel, kuus teisel pool autot. Igaühel oma rida, oma ämber. Kui ämber sai täis, karjusid sa BUCKET! ja inimesed võtsid kõik kõrvuti ritta, mis moodustas keti, millega siis kõik oma ämbrid auto juurde saatsid, kus need treileri peal olevatesse kastidesse tühjendati.

Sa olid kogu aeg mõelnud, et tahaks paremasse tiimi, aga korealaste tiimi minemisest sa otseselt ei olnudki mõelnud. Sest korealaste kohta käisid igasugused jutud, mis natuke hirmutasid. Ühtegi inimlikku omadust neile ei omistatud, ühed kutsusid neid robotiteks, teised masinateks, räägiti ka, et need tegelased ei väsi üldse ja panevad ühesuguse hullu tempoga 10.5h jutti. Sa ei uskunud, et sa suudaks nendega sammu pidada ja sellepärast sa ei olnudki soovinud sinna minna. Sest korealaste tiimi peeti unistuste tiimiks, kui nemad tegid päevas 34 kasti, siis paremuselt teine tiim tegi tavaliselt kümme kasti vähem. Natuke ebalevalt, aga olles kindel, et see päev tuleb üks raskemaid, mis sul olnud on, liitusid sa nendega. Ja sa ei eksinud. Jutud korealaste kohta olid peaaegu kõik õiged, nad tegidki hullumeelset tempot, aga õhtuks nad siiski väsisid. Natuke ulmelisena tundus pealelõunane aeg, kus tunni ajaga tegid sa korealastega seitse kasti. Teistel tiimidel kulus umbes 3 tundi, et viis kasti teha.

Tõsi, sa ei jäänud neist maha ja kui karjuti BUCKET, siis oli sul ämber peaaegu alati täis või vähemalt kolmveerand. Nii et keegi ei saanud öelda, et sa lased korealaste turjal liugu ja teenid selle pealt, et nemad kõvasti rügavad. Sest palka said kõik tiimiliikmed võrdselt, hoolimata sellest, kes oli kiirem ja kes aeglasem. Hommikul tuli ülemus veel korea tiimi juhile ütlema, et kui sa liiga aeglane oled, siis saatku nad sind minema. Päeva jooksul käis ta korduvalt vaatamas, et kas sa jääd palju teistest maha. Aga sa ei jäänud üldse, uhkelt rahmeldasid korealaste keskel.

Su enda rahulolule õhtul andis põhjust ka see, et sa ise suutsid kahel korral kõige kiirem olla ja BUCKET hüüda. Päeva lõpuks oli koos 33 kasti, mis oli 12 kasti parem, kui su varasem parim päev.

Täna hommikul ärgates oli selg ikka valus. Sa keerasid ühe valuvaigisti hinge alla ja läksid tööle väga väsinuna. Kogu eilne päev oli su tühjaks tõmmanud. Lohutust pakkus teadmine, et oled tagasi oma vana tiimi juures, kus pead vaid poolenisti pingutama, et olla teistega samas tempos. Vaevalt olid sa enda koti treileri peale visanud ja seadsid end juba oma reale korjama, kui tuli ülemus ja ütles, et kuule sina, sa lähed tagasi korealaste juurde, nad tahavad sind tagasi. Sa ei uskunud enda kõrvu. Ennegi oli nende tiimis mõnda puuduolevat liiget asendamas käidud, aga mitte kunagi poldud kedagi tagasi kutsutud. Minu vanasse tiimi tuli korealaste pundist üks tüdruk, kelle tutvustuseks ülemus ütles, et ta on väga hea korjaja, aga mitte piisavalt hea, et korealaste tiimis olla.

Sa teadsid, et tänane päev saab sul veel raskem olema, sest jõuvarud olid eilsega kõik otsa saanud ja lühikese ööga polnud suurt miski taastunud. Aga midagi polnud teha, tuli minna. Lõppude lõpuks ei olnud ju otseselt häda midagi, oli jälle kindel, et tuleb korralik päevateenistus. Ainuke häda oli selles, et sa olid liiga uhke, et lasta teistel enda palk välja teenida. See tähendas seda, et ka täna ei saanud sa neist maha jääda. Kuni lõunani tegid sa kõike ainult tahtejõu varal, sest see oli ainuke jõud, mis sul veel alles oli. Hammastega üritasid sa kõrval rea peal töötava tüübiga sammu pidada ja su tunnustuseks peab ütlema, et sammu sa pidasid. Samuti olid su ämbrid kõik enam-vähem täis, kui keegi BUCKET!!! karjus. Lõuna ajal keerasid sa endale sisse ühe energiajoogi ja veel kaks ibuprofeni. Aga mis neist valuvaigistitest kasu oli, kui sa seljale puhkust anda ei saanud. Sama seis, kui võtad peavalu vastu rohtu, aga ise peksad enda pead vastu seina, oodates, millal peavalu ükskord üle läheb.

Peale lõunat läks aga põrgu lahti. Alguses ei saanud sa aru, mis toimub, sest sul oli ämbris vaevalt veerand, kui juba karjuti BUCKET!!!. Kui sama olukord kohe uuesti kordus ja veel uuesti, siis hakkasid sa vaatama, et kes see hull on, kes enda ämbreid ulmelise tempoga täidab. Selgus, et selleks oli sinust kaks rida eemal olev korealane, kes eile puudu oli olnud. Selge oli see, et nii see ei saanud see jätkuda. Sa lisasid tempot ja järgmise ämbri jõudsid poolenisti täita, kui hullul korealasel jälle ämber täis oli. Hetkeks sa juba mõtlesid, et las hull möllab ja sa ei hakka temaga võistlema, sest see on võimatu niikuinii. Aga siis tulid su silme ette Erkki Nool ja Kristiina Šmigun ja sulle meenus, mida nemad allaandmisest on rääkinud. „Kasvõi veri välja, aga paned ikka edasi!“. Selline tunne oli küll, et kui nüüd suurest pingutusest pisarad silma tulevad, siis on need verepisarad, sest pulss oli juba väga üles selle metsiku rabelemisega aetud. Aga sellest rabelemisest ei piisanud, sa olid suutnud teha vaid pool ämbrit, kui teisel mehel oli ämber täis. Olematutest jõuvarudest tuli lisa ammutada. See tundus sulle võimatu, aga ikkagi hakkasid sa veelgi metsikumalt rahmima. Mingil hetkel sa avastasid, et sul on ees klaasistunud pilk, silmades metsiku hullu ilme. Sa teadsid, et kui sa praegu ennast peeglist näeksid, siis sa hirmutaksid endal pasa lahti. Ja kui jälle kostus kahe rea kauguselt BUCKET!!!, siis oli sul ämber peaaegu täis. Peaaegu – kui julmana see tundus. Sa ei suutnud mõista, kuidas see paksude prillidega korealane nii kiire on, mida tal on, mida sul ei ole. Miks sa ei suuda tast kiirem olla, kuigi sa annad endast juba 170%? See, et tema oli seda tööd teinud juba kuu aega ja sina vähem kui kaks nädalat, ei olnud su jaoks argument. Mida enam sa nendele asjadele mõtlesid, seda suuremaks kasvas raev su sees. Sa ei korjanud enam tomateid, sa rebisid neid raevukalt nagu näljane hunt rebib lihatükke külmunud kitse korjuse küljest. Sa teadsid, et sul on valus, väga valus, nii valus, nagu sul elus varem võibolla vaid paaril korral on olnud. Aga see valu oli vaid teadmine, sa ei tundnud valu, sest raev oli kõik muu su sees lämmatanud. Valu ootas häbelikult tagatoas nina nokkides, et millal raev vaibub ja tema raevu asemel võimust saab võtta. Aina rohkem hakkasid sa komistama, sest jalad ei jaksanud sind enam edasi viia. Sekundi murdosaks toetusid sa ühe käega ämbri peale, et mitte kokku kukkuda, teine käsi endiselt tomateid rebides, aga siis lükkasid sa end kohe uuesti püsti. Sekundil oli kulla hind, võidu hind. Jõu puudumine ei olnud vabandus, siin oli midagi enamat kaalul kui elu.

Järsku avastasid sa, et sul on ämber praktiliselt täis, aga korealane pole veel endast märku andnud. Sa mõtlesid juba hüüda, kui vaatasid, et tegelikult peaks veel 5-6 tomatit juurde panema. Aga selle ajaga võib kuradi korealane juba ise hüüda. Palavikuliselt üritasid sa veel rebida tomateid lisaks, sest sa jäid endale kindlaks, kui võita, siis võita puhtalt, et pärast ei oleks midagi kaheldavat. Aga sa teadsid, et iga sekund nüüd võib korealane ise hüüda ja su sanss on läinud. Kiirelt loopisid sa veel tomateid ämbrisse, nii et ämber oli triiki täis ja paar tomatit oli isegi üle serva. Sa avasid juba suu, kui kostuski BUKCKETTTT!!!!!!! Hämmeldunult vaatasid sa ringi, suutmata aru saada, mis just juhtus. Aga siis jõudis sinuni teadmine, et see olid ikkagi sina, kes hüüdis. Sa olid sellele korea hullule ära teinud!! Võidukalt tõstsid sa ämbri üles ja ulatasid kõrval real olevale tüübile, kes selle auto poole edasi ulatas. Hull korealane tõusis oma rea vahelt püsti. Vaatasid talle võidukalt otsa, aga naeratus kustus su suul, kui ta oma ämbri üles tõstis ja sa nägid, et sellel oli juba paras kuhi peal. Sa olid sel hetkel väga lähedal, et masendusest minestada. Ikkagi oli ta sust kiirem olnud. Sa kummardusid uuesti rea vahele ja hakkasid raevukalt tomateid rebides oma ämbrit täitma, et uuesti proovida, aga ikka ja jälle jõudis ta sel päeval sust ette. Ja nii kuni lõpuni välja. Päeva lõpus teadsid sa, et järgmisest päevast oled sa oma vanas tiimis tagasi, sest sinna korea tiimi oli naasmas veel üks korealane, kes enne sind seal oli töötanud. Sa teadsid, et selle hullu käest sa revanši ei saa. Aga kummalisel põhjusel see ei morjendanud sind, sest kusagil sügaval sisimas tundsid, et mõni takistus jääbki ületamata, proovi nii palju kui tahes.

Õhtuks olid sa koos tiimiga korjanud 40 kasti tomateid, 20 tonni. Enne kojusõitu küsisid sa ühelt oma tiimi korealaselt, et mis nende tiimi rekord on, mis on olnud maksimum, mis nad selle kuu jooksul on suutnud ühel päeval korjata. Korealane mõtles hetke ja ütles siis, et enne tänast oli 38 kasti.

Sinu ja hullu korealase vaikne duell oli kaasa aidanud selle tiimi uue rekordi sünnile. Sellest oli su lohutuseks enam kui küll.

Jutustus põhineb tõestisündinud lool.