Korilase kroonika 1. Saabumine ja kamba lagunemine

Kuna ma olin eeskujulikult deklareerinud oma malelaua, jooksutossud ja kaelas rippuva hai hamba, siis sain tollis kiita ja mu kotti lahti ei kistudki. Esimese asjana üritasin lennujaamas hankida endale uue sim-kaardi. Viimases kirjas oli Roos (kellega kokku saama ma suundusingi) kirjutanud, et neil on töö juures mingid muutused toimunud ja hea oleks, kui ma saaksin netti, et asju läbi rääkida. Seda kirja lugesin ma vahetult enne UM-lt lahkumist, nii et mingit võimalust skaipida enam polnud.

Sim-kaardi ostmine käis libedalt, aga siis selgus, et ma pean ennast veel registreerima. Ja number, kus seda teha sai oli loomulikult tehniliste tööde tõttu rivist väljas ja soovitati netis ennast registreerida. Läksin netti, kõik läheb ladusalt, panen oma nime ja valeaadressi sisse, aga siis selgub, et mind polegi Telstra andmebaasis. No ime küll, ma just üritan ennast ju registreerida! Täielik jaburus. Otsustasin, et üritan kliendiabi kätte saada. Peale number 5, siis 4, siis 8 ja siis veel paari numbri vajutamist olingi lõpuks kena india neiu valduses. Ja vist ei läinudki 25 minutit, kui ma sain oma sim-kaarti kasutada. Ma ei kujuta ette, milline bürokraatia sind veel siis ees ootab, kui sa tahad lepinguliseks kliendiks saada. Hullumaja puhvet. Telefoniteel sai Roosiga kokkulepitud, et annan endast uuesti märku, kui Maryborough’s olen ja et nad võiks mulle vastu tulla.

Netist olin vaadanud, et Roosile kõige lähemal asuva linnakesse väljub buss lennujaamast kell 10.40. Et minu lend oli jõudnud Brisbane’i natuke enne kaheksat ja erilisi sekeldusi polnud tollis olnud, siis oli veel piisavalt aega, et sirge seljaga kõndida lauakese juurde, kuhu oli kirjutatud Bus&Train. Ja loomulikult kui ma palusin piletit Maryborough’sse, siis öeldi mulle, et nemad ei tea sellest bussist midagi ja kui ma tahan saada bussi, mis sõidaks linnapiirist kaugemale, siis pean rongiga kesklinna sõitma ja seal bussiterminalis endale pileti ostma. Korraga nagu enam ei tundunudki, et aega ülemäära palju oli, sest rongisõit kestis 25 minutit. Lõpuks olin siiski sekeldusteta bussiterminalis ja 10 minutit enne bussi väljumist ka kenasti bussi peal.

Maryborough’ piirkond on väga huvitav, suured istutatud männimetsad võtavad enda alla laiu alasid. Üheaegselt valdas kaks tunnet, esiteks kodune tunne, sest eks neid männikuid ole Eestiski hulgi, teisalt aga kummaliselt arusaamatu tunne, sest need männimetsad ei sobitu kuidagi Austraalia idee sisse. Koaalad ja krokodillid ja kõrvetav päike ning siis järsku männimets?! Tunduvad kuidagi sama kokkusobimatud nagu raseda söömisharjumused.

Kaardi pealt olin vaadanud, et ega see Gayndah’ Maryborough’st väga kaugel polegi. Ega ta olegi, kui vaadata maailmakaarti, aga kui nüüd võtta arvesse veel selline vahel üsna oluline tegur nagu mõõtkava, siis selgus, et nende kahe linnakese vahel on 130km. Jõudsin natuke enne pimedat Mary’sse ja üritasin ikka edasi hääletada, sest nii kaugele inimeste vastu kutsumine tundus mulle natuke ära kasutamisena, eriti kui arvestada, et tegelased lõpetasid alles kell viis õhtul töö.

Üsna varsti saingi auto peale, mis lubas mind umbes 35-40km edasi viia. Headeks inimesteks olid ema koos umbes minuvanuse pojaga, kes ägedalt omavahel vaidlesid. Hingetõmbe hetkedel küsisid paar küsimust minu kohta ja siis sõitlesid endise hooga edasi. Helistasin Kristiinale, kes koos Maarjaga olid Roosi reisikompanjonjannad, et saan umbes poole maa peale Biggendenist, mis oli ainuke asula Mary’ ja Gayndah vahel, aga kuhu täpselt, seda ei tea, eks näis.

Koht, kus mind maha pandi koosnes tänavavalgustist, bussipeatusest ja kolmest majast. Mitte just ülemäära suur asula. Üritasin helistada, aga olin unustanud, et olin jõudnud Austraaliasse, kus mobiililevi on tihti suurem defitsiit kui sind tappa üritavad ämblikmaod. Pealegi oli akut järgi ainult üks tugrik, seega lülitasin mobiili välja, et ta levi otsimisega end täitsa pimedaks ei tõmbaks.

Kristiina oli mulle veerand kuus öelnud, et nad hakkavad varsti sõitma. Seisin laterna all nagu poola lits, vabandust, nagu prostitutsiooniga tegelev ida-saksa naisterahvas, ja üritasin olla võimalikult nähtav. Liiklust oli sel teel umbes auto poole tunni kohta. Kuigi oli suht suur väsimus ei tahtnud siiski magama minna, sest kartsin, et Roos ja co põrutavad must muidu mööda. Kell 9 otsustasin, et kui neil on nii kaua aega võtnud, et minuni jõuda, siis nii aeglasesse autosse ma üleüldse istuda ei soovi ja keerasin ennast bussipeatuse pingi peale mõnusasti põõnama. Kuigi Austraalia tundus soojem kui UM, oli õhtul ikka väga külmaks läinud ja ma tänasin oma kunagist ostuhullust ning hanesulgedest magamiskotti. Mõtlesin veel, et huvitav, kas sel mingi tähendus ka eesoleva reisi jaoks on, et esimesel ööl magan kohe kuskil tähtede all nagu vaba mees kunagi. Et mida üldse oodata, kui algus on juba suhteliselt kaootiline. Kuna eelnev öö oli magamata, siis magasin sügavalt kella viieni hommikul välja.

Nii kui hahetama hakkas kobisin magamiskotist välja, lükkasin hambad läikima ja läksin tagasi oma tuttava laternaposti alla. Üsna pea õnnestus saada kohaliku elaniku peale, kelle aiavärav oligi suht samas kohas, kus mina seisin, nii et põmst võeti mind värava vahel peale. Mees läks metsa tegema 4km kaugusele ja pani mind teeristil maha. Ütles veel, et kui mind poole tunni jooksul peale ei võeta, siis võin paar kilomeetrit edasi kõndida teise teeristi, kust ta metsast välja sõidab ja ta võib mind siis veel 30km edasi viia. Õnneks kõndima ma siiski ei pidanud, sest varsti võttis mind peale väike rekka, kes tegi hommikust kaubaringi poodidesse. Ja selle rekkaga sain alguses levisse ning siis ka Gayndah’sse.

Jõudsin natuke enne seda kohale kui Tarmo, Kristiina ja Maarja tööle pidid minema. Nendega rääkides selgus ka põhjus, miks me juba eelmisel õhtul ei kohtunud. Nimelt oli Kristiina aru saanud, et ma jõuan Biggendeni välja. Nad olid jupp aega Biggendenis ringi tiirutanud ja lõpuks siis, mind leidmata, koju tagasi pöördunud.

Et mul midagi targemat teha polnud, siis läksin nendega hommikul tööle kaasa, lootuses kohe tööd saada. Eks olekski saanud, kui ma taskusse oleksin käte asemel pannud oma viisa ja passikoopia. Kuna mind ametlikult tööle vormistada ei saadud, siis saadeti koju tagasi. Ilm oli ilus ja 15km koduteest kõndisin vist 10, kui mind lõpuks korealased peale võtsid.

Üks suur erinevus minu eelmise Austraalias viibimise ja praeguse korra vahel tuli ruttu välja. Kui me Lauri ja Katiga vahel eestlaseid trehvasime, siis oli see selline tore kaasmaalase kohtumine kaugel maal. Aga kuna Ossimaa on viimastel aastatel eeslaste hulgas ülipopulaarseks saanud, siis on eestlaseid siin nii palju, et üksteisest enam välja ei tehtagi. Selles karavan pargis, kus see kuldne kolmik elas, oli veel 5 eestlast. Ma arvan, et kui võtta protsentuaalselt rahvaarvuga, siis on selle töö-ja puhkusviisat omavatest riikidest kõige rohkem Aussis eestlaseid. Täielik uputus.

Ütlesin küll kuldne kolmik, aga tegelikult oli see seltskond, kellega ma liitusin neljaliikmeline. Nimelt oli Tarmo ostnud endale kalli raha eest kutsikakärsa. Mini foxterjer, kes küll näeb välja nagu mini Jack Russell. Nimeks oli elukale pandud Artemon, aga ma hakkasin teda suupärasemalt Artjomiks kutsuma. Väike Arti on täielik tähelepanufriik ja kui tast välja ei tee, siis tuleb sellist kaeblikku hala nagu oleks kogu maailma valu ja viletsus väikse koerakese nõrkadele õlgadele asetatud.

Kuna Maarja ja Kristiina pidid esmaspäeval Brisbane’is olema, et sealt siis edasi Melbourne’i ja Indiasse põrutada, siis tekkis generalplan trippida nädal aega. Ihan mukavasti selguski neil esmaspäeval, et nüüd on töö juures väike paus ja uuesti oodatakse meid tööle järgmisel nädalal. Superluks. Et asjade pakkimine võttis aega, siis saime karavan pargist alles teisipäeval minema. Põrutasime Gayndah’st loode suunas ühe järvekese äärde, kus me „No Camping“ sildi alla oma telgid püsti panime ja öö mõnusasti mööda saatsime. Õhtul sai pakiveini kõrvale arutatud facebooki mõttekust ja muu hulgas selgus, et Maarja oli noorena metallist olnud. Selgusetuks jäi, kas ta pidas silmas materjali või muusikasuunda. Hommikul tuli üks inimene meile ütlema, et tegelikult siin ei tohi kämpida. Me vabandasime ette-taha ja ütlesime, et me ei märganud keelusilti. Tegelikult oli neid küll tervelt kolm selle väikse ala peal, kus me kaks telki olid. Probleeme ei tehtud, kuna väike Arti suudab kõigi südamed sulatada.

Järgmisel päeval turnisime ühe vaateplatvormi peale. Vedasime ennast Maarjaga vaevaliselt sealt üles, kui järsku keegi meist mööda tuhises ja ülespoole jooksis. Tegime mõned eht eestlaslikud sarkastilised, ent mitte pahatahtlikud märkused. Hiljem tuli see tegelane koos ühe teise mehega meile vastu ja ma märkisin veel, et näe, alla enam ei jaksagi joosta. Veider tunne oli siis, kui need kaks inimest meieni jõudes selge „Tere!“ kuuldavale lasid. Kuramuse eestlased, igale poole nad ka jõuavad.

Plaan oli õhtuks jõuda Paradiisi nimelise järvekeseni. Navigaator Sursu valis mitte just kõige tihedama liiklusega tee sinna jõudmiseks. Etteruttavalt võin öelda, et sinna järvekeseni me tol päeval, ega ka järgneval viiel päeval ei jõudnudki. Et autosõit igavaks ei muutuks, siis mängisime kohtade vahetust autos. Ainuke, kes oma kohale jäi oli juht, teised vahetasid üheaegselt autos kohti. Kuna meil oli kogu elamine kaasas, siis ega ülemäära palju ruumi seal autos polnudki, seega oli see üsna hea mäng. Aga nagu ikka, iga mäng ammendab end ajapikku ja seega tuleb välja mõelda midagi uut. Ja siis toimuski kohtade vahetus niimoodi, et mina istusin tagaistmel paremale poole. Ainult väikse nüansiga, nimelt ronisin ma sinna üle sõitva auto katuse. Kuna kiirus väga suur polnud, siis oli kõik ülimalt turvaline, aga siiski põnev.

Ühel hetkel möödusime puhkeala meenutavast paigast. Kuna senini olid päeva suurimad vaatamisväärsused olnud tee peal jalutavad lehmad ja tee sees paigal seisvad augud, siis otsustasime seda kohta lähemalt uurida. Selgus, et tegu oli omamoodi jaanipäeva platsiga. Lõkkease, väike korvpalliväljak, valgustatud ja katusega kaetud tantsulka plats pluss veel korralikud veega tualetid. Misa hing veel muud ihaldada oskad. Süüa meil oli natuke, veini oli ka natuke ning kiiret mitte kuhugi. Otsustasime sinna selleks õhtuks paigale jääda. Kuna Roosil oli ehedat eesti jaanipäeva muusikat alustates Meie Mehe ja lõpetades Marju Länikuga, siis sai ka vastav meeleolu kiiresti loodud. Tegime autouksed lahti ja lasime muusikal mürtsuda. Ainuke asi, mis jäi vajaka võrreldes korraliku eesti jaaniõhtuga oli pudel Laua viina, mida autokatusele panna. Tegime lõkke üles ja ühe õhku täis puhutud veinipakiga mängisime korv- ja võrkpalli. Tuli välja küll. Iga õige jaanipäev, isegi kui seda pidada juuli kuus nõuab teatavasti kaklust. Kuna meie seltskonnas löömamehi ja –naisi polnud, siis pidime piirduma vaidlusega. Nimelt läksime Roosiga vaidlema, et kes on A-Rühma laulu „Palmisaar“ originaalesitaja. Mina olin surmkindel, et tegemist on Anne Veskiga, Roos raius, et kindlalt on selleks inimeseks Marju Kuut. Ega muidu rahu ei saanud, kui vedasime kihla. Kaotaja pidi 5 lusikatäit koeratoitu sööma. Juhul, kui mõlemad eksivad, pidid mõlemad 2 lusikatäit koeratoitu sööma.

Kuna ma olin tsentelmännina oma sooja magamiskoti Maarjale andnud, siis magasin ise oma suvises magamiskotis. Öösel tahtsid hambad suust lõdisemise pärast välja hüpata ja kell kaks ronisingi telgist välja ning tegin kustunud lõkke uuesti üles. Jube külm oli, aga samas ka väga huvitav. Austraalia linnud suudavad ikka igasuguseid häälitsusi teha, alates ahvide omast kuni haige labradori omani välja. Lisaks lisasid loodussümfooniasse oma panuse veel põõsastes ragistavad kängurud. Ja sina istud väike lõkke kõrval ja ümberringi valitseb pilkane pimedus. Võib isegi natuke kõhe olla nende loodusehäälte keskel, kui ei teaks, et tegelikult on kõik väga ohutu. Korra oli endalgi natuke imelik, kui taskulambiga oksaraage lõkke jaoks otsides sattusin puu alla, mille otsast tõusis üks lind lendu. Lindu ennast ei näinud, aga selle ragina järgi, mis ta tegi võis arvata, et ta lendab koos puuladvaga minema ja ta ise on umbes keskmise mustavalge lehma suurune. Lendavatesse lehmadesse ma siiski uskuda ei suutnud, seega kükitasin rahulikult lõkke juures edasi. Kuskil kella viieks olin rampväsinud, ajasin enda hüvastinoorused jalga, sinna otsa torkasin veel villased sokid ja keerasin uuesti magama. 

Hommikul avastas Roos, et meil oli parempoolne tagumine kumm täitsa toss. Ja siis selgus, et tagavararatas on veel kasutuskõlbmatum, kuna sellel olid juba traadid väljas. Tujul me muidugi langeda ei lasknud, kuna selle tee peal, mille kõrval me olime, liiklust praktiliselt ei olnud ja seega olid loodud suurepärased eeldused seikluse alguseks. Panime muusika uuesti mürtsuma ja tšillisime rahus edasi. Üsna pea jäi aga muusika vakka. Mõtlesime, et playlist oli läbi saanud. Tegelikult oli läbi saanud auto aku jaks. Seega olime nüüd igatpidi suutnud auto sõidukõlbmatuks muuta. Tegime HELP sildi, aga kohe seda tee äärde ei viinud, sest liiga ruttu me abi saada ka ei tahtnud. Lõppude lõpuks oli ilm imeline ja tuju ülev. Avastasime hommikul, et kuhugi oli kadunud kõik me toit. Eks ta kadus meie endi kõhtu eelmisel õdakul, aga tol hetkel me kuidagi ei adunud, et meil rohkem süüa polegi. Kuna juba ürgsetest aegadest peale on meeste õlul laskunud kohustus hõimu söögiga varustamine, siis tegime Roosiga kiire analüüsi võimalikest toiduvariantidest. Kuna känguru kättesaamiseks puudus meil vajaminev kiirus ja oskus, siis otsustasime kinni püüda ühe varese. Mingi 4-5 varest vahtisid niiehknaa kogu aeg meie juures, nii et ligi polnud vaja neid meelitada, lihtsalt oli vaja kätte saada. Varese püüdmiseks kasutasime ühte vana külmkappi, mis seal laagriplatsil vedeles. Keerasime selle külili ja panime ust lahti hoidma ühe puupulga, mille küljes oli nöör. Plaan oli vares külmikusse meelitada ja siis kiiresti pulk ukse vahelt ära tõmmata. Söödaks kasutasime koeratoitu, saiatükikesi ja söetükke (Sic!). Söetükke sellepärast, et nägime enne, kuidas varesed lõkkest söetükke välja tirisid. Maitse üle ei vaielda ja me ei tahtnud midagi juhuse hooleks jätta. Enne kui lõksu üles seadsime leppisime ka kokku, et loomapiinamisega me ei tegele. Kui vares saab kinni püütud, siis tuleb tal ka nokk kukla taha käänata ja vares ära süüa. Kõik olime sellega nõus, kuigi tüdrukud nõustusid tõenäoliselt sellepärast, et nad tahtsid näha kuidas mehed varest sööma hakkavad.

Seadsime lõksu üles, viisime lõpuks teeserva selle abi paluva sildi ning pidasime rõõmsalt neljapäevakut edasi. Paari tunni jooksul sõitis meist paar autot mööda, aga meie sildi peale nad ei reageerinud. Lõpuks siiski üks auto peatus. Selgus, et autojuhil olid olemas nii krokodillid kui ka pump. Aku ja kumm said kenasti täis lastud. Nüüd leidsime üles ka kurja juure, kummis oli väike auk, kust õhk tasahilju välja puges. Et me kohe liikuma ei hakanud, siis oli tunni aja pärast kumm uuesti toss.

Kuna me veini kõrvale varest polnud suutnud veel püüda ja hommikust polnud söönud, siis oli tuju endiselt ülev, hoolimata sellest, et otseselt millegi üle nagu rõõmustada polnudki. Aga eks õnn peitubki inimese sees ja rahul saab olla ka siis, kui välised tegurid seda rahulolu otseselt ei toeta. Aga positiivsus levib kaugele ja meelitab ligi teisi positiivseid inimesi. Nagu näiteks Sean ja tema naise õepoeg Tyrone. Neil polnud küll pumpa meie aitamiseks, aga Sean pakkus välja, et me võiksime talle külla minna, sest ta pidavat suht lähedal mäeotsas elama, kus lisaks kõigele muule on ka kõvasti soojem öösel magada. Ja järgmisel päeval lubas ta naabri juurde minna ja seal kummi täis pumbata. Pikalt mõtlemata võtsime pakkumise vastu ja tatsasime künka peale. Seal kohtusime ka Merlega, kes on Seani naine ja väga pull tegelane. Õhtu otsa sai palju nalja ja kodutehtud viskit. Lisaks sain esimest korda elus lõkkes küpsetatud kõrvitsat. Väga hea kraam, polegi kunagi ise selle peale tulnud, et peale tuhlide võib ju ka muid asju lõkkes küpsetada.

Öö oli tõepoolest palju soojem seal künka otsas, nii et uni oli magus ja ühtlane. Järgmisel päeval käisime Seaniga ta naabri juures, seal kumm õhku täis ja siis kiiresti tagasi. Jätsime Seani ja Merlega südamlikult hüvasti ja panime ajama. Me ei jõudnud küll eriti kaugele, sest puhkealalt tee peale jõudes selgus, et kumm oli uuesti jõudnud tühjaks minna. Järgmine asula, Mt. Perry asus 40km kaugusel ja arvestasime, et kuskil kahe pumpamisega peaks kohale jõudma. Õnneks peatus varsti üks härrasmees, kes väikse pumbakesega me rehvi jälle punni lasi. Kiiruga tänades ja hüvasti jättes kargasime autosse ja panime ajama. Jõudsimegi kuskil poole maa peale Mt. Perryst kui kumm enam edasi sõita ei lubanud. Liiklus oli veel hõredamaks jäänud, kuigi see tundus suhteliselt võimatuna kuna juba enne oli liiklus ülihõre olnud. Pidasime piknikku ja nautisime kruusateed. Paar autot möödusid meist, aga neil polnud autos pumpa. Lõpuks peatus üks auto, kus sees kaks väga eriskummalist uusmeremaalast, kes kohe esimese asjana hakkasid meile seletama kuhu nad lähevad ja miks nad just sinna lähevad. Nimelt saavat seal kohas, kuhu nad teel olid, dušši võtta. Hea teada. Neil oli väike pumbake olemas, aga enne kui see meie kummi täis jõudis puhuda hakkas ta koledamal kombel kärsahaisu eritama. Tahtmata heade inimeste pumpa päris läbi kärsatada leppisime kergelt pehme kummiga ja panime jälle kiiruga ajama.

Mt. Perrys leidsime kohaliku mehhaaniku, kes 27.50 AUD eest meil rehvi ära parandas. Hind oli muidugi väga kummaline. Ei kujutanud ette, et selle töö tasu sendi täpsusega paika on pandud.

Mt. Perrys saime internetti ja lõpuks selgus ka kihlveo võitja ja see, kes siis ikkagi oli „Palmisaare“ originaalesitaja. Ei olnud see ei Veski ega Kuut, hoopis Kõlar, seega saime ametliku loa maiustada koeratoiduga. Peab ütlema, et ega see esimene kahvlitäis just ülemäära kergelt alla ei läinud, raske on mõelda muule kui sellele, et üritad kurgust koeratoitu alla saada. Maitse iseenesest midagi nii hullu polegi, üsna tugev maksamaitse käis üle. Teiseks kahvlitäieks olin enda mõted suutnud siiski muudele asjadele viia ja see läks juba libedamalt. Roosil oli vastupidi, esimene suutäis läks libedalt, aga teisega nägi kurja vaeva. Tükk aega ikka kõõksus, enne kui toidu alla sai. Pärast proovisime koeraküpsiseid, no need on ju suisa maitsvad kõrreldes konserviga.

Algne plaan oli küll edasi sõita, aga ma märkasin ühte kuulutust, mis teavitas järgneval päeval toimuvast rodeost. Kuna keegi meist polnud varem rodeol käinud ega seda näinud, siis otsustasime Perrys öö ka veeta. Ööd olid endiselt külmad ja mustad, seega passisime tükk aega autos enne kui magama läksime. Et aeg lõbusamalt mööduks mängisime tuhandet. Aga katsu sa pimedas kaarte mängida. Riputasime lakke kilekoti, kus sees olid 2 taskulampidega mobiili, lisaks oli igal mängijal välgumihkel. Lahe oli vaadata, kuidas erinevates auto nurkades kordamööda välgumihklid korraks välkusid siis, kui oli selle inimese kord oma kaarte vaadata ja käia. Teised ronisid lõpuks telkidesse, aga ma jäingi autosse. Seal oli ikka hea, kui liiga külm hakkas, sai mootori käima panna.

Rodeo oli vinge, üks asi oli muidugi see, kuidas need mehed (ja lapsed- noorim pullitaltsutaja oli 6 aastane) seal pullide seljast maha lendasid, aga sama huvitav oli ka kogu see üldine atmosfäär. Kantri  muusika kõlarites üürgamas, mehed teksade ja ruuduliste särkide ja kauboikaabudega, naised... nojahh naised olid samamoodi riides. Kogu seda melu oli väga põnev kõrvalt vaadata, samas ise ikkagi kogu selle osaline olles. Sellise subkultuuriga Eestis ikka kokku ei puutu. Lisaks toimus seal Miss Rodeo valimine. Ma ootasin põnevusega, kuidas poolpaljad cowgirlid seal üksteise võidu line-tantsu keerutama hakkavad ja räägivad sellest, kuidas nad maailma paremaks tahavad muuta, aga selle asemel tulid areenile hoopis lapsed hobustega. Kuna mõni laps oli siiski ka juba suurem, siis jäigi lõplikult selgusetuks, et kas valiti siis parim ja ilusaim hobune või käis ratsutajate vahel ka mingi rebimine.

Õhtuks jõudsime Gin Gini nimelisse linnakesse ja seal oli ka meie ainus hotellis ööbimine selle retke vältel. Gin Ginis võtsime õhtul natuke viski viskit ja nautisime üle hulga aja jälle voodis magamist.

Järgmisel päeval, ehk pühapäeval sõitsime Gympie’sse, kus meie tore seltskond ka laiali lagunes. Tüdrukud tõstsime autost välja teeserva ja sealt edasi panid nad Brisbane’i poole ajama juba ühe teise autoga, mille peale saamine võttis 4 minutit aega. Keerasime otsa ringi ja uhasime Gayndah’ poole tagasi.

Gayndah’s saime kohe esmaspäeval sidruneid korjama minna, aga kuna kutsika tõttu meid karavan parki elama ei lastud, siis tuli esimesed neli ööd autos magada. Neljapäeval nägin poes korterikuulutust ja õhtuks olime uhked kahe magamistoaga korteri rentnikud. Üür praktiliselt sama suur kui karavan pargis, aga ikka täiesti omaette olemine, millele veel boonuseks väga laiad voodid.