teisipäev, 17. juuli 2012

Vormsi

Et Kati viimasest Vormsi väisamisest oli möödas täpselt 26 aastat ja veel mõned kuud ja nädalad ja päevad peale, siis oli viimane aega tal seda saart külastada. Ja mina kui härrasmees ei saanud oma sõbral loomulikult üksinda lasta minna kadakate ja rästikutega madistama.

Seiklusrikas retk algas reede hommikul, kui ma olin suutnud ennast uskuma panna, et rong läheb Riisiperre mitte kell 12:40 vaid hoopis 13:00. Aga nähes Lenne juures, et kell on 12:32, taastus äkki mu mälu ja enam ei olnudki nagu ülemäära palju aega. Õnneks oli see kell 10 minutit ees. Tormasin väravast välja, kargasin ratta selga ja hakkasin väntama. Kohe aga sain aru, et miski pole nagu päris nii nagu peaks. Põhjus väga proosaline- tagakumm täiesti toss. Egas midagi, kargasin maha ja jooksin nii nagu jalad võtsid Baltijaama poole. Lõõtsutades ma ikkagi rongile jõudsin. Kuna ma olin neljapäeval endale rattapumba ostnud, siis sain rongis kohe testida, kui katki see tagakumm ikka on. Pumpasin kummi täis ja meie kergenduseks ei vajunud ta kohe sealsamas lössi tagasi. Etteruttavalt võib öelda, et nii 3-4 pumpamisega päevas sai terve tripp ikka ära tehtud.

Rongi peal kohtasime kolme keskealist meest, korraliku rattavarustusega. Meie kogenud silmad ütlesid kohe ära, et tegemist on tüüpiliste pühapäevaratturitega, kes on endale fäänsi varustuse ostnud, aga ise sõita ei jaksa.

Riisiperes kargasime kohe velode selga ja hakkasime mööda terviserada Haapsalu poole uhama. Raja alguses küsis üks pühapäevaratturitest hapu näoga, et kas kogu tee ongi selline kruusakas ja asfalti üldse pole ja üleüldse, kus Riisiperes pood on, et saaks midagi süüa osta. Muigasime isekeskis.

Kui välja arvata üks vihmalitter, mis meile kaela sadas, siis erilisi juhtumisi tee peal ette ei tulnudki. 10km enne Haapsalut tegime pausi, et tiba võikusid nosida ja sel ajal kui me neid võikusid rahulikult mugisime, põrutasid need "pühapäevaratturid" meist ilge vingaaliga mööda. Nii palju siis meie üleolevast suhtumisest.

Hea tahtmise korral oleks muidugi jõudnud ka päeva viimase Vormsi praami peale, aga et meil kiiret ei olnud, otsustasime Haapsalus tiba tsillida, riläxida ja hängida. Ja loomulikult jällegi süüa.

Et Kati esitles end kui Haapsalu spetsialisti, siis jätsin söögikoha valimise tema hoolde. Maabusime piiskopilinnuse ees asuva kohviku õuel. Kõigepealt tuli neiu ja asetas vaikides menüüd lauale. Meie ühendkoori "tere"-le ta siiski reageeris omapoolse tervitusega. Läks natuke aega, kui saabus teine neiu. Ka teine neiu soovis vaikides meie tellimusi vastu võtta, aga kuidagi läbi häda ja viletsuse suutis ta allaheitliku tasase häälega meie küsimustele vastata. tellimused edukalt edastatud suundus Kati külastama loodusmaja. Selgus, et selline asutus olla neil küll kunagi olemas olnud, aga hetkel avarii tõttu täiesti kättesaamatu. Soovitati külastada ületee pitsakohta. Samal ajal kui Kati läks uurima teise kohviku loodusmaja avariilisust, tuli teine neiu teatama, et paraku on neil Kati tellitud Campari hoopistükkis otsa saanud. Ikka juhtub, küsimusele, kas neil tavalist longero gini on, tuli vastuseks entusiastlik jah. ja tõepoolest, üsna kohe saabusidki me pooleliitrine õlu ja longero. Jajahh, lugesid õigesti- pooleliitrine longero, ettekandja pidas loomulikuks, et õige longero tuleb ikka vaadist ja ikka suurde klaasi! Lõpuks saabusid ka tellitud road. Kati (purgisupi)seljanka ja minu "Mexico wrap", mis kujutas endast rasvast hakkliha, mis oli mässitud vana wrapi sisse ja uunis soojaks lastud. Mehhikopärasuse rõhutamiseks oli sisse poetatud ka kaks õnnetut mahedamaitselist jalapeńot.

Meeldejäävast einestamiskogemusest tiivustatuna põrutasime ratastega Rohukülla. Sadama kadakate vahel leidsime vaikse kohakese, kus telkisime ja maitsva portveini kõrvale lõkkekohal leivakesi ja vorstikesi soojendasime.

Hommik tervitas mind pasanteeriaga. Ehk siis kardetud taevast allatuleva vihma asemel tuli mul vihma kuskilt mujalt. Rõõmu jätkus pea terveks päevaks. Siit ka avalik pöördumine-
"Kallis Kersleti bussipeatuse vastas asuva kahe puuriida omanik. Väga vabandan, kui sa nende kahe riida tagant salvrätiku jäänuseid leiad. Mul ei olnud valikut. Loodetavasti aga kaotas pühapäevane paduvihm suurema osa mu tegevuse jälgedest. Kui järgmine kord on vaja puid riita laduda, siis tulen heameelega appi. Siiralt Teie, Sursu."

Vormsi jättis väga sümpaatse mulje. Toredad rootsi punased majad, tore loodus, toredad vaatamisväärsused, millest ühtesid on võimatu leida ja teisi saad ainult kilomeetri kauguselt piielda.

Lõunapausi tegime Vormsi pealinnas Hullos. Kuna taevas oli kurjakuulutav, siis otsustasime pealinna suurimast toidupoest ostetud proviandiga pealinna bussijaama kolida, et seal selle kallal hävitustööd teha. Bussijaamas kohtasime kohalikke sõbralikke Bocki-poisse, kellega sai põgusalt ka vesteldud. Et aga Vormsi hirmsastiu avastamise järele janunes ruttasime vastu uutele seiklustele. Kaugele polnud vaja minna, 10 meetrit peale bussijaama tundsin, kuidas väntamine on kohe eriti kergeks läinud. Eks ta on ikka kerge, kui pedaale sõtkud, aga kett sõtkumisele ei reageeri. Nagu trenažööri peal, jalad siblivad küll all hullupööra ringi, aga maastik on kuidagi muutumatu. Selgus, et pedaal oli otsustanud hammasrattast lahku lüüa. Et tegemist suuremat sorti veaga, siis lammutasin ratta kohe laiali lootes tabada mõnda meest keevitusaparaadiga. Nagu ütleb Vormsi rahvatarkus- kus häda kõige suurem, seal puuriit kõige lähem- meist möödusid Bocki-poisid, kelle poole ma oma hädaga koheselt ka pöördusin. Üks telefonikõne ja keevitajaga oli asi kokkulepitud. Et keevitaja oli hõivatet ja lubas aidata alles nelja tunni pärast, saatsin Kati üksinda Vormsit avastama. Nagu hiljem selgus ei avastanud ta suurt midagi peale mudamülgaste. Kuigi alguses öeldi, et läheb ikke tunde, enne kui abistada saadakse, ei läinud poolt tundigi, kui mul juba ratas koos ja jälle liikvel olin. Pealinna suurima poe esine lihtsalt on suure külgetõmbejõuga ja kohalike meestega seal nalja visates sain lõpuks keevitajamehe nii kaugele, et ta muud tegemised hetkeks pooleli jättis ja koju mu rattajuppe kokku keevitama sõitis.

Mõni aeg hiljem kadus ära mul ka üks kruvi, mis hoiab porilauda kinni, aga kuna see keevitamist ei vajanud, siis parandasin vea vana hea universaalse kõrriga.

Õhtul einestasime Vormsi pealinna kuulsaimas kõrtsis Krog No.14. Oli meeleolukas õhtu, kus kohtusime Krogi kuulsate kokkadega ja kohal oli isegi üks, tõsi küll juba natuke kaugemasse aega jääva tähesäraga, tõsieluseriaalistaar.

Öösel hakkas sadama padukat, mis ei katkenud hetkekski enne kella 11 hommikul. Kärmelt pakkisime oma kodinad kokku ja suundusime Krog No.14sse hommikueinestama. Vihm tuli tagasi ja lõppkokkuvõttes rikkus ka meie plaani külastada imekaunist Rumpo poolsaart. Põmst passisime nii kaua kõrtsus kuni oli aeg vändata 5km kaugusel asuvasse sadamasse kella kolmese praami peale. Kui me olime umbes 5km rahuliklt tiksunud taipas Kati, et see nüüd küll see 5km tee pole. Ja ega olnudki. Oli hoopis üks teine tee, millel pikkust 15km. Ossa püss, kus siis läks paugutamiseks. Panime nii nagu torust tuli. Kerge vastutuul ja paduvihm ei olnud enam absoluutselt mingid tegurid. Kui aga sadamat ikka veel ei paistnud ja jäänud oli 3 minutit praami väljumiseni andsime alla. Rahulikult loksusime sadamasse ja lehvitasime lahkuvale praamile järele. 2h hiljem olime siiski praami peal ja pärast kiiret rattasõitu marsruudil Rohuküla-Haapsalu, viskasime rattad bussi peale ja loksusime vihma eest kaitstuna Tallinasse.

4 kommentaari:

  1. Üks vist on selge, Kati söögikoha valikut ei saa vähemalt Haapsalus usaldada.

    Aga huvitav, mis sai nendest fäänsidest ratturitest.
    Kas sõitsite neist ehk tagasitulles bussiga mööda?
    Samal ajal istusite teie soojas bussis, õues sadas vihma ja buss parajasti suurest lombist läbi sõitis..kujutan ette teie muigamist siis: "on ikka rumalad, kes siukse ilmaga ratta selga siis ronib" :)

    VastaKustuta
  2. kohtasime neid fäänsisid veel haapsalu toidupoes ka ning need ütlesid, et ühtul africas (kohalik ööklubi) näeme ...

    ja sursu jättis mainimata, et seal suurepärases söögikohas (ma polnd seal ausalt varem käinud) oli mul veel ees pool sellest longerist, sursul pool klaasi õlut ja oma kohvi polnd ma veel saanudki, kui tuli see teine teenindaja ja küsis, kas ta võib arve tuua :)

    kati

    VastaKustuta
  3. tead, ka minu elu lastega kodus on aegajalt frustreeriv. vahel ei tahagi nagu midagi teha ja nii, tahaks lihtsalt istuda ja lugeda midagi head. aga midagi ei ole lugeda. käin ja vaatan, aga ikka ei midagi. ausõna. tee üks mahlane postitus, kasvõi õunakuningriigi eluolu kohta. palun (see on see võlusõna)!
    lugemisnäljas hlkr

    VastaKustuta
  4. Armeenia Mägiorav27. november 2012 20:45

    Mitu korda ma ühte teksti lugema pean?

    VastaKustuta