Teisipäev, 9. oktoober 2012

Kuidas ma Inglismaale vene keelt harjutama läksin.


Võibolla olen ma imelik, aga mulle tundub veider, kui inimene, kellega sa oled 5 minutit tagasi tutvunud, küsib su käest, kuidas on eesti keeles peer. Võttis minu igatahes üsna sõnatuks, kui turske bulgaarlasest korterikaaslane seda mu käest ühel pühaba õdakul küsis. Täiesti lambist, täiesti kontekstivabalt. Või noh, kontekstivabalt minu jaoks. Ja see pole ju esimene kord, Uus-Meremaal ütles tšehhitar Eva kohe pärast seda, kui meid oli omavahel tutvustatud, et tal on kena vitt. Jällegi üsna huvitav tükk informatsiooni, millega kohe kuidagi midagi peale ei oska hakata. Paar päeva hiljem võttis bulgaarlane köögis minu ja oma pruudi nähes söögilaua ääres riista välja. Mida ta sellega tegi ja miks, ma ausõna teada ei taha. Must be a cultural thing.
Esimestel nädalatel jagasin kodu 3 läti venelasega ja bulgaaria paarikesega. Inglise keelt mõikas nendest vaid üks venelane, kes minuga tuba jagas. No tõesti, milleks osata muud keelt peale vene keele, kui sa lähed Inglismaale tööd tegema. Peab tunnistama, et mu vene keel sai kohe kõva testi, sest mingil kummalisel põhjusel tahtsid kõik minuga kogu aeg suhelda, nagu ma oleks mingi kuradi sõber neile. Eriti näisin ma turskele bulgaarlasele meeldivat, kes järjepanu oma toitu mulle kinkis. Keeldumine oli loomulikult välistatud. Ma küll hoidsin nii palju eemale kui sain, sest ma ei ole mingi sotsialiseerumisfanatt, aga kuhu sa ühes korteris ikka põgened. Viimati keskkoolis harjutatud vene keel sai tõsised tuleristsed. Veider olukord, tunned, et kõik õiged sõnad on kuskil pea sees olemas, aga need on segamini nagu keerutavalt karusellilt lendava okse sees olevad vorsti- ja porganditükikesed, ja kui on vaja rääkima hakata, siis ei tule üldse õiged sõnad suust välja. Vähemalt arusaamisega olid lihtsamad lood.
Ega mu korterikaaslased pole mingi erand, terve Wysbechi linnake on täis inimesi, kes räägivad kõikvõimalikke slaavi keeli. Paraku ei kuulu inglise keel slaavi keelte hulka ja seega umbes pool linnakest seda ka ei mõika. Pole halba heata, linnas on terve posu poekesi, mis müütavad poola vorstikesi, leedu musta leida ja riia sprotte. Rääkimata kõikidest muudest maarahva toidulaual leiduvatest produktidest. Isegi eestikeelsete siltidega maitse- ja kuivaineid on saada. Millegapärast maksab aga eestikeelne tatar kaks korda rohkem kui näiteks leedukeelne tatar, hoolimata sellest, et tatar ise näib pakis olevat suht rahvusneutraalne ja äravahetamiseni sarnane.
Kohalikke (inglise keelt rääkivaid) näib suur võõrvägede arv linnas üsnagi häirivat, mis on ka täiesti arusaadav. Mingit integratsiooni ei toimu, on pubid, kus käivad pärismaalased ja on teistsugused pubid. Eestlased üldiselt eelistavad neid pärismaalaste pubisid, aga ega meid seal eriti lahke pilguga ei vaadata. Sest pärismaalaste jaoks oleme kõik ühesugused ida-euroopa pätid. Ma ei süüdista neid. Ühel õhtul oli mul juhus vestelda kahe inglise neiuga, kes olid otse öeldes silmini täis. Saades aru, et ma pole kohalik, päriti kohe, kust ma pärit siis olen. Estonia on muidugi selline müstiline oaas teisel pool vikerkaart, millest mitte keegi midagi kuulnud pole. Aga see ei mänginudki rolli, palju olulisem oli see, et ma polnud pärit Poolast. See, mida nad poolakatest arvasid jätan ma enda teada. Kui te arvate, et ma kasutan siin vahel vängeid väljendeid, siis nende arvamuse kirja panemine lööks mu kuvarile tõenäoliselt mõrad sisse. See oli ikka puhas ja siiras vaen. Ja väga-väga ropp.
Eestlastest rääkides... Siin on mõned üksikud, kes on siin linnakeses juba aastaid elanud ja siis ülejäänud kari, kes on tulnud nö „kalkuneid kitkuma“. Ühes majas elab neid tervenisti 10 tükki, mina nende hulgas. Peale paari nädalat helistas meie agentuuri vahendaja Stan mulle, et hull Merike eestlaste majast läheb poole tunni pärast ära ja kui ma tahan, võin tema asemel sinna kolida. Kuna mul oli saanud villand vene keele praktiseerimisest ja konstantselt purjus venelastest, siis olin avaneva juhuse üle väga rõõmus. Pakkisin kiirelt oma kodinad kokku ja kolisin teiste eestlaste juurde. Suur oli minu imestus, kui hull Merike õhtul kell kümme toauksest sisse astus ja mulle suurte ja üllatunud silmadega otsa vaatas. Minu silmad olid sama suured ja sama üllatunud, selle vahega, et väljavaade tuba jagada hullu Merikesega lisas mu üllatunud silmadele ka paanilise hirmu läike. Lõppkokkuvõttes tuli meil tuba jagada 3 päeva, siis ostis Stan hullule Merikesele lennupileti tagasi Eestisse ja ma sain lõpuks toa endale. Kusjuures, mul on enda päralt maja suurim tuba. Muude luksuste kõrval (ainsa luksusena) on mul kasutada tekk. Ülejäänud inimesed peavad oma magamiskotis magama, ja paar õnnetut, kes ei märganud magamiskotti kaasa võtta, mässivad ennast ööseks lina sisse.
Paar sõna siis kaasmaalsestest. Hullust Merikesest oli juba juttu, tegemist oli keskealise naisterahvaga, kellel oli paras tegemine, et reaalsuse kitsal nööril balanseerides mitte kukkuda. Tihtilugu turtsatas ta täiesti olematu koha pealt laginal naerma. Miks selline inimene üldse töökõlblikuks arvati ja Inglismaale saadeti on suur küsimärk. Õnneks ei olnud ta vägivaldne. Pealegi oli minul temaga, nagu varem mainitud, üsna põgus kokkupuude, teistel tuli temaga hakkama saada mitu nädalat. Eks see oli teistele omamoodi huvitav kogemus sellise inimesega koos elada. Kuidas teisiti seda ikka kirjeldada kui huvitav aeg, kui sind järsku kellegi võõra naise pojaks kuulutatakse. Just nii juhtus Martiniga, keda Merike oma pojaks hakkas pidama.
Martiniga seoses tuleb rääkida väiksest munast. Ei mitte vuti omast, ega ka Martini oma(de)st (mille suurusest pole mul ausõna tegelikult mingitki aimu, ja loodetavasti ei saa ka kunagi olema), vaid sellest armsast väikesest maamunast, mille peal me ukerdame. Inimesed räägivad väikesest maailmast, kui kohtavad kuskil pärapõrgus kaasmaalast. No siinne juhtum on palju kurioossem. Martinit trehvasin ma esimest korda Uus-Meremaal, kus me ühes hostelis elasime ja teiste tööliste palka viinamarja istandustes oma kiire töötamisega alla tõmbasime. Viimati nägin ma seda tegelast 2011. aasta juunis, kui ma liikusin Austraalia poole. Vahepeal polnud me omavahel sõnagi vahetanud ja mul polnud õrna aimugi, kus maailma otsas see inimene asub. Ausalt öeldes olin ma ta olemasolu suht-koht unustanud. Aga kui Stan mind esimest korda eestlaste majja kaasmaalastega tutvuma viis, siis tagahoovis vaatas järsku mulle tuttav nägu otsa. Esimene reaktsioon oli mõlemal, et mida kuradit sina siin teed?! Räägi veel väikesest maailmast, kui kohtad inimest Uus-Meremaal ja siis 14 kuud hiljem suvalises Inglismaa linnakeses. Väga veider kokkusattumus.
Lisaks on siin mees, kelle kõik jutud oma seiklustest algavad lausega „Ükskord, kui mul oli hommikul jube pohmell...“. Veel üks mees, kes suudab, hoolimata teemast, vestlustesse vürtsi lisada lausega „Siis kui ma Keenias olin, oli ka niimoodi, et...“. , Eks see ole arusaadav, inimene käis välisreisil, mis teda väga mõjutas, aga päevast päeva kuulda seda... Natuke paljuks läheb. Meenutab seda vene multikat, kus konn kõigile kogu aeg rääkis, kuidas ta kurgedega lendamas käis. „See oli justkui eile, ma lendasin ja lendasin...“
Selge see, et kui on koos suurem punt inimesi, siis seal on ka palju veidrikke. Tõenäoliselt olen mina teiste jaoks samasugune veidrik. Aga mu veidrus on teistsugune, mitte näiteks selline, et räägin ainult allahindlustest ja sellest, kuidas ma jälle poest saia 1 penni eest sain nagu üks mees siin. Säästmine on tore asi ja ma olen kahe käega selle poolt, aga kinnisideeks see ka muutuda ei tohiks, vahel tuleb end ikka lõdvaks lasta ja osta sai 70 penni või viin 12 naela eest J.
Ja eestlased on ikka jubedad virisejad ja vingujad. Ära tüütab, kogu aeg on mingi häda, aga et võtaks ette ja parandaks olukorda, seda ei ole. Alati oodatakse kedagi Suurt Venda, kes justkui peaks kõik probleemid lahendama alates sellest, et hambahari on ära kulunud ja lõpetades sellega, et raske on teenida nii palju raha nagu lubati. Inimesed on siin juba 6 nädalat elanud, aga kõik söövad ikka plastmassnõudest ja joovad teed plastmasstopsidest, nagu oleks üks pikemat sorti matk käsil. Minul on ainsana keraamilised nõud, veel paaril inimesel on kruusid, aga jah, ülejäänud kamp on plastmassiusku. Ma leian, et toidu maitse kaalub üles selle kahenaelase väljamineku, mis ma kausi ja taldriku eest tegin. Sellised väikseid asju on siin palju, mis mulle arusaamatuks jäävad, aga teisi ei paista häirivat.
Raha korraks mainisin. Suurimad palgad siin eestlaste kambast oleme teeninud mina ja Martin. Martin küll igal nädalal tiba rohkem. Aga arvestades, et pärast viit kuud Eestis passimist polnud mul haisugi mingist füüsilisest vormist, on küll arusaamatu, miks teised minust rohkem ei teeni. Alles viimasel paaril nädalal on tunda, et vormikõver on ülespoole liikumas ja vaikselt hakkab tekkima tunne, et ma suudan ikka tööd ka teha. Kuigi tuleb tunnistada, et ega sellist tampi enam vastu ei peaks, nagu veel aasta tagasi sai tehtud. Midagi pole parata, vanadus tuleb peale ja parimad aastad on seljataha jäänud. Nüüd tuleb hakata mõtlema rohkem tervise peale ja sellele, et endale tööga ikka liiga ei teeks. Õudne mõelda. Eelmisel reedel algatasin tööl streigi. Kõik algas sellest, et öösel oli palju sadanud ja puud olid läbimärjad nagu nuustikud. Hommikul kell 7 poolpimedas enne päiksetõusu tööle asudes olime automaatselt läbimärjad. Et ilm ka just ülemäära soe ei olnud, siis lõdisesime peale paari tundi päris tugevasti. Selgus, et kolm inglast, kes meiega sama tööd tegid, polnud hommikul üldse tööle tulnud ja saabusid alles üheksaks, kui ilm oli juba parasjagu soojenenud. Meie omad virisesid küll, et külm ja märg on, aga midagi enamat ette võtta ei julgenud. Mina hakkasin siis rääkima, et läheme koju ära, mis mõtet on ennast haigeks väriseda, kui töötegemine niiehknaa märja ja külma tõttu ei edene (olime umbes kolmandiku võrra aeglasemad kui muidu). Lõpuks inimesed utsitasid, et räägi traktoristile, et me tahame koju minna. No ma siis rääkisin. Traktorist helistas ülemusele, kes ei tahtnud midagi teada sellest, et tema ida-euroopa loomakari ei saa nüüd külmas ja märjas töötatud. Kuna me aga enam ei taganenud oma kojumineku soovist, siis võttis ülemus ühendust Staniga. Stan helistas kohe oma vennapojale, kes töötas meiega koos. Natuke seletasid midagi bulgaaria keeles ja siis ulatas bulks telefoni meie suunas. Kõik tõmbusid telefonist nagu värskelt kalaraipe sees püherdanud karvasest koerast eemale. Korraga oli kõigil suu munni täis ja kuraas koju minna kuhugi märja kummiku põhjuka alla kadunud. Ei jäänud muud üle, võtsin telefoni. Stan hakkas kohe mulle seletama, milline reeturite kari me oleme ja kuidas meiega üldse rahul ei olda ja üleüldse, kui meil mingigi aru raas peas on, siis töötame kohe edasi ja lõpetame oma lolli jutu päeva pooleli jätmisest. Lisaks veel lapsik jutt sellest, et meil polnud õiged riided kaasas. Tõepoolest - kalüpso oli koju ununenud. Selline jutt ajas minu muidugi väga kurjaks. Lõpuks, kui ta mind juba maruvihaseks oli ajanud, ütlesin Stanile, et väga hea, kui sa tahad, et me edasi töötaks, siis ma ei tea, mida teised teevad, aga ma kõnnin kasvõi jala kohe koju tagasi (õunaistandus on kuskil 19km meie kodulinnast), pakin asjad ja homseks olen läinud. Millestki enamast meil rääkida pole, sest ma ei lase ennast kohelda nagu paska. Siis vist jõudis lõpuks Stanile kohale, et me ei virise niisama ja meil on tegelikult ka väga külm ja märg olla. Igatahes lubati peale seda telefonikõnet meil koju minna. Tagasiteel kõik naersid, et mul tuleb kindlasti pikk jutuajamine nüüd Staniga, aga õhtul Stani nähes oli tegelane suht rahuliku olemisega, ja oli nõus isegi osa süüd enda kanda võtma, et me pidime nii sita ilmaga nii vara alustama. Ja kui ma veel laupäeval ta käest küsisin, et kas me mitte ei võikski päevi alustada seitsme asemel kell kaheksa, oli ta kohe nõus. Edukas streik ühesõnaga.

3 kommentaari:

  1. Jees, kuulasin inspiratsiooniks kohe Vennaskonna versiooni Internatsionaalist

    VastaKustuta
  2. Sain ka lõpuni, tasus lugeda, vihane värk. Samas lahe ka.


    lauri

    VastaKustuta
  3. kõigi maade proletaarlased...Ole hää mees, tule lõpeta see arstide streik ka ära, mudu on varsti pool eesti rahvast siruli

    Madis T

    VastaKustuta