Pühapäev, 12. veebruar 2012

Elu on seiklus ehk kuidas radiaatorisse auk keeta


Hommikul Laose kirde provintsi pealinna Sam Neua bussijaamas oli meil Lauriga valida kahe bussi vahel, millega Laose kesk-osas asuvasse Luang Prabangi sõita. Suur buss, mis sõitis läbi Luang Prabangi pealinna Vientianesse ja väiksem 25-kohaline buss, mille lõpp-peatus oligi Luang Prabang. Loomulikult ei lasknud seiklustejumalanna meil valida igavamat varianti ja suunas meid väiksema bussi suunas, mis kohe algusest peale tundus palju mugavam ja kiirem. Aga kõiges järgnevas, peale selle valiku, ei saa küll kuidagi meid süüdistada. Või mis siin süüdistada - ei saa meile ka aupaistet jagada, sest me piirdusime pelgalt statisti rolliga.
Sõidu algus oli mõnus ja huvitav, sest ülikitsas, üles-alla ümber mägede keerduv tee lihtsalt ei võimalda igavusel löögile pääseda. Lisaks veel maaliline loodus ja sõit läbi rahvuspargi, kus pea iga kümne kilomeetri tagant on üles pandud suur tiigripildiga silt - We are proud to have tigers (Me oleme uhked enda tiigrite üle). Olime juba hulga tunde sõitnud, kui vaikselt hakkas bussisalongis asuva mootorikatte alt väljuma auru. Vaikne auru väljumine muutus minutitega tõsiseks kartulikeetmise auruks ja paar minutit hiljem olid kõik bussiaknad nii udused, et välja ei näinud midagi. Nagu selgus, oli radiaator ametlikult keema läinud. Buss jäi seisma, aga imelikul kombel ei suretanud juht mootorit välja. Me pole Lauriga kumbki eriti kõva mehhaanik, aga seda, et radikas jahtuks rutem, kui bussi mootor ei töötaks, julgesime siiski oletada. Pool tunnikest hiljem arvas bussijuht, et on ohutu edasi sõita. Vesi radika sees hakkas muidugi kohe uuesti keema, aga aknad tehti valla ja uhke maanteeaurikuna me oma teed jätkasime, kuni vesi radika sees oli viimse tilgani otsa saanud. Buss jäi poolristi kallaku peale, juht istus roolis ja surus jalga piduri peale, sest käsipidur ilmselgelt ei töötanud. Selgus ka põhjus, miks me just kallaku peale seisma jäime ja miks eelnevas peatuses mootorit välja ei suretatud, nimelt ei läinud buss starterist käima ja kuna me poleks suutnud bussi käima lükata, siis oligi ainuke variant mootori väljasuremise korral bussi käivitada veeremise ajal. Väljas oli juba täiesti kottpimedaks läinud. Natuke olime seal oodanud, kui rolleritega sõitsid mööda kohalikud hõimlased, kes olid kõik varustatud kolmeotsaliste odadega. Tõenäoliselt läksid nad öist kalapüüki tegema, aga mina hakkasin mõtlema hoopis Lauri jutule, et Kirde - Laos on poliitiliselt kõige ebastabiilsem piirkond ja paljud hõimud on mässumeelsed ning korraldavad vahel ka valitsuse vastaseid rünnakuid. Ja kuidas veel valitsust kiusata, kui mitte paar turisti kolmeotsaliste odadega läbi torkida. Aitäh, lapsepõlve suur lugemishuvi, eriti seiklusjuttude vastu, ja elava fantaasia välja kujundamine! Tundsin end tiba ebamugavalt, kui tegelased meie bussi juurde peatuma jäid kellegagi rääkimata, justkui mingit käsklust oodates. Lõpuks õnnestus bussijuhil üks neist ära rääkida, et see oma külast meile vett tooks, et me saaks edasi sõita. Seekord pääsesime terve nahaga. Sõna otseses mõttes. Saime sinna külani, kust oli meile vett toodud ja siis koguti kokku kõik tühjad pudelid, mis inimestel anda oli ning need täideti veega. Nagu selgus polnud bussis kanistrit, õnneks kogunes pudeleid päris palju. Me toetasime bussisõitu tühja Viru Valge pudeliga. Kui ei ole surmatõbi, siis saab tühjast viinapudelist ikka abi... Kui me järgmises asulas tanklasse jõudsime hakkasin ma uurima, et miks mu parema jala plätu imelikult kleepub alates sellest ajast, kui me seal külakeses vett võtsime. Läksin valguse kätte ja selgus, et varbad on kõik ühtlase verekihiga kaetud. Nii et päris terve nahaga siiski ei pääsenud. Kuidas ma ennast veristanud olin jäigi selgusetuks.
Tanklas ei hakanud juht vett kaasa võtma ega ka radikat täitma, sest ta tahtis seda teha järgmises külakeses. Me ei olnud Lauriga ainsad, kellele selline teguviis kummaline tundus, aga juht jäi endale kindlaks. Lõppude lõpuks - elu on seiklus! Järgmisesse külla me loomulikult välja ei vedanud, sest 20km peale tanklat olime jälle aja maha võtnud. Selgus, et vähe sellest, et radika sees oli kõik vesi ära keenud, oli sinna tekkinud ka auk. Bussijuht võttis pudeli kaasa ja kadus pimedusse vett otsima. Osad reisijad hakkasid teeservadest otsima midagi bussirataste alla, et buss ei veereks. Kuna midagi targemat niikuinii teha polnud, otsustasin ka appi rutata. Otsisin taskulambi valgel puutokke ja suuremat sorti kive, endal peas vasardamas üks lause – „Oleme uhked enda tiigrite üle“. Vaistlikult viskasin iga 10 sekundi tagant pilgu üle õla veendumaks, et neid tiigreid, kelle üle nad uhked on, just liiga palju poleks. Õnneks oli tiigritel muud asjatoimetused käsil ja meie vastu nad huvi ei tundud. Mõne aja möödudes naases bussijuht pudelitäie veega ja saime teekonda jätakata. Et radiaatori sees oli auk, siis istus edaspidi üks reisija mootori kohal ja valas pidevalt vett radikasse. Kõik need pudelid vedasid meid edasi 15km, siis tuli uued varud leida, käiku läks ka kraavivesi, sest kust sa seda puhast vett ikka kogu aeg leiad. Bussimootor oli muidugi kõigest sellest täiesti ära kurnatud ja nõrk nagu märg salvrätik ning buss roomas vaevu vaevu igast tõusust üles. Aga inimesed on ometi vaja kohale toimetada ja nii tegigi bussijuht tõusudel kaotatud aja tagasi langustel sellise kiirusega, mis oleks Ott Tänaku nutma tihkuma pannud. Ja loomulikud kurvid, mis olid 90 kraadist 160 kraadini, lõigati nii sirgeks, kui üldse saab. Lisaks kõigele oli tegemist loomulikult kruusateega, kus ei puudunud ka augud, nii et päris suure osa ajast oli tagumik õhus ja pea bussilaes. Tekkis kange tahtmine bussijuhi käest küsida, et ega ta juhuslikult ei unustanud enne sõitma hakkamist kiivreid välja jagada, sest sellisel teel ja sellistel kiirustel peaks küll kiiver bussi standardvarustusse kuuluma.
Mida aeg edasi, sest vaevalisemalt suutis buss end tõusudest üles vedada, tekitades tunde, et järgmine tõus jääb küll viimaseks. See tunne valdas vist ka bussijuhti, kes kruttis seepeale midagi mootori juures. Buss sai kohe uue hingamise. Uus hingamine oli küll tõusude võtmisel abiks, aga samas oli see ka üsna vali. Umbes nii vali nagu reaktiivmootor, mille sees on tolmuimeja, mille sees omakorda on kolm tuletõrjesireeni. Lärm võttis kuulmise kohe ja ähvardas ka silmanägemist ära võtta. Aga tühja sest, hoog oli hea ja tol hetkel muu enam ei lugenud. Lootus kunagi Luang Prabangi ka kohale jõuda hakkas tagasi tulema. Ja mitte asjatult. 480km ja 19 tundi hiljem olime elus ja kurtidena Luang Prabangi bussijaamas. Bussijuht tuli bussist välja ja tõmbas käeseljaga üle otsaesise.
„Good trip,“ ütlesin ma bussijuhile kätt andes, ilma igasuguse sarkasmita. Bussijuhi suu tõmbus muigele, ta vaatas korraks hindavalt oma bussi ja vastas pead raputades „No...no no no...“.



katel


esimene peatus




2 kommentaari:

  1. See sõit oli totaalne hevimetafüüsika.



    Lauri

    VastaKustuta
  2. Ei taha kuidagi muule seiklusele teemat viia, aga ikkagi ... vägisi meenub ausis meie valge sõber, kes pärast nullarbori kõrbe hakkaks ka imelikke hääli tegema ja kogu-aeg oli tunne, et kohe-kohe lükkame ta kraavi ja tuleb hakata hääletama. Te veel torkiste mind, et kas ma olen selleks valmis ... aga näätsa vedas kauembi vasti kui me ise!

    Kati

    VastaKustuta