poola ja vbla ka kogu euroopa trip, mis oli ikkagi poola tripp.

tahtsin üksi reisile minna. polegi nagu käinud varem, alati on keegi kaasas olnud. seekord olin kindel- lähen üksi! jaanipäev raineri juures ja sealt siis laubal poola poole ajama.
sain kilingi-nõmme teeristi, kus ma kohtasin last. lapsel oli hea meel, sest "ma ei arvanudki, et ma endale nii ruttu reisikaaslase leian". persse raisk. miksma teda kuradile ei saatnud? ei tea. tean küll- ma olen liiga hea inime. nii palju siis üksi reisimisest. laps tahtis minna hispaaniasse, aga arvas, et vahva on ka poolast läbi käia. korduvalt veel küsis, et kasme läheme poolasse ikka läbi minski?!
esimese päeva lõpuks jõudsime kaunasesse. autojuht ei tahtnud kuuldagi midagi sellest, et me magame kuskil pargis. rääkis telefoni teel oma naisega läbi ja viis meid enda poole ööseks. mu lemmikrahvus on endiselt leedu autojuhid.
järgmisel päeval suutsin lapsele selgeks teha, et kahekesi on palju raskem hääletada. seega sain tiba üksinda olla. esimesena võttis mind peale oma mini fiatti umbkeelne poola noorpaar, mees oli mingi 85 aastane, naine vast 120 aastane. ei saa just öelda, et see ülemäära ootuspärane oli, kui automakki surutud kassetist hakkas räppi tulema. ausõna, ma olin üllatunud.
augustowis sain uuesti lapsega kokku. saime mingite toredate noormeeste peale, kes suundusid elki nimelisse linnakesse ganjat kimuma. viisakusest sai kah paar kõhvi tehtud, mitte et see jama mulle kuidagi mõjuks, aga noh, hea soe õhk kopsudesse tõmmata. kogu rituaal viidi läbi paneelmaja koridoris südamearsti kabineti ukse ees. elki suurima vaatamisväärtusena soovitan kauplust "konkurent".
hakkasime uuesti eraldi hääletama, sain suht lihtsalt sopotisse, kus ma olin couchsurfingu kaudu endale ka öömaja leidnud. öösel saabus ka laps, kellest hakkas mu hostil kahju ja laps ööbis koos minuga seal korteris.
gdynias oli kohe-kohe algamas open'er festival, kus astusid üles sellised tegelased nagu tricky, massive attack, pearl jam, fatboy slim, cypress hill ja hunnik teisi häid tegijaid. törts kallis aga tundus see pilet.
teadsin, et laps tahab minna hispaaniasse läbi saksamaa. kuna mu plaanid olid lahtised ja lõuna-euroopa oli endiselt variant, siis rääkisin lapsele, et ma ikka ei taha läbi saksamaa minna (mis oli sulatõsi), vaid läheksin pigem otse alla slovakkia peale ja sealt edasi vast austria, itaalia. laps vaatas natuke kaarti ja ütles, et kuule jah, see on hea mõte, lähme pelaegi sealt kaudu. pekki raisk! ei mingit lootust tast sõbralikult lahti saada. nii ei jäänudki muud üle, otsustasin festivali kasuks, teadsin, et lapsel selle jaoks raha ei jätku.
festivali hommikul kolis mu host korterist välja ja palus mu abi. kui asjad olid kolimisauto peale pandud küsis ta, et kasma ei tahaks aidata tal need asjad gdynias tema ema juures ka maha laadida aidata. polnud põhjust keelduda.
edasi läks kõik libedalt- ta ema kiindus minusse ja ei lasknud mul festivali ajaks lageda taeva alla jääda. kuima veel (teeseldud viisakusest) protesteerisin ja ütlesin, et ma laekun festivalilt igal öösel tõenäoliselt 3-4 paiku ning ei tahaks teda üles ajada, siis ka seda ei võetud argumendina ja öeldi, et see pole mingi probleem.
sain omaette toa, iga päev istusin poola emaga kella neljani õhtul verandal (festivalil tulid esimesed esinejad 5st peale). vahel söödeti mind ogaraks, vahel hävitasime chivas regali. kui veel lisada superilmad, siis oli elu ikka überlill.
festival polnd ka kõige hullem, seda hoolimata faktist, et pool poolat oli seal kohal. aga vbla just sellepärast. sest võib küll öelda, et hoolimata sellest, et nad oma õunu tee ääres kasvatavad, on poolakad ikkagi toredad inimesed.
laupäeval oli see kiirrong, millega ma gdynia kesklinna sõitsin nii puupüsti rahvast täis, et seal tamburis, kuhu ma ennast surusin, läks kinni ainult üks ukse pool. õnneks ma olingi selle kinnise poole vastas. aga mu kõrval olev tüüp hoidis ennast ikka väga tugevasti kinni, et mitte saada väga laialivalguvaks olluseks rööbaste peal. laupäev oligi mu lemmikpäev festivalil- skunk anansie, aga eriti just regina spektor ja veel eriti just matisyahu kontserdid paitasid mu kõrvu nagu tšintšilja kõhualune. imelise lõpu sai muidugi see tore laubane päev (no selleks ajaks oli siiski juba pühaba) 3.40 öösel, kuima olin poola ema oma kõnega üles ajanud, et ta mind majja laseks. esimene asi, mida ta oma unise häälega mult küsis oli "are you hungry?" :)
üks vahemärkus poola kohta- väga paljud tahavad su käest raha. aga nad ei küsi seda leiva või saia või bussipileti või ma-ei tea-mille-jaoks-veel alkaššid eestis raha küsivad. ei, nad küsivad konkreetselt õlle jaoks. ja kui nad aduvad, et su poola keel pole veel apsaluutselt perfektne, siis teevad nad väga ühemõtteliselt nipsu oma kõri pihta. leidsin hea lahenduse, kuidas raha mitte anda, sest seda nad niikuinii ei usu, kuisa väidad endal raha mitte olevat. ma ütlesin, et mul on raha küll, aga paraku maksan ma igal pool kaardiga.
kuna festival sõi väga palju raha, siis pidin loobuma edasistest reisimise plaanidest ja pöördusin tagasiteele.
esmaspäeval istusin gdanskis linnaliini bussi peale, et linnast välja saada. ühes peatuses nägin ootamatult last. ta oleks ka sama bussi peale tulnud, aga kuna selles peatuses tuli ka umbes 3 poola koolijagu lapsi, siis ta lihtsalt ei mahtund. me saatsime paar smsi, aga kokku enam tagasiteel ei trehvanudki. nii palju sain teada, et ta oli saksamaani jõudnud, seal pulma sattunud ja siis hakanud tagasi tulema. buss oli poola laste tõttu täiesti puupüsti täis. kuna oli ka mingi ummik, siis liikus buss teosammul. iga 10m tagant seisis oma 30 sekundit. õnneks peksis päike täiega bussi sisse ja õnneks polnud bussis ka tilkagi hapnikku, muidu oleks ikka veel kitsam olnud. seega higi pritsis igast poorist nagu jaksas. otsustasin bussist lahkuda enne kui mu küüned ära sulavad.
esimene auto, mis peale võttis, tegi umbes 50 km pärast avarii, sõitis eesolevale autole sisse. kiirused olid väiksed, keegi surma ei saanud. aga ma pidin uue auto leidma. otsustasin, et kuna kiiret pole, siis võin vabalt ka varssavi poole minna, et seal rekkatega õnne proovida. lõpuks võttiski peale auto, mis sõitis varssavisse. lasin ennast enne varssavit maha panna, et ida suunas edasi liikuda. poolakate kohta peab mainima, et kui nad just umbkeelsed pole, siis vene keelt ei oska nad ikkagi üldse ja inglise keel kõigub normaalsest oskusest kuni väga "big money, people go, go, go" tasemeni. selliste tüüpide pärast sai kõvasti jalgsi kõnnitud, sest just siis kuima arvasin, et suutsin ennast selgeks teha, et ma mingil juhul ei taha kesklinna minna, pandi mind paaril korral just kesklinnas maha.
viimane autojuht, kes mind esimesel päeval peale võttis oli suht kahtlane tegelane ja kuna kell oli ka juba ühe paiku öösel, otsustasin asja ööks kutsuda ja ühes bensukas oma magamiskoti laiali tõmmata. see oli ka ainuke kord kogu tripi jooksul, kuima tähtede all magasin.
järgmisel päeval sain ühe prantslasest vanamehega kaunasesse. lahe tüüp, ütles, et tal on burgundias villa, kutsus sinna suvitama. väitis, et seal on kõik olemas, bassein, jacuzzi, basseinipeod jne. uuris eesti kohta ka igast asju ja kui jutt eesti naiste kohta läks, siis tuli ka tiba ootamatu küsius- "it's easy to make love in estonia, yes?". loomulikult olin ma sunnitud jaatavalt sellele küsimusele vastama.
päev otsa tuli rämedat padukat. algas poola-leedu piiril, kuima prantslase autos olin. korraks asi vaibus, kui ma kaunases hääletama hakkasin. panin kohe riia sildi püsti ja sain ruttu peale. siis tuli veel rämedam padukas, mis peksis esiklaasile mõlgid sisse. see vihm jälitas meid kogu aeg kuni riia ringini välja. juht ütles mulle, et kuidas sa niimoodi hääletad, saad läbimärjaks ja keegi ei võta sind peale. leidsime hea lahenduse, tüüp sõitis ühe eesti rekka kõrvale ja andis signaali. kui rekkamees minu poole vaatas, näitasin talle eesti silti ja tegin kehakeelega selgeks, et ma tahan oma reisi selles rekkas jätkata. nii juhtuski, et juht sõitis rekkast mööda ja tõmbas teeserva. rekka jäi ka seisma. hüppasin rekkasse ja jätkasin sõitu kodumaa poole.
kuna rekkamehel sai sõiduaeg täis, siis pidi ta iklasse jääma. alles iklas sain oma esimesed paar tilka vihma krae vahele. õnneks võttis kohe esimene minibuss, mis eestisse jõudis, mu peale. ja nende kenade hansapanga tegelastega sain tallinnas koduukseni.