Harjutamine teeb sandiks ehk Blenheim Bitches (UM 4)

Jätkus UM vaenulikkus minu hääletamise suhtes, ehk siis kui ma hommikul hääletama hakkasin, sadas  jälle vihma. Gordon oli piisavalt lahke, et mind autoga tee äärde viia, ei oleks tahtnud hommikut alustada küll 5km matkaga maantee äärde. Hääletamine ise läks jälle probleemideta, sain ühe kandalannaga otse Queenstowni. Ja Queenstowni läksin ma loomulikult ainult ühel põhjusel, teha ära üks kahest asjast, mis mu UM must-do listis olid. Benjihüpe. Võrreldes Sambiaga oli see hüppeplatvorm 23m kõrgemal ehk 134m kõrgusel. Nii et plaan oli teha uus isiklik rekord.

Need kaks päeva, mis ma Queenstownis olin, sadas seal vahetpidamata vihma. Aga kuna mul oli plaanis seal vaid kaks päeva veeta, siis ei saanud vihmal ennast morjendada lasta ja ilmaoludest hoolimata sisustasin oma aja linnaga tutvumisega. Queenstownis on 850m kõrgusel mäe otsas vaateplatvorm ja väike restoran, kust avaneb hea vaade kogu linnale. Üldiselt sõidavad inimesed sinna üles köisraudteega, aga vapramad võivad ka mööda mäenõlva siksakitades üles turnida. Ma loomulikult eelistasin tasuta varianti, ehk siis kondimootorit. Suht alguses möödusin ma neljast inglannast, kes olid ka otsustanud oma võimed proovile panna. Umbes kolmveerand tunniga oli ennast üles vedanud. Kuna vihma sadas ja ilm oli sombune, siis erilist vaadet paraku linnale ei avanenud. Puhkasin natuke ja hakkasin siis alla ronima. Selle ajaga olid inglannad ka juba peaaegu üles jõudnud. Kõigil keeled rindade peal ja nii näost ära nagu oleks vanakuradit ennast näinud. Nad kuulsid kergendusega mu käest, et tipp on juba väga lähedal. Pealtnäha olid nad kõik tavalise kehaehitusega ja idee järgi ei oleks see turnimine nii raske tohtinud olla, aga need vaesed tüdrukud oli ikka väga lõpnud olemisega. Nad küsisid mu käest, et kas ma ronin iga päev sellest mäest üles, et ma nii kiire olen. Fakt oli see, et tegelikult oli mul äärmiselt sitt olemine ja mitmendat päeva järjest vaevasid mind kõhukrambid. Olnuks mul plaanis Queenstownis kauem viibida, siis poleks ma sellise sita tervisega ronima üldse hakanudki, aga kuna aeg seadis piirid, siis ei olnud miskit teha.

Kui mind hüppele registreerimisel kaaluti, siis selgus, et olin UM oldud aja jooksul üle 4 kilo kuhugi kaotanud. Sellest oli muidugi kahju, sest ega mul neid kilosid nii palju nüüd polegi, et neid vabalt kaotada igale poole.

Hüppeplatvormi juurde oli umbes tunnike bussisõitu, bussijuht oli muhe mees, viskas nalja ja üritas inimestele hirmu nahka ajada. Hirmu nahka ajamine tal minu puhul loomulikult ei õnnestunud, sest ma olin enesekindlus ise. Seda enesekindlust jagus täpselt tunniks ajaks, sest kui ma lõpuks kuristiku kohal trosside küljes rippuvale platvormile jõudsin, olid püksid jäneseid täis. Aga nagu ma endale sisendasin -  parem jänes püksis, kui härra Pruun tagauksele koputamas.

Kui Sambias olid käsipuud, kust said enne hüppamist kinni hoida, siis sel korral polnud kuskilt kinni hoida. See väike plate, millel sa seisid enne hüpet, meenutas mulle stseeni piraadifilmidest, kus keegi õnnetu seisab lauatüki peal, mis on üle laevaparda pandud ja seljataga on sul 30 ühesilmset piraati ja papagoid, kes kõik hoiavad käes sinu poole suunatud mõõka. Olukord oli väga sarnane, sest ega taganemisteed polnud ka sealt plate pealt, nii nagu ma sinna tibusammul koperdasin, hakati selja taga lugema 5..4..3..2..1.. ja pajeehali! Tükk tühja kukkumist ja siis viskas kumminöör su vastu taevast tagasi.

Kuigi see hüpe oli kõrgem, pakkus suurema elamuse ikkagi Sambia hüpe. Eks esimesele hüppele ongi raske vastu saada. Kindlasti aga ei kahetse, sest sellist adrenaliinilaksu ikka väga kergelt mujalt ei saa. Tegin ka natuke uurimustööd tulevasi hüppeid silmas pidades. Selgus, et Euroopas on kaks kohta, mis on maailma viie kõrgeima benjika sees. Austrias on üks silla pealt hüppamine 198m kõrguselt ja Šveitsis saab 220m tammi pealt kukkuda. Ei kujuta väga ette 220m... umbes 90 meetrit veelgi hirmutavam kui UM hüpe. Aga noh, kuidagi peab inimene ennast ju hirmutama. Mis see elu muidu ikka väärt on. Ja mu lootus kõrgusekartusest benjihüpetega üle saada pole siiani õigustust leidnud. Hirm on endiselt hingemattev. Kui keegi käsiks hüpata, siis vist ei hüppaks, aga kõrgusekartusest ülesaamise nimel olen nõus ennast jätkuvalt piinama. Eks natuke on ikka tore ka...

Hostelis sõbrunesin ühe sakslannaga, kes plaanis Queenstownist lahkuda minuga samal hommikul. Ta rääkis ühe sakslase ära, kes oli nõus meid autoga teeserva viima. Sai järjekordselt säästetud oma 5 km kõndimist. Üllataval kombel ei sadanudki vihma. Kuna ma polnud suutnud otsustada, kas minna üles Wellingtoni poole mööda läänerannikut või mööda idarannikut, siis jätsin selle otsustamise saatuse hooleks. Otsustasin, et lähen sinna, kuhu auto viib. Läänerannikut polnud ma küll näinud, aga selge oli see, et ega kuiva ilma seal ei saaks. Pealegi oli soov ära näha tudengilinn Dunedin idarannikul. Samas on läänerannik jällegi väga maaliline ja idarannikut pidi olin ma juba alla tulnud. Ühesõnaga, plusse ja miinuseid oli mõlemal variandil. Paar minutit oodatud, sain auto peale, mis põrutas otse Dunedinisse. Kuna sai ühe autoga korraga 300 km punktist A võimalikku punkti B, siis oli asi otsustatud.

Dunedinis trehvasin paar tudengineiut, kelle jaoks olin, üllatus-üllatus, jälle esimene eestlane kohata ja seetõttu täielik eksootika.

Üritasin Dunedini ja Tartu vahel paralleele tõmmata. Mõlemad on tudengilinnad ja suht sama suure elanike arvuga. Kuna ilm oli nigel, siis olin seal vaid ühe päeva, ning seetõttu oli raske ka rohkem paralleele tõmmata. Üritasin küll leida mõnda alternatiivsemat klubi või kõrtsi (et leida midagi Zavoodi või Gen Klubi sarnast), aga erilise eduta. Kehva ilma tõttu jäi teostamata ka plaan pingviine ja albatrosse vaatama minna. Pingviinide ja albatrosside arvukuse poolest erineb Dunedin Tartust küll tublisti.

Järgmisel päeval kogesin esimest korda ka teatavat ebaõnne hääletamisel. Kui senini polnud ma kordagi teeservas üle 15 minuti oodanud, siis nüüd tuli vihma käes vettida 45 minutit. Ebameeldiv, aga talutav. Kõigepealt sain väikse kökatsi peale, kus oli kaks surfarit. Pressisin ennast ka autosse, aga nendega sain edasi vaid paarkümmend kilomeetrit. Õnneks võttis uues hääletamiskohas peale juba teine mööduv auto, mis suundus ligi 350 km üles Christchurchi. Võib öelda, et ikkagi suhteliselt hea hääletamine hoolimata aeglasest stardist.

Olime kuskil paari tunni kaugusel Chch-st, kui autojuht sai smsi, et Chch-s oli maavärin. Tol hetkel polnud meil veel aimugi, mis ulatuses seekordne värin oli. Viskasime veel nalja, et näe, kuradi kahju, et me nii kaugel oleme, oleks ikka ka natuke väristamist tunda tahtnud. Aga mida sõit edasi, seda rohkem saabus tüübile smse ja üsna varsti rääkisid ka kõik raadiojaamad sellest värinast. Selgus, et asi oli naljast kaugel, linn täiesti rusudes ja elektrita, sajad inimesed kadunud ja kohe tulid ka teated hukkunutest. Üsna pea sai selgeks ka see, et minul pole sinna linna asja, sest ööbida poleks seal kuskil olnud. Autojuht ütles, et ta võiks mind enda poole öömajale võtta, aga ta majapidamine oli vee ja elektrita. Otsustasin jääda Christchurchist 80km lõunas asuvasse Asburtonisse. Terve õhtu oli Ashburtonis ka järeltõukeid tunda. Mul ikka joppab nende maavärinatega. Eelmisel aastal olin jõulude ajal Chch-s, kui seal oli tugevaim järeltõuge peale septembri maavärinat ja nüüd jälle suht lähedal. Väga kahju polnudki, et ma linnas sel ajal ei viibinud, sest pildid, mida ma sellest linnast nägin olid ikka üsna hirmutavad.

Kui ma järgmisel päeval Chch-i lähistele olin ennast hääletanud, siis jäi mulje, nagu põgeneks terve linn minema. Ühtlane autodevoog liikus üles põhja poole. Enne kui mind üks sümpaatne neiu auto peale võttis, kohtasin õõvastava pilguga Issanda karjast, kes kuulutas mulle maailmalõpust ja ütles, et Chch on üks patune pesa nagu Soodom ja Gomorragi olid. Ning sarnaselt nendele linnadele karistas Jumal nüüd ka Chch-i. Aamen sellega.

Sümpaatne autojuht rääkis, et tavaliselt ta hääletajaid peale ei võta, aga raadiost oli öeldud, et praegusel raskel ajal tuleb abistada neid, kes on hädas. Aamen sellegagi.

Kõik bensiinijaamad, mis jäid Christchurchist põhja poole olid paksult autosid täis, mõnel pool kohati poolekilomeetrised järjekorrad. Mõned bensiinijaamad olid juba ka kuivaks tõmmatud. Ainuke vastutulev liiklus olid kas sõjaväe või päästeameti masinad.

Praamisadamasse jõudes selgus, et loomulikult vabu kohti praami peal pole ja ainuke variant põhjasaarele saada on oodata järgmist päeva. Mul polnud mingit isu oodata ja otsustasin õnne proovida vähempopulaarse praamifirma juures. Nende sadamasse jõudes selgus, et neil mitte ainult on vabu kohti vaid, et neil on just alanud ka sooduskampaania, mis on nii värske, et seda pole veel reklaamitudki ning piletid on poole odavamad. Ja mis eriti lill- selle firma sadam Wellingtonis asus kohe kesklinna lähedal, mitte paari kilomeetri kaugusel nagu kõige tuntuma firma oma. Nagu kohalikud ütlevad- sweet as. Praamil taanikeelseid kirju nähes tuli peale kodune tunne. Hetkeks suutsin ennast uskuma panna, et ma ei olegi teisel pool muna vaid hoopis Hiiumaa praami peal.

Kuu aega Wellingtonis jagasin hosteli tuba koos kolme iirlase ja ühe hispaanlasega. Otsustasin kohe alguses, et nende tempoga ma kaasa ei lähe, sest teadagi, mida tähendab olla ühes toas koos iirlastega. Elu nagu valsisamm- õlu, õlu, viski; viski, viski, õlu jne jne. Kogu selle kuu jooksul, mis ma Wellis olin, käisin ainult kaks korda väljas pidutsemas. Ja mõlemal korral täiesti juhuslikult hispaanlastega. Esimest korda kahe hispaanlannaga, kes olid sarnaselt minuga filmifestivalil vabatahtlikud ja kellest üks osutus vast kõige huvitavamaks inimeseks, keda ma UM oldud aja jooksul üldse kohanud olen. On uskumatult kosutav kohata vahel inimesi, kes pole rumalad, ja kelle mõte suudab minna kaugemale järgmisest õlleklaasist.

Teine kord pralletasin selle hispaania paarikesega, kellega ma Alexandras ühes majas elasin. Nad olid teel Aucklandi, et sealt Taisse lennata. Kadedaks tegid raiped mind. Tahaks ka puhata ja mängida.

DocumentaryEdge filmifestival ise oli tore. Selgus, et kuna vabatahtlikke on küll ja rohkem, siis eriti midagi teha polegi, tegevusi oleks jagunud vast paariks päevaks 3 nädala jooksul. Ma andsin kohe aegsasti teada, et olen valmis igal pool abistama ja kaasa lööma. See tasus ennast ka ära, sest kui teised vabatahtlikud said 2-3 vabapääset filmidele, siis ma olin ainuke, kes sai festivalipassi. Ja ega ma passi raisku ei lasknud minna, alla kahe filmi ei vaadanud ühelgi päeval, tihti oli menüüs 4 filmi. Lisaks nendele vaatasin veel hostelis igal õhtul vähemalt ühe filmi oma läpakast. Nii et 5 filmi päeva jooksul ära vaadata polnud midagi ebatavalist.

Kuna filmid linastusid lisaks kinole ka linnagaleriis, siis mu ülesanded olidki peamiselt linnagaleriis dvd-de kontrollimine, pildi seadistamine ja filmide näitamine. Suht kerge, mingeid erilisi jamasid ette ei tulnudki. Vist ühel korral tuli back-up dvd-d kasutada.

Korra olin ka moderaator ühel õhtul, kus filmi peategelane oli ise kohale tulnud, et vaatajatega kohtuda. Väga veider mees, seksuaalravitseja. Mulle jättis pigem mulje küll tegelasest, kes on leidnud hea viisi, kuidas lugematul arvul naistega skoorida. Kui pakub huvi, siis film on „Sex Magic, Manifesting Maya“

Minu 3 cheersi olid festivalil „Into Eternity“, „David Wants to Fly“ ja „Enemies of the People“. Ning loomulikult DocPointilgi linastunud „Miesten Vuoro“. Omaette elamus oli kindlasti ka „Matchete Maidens Unleashed“, väga mõnus film 70ndate exploitation-movie’de tegemisest Filipiinidel, mis tekitas mul endalgi suure isu trash-horrori järele. See on ikka täiesti ebareaalne, kuidas neid filme seal treiti.

Kuu aega oli tilulilutatud, seega oli aeg hakata jälle rügama. Nii väga kui mulle see mõte ka ei meeldinud, tundus, et kõige parem variant on ikkagi Blenheimi tagasi viinamarju korjama ja hiljem viinapuid pügama minna. Läksin tagasi samasse hostelisse, ainuke vahe oli eelmise aastaga see, et kolisin teise tuppa. Väidetavalt oli üks armukade argentiinlane mõni aasta tagasi samas voodis, kus ma magan, oma tüdruksõpra pussitanud. Mõnikord on tunne, et alati ei tahagi kõike teada.

Et Blenheim just eriline metropol pole ja igal õhtul õlut tinistada pole isu, siis võivad õhtud olla üsna igavad. Uurisin välja, et iga neljapäev mängitakse kohalikus võimlas võrkpalli, väike kohalik liiga. Vedasin ennast ka ühel neljapäeval kohale lootuses, et äkki mõnel võistkonnal on lisaliiget vaja. Ja mida imet, õnnestuski juba samal õhtul liituda võistkonnaga Westmeat. Nõrk nimi mu meelest, võistkonnanimi peab ikka vastasele hirmu naha vahele ajama. Ma ise oleks eelistanud midagi Blenheim Bitches või Blenheim Bulldozersi sarnast.

Võistkond oli entusiastlik, aga mitte eriti kokkumängiv. Aga kui arvestada, et enne minu liitumist oli võistkonna noorim liiga 62 aastane, siis pole ka midagi väga imestada. Nii vanad inimesed lihtsalt unustavad vahel ära, et võistkonnas on teisi liikmeid ka. Võita meil eriti ei õnnestunud, aga natuke sai rahmeldatud, nii et igal juhul väga tore. Paraku lõppes võistluskalender mai alguses ära ja ma otsustasin hakata käima jooskmas ja jõusaalis. Jaa, mina ja jooksmine, see on midagi uut. Kui on olemas üldse mõni inimene, kes on põhimõtteline jooksmisvastane, siis olen see olnud siiani mina. Aga kuramuse Merill oma jutuga, et nii mõnus tunne on alati jooksmas käies, rääkis mu ära. Ja seda 17 000 km kauguselt.

Põhjus, miks mul üldse kargas pähe mõte oma lihasgruppide arendamisest või kohati ka nende loomisest, peitus viinapuude pügamises. Nimelt peetakse seda väga raskeks, aga tulusaks tööks. Tulus on ta muidugi nende jaoks, kes jaksavad tööd teha. Ja mina oma suures rahaahnuses otsustasin ennast enne töö algust vormi viia.

Otsustasin alustada pooletunnise jooksuga, et siis vaadata, kuhu sealt edasi annab areneda. Esimese jooksu viimaseks kümneks minutiks sain endale ka jooksupartneri. Nimelt lonkis irvitav Surm mu kõrval terav vikat õlal päiksekiirtega mängides. Aga ega ma siis mõni selline pole, kes esimese korra järel alla annab. Kaks päeva hiljem läksin uuesti jooksma. Ja jooks tunduski juba palju kergemini minevat. Lõpus hakkas küll vasaku jala hüppeliigese juurest valutama, aga tegijal juhtub.

Järgmisel päeval oli valu umbes kolmekordistunud, aga töö vajas tegemist ja liibates vedasin ennast tööle. Õhtuks oli jalg suht-koht punnis ja paistes. Lükkasin kõvasti jääd peale ja lootsin parimat. Parim ei saabunud ja olin sunnitud vaba päeva võtma, sest jalale enam üldse toetada ei saanud. Lisaks sellele hakkas parema jala põlv põrgulikku valu tegema, sest kogu keharaskus oli parema jala peale toetatud. Ülejärgmisel päeval läksin uuesti tööle ja õhtuks oli jalg taas kenasti ümmargune. Võtsin veel ühe vaba päeva. Kuna vabu päevi hakkas ilmselgelt liiga palju tulema, siis otsustasin edaspidi paistetusest mitte välja teha ja kasvõi ühe jala peal karates tööl käia. Ajapikku paistetust enam ei tulnud ja vasaku jala peale sai juba nii palju toetatud, et peaaegu enam ei longanudki. Kuu aega hiljem, mai lõpus, kui valu polnud ikka veel kadunud otsustasin lõpuks arsti juurde minna. Arst saatis mind röntgenisse ja ultrahelisse. Hea oli kogu loo juures see, et kuna tegemist oli õnnetusega, siis oli arsti visiiditasu poole väiksem, ainult 29 dollarit.

Röntgen ei näinud midagi, aga ultrahelis öeldi, et mul on olnud väike mõra luu sees, kohe hüppeliigese kohal. Kummaline oli see, et röntgen midagi ei näidanud. Arst saatis mind uuesti röntgenisse, kokku tehti seal vist 10 pilti. Lõpuks selgus, et kui teada, mida röntgenipildi pealt otsida, siis võis seal näha, et midagi justkui on olnud, aga see on paranenud. Valu jalas küll midagi paranemise kohta ei öelnud, arsti sõnul peaks juuni lõpuks jalg täielikult paranenud olema. Mai saa aru, tilluke mõra ja selline valu. Positiivne oli veel see, et oleks ma kohe arsti juurde läinud, oleks jalg 4-5 nädalaks kipsi löödud, aga nüüd sai kipsita hakkama. Kips oleks tähendanud mitte töötamist ja see omakorda oleks tähendanud auku rahakotis. Tark ei torma J

Viimane nädal siin Blenheimis on olnud suhteliselt huvitav. Mul õnnestus kohata Eva nimelist slovakitari, kelle silmarõõm elab minuga samas hostelis. Umbes paar minutit peale tutvust lubas Eva nimeline slovakitar mind kinni siduda ja minuga igasuguseid halbu asju teha, aga - ja see on nüüd oluline osa - mulle pidavat see ikkagi meeldima. Läks veel mõni minut mööda, kui Eva nimeline slovakitar mulle avalalt teatas: „I have a nice pussy.“ Mul ei ole midagi aususe vastu ja mulle ei meeldi ennast korrata, aga mõnikord on tunne, et alati ei tahagi kõike teada. Kuhu on jäänud riivatud pilgud ja pikad flirtimised? Kohe seksi-teema valjult üles võtta -  no mai tea, kuidagi igav, puudub pinge.

Paar päeva hiljem kuulsin, kuidas Eva nimeline slovakitar üritas oma silmarõõmu ära rääkida, et teha „sandwich’i“ koos minuga. Naiivitarid muidugi võivad arvata, et jutt käis hommikusöögist. Ma polegi varem sellist inimest kohanud, kes nii kihku täis on ja seda enda teada ei hoia.

Eva nimelisel slovakitaril on Martina nimeline tšehhitarist sõbranna, kes elab siin hostelis ja kes kaks päeva tagasi seletas mulle, et tšehhi kombe kohaselt tuleb klaase kokku lüües ka üksteisele musi anda. No traditsioonid on traditsioonid, mis mul nende vastu saab olla, pealegi olen alati olnud tolerantne teiste kultuuride suhtes. Ma suunasin oma suu ta põse poole, aga enne kui ma arugi sain, olid ta huuled järsku iminappadena mu suu küljes. Pisut üllatav, aga mitte ülemäära ebameeldiv. Kas pole mitte veider, et kokku oli meid seal 10 inimese ringis, kes napsutasid, aga millegipärast käis see iidne tšehhi kokkujoomiskomme ainult minu kohta. Teistega piirdus ta klaaside kokkulöömisega.

Viimase aja sündmused panevad mind arvama, et on aeg vist habet ajada, kaks kuud pole lõua kallal käinud ja tundub, et naistele lähevad metsistunud mehed peale. Tüütu.