pühapäev, 25. detsember 2011

Õnnelikkuse õppetunnid

 Ma arvan, et ma ei eksi, kuima ütlen, et inimesed on Laoses õnnelikud. Eks reisides näed ikka, et mida vaesem maa, seda õnnelikumad on sealsed inimesed. Aga Laos tundus selles suhtes siiski natuke erinev. Tundus, et inimesed oskasid elada õnnelikult, mitte ei olnud resigneerunult õnnelikud, sest kui ümberringi on häda ja viletsus, siis üldiselt sul midagi muud peale õnnelikkuse ei olegi. Erinevalt näiteks Indias või Sambias nähtust, ei elanud inimesed oma sita sees õnnelikuna, laolased leiavad pigem oma õnne selles, et nad suudavad enda ümber muutusi luua, enda elukeskkonda parandada. See kõlab küll hirmus imalalt, aga näis, nagu nad uskunuks sellesse, et nad saavad ise midagi konkreetselt parema tuleviku nimel ära teha. Ja viimase 10 aasta jooksul toimunud muutused suurema avatuse suunal on inimestele näidanud, et elu saab tõepoolest paremaks minna. Isegi siinsed hulkuvad koerad tundusid olema õnnelikumad kui mujal arengumaades. (Tegelikult ongi mul raske Laost arengumaaks nimetada, arengumaa on ta vaid tinglikult ja ma olen nõus Laost arengumaaks nimetama vaid sel juhul, kui nõustutaks sellega, et ka Eesti on arengumaa.) Need Laose koerad on muidugi ikka hirmus kõhnad, aga nad ei olnud ei agressiivsed, ega ka pidevas hirmus, et kust järgmine jalahoop läheneb. Pigem olid nad endasse absorbeerinud taoistlikku rahu ja võtsid kõike teekonnana, mitte kannatusterajana. Ja selles suhtes on nad vaat et isegi targemad inimestest.
 Enne Laossesse minekut kohtasin ühte inglise paarikest, kes oli veetnud Laoses nädal aega. Nad väitsid, et 3 nädalat pole Laoses küll midagi teha. Arvasin kohe, et nad ajavad pada ja nagu selgus, siis ega meil aega üle küll ei jäänud, pigem oleks võtnud ikka veel nädalakese, et kõik huvitavad kohad ära näha. Aga eks inimeste reisimised on erinevad, mõni istub nädal aega riigi kõige turistlikumas kohas ja väidab, et sellel riigil pole midagi pakkuda. Teine müttab 3 nädalat ringi ja ikka arvab, et kurat, aeg kipub vägisi otsa saama.

Rongiga Laosesse

 Lend KL-i läks viperusteta, ehk igavalt. Hoolimata sellest, et ega Austraalia idakallas oktoobri lõpus ka kõige külmem kant siin muna peal pole, lõi kuumus mind ikkagi pahviks. Või siis pigem see niiskus. Sellega ei harju ma vist kunagi. Mis aga Kuala Lumpuris kohe teistmoodi tundus oli see puhtus. Täpsemalt, selle puudumine. Mäletan seda tohutut kergendust ja rahulolu, kui olin Indiast Kuala Lumpurisse pääsenud. Kõik tundus nii puhas ja euroopalik. Nüüd, tulles Austraaliast tundus kõik suht räpane. Vaat siis kui erinevalt võib ühte kohta kogeda, kõik, nagu alati, sõltub sellest, millega midagi võrrelda. Ja nagu selgus, tabas Laurit täpselt samasugune üllatus.
 Enne kui kell jõudis lüüa uut päeva, ilmus siis see eelpool nimetet isiksus ka isiklikult mu silme ette. No kurat, oli hea näha küll üle aasta ühte vana head tuttavat nägu. Veider on see, et viimasena nendest vanadest headest nägudest, keda mul mõned ikka on, oli see just see nägu, kellega ma viimati eelmise aasta septembris nägemiseni jätsin. Ja samas kohas- Kuala Lumpuris.
Et Koaala pealinn meil juba nähtud varasemast aastast, siis palju aega me seal ei raisanud. Järgmisel päeval hüppasime juba rongi peale. Või noh, peaaegu. Passisime ikka mitmed setmed tunnid raudteejaamas, enne kui rongi väljumisaeg kätte jõudis. Mis oli paberite järgi kell 11 õhtul. Rongijuhil olid kas teised paberid või jäi ta tukkuma, igatahes enne kella kahte öösel me liikuma ei hakanud.
Vahepeatus enne Bangkoki oli meil Butterworthi nimelises linnakeses Malaisia põhjaosas. Kõht oli tühi ja juuksed olid pikad, nii et otsustasime enne järgmise rongi peale istumist linna peal tiba ringi vaadata. Suutsime leida ühe hiinakate söögikoha, kus ajasime endal kõhud supist kummi. Rahulolevate punnis kõhtudega budadena jalutasime raudteejaama poole tagasi kui jäi silma kohalik juuksurisalong. Nagu ma juba mainisin olid meil mõlemal juuksed kahetsusväärselt pikaks kasvanud ja otsustasime end usaldada malaisia juuksevõluri kätesse. Ootasime pisikeses korteris, vabandust- salongis, kuni india poisid enda juukseid lasid värvida ja saime ka siis lõpuks löögile. Soovitud soengut ei tahtnud proua juuksur mulle lõigata kuna väidetavalt ei olevat see sobilik mu vanusele. Alistusin kergesti, sest ma kuidagi ei suuda kohe juuksuritele vastu hakata. Mul on mingi teema juuksuritega, olen seda juba varem ka tähele pannud. Asi on vist selles, et kunagi lapsena nägin telekast strippivat juuksurit ja peale seda olengi ma olnud võimetu enda soove juuksuritele peale suruma. Aga ma ei kurda, soeng tuli aus ja pidin selle eest välja käima 5 ringgitit, mis euroopa rahas teeb kokku täpselt ühe euro.
Piiriületuse Taisse tegi meeleolukaks lustlik piirivalvur, kes küll sõnagi inglise keelt ei osanud, küll aga suutis ta žestide ja miimikaga oma ülemuse aadressil meid naerma ajada.
Juba enne Austraaliast lahkumist olin ma uudistest näinud, et keegi oli Bangkokis kraani lahti unustanud ja nüüd olid kõik kohad vett täis. Tekkis isegi väike hirm, kuidas me sealt rongiga edasi saame, kui kõik vee all on. Rongid pole teatavasti just ülemäära kuulsad veepeal püsimise poolest. Aga nagu selgus on nad see-eest kuulsad oma põhimõttekindluse poolest ja tugeva solina saatel me läbi vee Bangkoki raudteejaama jõudsimegi. Kui B. äärelinnad olid täiesti vee all, nii et inimesed ületasid tänavaid sõna otseses mõttes ujudes, siis kesklinn oli suudetud kuiv hoida. Nagu juba selle reisile omaseks oli saanud, oli meil aega mõned tunnid ringi vaadata enne järgmise rongi väljumist. Nii suure linnaga tutvumiseks on mõned tunnid muidugi naeruväärselt vähe ja nii me ei hakanudki ennast ülemäära palju vataamisväärsuste külastamisega piinama. Istusime hoopis maha sööma. Mina muidugi nõudsin mereande või äärmisel juhul liha, aga Lauri piirdus talle omaselt riisi ja mõne juurikaga. Aga tuli välja, et Lauri oli oma einevalikuga tabanud kärbest naelapea pihta, vähemalt ühe kohaliku mööda kõndiva vanamemme arvates küll, kes tuli ja uuris Lauri toitu lähedalt ning tõstis siis pöidla üles näitamaks oma heakskiitu.

„Hello“ ja „No“

Olime enda Laose tripi nii planeerinud, et alustame alt lõunast ja liigume siis suure hurraaga üles põhjapoole, mis meile mõlemale varemloetu põhjal sümpaatsem tundus. Nii saigi me piiriületuseks Pakse nimeline linnake. Viisa eest tuli küll enda teadmatuse (rumaluse) tõttu 12 USD rohkem maksta. Lihtsalt ei kujutanud ette, et kui viisa maksab 30USD, siis Tai bahtides on see ümberarvestatuna 42 dollarit, ja just bahtides saigi makstud. Eks järgmine kord oleme siis targemad.
Pakse ei ole just linn, mis millegi erilisega silma paistaks ja üle ühe öö me seal ei veetnud. Ainsaks elamuseks oli seal kohaliku turu külastamine, kus saad osta kõike konnadest kilkide ja kaladeni. Kõik loomulikult täiesti elus ja hea tervise juures.
Järgmisel päeval sõitsime veelgi enam lõunapoole Champasaki külakesse, mis on kuulus seal asuva Wat Phou poolest. Wat Phou on suurim väljaspool Kambodžat asuv Khmeri templikompleksi varemed. Kes Khmeride kohta rohkem teada tahab loeb loomulikult ise raamatutest või netist juurde, ega ma mingi Hillar Palamets ole. Rentisime oma külalistemajast jalgrattad ja väntasime kultuuri nautima. Wat Phou jättis üsna võimsa mulje küll, kuigi oli ka segadust tekitav. Hinduistlikud ja budistlikud sümbolid omavahel segamini ja läbipõimunud, ole siis tark ja saa aru, mis religiooniga täpselt tegemist on. Selge oli igatahes see, et kui üks religioon teise üle võttis, siis ei üritatud eelmist pärandit iga hinna eest hävitada. Väga positiivne.
Edasi liikusime piirkonda, mida tuntakse 4000 saarena. Mai tea, kas seal tõesti 4000 saart on ja kas keegi neid kunagi on ka kokku lugenud, aga sel pole tegelikult suuremat tähtsust. Me peatusime neist suurima Don Khongi peal. Külalistemajja jõudes oli mul jube janu ja kogu aeg Lao suurimat hitti- Beer Laod ka juua ei tahtnud. Vaatasin, et baari külmikus oli pudel sidrunimahla. Ütlesin retseptionistile, et ma tahaks seda osta. Tädi hakkas mulle igat pidi selgeks tegema, et ma tõepoolest ei taha seda, kuna tegemist on kontsentreeritud mahlaga. Mu meelest tegi see asja veelgi paremaks. Ikka jupp aega läks, enne kui ta nõustus mulle seda müüma. Vahepeal suutis ta isegi kuskilt hankida pudeli kontsentreeritud apelsinimahlaga ja pakkus seda sidrunimahla asemel, aga ma jäin oma esialgsele valikule kindlaks. Kui ma siis äsjasoetatud pudeli suule panin ja ilma grimassideta sealt paar head lonksu võtsin tädi silme all, siis läksid ta silmad nii suureks ja ümmarguseks, kui ühe asiaadi pilukil silmad üldse minna saavad. Ta imestusel polnud ikka otsa ega äärt. Kui pilukil silmade peal veel hetkeks peatuda, siis tundusidki laolased natuke erinevad tailastest, silmad on natuke kitsamad, mongoliidsemad. Ja alguses tundusid laolased ka tailastest kinnisemad, aga hiljem nähtu põhjal võib öelda, et see tuleneb pigem keeleoskuse puudumisest. Sest kui su inglise keele oskus piirdub sõnadega „hello“ ja „no“, siis mis avatust sa ikka nii väga presenteerida saad. Seda „hello’d“ ja „no’d“ saime omal nahal kogeda, kui me olime laenutanud rattad, et saarele ring peale teha ja äraeksinuna üritasime kohalikelt teejuhiseid saada. Abiks ei olnud muidugi ka see, et meie kaardil olid kohalikud külad kirjutatud ladina tähestikus, aga kohalike külaelanike jaoks on sest sama palju kasu kui ratsutamisoskusest vormeli piloodiks hakkamisel. Äraeksinuks me siiski ei jäänud, sest selgus, et me ei teadnud täpselt selle küla nime, kust me reisi alustasime ja ma olin veendunud, et me teeme saarele ringi peale vastupäeva, kui me tegelikult tegime seda päripäeva. Aga noh, see pole mu jaoks kordaläinud reis, kui ma ära ei eksi. Rattasõit ise oli vahva, nägime palju väikeseid külakesi ja olime tunnistajaks ka viljakoristusele, mis sel saarel suure hooga käis. Tekkis huvi, et mida nad siis kasvatavad, uurisime lähedalt ja jõudsime veendumisele, et tegemist on kohaliku odraga. Ise veel imestasime, et kõik söövad ainult riisi, aga terve saare peal pole ühtegi riisipõldu, kõik kasvatavad ainult otra. Nagu hiljem selgus, polnd põhjamaapojad varem lihtsalt riisi lähedalt näinud ja ei tundnud seda ära. No vot, oli vaja juuksed maha ajada, lühike juus - lühike aru.  Nii et odrakasvatus ikkagi ei ole väga levinud seal. Mis tegelikult, kui nüüd mõtlema hakata, ei olegi väga suur üllatus.
Õhtul peale rattaretke oli kõht loomulikult tühi ja võtsime ette kuninglikult mitmekäigulise õhtusöögi. Ja toidu kõrvale otsustasime proovida kohalikku alkoholi - lao laod. Tegelikult olime me sellega juba samal päeval natuke tutvust teinud. Nimelt müüdi kohalikus väikses poekeses kahtlaselt troinoid meenutavas pudelis jooki nimega „pure whiskey“. Pudel maksis 7000 kipi, mis vanas eesti rahas teeks vist 9 krooni. Peab nentima, et jook ei meenutanud ühegi otsa pealt viskit. Pigem oli tegu kõige pesuehtsama puskariga. Õnneks olin ma varem ettenägelikult soetanud sidrunimahla, mida oli hea sellele kraamile peale võtta. Igatahes, lao laod tellides ootasime, et tuuakse ehk midagi muud. Ei toodud. Sama puskar, aga et laolased ei armasta koonerdada, siis toodi seda kohe teetassiga. Kõikidest nendest käikudest, mida me endale sisse ajasime ei piisanud, et tassitäis puskarit ära konsumeerida. Saime õhtusöögi ajal omal nahal tunda ka kohalikku vihma. Tuli teine üsna kiirelt ja korraga ladistas nagu sumomaadleja ühissaunas. Tõusis ka tugev tuul, mis ähvardas väliterrassi päiksevarjud ära viia. Valged inimesed jooksid vihma saabudes muidugi kiljudes siseruumidesse, aga no muidugi ei saanud me neile järgneda. Sest noh, misee vihm sulle ikka teeb. Ega midagi muud peale läbimärjaks saamise ei juhtunudki. Teenindajad küll üritasid veenda meid ka sisse minema, aga ma arvan, et nad tegid seda pigem sellepärast, et ise mitte märjaks saada meile toite serveerides. Oma söögiorgia lõpetasime Laose kulinaarse uhkuse- banaanilehe sees aurutatud kalaga. Ei kurda, oli mokkamööda küll.
Muide, mis kaladesse puutub, siis ei aja laolased asja liiga keeruliseks. Menüüdes on kirjas lihtsalt Mekongi kala. No ilmselgelt, sest kust mujalt nad seda kala ikka saavad kui mitte võimsa Mekongi vetest, mis läbi Laose voolavad. Seda võiks Eestis ka juurutada, selle asemel, et piinata inimesi erinevate kalade nimedega võikski poes müügil olla Peipsi kala, Emajõe kala, Soome lahe kala jne.
Saarekese peal oli mõnus aega veeta, aga terve Laos vajas veel avastamist ja nii me seadsimegi ennast pikemale tripile pealinna suunas, mis asub Kesk-Laoses. Esimese bussiga, mis viis meid tagasi Paksesse sai peamaanteel vahepeal süüdimatult mitusada meetrit tagurdatud, sest reisisaatja oli tee ääres kraavis näinud rahakotti. Loomulikult ei saanud sellist asja ignoreerida. Buss Paksest Vientianesse oli jälle teistmoodi bussielamus. Tegemist oli magamisbussiga, milles, nagu bussi sisenedes selgus, istmeid polnudki, olid vaid voodid. Ja seda kahele inimesele. Kuna me kõrval pidid kaks jaapanlannat voodit jagama, siis mõtlesime, et see oleks ainult aus, kui igas voodis oleks ikka mees ja naine koos, mitte mees ei magaks mehega ja naine naisega. Jäime siiski tsentelmennideks ja ei hakanud jaapanlannasid tülitama. Ööbuss on vahva asi, saad korralikult magada ja samal ajal liigud soovitud sihtkoha poole. Aja kokkuhoiu mõttes väga kasulik.

Kui igal riigil just peab üks linn olema, mida nimetatakse pealinnaks, siis ei sobi Laoses ükski teine linn selleks paremini kui Vientiane. Ja sellega ei taha ma öelda, et Vientiane jätab kuidagi pealinliku mulje. Kaugel sellest, aga kindlasti on ta kõige pealinlikum linn Laoses. Ausalt öeldes ei oskagi võrrelda Vientianet mõne teise riigi pealinnaga. Võrreldes oma naabrite pealinnade Hanoi ja Bangkokiga on Vientiane võrreldamatult vaiksem ja rahulikum. Eks see tuleneb muidugi ka sellest, et Laoses elabki vähem inimesi kui Vietnamis või Tais, aga mulle igatahes jätab isegi Tallinn pealinlikuma mulje. Aga see selleks.
Kuigi meil otsest survet rahakotile ei olnud, üritasime siiski leida odavat kohta kus ööbida. Lõpuks jäime peatuma mitte just kõige uhkema välimusega külalistemajas. Saime endale toa viimasel korrusel. Tegelikult saime terve korruse, sest rohkem ühtegi hingelist seal korrusel polnud. Kui välised tegurid ei suuda ellu värve tuua, siis seesmised jõud suudavad ikka elu põnevaks teha. Nimelt jääb see külalistemaja vist alatiseks meelde sitasaaga asupaigana. Alguses ei osannud midagi kahtlustada, läksin vetsu Mr. Hänkit uputama. Paraku selgus, et Mr. Hänki on kiire ujuma õppija ja ei kavatsegi uppuda. Pärast paari loputuskasti tühjendamist ja kerget paberi lisamist andis aga vastav süsteem alla. Ma ei lasku detailidesse, sest igaüks suudab potis hulpivat sitasuppi ise ette kujutada. Lugu oleks võinudki ju sinnapaika jääda, aga just sel päeval otsustas organism suure puhastuspäeva korraldada ja varsti lasi jälle Hr. Pruun tagaukse juures kella. Kuna meie toa vastav nurgake oli kasutuskõlbmatuks muudetud, siis läksin uurima koridori peale, et äkki on mõne teise toa uks lahti. No mis sa teed- härg teeb häda kaevu! Selgus, et kõik meie korrusel asuvad neli tuba on lukustamata. Pikemalt teemasse laskumata võib öelda, et meie lahkumise hetkeks järgmisel hommikul olid neist neljast, või kui meie tuba ka sisse arvata, siis viiest toast, jäänud kaks suhteliselt kasutuskõlblikuks. Iseenesest on natuke nukker, kui riigi pealinnast jääb meelde vaid kehv torustik. No eks sealt jäid veel mõned muud asjad ka tegelikult meelde, aga isegi kuldse stuupa sära ei suutnud läbi tungida pruunist eesriidest.

Krüsanteemimetsad

Järgnevad 365km ja 12.5 tundi möödusid bussis kirdesse Phonsavani nimelisse linnakesse suundudes. Eelmisest magamisbussi meeldivast kogemusest oli asi kaugel. Minu ees istuv härra kodanik lasi oma tooli mulle praktiliselt sülle. Ruumi oli ainult varvaste liigutamiseks. Aga noh, vähemalt oli mul pehme iste tagumiku all, mida ei saa öelda need, kes vahekäigus plastmassis taburettide peal istusid. Buss oli inimesi nii pilgeni täis, et sõna otses mõttes ei oleks sinna isegi parima tahtmise juures kedagi lisada saanud.
Phonsavan on iseenesest mittemidagiütlev linnake, aga selle linna lähistel asuvad urnide tasandikud. Nimelt on sealkandis leitud tuhandeid massiivsed kivist tahutud urne, mille otstarve pole siiani päris selge. Kõige tõenäolisema teooria kohaselt seostatakse neid urne matmisrituaalidega. Aga on ka ajaloolasi, kes arvavad, et neid urne kasutati kohaliku viski tegemiseks. Arvestades selle kohaliku „viski“ maitset ja toimet, siis ma arvan, et ühest urnist oleks olnud enam kui küll, et terve provints järgmisel päeval tõotaks mitte kunagi enam juua. Nii et see ei seleta asjaolu, miks neid urne nii palju on. Aga lisaks iidsetele urnidele on seal tasandikel ka mitte nii iidsed kaevikud ja pommiaugud. Nimelt kostitas USA Vietnami sõja ajal Laost sellise hulga pommidega, mida on raske ette kujutada. Väidetavalt 2000 tonni pommi inimese kohta. Ja loomulikult ei lõhkenud kõik pommid ja miinid maapinda tabades. Igal aastal saab Laoses kümneid inimesi hukka kogemata pommi otsa sattudes. Pomm võib olla su maja taga asuvas peenras, riisipõllul, jõe ääres. Ohutuid kohti ei ole. Seal urnide tasandikel käies tohtisime ka vaid kindla teeraja peal kõndida, sest see oli lõhkekehadest puhastatud. Mitmed riigid (välja arvatud muidugi USA) abistavad Laost erinevate programmidega, mille eesmärk on kahjutuks teha nii palju lõhkeaineid kui võimalik. Urnide tasandikud kannavadki kahte täiesti erinevat ajaloolist pitserit - iidset kultuurilist ja  lähimineviku sõjalist.
Urnide tuuri boonus osa oli Samaka-Salme külastamine. Salme on üks väga vana memmeke, kes veedab kogu oma aja väikeses kuurikeses. Ja seal kuurikeses on tulel pütt, kus valmistatakse riisist samakat- lao laod. Väidetavalt on Salme viimased 15 aastat tegelenud aktiivselt puskari valmistamisega, millega on ta ära teeninud kohalike austuse ja tunnustuse. Toetasime ka kohalikku ettevõtlust ja soetasime fanta pudelisse valatud sooja samakat. Etteruttavalt võin öelda, et seda me lõpuni konsumeerida ei suutnudki, osa valas Lauri nädal hiljem Mekongi kaladele.
Me ei olnud päris täpselt suutnud otsustada, mida edasi teha, nii juhtuski, et järgmisel hommikul kell 8 ärgates hakkasin ma mõtlema, et Phonsavan on ennast ammendanud ja tegelikult oleks paslik edasi liikuda. Liikuma hakkamise otsus oli hea, ainuke häda oli selles, et me otsustasime seda 25min enne bussi väljumist. Pakkisime rutuga asjad ja kargasime tänaval esimese tuktuki peale. Jõudsime minutipealt õigeks ajaks bussipeatusesse. Aga seal selgus, et mingit Sam Neua bussi ei välju. Abivamis tuktuki juht tegi kiirelt telefonikõne ja selgus, et Sam Neua buss väljub hoopiski linna keskelt, praktiliselt meie külalistemaja kõrvalt. Kuna me poleks enam õigeks ajaks linna jõudnud tegi tukijuht veel ühe kõne ja lasi bussil meid oodata.
Teel Sam Neuasse kõrgusid mõlemal pool teed läbitungimatute müüridena mitmemeetrised krüsanteemid. Või noh, minu botaaniku silma järgi olid nad krüsanteemid. Taamal mägede nõlvadel moodustasid nad tohutuid kollaseid metsi. Sellistel hetkedel mõtlen ma tihti sellele, et mõnikord küsitakse mu käest, miks ma reisin. Kuidas ma suudaksin seda seletada, seda emotsiooni edasi anda? Ma võin ju rääkida krüsanteemimetsadest ja käänulistest 2m laiustest üles-alla vingerdavatest mägiteedest, aga kas see inimene, kellele ma seda räägin suudab seda ikkagi endale ette kujutada, kui ta seda ise näinud ei ole? Ja isegi kui ta seda suudab, siis jääb see tema jaoks lihtsalt pildiks, aga ise seda kogeda.... see on midagi muud.
Üles-alla ja ümber mägede keerutav kitsas mägitee tekitas nii mõnegi kohaliku daami kõhus karusselli. Tundus, et kohalikud eriti ei reisi ja seetõttu pole ka bussisõiduga eriti harjunud. Päris mitu pead oli kogu aeg bussiakendest väljas bussi külje peale leeke tegemas. Aga sellest polnud lugu, vahepeatustes tõmbas bussijuht lapiga küljed jälle puhtaks.

„Do you want to practice English with me?“

Sam Neua on kirde provintsi pealinn, umbes nagu Narva Eestis. Üsna kaugel pealinnast ja turistihordidest, aga seda huvitavam. SN jääb kindlasti meelde koolilastega, kes inglise keelt harjutada tahtsid. Alguses olime väga rõõmsad Lauriga, kui üks poiss rolleriga meie juures peatus ja küsis, et kas me oleksime nii lahked ja räägiksime tema ja paari ta sõbraga inglise keeles. Lihtsalt sellepärast, et kuna turiste satub sinna linna harva, siis pole koolilastel eriti võimalust inglise keelt praktiseerida ja nende õpetaja soovitas neil kõigil valgetel sabast kinni haarata. Mõtlesime kohe, et näe kui vahva, saame midagi kasulikku ka teha. Saimegi ta sõpradega kokku ja ligi veerand tundi rääkisime maast ja ilmast. Nii palju, kui nende keeleoskus kannatas. Kõik oli väga vahva, aga kui selgus, et absoluutselt iga koolilpas, kelle silme alla me sattusime tahtis meiega rääkida, siis hakkas see üsna ruttu kurnavaks muutuma. Endal oli halb tunne ka sees, et kuidas sa ütled ära, et ei ma ei taha aidata sul inglise keelt praktiseerida, aga samas, kaua sa jaksad ühte ja sama juttu otsast peale kogu aeg rääkida. Minu tungiv soovitus on, et kui keegi Laosesse satub, siis kindlasti mingu Sam Neuasse ja andku oma panus sealsete laste keeleoskuse parandamisel. Sest see initsiatiiv, mida nad üles näitavad on lihtsalt suurepärane ja ma võiks nende õpetajat lausa kallistada tema soovituse eest. Ja tundub, et see praktiseerimine aitab ikka väga jõudsalt kaasa nende keeleoskuse parandamisel, sest enamik, kes meiega rääkisid, olid inglise keelt õppinud aasta-poolteist, aga rääkisid juba sellisel tasemel nagu oleks nad seda keelt 3-4 aastat õppinud.
 Oli kaks põhjust, miks me tahtsime kirde provintsi minna. Esiteks olevat sealne loodus kõige maalilisem ja ilusam terves Laoses (seal käinuna ei vaidle absaluutselt vastu) ja teiseks asuvad seal suured koopasüsteemid, kus valitsus varjas end USA pommide eest terve Vientami sõja vältel.
Koopad olid tõesti vägevad, lisaks anti meile enne koobastesse minekut infokeskuses ka väike pleier kaasa, kus saime iga koopa kohta natuke pikemalt kuulata. Lisaks sellele oli meil kaasas ka giid, aga giidi otstarve jäi meile küll arusaamatuks. Kuna meil oli olemas kaart, kuidas ühe koopa juurest teise juurde saab ja igas koopas olid infostendid ja juhised, et milline tekst su pleieris just selle koopa kohta käib, siis ei saanud aru küll, miks see giid meiega kaasas jõlgub. Midagi tarka ta audiotuurile ja infostendidele lisaks rääkida ei osanud.
Koopad asusid Vieng Xai nimelises külakeses, mis on natuke üle 20km kaugusel Sam Neuast. Transport nende linnade vahel on aga suht minimaalne. Nii juhtuski, et selleks ajaks kui me koobastega ühele poole saime, enam ühegi bussi Sn suunas ei läinud. Muidu poleks sellest suurt midagi olnud, aga meil hakkas aeg otsa saama. Kaks asja, mida me kindlasti teha tahtsime- aurusaunas käia ja Mekongi peal paadireis teha, olid endiselt tegemata ja me ei saanud lubada endale enam ühegi päeva kaotamist. Lauri muidugi hakkaski soiguma, et „nojahh, egas midagi, nüüd jäävad aurusaun ja paadireis tegemata, aga mis seal ikka, eks ole siin Laoses ju muudki tehtud-nähtud.“ Mina keeldusin püssi põõsasse viskamast ja üritasin ikka veel optimist olla. Uurisin ühe hindu käest, et kas tõesti enam mingit varianti SN-sse saada ei ole. Hindu ütles, et Vieng Xaist läheb läbi üks buss, mis tuleb Vientamist ja sõidab Sam Neuasse. Aga see ei sõida Vieng Xai bussipeatusesse, vaid läheb kuskilt küla teisest otsast. Et meil ühtegi paremat varianti ei olnud, siis otsustasime õnne proovida ja Vietnamist tuleva bussi peale jõuda. Ja jõudsimegi, aga napimast napimalt. Selgus, et buss mingit peatust seal ei teegi, kui just keegi märku ei anna, et tahab bussi peale tulla. Ja me jõudsime sinna õigesse teeotsa vast 2 minutit enne seda, kui buss sealt mööda tuhises. Sõit Sam Neuasse läks hoogsalt, maika, kuldketi ja karvase rinnaga päikseprillistatud juht ei olnud algaja kitsastel mägiteedel. Näiliselt lõdvalt ja kerge muie suul võttis juht järske kurve nagu muuseas. Ja et teada anda enda tulekust juba kaugelt, siis pandi selline diskotümps üürgama, et buss hüppas bassiga unisoonis. „Hoidke alt Sam Neua provintslased, siit tulevad Vientami tuusad!“
Järgmisel päeval ootas meid ees bussisõit Luang Prabangi, kõige turistlikumasse Laose linna. Natuke kahju oli ka lahkuda, sest kirde provints oli kindlasti minu lemmik. Nii looduse kui ka selle poolest, et mulle tundusid sealsed inimesed palju sümpaatsemad ja ilusamad. Ja inimeste alla pean ma silmas loomulikult naisi. Otsustasime teha veel viimase korraliku õhtusöögi. Ja õhtusöögi juurde käis loomulikult ka õlu. Aga kaua sa seda õlut ikka jaksad lürpida, läksime lao lao peale üle. Aga seda kraami seal söögikohas eriti ei olnud. Meile toodi üks poolik pudel, millele me kiirelt päkad silma tegime. Küsisime lisa, aga meid teenindav tädi tegi meile selgeks, et rohkem neil seda kraami pole, kui just... Kui just me ei taha seda proovida. „See“ oli pudel lao laod, kus sees oli väike kobra ja mitte väga väike skorpion. Et me ei ole harjunud pirtsutama, siis loomulikult ei öelnud me sellest ära.

Lambaada ümber templi

Luang Prabangi jõudsime hommikul kell 5. Magasime paar tundi bussijaamas ja kui valgeks läks kobisime linna eluaset otsima. Olin lugenud munkade varahommikusest protsessioonist, aga see oli paras šõu.  Šõuks tegid selle loomulikult turistide hordid, kes moodustasid koridori, kus vahel siis mungad protsessioonisid fotokate välgusähvatuste saatel. Tundsin natuke munkadele kaasa.
Luang Prabangi peetakse Laose ilusaimaks linnaks ja paljud ütlevad, et see on üks ilusaimaid linnu terves Kagu – Aasias. Ega mai vaidlegi vastu, täiesti sümpaatne koht, aga metsikud turistide karjad tekitavad tunde, et tegemist on suure laolaste kogukonnaga Prantsusmaa linnakesega. Euroopalikud kohvikud igal sammul ning turumutid müütavad sulle keekse ja prantsuse saiakesi singi, juustu ja munaga. Aga natuke rahustab südant see, et ka kõige trendikamas kohvikus on suhkrutoosi sees sipelgad. Sest päris kõike kohalikku ei suuda sa ka kõige parema tahtmise korral peita. Ja sipelgad olid täiesti laose sipelgate nägu, ei olnud miniatuurne veinipudel käes ja barett viltu peas.
LP-s õnnestus meil ka traditsioonilises Lao taimesaunas käia. Väga mõnus sidrunheina aurusaun. Pärast sauna lõõgastud terrassil ja rüüpad kohalikku teed. Täielik lõõgastus.
Kuna meil õnnestus õigel ajal Sam neuast lahkuda, siis oli aega ka paadiretkeks Mekongil. Ideaalis oleksime muidugi paadiga Luang Prabangist otse Vientianesse seilanud, aga see marsruut polnud enam käigus ja ainukeseks variandiks oli sõita ühel päeval Tai piiri poole, peatuda Pakbengi nimelises külas ja siis järgmisel päeval sama teed pidi tagasi tulla. Võib tunduda igav 8h paadis istuda ja siis järgmisel päeval veel 8h ja veel sama teed pidi, aga tegelikult ei olnud igav. Väga vahva oli. Esimesel päeval lisas reisile vürtsi Lauri toi söömine. Me olime millegi peale kihla vedanud ja Lauri kaotas. Kihlveo võitja pidi kaotajale midagi ebatavalist söögiks hankima. Ja kui ma turul kuivatatud rotte paarikaupa kimpu seotuna nägin, ei suutnud ma muidugi kiusatusele vastu panna, et neid Laurile degusteerimiseks anda. Lauri on  teada – tuntud tugeva kõhuga ja roti söömine ei valmistanud talle probleeme. Ma ei mäleta, miks ma kohe seda teist rotti ei proovinud, aga hiljem külalistemajas, kui ma kotist teise roti välja koukisin oli see juba hallitama hakanud. Nii et minul jäi rott söömata. Mis veel söömisesse puutub, siis toimus reisi jooksul huvitav muutus. Kui reisi alguses olin mina pidevalt näljas ja tahtsin kogu aeg süüa ning Lauri piirdus väga tagasihoidlike kogustega, siis reisi teises pooles oli see täpselt vastupidi. Mina nagu eriti enam söögist ei hoolinud, aga lauri kurtis, et kõht on kago aeg tühi. Eks ta organism sai aru, et kohe-kohe on naasmine külma kliimasse ja on viimane aeg natukenegi rasva endale koguda.
Pakbengis kogesime midagi, mida varem Laoses polnudki kohanud. Nimelt õhtul peatänaval (ainsal tänaval) kõndides, märkasime ühte üsna kena neiut, kes meile kelmikalt naeratas. Me kõndisime rahulolevalt edasi, ise mõeldes, et vaat kus mehed, kohalikud neiud naeratavad ja puha. Hetk hiljem sõitis see sama neiu meist rolleriga mööda ja hüüdis, et kuime tüdrukuid tahame, siis piisab, kuime paar minutit samas suunas edasi kõnnime. Nii palju siis meie sarmist. Polnudki varem prostitutsiooniga Laoses kokku puutunud, aga eks Pakbeng ongi erinev tavalisest Laose väikelinnast. Tundub pigem Pattaya või mõne teise Tai peokohana. See on ka arusaadav, sest Pakbeng on paatide vahepeatus. Ühed paadid tulevad LP-st ja siirduvad järgmisel päeval Tai piirile, teised tulevad Tai piirilt ja suunduvad LP-sse. Iga päev vahetuvad seal tohutud turistide massid.
Viimasel õhtul pealinnas saime natuke osa käimasolevast festivalist. Ümber suure budistliku templi liikus suur rahvamass, kõik suuri lillevanikuid ja küünlaid kandes. Ja kui ma ütlen liikus, siis pigem rahvahulk voogas, tantsis. Ja kõige ees tiirutasid ümber templi mungad. Kui just saab katkematu rahvahulga kohta öelda, et keegi oli „ees“. Tegemist tundus olevat suure rahvapeoga. Need, kellel mingi instrument kaasas oli, mängisid lambaadat. Samas, miks ka mitte, kui sa oled õnnelik, siis võid sa sama hästi juba kasvõi lambaada saatel õnnelik olla.

8 kommentaari:

  1. Näed siis, küll on hea, et kirja paned, mul mõni asi pole täpselt meeles või on seda veidi teise nurga alt. Olen ju ise pannud kirja üksikuid detaile, tervikliku loo kirjutamine on ikka tubli ettevõtmine.

    Enamus asju on siiski sama emotsiooniga, näit see Sam Neuasse tagasi võetud Vietnami buss, mis oli ikka täiesti kustumatu elamus tõepolest ja uskumatu kui ei oleks ise läbi elanud.



    No hetkel kõik,
    tervitusi siis,
    Lauri

    VastaKustuta
  2. jõule vihkad, aga kingitusi sõpradele teed ikka. mis muud see postitus 1. jõulupühal on. aitümm!

    VastaKustuta
  3. Kas te käsite Lauriga erinevatel reisidel? Vahva, kuidas inimesed kannavad edasi teistsuguseid emotsioone ning panevad rõhku teistele asjadele. Nagu kaks erinevat reisi - mõnest seiklusest polnd kuulnudki, mõni räägitu pole jäle kirjapandud.

    kati

    VastaKustuta
  4. No ei, Kati, mitte väga ju.

    Lao-laost rääkisin. Viskist.

    Mekongi peal paadisõidust.
    Vietnami bussist ja ja....kirdeprovitsi fantastilistest mägedest ja inglise keele praktiseerimisest.
    Sellest, et pole see Laos enam nii vaene arengumaa midagi, muutub väga kiirelt, sellest ka.

    Lihtsalt Andres oskab neid asju anda edasi nagu tõeline kroonik, mitte mingi minu moodi vannabi libaantropoloog.

    VastaKustuta
  5. Mõtlesin, et loen neid sinu loo peatükke niiviisi tükikapua..et nagu üks komm korraga. Aga ahmisin kõik ikkagi kohe sisse - õgard. ja tead, mis see sinust nüüd teeb?

    VastaKustuta
  6. ahjaa, kati, poolteist lehekülge on seda reisikirja veel. lauri teab täpselt, mis osa puudu on. see jääb kirsiks tordil, ega kõike head siis korraga saa.

    VastaKustuta
  7. ära selle heaga nüüd kaua oota...
    viimane aeg kirss tordile panna!

    merill

    VastaKustuta