Karavan liigub edasi

Elu on lihtne, inimene otsib alati endale soojemat kohta, kas siis otseses või ülekantud tähenduses. Aga alati otsitakse midagi paremat ja mõnusamat. Selles suhtes oleme kassidega üsna sarnased, leiaks ainult kamina, mille ette ennast kerra tõmmata.

Ilmselgelt läks Inglismaal liiga külmaks. Lisaks oli töö üsna kaootiline, peale selle suutsin ma kahe kuu jooksul kaks korda ennast korralikult ära külmetada.  Märgid olid üsna selged, et on aeg jalga lasta. Aga kuhu siis? Tagasi Eestisse, kus on küll kallid inimesed, aga kus on veel rõvedam ilm kui Inglismaal? Ei, seekord kaalus minu külmapelgus armsate inimeste nägemise üles. Seega siis lõunasse. Et mingi hetk jõuab talv nii Lõuna – Prantsusmaale kui ka Hispaaniasse, jäigi lõpuks sõelale Portugal. Portugali poolt rääkisid mitu argumenti. Esiteks polnud ma seal kunagi käinud, teiseks on seal suht talutavalt soe aastaringselt (eriti lõunaosas), kolmandaks räägivad portugaallased paremini inglise keelt kui näiteks hispaanlased ja neljandaks... Noh ega ma siis kõike ka välja rääkida ei saa.

Martini käest olin kuulnud sellistest netilehtedest nagu helpx ja workaway. Põmst on need vabatahtliku töö otsijatele ja pakkujatele. Üldised piirangud tööpakkujatele on, et vabatahtlik võib töötada 5-6 h päevas ja viis päeva nädalas.  See tundus küll tiba nadi, et töö eest raha ei saa, aga samas oli mul natuke raha kõrvale pandud ja kui elamine ja söömine on tasuta, siis mille peale sa nii väga ikka kulutad. Kuus tundi tööd päevas pole ka just kontimurdev. Seega hakkasin otsima kohta Lõuna – Portugalis. Üks kuulutus hakkas silma: „Looking for people to have fun and laughter.“ No mis sa hing veel ihkad. Soe kliima, soe toit laual, katus peakohal ja on veel lõbus ka. Ja seda kõike täiesti ilma rahata. Ideaalne!

Lahkusin Wisbechist ilma mingigi kurbusenoodita pühapäeva varahommikul. Et lend oli teisipäeva hommikul, siis oli mul kaks päeva, et Londonit avastada. Kaks päeva Londoniga tutvumiseks on muidugi sama piisav üks sarapuupähkel kahesajakilose inimese päevaseks toidunormiks. Aga ma üritasin võtta sellest maksimumi. Praktiliselt terve pühapäeva kulutasin ma Tate’i moodsa kunsti muuseumis.  Osadest moodsa kunsti teostest sain justkui aru, osadest justkui ei saanud aru, ja osade puhul jäi arusaamatuks, kas tegemist ikka on kunstiga.  Aga tundus, et suuremat osa inimesi paelusid just need kaheldava väärtusega teosed. Näiteks oli naisterahvaste hulgas täielik hitt lõuendile kinnitatud peegel. Täiesti tavalisele lõuendile, täiesti tavaline peegel. Jäin seda eemalt mõneks ajaks silmitsema. Mitte ainuski naisterahvas ei möödunud sellest, ilma, et käsi oleks automaatselt korraks juustest läbi käinud, et soengut kohendada. Tekkis küsimus, et kas selle teose puhul pole tegemist mitte tarbekunstiga.  Samas saan ma aru, et sellele teosele võib tugeva kontseptsiooni külge pookida. See, kuidas me kunsti tajume peegeldab seda, kes me oleme. Ja peegel on otsene peegeldus sellest, kes me oleme.  Päris kaval. Ja see, kuidas ma sellest peeglist aru sain peegeldab omakorda seda, kes ma olen. Täiesti usutav, et kunstnik mõtles hoopis midagi muud. Moodsa kunsti muuseumis igav ei hakka.

Adusin pühapäeval, et London on suurem, kui väike baar, kus üks samm vasakule tähendab WC-sse sattumist, samm paremale aga võõra inimese intiimtsooni tungimist. Seega otsustasin esmaspäeval metrooga ringi sõita. Metrood on toredad. Mulle meeldivad. Kogu see protsess, alates väravate läbimisest maapinnal, siis eskalaatori või liftiga alla sõitmine. Seiklemine koridorides, et leida ikka see õige platvorm. Põnev! Lisaks see kiirus, millega nad kihutavad, masside liikumine. Ühesõnaga, nagu tekstist läbi kumab - ma olen metroodest vaimustuses. Üritasin katta nii palju maad kui võimalik, et näha Londoni erinevaid palgeid. Kui istud Citys metroosse ja väljud Camdenis, siis kõige parem sõna selle emotsiooni kirjeldamiseks, mis sind tabab, on tõenäoliselt hämming. Jaapani turistid ja pintsaklipslaste ruttamine on muutunud punkarite lonkimiseks, aasia toidutallideks ning võrksukki  ja põlvini ulatuvaid saapaid (neetide ja platvormiga pole koonerdatud) müüvaid putkadeks. Üleminek on nii kontrastne, et võtad hetke toibumiseks, enne kui suundud seda boheemlust endasse ammutama.

Mõne aja pärast uuesti metroosse istudes ning Kensingtonis väljudes oled keset muuseume ja turiste, kes kulutavad suurema osa oma ajast Londonis ninapidi kaardis, üritades lokaliseerida suuremate vaatamisväärsuste - kuid ennekõike  iseenda – asukohta. London jättiski mulje, kui üks suur tuba, mille igas küljes on uks, kust avaneb täiesti uus ja ootamatu vaatepilt. See teeb metroosõidu eriti nauditavaks, sest sa ei näe ühe linnaosa sujuvat üleminekut teiseks, vaid iga kord metroost  väljudes koged suurt kontrasti võrreldes eelnevaga.

Viimasel õhtul otsustasin veel korra Camdenisse minna, et midagi põske pista. Olin jõudnud vaevalt paar meetrit metroopeatusest edasi astuda, kui tuli vastu üks kahtlase välimusega tegelane ja küsis: „Do you want something?,“  kuna oli üsna kindel, et ta nuudleid ja magushapus kastmes kana hõlma alt välja ei võta, siis olin sunnitud keelduma. Mõni minut hiljem, kui ma oma õhtusööki kanali ääres nautisin, tuli mu juurde teine härrasmees, aga küsimus oli täpselt sama. Otsustasin seekord võimalust kasutada ja uurida Londoni ööelu kohta. Küsisin, et jaa, tegelikult tahaks küll, tahaks teada, et kas sa oskad mõnda mõnusat baari soovitada, kus üks õlu teha. Tegelane vaatas mulle juhmi näoga otsa ja vastas, et kust mina tean, mul on kanepit. Seda teadsin ma niigi, aga mai teadnud, et kanepi omamine tähendab seda, et sa midagi muud enam ei teagi. Aga, see õhtu veenis mind veelgi, et ma näen vist ikka tõsine narkar välja. Vietnamis piisas mul hostelist väljuda, kui kohe kanepit pakuti (minu kanadalasest sõbra suureks üllatuseks, sest ta oli Hanois olnud juba mitu päeva ja talle polnud keegi kordagi seda pakkunud). Wisbechis küsis üks kahtlane tüüp mu käest, ega mul heroiini juhuslikult pole, ja nüüd siis Camdenis mõne minuti jooksul pakuti lausa kaks korda. Peaks vist oma riietuse üle vaatama.

Teisipäeval lahkusin hostelist juba hommikul pool kuus, et õigeks ajaks lennujaama jõuda. Varahommikune London oli natuke erinev päevasest Londonist. Turistide asemel  kohtasin mängivaid rebasepoegi ja kahte ringi luusivat vanemat rebasenässi. Metsikut loodust keset Londonit nii palju kui kulub.

terav taim

Lend Farosse kulges suuremate tõrgeteta. Hommikusöögi puudumine andis küll Lutoni lennujaamas oodates natuke tunda, paraku on lennujaama hinnad alati ülemõistuse kallid ning ainuke isuäratav taim terves lennujaamas oli paraku ära märgistatud kui „terav“ ja paluti viisakalt seda mitte süüa. Kuulasin sõna. 

Portugali lennujaama passikontrollis kogesin esimest korda iseteenindust. Väiksed puldid, kuhu saad skännida oma passi, siis vaatad ühte kaamerasse, mis sust tõenäoliselt pildi teeb ja uksed lähevad lahti - tere tulemast Portugali! Mugav ja kiire, aga mulle ei meeldi, ma tahaks ikka inimlikku kontakti.

Ilm oli saabudes soe, aga muud ma loomulikult ei oodanudki, nii et sellega oli kõik korras.  Faros oli mul aega mõned tunnid ringi tuterdada, enne kui pidin rongi peale minema. Erilist muljet ei jätnud, selline üsna tavaline tundus. Kuigi jah, mulle hullult meeldivad need vahemereäärsetele riikidele omased kitsaste tänavate rägastikud. Äraeksimine on vältimatu, aga nauditav.

Kui ma lõpuks sihtkohta jõudsin oli mu üllatus suur, kui see tädike, kelle juurde ma appi läksin, ei teinud must praktiliselt väljagi. Rääkis mingi tegelasega juttu, ja vist korra vaatas mu poole. See tundus imelik. Karavanist tuli välja usakas Micki, kes oli ka workaway kaudu selle koha leidnud ja oli seal juba nädalakese kohapeal olnud. Micki näitas mulle, kus miski asub. Ühtlasi näitas ka mu eluaset, mis oli kuur. Sõna otses mõttes. Kuur kui kõige tavalisem kuur, milles oli üks voodi, plekkidega vatitekk ja kaks villast tekki. Ei lina, ei tekikotti. Ainsaks valgustiks oli põrandal asuv pardikujuline lamp, mis andis täpselt nii palju valgust, et seda lampi ennast valgustada. Asja tegi eriti huvitavaks see, et sel tädil oli ka nn külalistemaja kahe toa ja kolme voodiga, aga sinna mind magama ei lubatud kuna kohe-kohe, ehk siis detsembris (ma saabusin kuuendal novembril) pidid sinna inimesed ööbima tulema.

Kogu maja ümbrus oli laokil, maja ees oli 6 autot, millest väidetavalt mitte ükski ei sõitnud. Tekkis üsna loogiline küsimus, et milleks neid autosid seal siis hoida. Või miks mitte kuulutada workaway lehel, et otsid mehhaanikut, mitte inimesi, kes tahavad „nalja ja naeru“. Naljast oli asi igatahes väga kaugel. Kui jõudis kätte aeg magama minna, kolisin külaliste elutoast (seal lubati meil olla ja telekat vaadata) oma kuuri ära. Kahtlaste plekkidega teki all ma magada ei söandanud, eelistasin oma magamiskotti. Sel hetkel kui pikali viskasin kuulsin pininat. No selge, sääsed. Ja mitte vähe. Üritasin neid eirata, aga on ikka suht võimatu, kui nad millegipärast just su kõrva äärde lendavad pinisema.  Pool tundi üritasin magama jääda, aga lootusetult. Võtsin oma magamiskoti ja kolisin külalistemaja elutuppa diivani peale. Sääski oli seal paraku sama palju kui mu kuuriski. Vahtisin telekat ja passisin internetis kuni jäin kuskil kella 3 paiku kurnatusest lõpuks magama. 

Järgneval hommikul pidime kell 9 tööga alustama. Vaatasime Mickiga ringi, et huvitav, mida siis peaks ka tegema, otseseid korraldusi meile ei antud. Viis minutit hiljem kui tädi kurjalt välja ja selketas meile, et kui me ei tööta, siis ta ei jaksa meid ka toita. Nagu teeniks ta meie töö pealt lisaraha. Täielik absurdihuumor. Tädil oli kaks poni ja me otsustasime, et võtame siis ponide aedikus natuke võsa vähemaks. Ponidest oli  kahju ka, sest mingit varjualust neile poldud ehitatud, olid vaesekesed kogu aeg ilmataadi meelevallas. Töö oli lihtne, aga tädi ise oli ikka väga vastumeelne. Lisaks oli ta pakutav toit üsna nigel. Kui ma õhtul uuesti küsisin, et kas ma saaks vbla ikka külalistemajja kolida, sest sääskede tõttu on kuuris võimatu magada, sain sama vastuse, mis enne- kohe-kohe detsembris tulevad talle sinna inimesed ööbima. Lisaks pidas ta mu juttu sääskedest väljamõeldiseks, sest väidetavalt polnud tema majas ühtegi sääske. Siiski andis ta mulle selleks ööks ühe teeküünla , mis pidavat sääskede vastu aitama. Ma uskusin küll, et teeküünal aitab sääskede vastu, ainuke nipp on selles, et kuidas sa veenad sääski sinna leegi sisse lendama. Sest mingit muud varianti sääskede tõrjumiseks peale nende põletamise ma teeküünlal ei näinud.

Loomulikult ei tulnud magamisest midagi välja ja mul sai sellest tsirkusest kõrini. Hommikul pakkisin asjad ja panin ajama. Eelnevalt oli mul juba järgmise kohaga kokkulepe olemas, et nad vajavad abikäsi, nii et võisin muretult teele asuda. Micki, kellel polnud sõna otses mõttes mitte sentigi, otsustas muga kaasa tulla, sest ega tema just ka ülemäära suures vaimustuses sellest kohast polnud, aga tal lihtsalt puudus enne variant sealt lahkuda, kuna -  nagu öeldud - ta oli täiesti rahatu.

Sõitsime rongiga (mida me sõidukava puudumise tõttu 2h ootasime) põhja poole suunduva peamaante äärsesse linnakesse ja hakkasime hoolega pöidlaküüditama. Nagu ikka- kaks meest on hääletamiseks halvim variant. Või no okei, vbla mitte halvim, 20 mehega oleks veel natuke raskem hääletada, aga siiski – mitte just parim. Ega see hääletamine just ei edenenud, 5 tunniga suutsime katta alla saja kilomeetri. Parem siiski kui jala liikuda. Minu parimad hääletamisaastad on seljataga ja ma  oleks heameelega esimeses ettejuhtuvas asulas rongi peale istunud, aga mai saanud oma vaest usakat omapäi jätta. On teine ju veel õite noor- alles 23.

Pimeduse saabudes olime ühe väikese külakese ääres ja ostsutasime sinna ööseks jääda. Panime keset kitsekoplit telgi üles, ja suundusime külakesse söögijahile. Terve päeva jooksul olin söönud ainult ühe granaatõuna, mis ma teeäärse puu pealt olin korjanud. Parajalt loll ka, selle asemel, et kott granaadikaid täis toppida, võtsin ainult ühe. No kas on inimesel aruraasu peas. Vist mitte.

micki hääletamas

Igatahes näljastena leidsime kiiresti  toidupoe üles. Ostsime saia, konservpurgis viinereid, mis on siin väga tavaline nähtus ja kaks veini. 76 sendine liitrine pakivein maitses saia kõrvale nagu 76 eurone tolmuses pudelis vein. Lihtsalt uskumatult hea. 

Hommikul asusime julgelt jälle hääletama. Tunnike oodatud, kui meie juures peatus uhke mersu. Noor kutt, kes seda juhtis ütles, et läheb Lissaboni, mis oleks meid kõvasti edasi aidanud. Ainuke häda oli see, et tegelane küsis 20 euri bensuraha. Mickil raha polnud ja ma polnud nõus seda raha maksma, sest tüüp ei näinud just välja nagu keegi, kellel poleks bensuraha. Midagi polnud teha, tüüp andis talda ja me jäime nukralt mersu kaugenevaid tagatulesid vaatama. Läksid mõned minutid mööda, kui meie ees peatus järjekordne mersu. Uskumatu küll, aga tegelasel olid süümekad, et ta meid peale ei võtnud ja ta tuli tagasi. See on vist teist korda mu elus, kui see minuga hääletades on juhtunud, et alguses juht sõidab mööda, aga siis mõtleb ümber ja tuleb tagasi.

Selgus, et tegemist on Lissaboni taksojuhiga, kes enda sõnul viib kaks korda nädalas noori tüdrukuid lõunas asuvale kliendile. Ei julgenud küsima hakatagi, et kui noori siis täpsemalt. Aga äri pidavat hea olema, üks ots 250 euri. 

Juht imestas, et meil raha ei ole, aga abivalmis nagu ta oli, ütles, et võib meid Lissaboni viia ja meile tööd anda. Töö iseloom on lihtne, leida mehi, kes tahavad seksida. Vaatasime Mickiga üksteisele otsa hämmeldunult ja ütlesime juhile, et no NII väga me seda raha ka ei taha, et peaks meestega voodisse ronima. Selgus aga, et tegelikult on töö palju lihtsam, tuleb baaridest leida mehi, kes tahavad seksida, siis helistada sellele tüübile, kes oma taksoga kohale sõidab ja seksimaiad kliendid teadagi kuhu sõidutab. Iga mehe eest, kelle me suudaks ära rääkida oli ta nõus maksma 15 euri. Nii ahvatlev, kui esimest korda elus pimpimist proovida ka ei tundunud, loobusime siiski heast pakkumisest. Pealegi ei olnud ta nõus maksma avanssi, ega muretsema tööriietust, milleks on loomulikult briljantidega kaetud jalutuskepp, valge karusnahast kraega mantel, kaabu ja paari kilo jagu läikivat blingi, mida kaela riputada ja sõrmede otsa toppida. Kahju, et asjast asja ei saanud, aga ma juba olen kord selline põhimõttekindel mees, kelle jaoks iga tööga käib kaasas ka vastav univorm. Sa ei saa ju maratoni joosta frakis või tuld tõrjuda lillelistes ujukates, plätude väel.

coimbra

Läks vaja veel ühte mersut ja väikest mazdat, mille juht muide andis meile pudeli portveini, enne kui jõudsime Coimbrasse. Coimbras istusime bussi peale ja sõitsime oma uude koju.