depressiivsed eesti väikelinnad

käisin mustvee lähistel suvepäevadel lastega tegelemas. pärast töö lõppu sai konsumeeritud rohkem alkoholi sisaldusega jooke kui paslik oleks olnud, seega ei olnd järgmisel hommikul kõige lõbusam. sellest hoolimata otsustasime katiga ette võtta depressivsete eesti väikelinnade tuuri. selgus, et mustvee teenis tänu ööklubile ankur, kust kell 12 öösel seapraadi tellida sai, palju plusspunkte. mis oli iseenesest üllatav. üllatav oli ka see, et kati suutis kaks päeva järjest viriseda kui külm ja halb ja raske tal ikka öösiti telgis magada on. tegelikult polnud hullu midagi. kuna kati pole meie 8 aastase tutvuse vältel väga palju virisenud, siis ma loomulikult andestasin talle kõik.

ma otsustasin, et kindlasti pean ostma igast dev-ist meene, näiteks kruusi. jõgeva turistiinfo kujutas endast raamatukogus asuvat väikest toalillede taha peidetud riiulit, kus olid mõned bukletid. ei ühtki kruusi. see-eest oli jõgeval restoran kosmos, kusme loomulikult lõunastasime. mina eelistasin jällegi seapraadi. odav ja hea. mitte küll nii hea ja nii odav kui mustvees, aga täiesti aktsepteeritav.

põltsamaal see-eest võttis meid turismiinfos vastu tütarlaps, kes oli meile valmis terve põltsamaa ajaloo ära rääkima. kruusi ei saand, ostsin helkuri. mõnus turisti tunne tuli pääle.

lõppes see retk meil võhmas, mis nelja läbitud linna arvestuses pälvis absoluutse esikoha. seega on hetkel kati ja sursu tabelis võhma depressivseim eesti väikelinn. kohutav urgas. üks risttee, kolm poodi, wender ja bussijaam. tere tulemast linna.

leidsime meeldiva koha, kuhu paigutada kati kamuflaažne tibukollane telk, et järgmisel hommikul vara lahkuda.

lelles liitus meiega ege ja kolmekesti siis mõnulesime eidaperes terve päeva. sõime herneid, tegime smuutit, kati ja ege ajasid ühe paisjärve ääres ühel traktoristil telgi püsti ja sõitsime ratastega. tegus päev. ööseks läksime rabasse 14 m kõrguse vaateplatvormi peale magama. väga lahe. eriti võimas on hommikul päiksetõusu ajal, kus laukad müstiliselt auravad.